Tere tulemast keele saatesse esmaspäevased keele säutsujad, Riina Eentalu ja Priit Kruus. Tere. Tere. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan ja Riina, sina oled, olid ka tegevajakirjanikuna teada-tuntud kui hea eesti keele kõneleja ja õigekeelest lugupidaja, mis see keelesäutsu mine sulle tähendab? Mis see tähendab sellesama asja edasiviimist, ma olen tõesti olnud ajakirjanik, kes on kogu aeg lugupidavalt keelde suhtunud emakeelde. See on olnud mu töövahend ja töövahendid teatavasti hoitakse korras. Niiet et ma oma lugudes saadetes püüdsin alati mõelda sellele, et see oleks mitte ainult öeldud ja kirjutatud õigesti vaid et et annaks ka võimalikult täpselt edasi seda, mida ma öelda tahan. Et see sõna oleks valitud õigesti. Priit sina said laiemalt tuttavaks õpetaja Tammiku rehabiliteerimisega, aga sa oled töötanud ka Eesti raadio uudistetoimetuses. Kas see töö ka sind aitab praegu, esmaspäevases keelesäutsus? Ja kindlasti sellepärast, et ma ei karda mikrofoni ja see on minu arvates väga oluline. Aga kelle poole, kui sa neid keele säutsesid teed, kelle poole siis pöörduda, kellega sa räägid? Ma arvan, et ma eelkõige räägin teatud kogukonnaga seda kogukonda mitut moodi. Esiteks on üks selline väike kogukond, kes mind aitab keelesäutsu tegemisel. Inimesed, kes annavad mulle mõtteid, kes esitavad mulle küsimusi, kellelt ma saan häid häid teemasid. Ma kindlasti räägin nendega, aga ma räägin ka siis laiemalt eesti keelt kalliks pidavate inimeste kogukonnaga. See on see selline kujutluspilt, mis mul silme ees on, kui ma oma säutsusid sisse loen. Kas teil mõlgub ka mõttes, et, et teete midagi, mis aitab ära hoida eesti keele hääbumist kadumist, ehk ma tahan selle viimastel aastatel selle püsiva küsimuse juurde jõuda, et kas on midagi, mis eesti keelt ohustab või tegelikult ei ole. Priit tõenäoliselt ülikooli õppejõuna ja akadeemilise poole esindajana ka oskaks neid nüansse või või sisulise ohte paremini näha, aga mis mind murelikuks teeb, on või häirib, on see mõttelaiskus et ei viitsitagi otsida enam omakeelset vastet ja põrutatakse, eks, otse inglise keeles. Või siis tehakse otsetõlge, mis ei pruugi eesti keeles tähendada sama ja välja tuleb mõttetus. Täiesti nõus, ma olen ise ka päris palju rääkinud varasemates intervjuudes sellest, et mul tihtipeale tekib olukord, kus keegi väidab, et, et eesti keeles ei ole teatud väljendit teatud sõna olemas ja siis ma ei hakka kunagi vaidlema, ma annan lihtsalt ühe veebiaadressi, kuhu inimene saab kohe järele vaatama minna kas või oma nutitelefoniga ja see vaidlus lõpeb, see aadress. Kaaenn tekib näiteks. Ja tõepoolest, mina olen ka sellega nõus, et see eesti keeles ju ei saa, et see niisugune käibefraas ja seda on hirmus lihtne öelda. Aga kui me hakkame mõtlema, siis tegelikult ilmselt on see läbi aegade niimoodi olnud läbi viimase sajandi, et eesti keeles ju ei saa. Aga siis hakkame mõtlema, et kui ei oleks olnud Ado Grenzsteini, kes tegi meile maleterminid, siis me ei mängiks malet praegu eesti keeles, eks ole, või kui Kreutzwald poleks mõelnud välja sõna palavik, ilmselt on Kreutzwaldi sõna, kuidas me siis arsti juures oleks ja mis me seal räägiks, mis keeles? See, et eesti keeles ei ole võimalik, see ongi oma laiskuse varjamine või mõttelaiskuse varjamine, et ei, ei viitsita enam eesti keele sõnavaraga tegeleda. Ja kust see sõnavara tuleb, see tuleb lugemisest ja sealt see siis niimoodi edasi. Edasi läheb. Ühest küljest on, et eesti keeles ju ei saa, aga teisest küljest on vastupidi, et eesti keeles saab kõike ja ükskõik kuidas, et sõnavabadus on nii suur. Mulle tundub, et me paljuski räägime lihtsalt paneme sõnu ritta. Ena Madumata, ühe sõna, Uiga muutevormi käändelõppe või, või, või pöörde vormi tähendus tegelikult, sest kõigil on ju tähendus kõigil ja kõigel. Ja üks asi on väljendusvabadus, teine on minu arvates see vabadus, mis on kuidagi varju jäänud, et see otsimise vabadus, et allikad on nii kiiresti nii kergesti kättesaadavad tänapäeval et miskipärast seda otsimisvabadust ei kasutata. Ometi võiks ju märgata seda Sõnavabadus on üle, ma räägin, mis ma tahan, sõnavabadus, mitte praegu demokraatia mõiste, eks ole, et ma räägin, mis ma tahan, miks ma pean otsima, siis? Ei tulegi selle peale? Ja, ja no kui sa tahad rääkida sõnu, siis sa võid need laduda masinglikult ritta, aga kui sa tahad ikka mõtet väljendada siis mängivad väga paljud asjad trolli, ka sõnade järjekord, näiteks mis võid ka täieliku mõttetuseni viia, kui sa lihtsalt paned need sõnad masinlikult järjekorda, ma toon näiteks lause, mida ma olen ka kuskil oma kirjutises toonud, et politsei pidas kinni alkoholijoobes Audi juhi Ei ole ma enne kuulnud. Teine asi on see, et ilmselt elamine sellisel ajastul, kus see oskus ühe lausega öelda, mida ma ütlen ja mida ma tahan öelda, et see oskus on järjest kriitilisemaks muutunud. Kõige lihtsam näide on praegu see, kuidas räägitakse tulumaksust või majanduses tehtavast või maksustamisest tehtavast reformist. Et on läinud lendu, sellised üksikud detailid umbes, et 36 eurot 64 eurot 83 eurot ja nende summade puhul kasutatakse väljendit, et keegi kaotab midagi. Jah, ja siis, kui tekib pahameeletorm, siis hakatakse rääkima vastupidi, et ei, ei, me eeldame, et oleksite solidaarsed ja panustaksid ühiskonda, ehk siis hakatakse tähenduse poolest midagi hoopis muud esile tooma. Aga kus on siis see üks lause, mis ütleks selgelt välja, mida selle maksumuudatusega taotletakse, kus see sõnum siis on? Et miks on seda vaja nii pikalt, nii keeruliselt selgitada joonised, skeemid, lõikude kaupa, tehteid kui praegu näiteks me räägime sellest, et allikad on käepärast ja Mul on vabadus otsida. Kui ma nüüd praegu toksiksin otsisõna sisse, et maksumuudatus või et kui palju mina kaotan, siis ma ei saa seda ühte selget vastust kätte. Ja väga tore näide on ka see, kuidas peaminister annab praegu intervjuusid, on näha, et just nimelt strateegia, millele rõhutakse, on selline massiga löömine. Et on väga jõuline selline narratiiv pähe õpitud, mida tuleb esitada, aga selget ühe lausega sõnumit sealt ei tule. Ja siis õnnetu ajakirjanik kogu aeg küsib, et aga mida te siis ütleksite nüüd sellele pensionärile, kes kaotab raha ja, ja seda ühte lauset, mida ta siis ütleks, seda lauset ei ole olemas. Seda ei ole tahetud sulle öelda, sellepärast pikk narratiiv seal ümber. Nii saan mina asjast aru. Kui ei ole võimalik selgesti välja öelda, siis ei ole tahetud seda sulle öelda. Aga võiks võtta motoks, et või meeles pidada Viimse reliikvia lauset ühte lauset sellest filmist, et meil lobisemise eest palka ei maksta. Seda võiks iga ajakirjanik siis, kui ta vastust ei saa jälle meelde tuletada. Kui mulle tundub ka, et väga palju on selliseid sõnavõtte, kus sa pead ise mõtlema, välja mõtlema, et mida esinejad tegelikult on tahtnud öelda, et sa saad aru, et rääkija kasutab, paned vormi, aga siis seepärast mõtlesin veel, et aga äkki tähikamates teistmoodi. Näiteks üks lause oli, uudiste pealkiri oli, et poliitik kutsub noori staaride peibutusel valima. No mida see lause tähendab? Mina arvan kohe, et no tegelikult ta mõtles staaridega peibutades, eks ole. Aga sest seal uudises ei tulnud ka kuidagi välja staarid midagi, ise tegid et noored valima läheksid. Ja siis sa pead ise välja mõtlema sellele, mida kõneleja tegelikult tahtis öelda. See tähendab, et ta ei oska emakeelt. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, siis kui ta, ta ei valda, siis korralikult emakeelt või mis sina arvad? Ma arvan, et lisaks sellele emakeeleoskusele tuleks rõhutada veel lihtsalt suhtlemisoskust ehk siis kas suhtlemisolukord, milles ollakse, kas see võimaldab sellel esinejal kõnelejal aru saada kuidas teda mõistetakse. Ja praegu sellisel infoajastul, kus me elame, on väga omane just see, et see vastukaja sellelt adressaadile jääb tihtipeale saamata. Et on nagu selline monoloogide ajastu mingis mõttes, et kas seesama säutsumine või näiteks Facebookis postitamine, et ühest küljest nagu sellise petliku mulje, et et kõigil on võimalik kommenteerida, kõigil on võimalik laikida ehk siis märkida, kas meeldib neile või mitte, aga kuidas sinust tegelikult aru saadakse, see jääb õhku. Ja see tähendab siis seda, et inimene ei muuda oma sõnastust, ei muuda oma suhtlusstiili, vaid laseb samamoodi edasi. Et palju rohkem on hakatud rõhutama tihtipeale mitte hoopiski seda selgust või arusaadavust, vaid hoopiski seda, kas sinu sõnum tekitab resonantsi, sellist värelust, võbelusi, kas keegi ärritub selle peale, kas massid reageerivad? Kas selle üle tekib debatt, mis selle debati sisu on, see pole enam oluline, oluline on see, et sind on märgatud. Nii et mingis mõttes me elame praegu sedalaadi suhtluse ajastul, kus sõnumi väärtust mõõdetakse tema sellise plahvatusvõime järgi. Seal vahet ei ole, kas, kas see on siis heas või halvas tähenduses, aga et see, et sa oled midagi kuskil lõhanud, see, et sa oled midagi kellelegi kuskil lihtsalt haiget teinud, kedagi solvanud, kedagi riivanud see, see ei oma enam tähtsust. Mis see on siis mulje avaldamise ajastu, selle asemel, et midagi ära teha või või midagi selgitada või? Lihtne näide on see, et kui tekib selline valimiseelne olukord, kus poliitikud hakkavad võistlema selle üle, kes on rohkem pildil siis meelde jääb see, et sinu pilt oli ajalehes, meelde jääb see, et sinu nimi oli pealkirjas. Mis selles lauses selles pealkirjas olevas lauses öeldud oli, mis oli pildi alla kirjutatud, see enam meelde ei jää. Meeldejäävad, väikesed, sellised kõige olulisemad detailid ja inimene tegelikult sellesse konteksti ei vaevugi võib-olla süvenema. Noh, mis siis teha, et see ei oleks ainult see, et meelde jääb selle lause, kas andsid kellelegi pasunasse. Et riik ka sealjuures juhitud saaks. Ja see küsimus lähtub nagu eeldusest, et, et riiki et riiki saab juhtida ainult avalikkusega arvestades ja et riigi juhtimine õnnestub ainult siis, kui avalikkus on igasse küsimusse kaasatud, et ma pole nii väga kindel, kas, kas, kas see niimoodi tänapäeval on hoolimata sellest, et elame demokraatlikus riigis ja demokraatlikus ühiskonnas, et ma, ma pean silmas seda avaliku kommunikatsiooni avalikku suhtlust, et et see, see pigem käib ikkagi niipidi, et kuidas pakendada oma poliitilised otsused niimoodi, et avalikkus saaks sellest sellele otsustajale võimalikult, et noh, nagu sobival moel aru. Et see pigem on niimoodi, et, et ikkagi see otsus eelneb sellele kaasamisele. Sa nimetasid siin sõna, see suhtlus või kommunikatsioon ja mis mind kui nüüd keele juurde tagasi tulla ka on hakanud häirima see, et et me oleme sobitanud oma oma mõtlemise väga suurel määral juba kantse liikliku teksti, seda teksti tuleb ametnikelt poliitikutelt pressiesindajatelt. Ja me oleme kuidagi harjunud sellekantse liitliku tekstiga, mis tuleb selle asemel, et otsida ilusasti eesti keeles sõnu ja, ja mõelda ka, mida sa ütled, et et see kantse liitliku tekstivoog on nii valdav, nii väsitab. See ongi seesama massiga löömine, millele ma osutasin, et pane inimene nüüd jälgima mingisugust info lainetust, mis on monotoonne, mis on pealtnäha tuttavaid väljendeid ja tuttavaid sõnu täis, aga kus on rõhutatud siis näiteks intonatsiooniga tooniga mingid teatud sõnu ja eriti kui me räägime suulisest suhtlusest, näiteks valitsuse esindaja annab raadios intervjuud, et siis see kõik tihtipeale ongi sellele strateegiale üles ehitatud, et et kuidas sellesama massiga lüüa niimoodi, et me sealt endale sobivalt tõstame ühe või teise detaili esile, mis jääb siis justkui nagu õhku hõljuma näiteks seesama 36 eurot sellesama maksumuudatuse puhul ja see 36 eurot hakkab elama täiesti oma elu. Ja siis me kommunikeerime ja tolereerime, mulle tundub, et et kõik need rääkijad arvavad, et, et nad on siis paljud tähtsamad, kui nad ütlevad tolereerima ja mitte sallima. Saidil on ju noh, nii eestikeelne ja nii nii tavaline, see ei ole nii, täh. Teiseks, aga tolereerima, aga tol ajal ei olnud. Siis me oleme kõvad ehk siis sõna väärtus tegelikult ja eesti keele sõnaväärtus langeb, tähtsam on paraku see vaht, mis selle ümber tehakse. Üles puhutakse. Võib-olla seda saab vaadata ka selle nurga alt, et kui ma ütlen sallima, siis ma räägin millestki, mis on Eesti kultuuriruumis. Kui ma ütlen tolereerima, siis ma viitan näiteks euroop kultuuriruumile ehk siis ma räägin sallimisest Euroopa praeguse sallimis kultuuri tähenduses. Ma räägin näiteks sisserändajad sallimisest, et sisserändajaid ei saa mitte lihtsalt sallida, vaid niidab tolereerima. Sellepärast et Euroopa kontekstis see tähendab midagi enamat kui see, millega me Eestis oleme harjunud ja nüüd sai kirik keset küla, siis umbes Paneme ta siis sinna. Aga sõnavara vaesustab tõesti, kas sina, Priit, ei ole tähele pannud, et, et me just nagu saame aina vähemate sõnadega hakkama ja kipume ära unustama, et eesti keeles on veel palju-palju muid sõnu. Et need on jääd varju. Kusjuures sõnavara on rikkalikum kui kunagi varem eesti keeles. No ja sellepärast, et elu läheb edasi, tehnoloogia areneb ja keel peab ju kõigile neile oma nime leidma. Loomulikult areneb. See kujutluspilt, mis on praegu silme ette kerkib, on see, et sõnavara on on justkui selline vaip, mis laotub üle kogu ühiskonna. Aga selleks, et ta saaks laotada, on vaja mingit laadi kanalit mis oleks siis kõiki ühiskonna liikmeid hõlmav. Kas te oskaksite nimetada üht tänapäeva kanalit, mis niimoodi toimiks, kus me praegu istume? Kas vikerraadio on nagu vaip, mis haarab kõiki või katab kõiki praeguseid ühiskonna liikmeid? Seda ma tõesti ei tea, aga eks me püüame või Piret, mis sa arvad? Aga arvan, et ideaalis ikkagi peaksime olema. Ma ei taha üldsegi praegu praegu rääkida sellest, et kas vikerraadio teeb oma tööd hästi või halvasti, et mu küsimusele see, et ma pigem tahan viidata sellele, et meie praegusel infoajastul on omane see, et kanalid nišistuvad ja kanalite kuulamine jälgimine on hoopis teistsugune, kui ta oli varem. Et mina näiteks olen väga innukas vikerraadio kuulaja, aga ma kuulan teda kindlasti teistmoodi, kui näiteks kuulab minu onu näiteks tema kuulab seda otse-eetris, mina peamiselt järel kuulan vikerraadiosaateid. Ma loen rahvusringhäälingu uudiseid, nutitelefonist ja raadiouudiseid näiteks ma väga ei kuula. Ehk siis minu jaoks see suhtlus selle kanaliga on hoopis teistsugune. Ma olen kindel, et on teatud näiteks põhikooliealised noored, kes kuulavad mõningaid vikerraadio saateid umbes umbes nii, nagu mina seda teen, aga nad teevad seal ainult teatud valiku. Ehk siis see ongi killustumine, Songise nishistamine. Ja eeldada nüüd näiteks, et vikerraadiole, et nagu anname siis nagu selle ülesande, et hoolitseda selle eest, et meie inimeste sõnavara oleks võimalikult hea, et, et seda seda natuke liiga palju ka nõuda. Aga kas meil tekivad siis täiesti erinevad eesti keele niisugused nishi eesti keeled nad ongi juba tekkinud? Jah, on kindlasti ja me räägime väga paljudega just nagu täiesti eri keeles. Just nimelt. Aga kuidas siis keskpõrandale kokku tulla, jah, aga mis siis, ja missugune see ühiskeel peab siis olema? Ja no mõtleme siis selliste suurte peenelt öeldes suurte formaatide peale, kas näiteks laulupidu on see, kus eri keeled saavad kokku kus kõlab Lydia Koidula ja näiteks Shalisi looming ühel ja samal ajal ja laulupidu ikka jah, näiteks selline selline suur formaat siis mingisugused suured sündmused, näiteks eesti keele riigieksamist on tehtud mingit laadi, selline rahvuslik sündmus, mida ajakirjandus kajastab ja on lastud näiteks samal ajal ministritel või mingitel kuulsatel inimestel kirjutada siis kirjandit või, või on esitatud nelja neid eksamiküsimusi ja see on ka mingit laadi keskpõrandale kokkusaamine. Aga et, et niimoodi laiemalt vaadates minu arvates, kui me sellest sõnavarast, kui sellisest tekist räägime, siis ta siis ta on kindlasti kindlasti lapitekk. Eks kindlasti lapitekk ja, ja minu, minu nagu suur lugupidamine, austus on just nende inimeste suhtes, kes kes neid lappe omavahel üritavad kokku õmmelda ja kes, kes ei suhtu eelarvamusega eri kildkondade esindajat keelekasutuse suhtes. Et Mul on mul mul on endal ka näiteks suuri raskusi, kui ma mõne noore sugulasega vestlen. Eriti kui ma vestlen temaga nii-öelda Chattides. Ma ma tõesti, ma ei saa mõnikord üldse aru, mida öeldakse, aga, aga millest ma saan aru, on see, et, et see, mida sa kuna lühendite ja selliste Ei motika, unide jada ja nende mingisuguste kirjavahemärkide mingisugune selline graafiline pilt, mida ma näen, et, et see on. Keel vaieldamatult ongi, mul on sama probleem lapselapsega, kui ta mulle sõnumi saadab, mida paganat ta sellega ette võtta öelda tahtis? Ei, mina küll luban, et kõik räägivad selles keeles omavahel, nagu nad tahavad. Aga tõepoolest võiks olla ka see, see sõnavara neil kuskil tagataskus, millega rääkida meiega laiemalt. Ei, jumala pärast, ma pean üldse noortele pahaks, et nad räägivad omavahel niimoodi. Aga, et päriselt ei, ei jõuaks sinna, see teineteist kunagi enam aru ei saa, et nii ei saaks. Ega ka, kui suur see oht on, et, et tulevased põlved sätivad omasoodu ja enam ei oska näiteks meiega suhelda või ei viitsi või ei taha. No lisame siia näiteks kõik, et selle arvutimaailma, eks ole, ja tarkade masinate võidukäigu, kus sellest hoolimata, et eesti keelel on kõnetuvastusprogrammid olemas ja kõik need nagu hästi ei toimi ja tegelikult ikkagi lapsed, kes enne kooli saavad inglise keelega sõbraks juba, et lähevad seal inglise keele peale üle, kui suur oht see võib olla? Mina olen loomu poolest optimistlik, ma arvan, et päris hulluks nüüd kaasasi kätte ei lähe. Või. Mina ka olen optimist ja ma olen selles mõttes väga, väga hästi kursis igasugust ütleme, otse lahedate asjadega, mida väga paljud õpetajad teevad, et ma toon lihtsa näite, et kui me enne rääkisime siin sellest samast Chatimise keelest, et siis kirjandusel eesti keele tunnis saab teha ülesandeid, kus tulebki võtta seda Chatimise keelt kui omaette omaette keelt, millesse saab midagi tõlkida. Et tõlgime näiteks mõne Juhan Liivi luuletuse, tõlgime selle sättimise keelde. Nii põnev jah, just nimelt, et see panebki õpilase mõtlema selle peale, et, et see, mida ta teeb, on omaenda selliste suhtluskanalist tulenevate keelemärkide loomine. Et ta saabki aru, noh, ütleme tegelikult ju me ei pea seda niimoodi nimetama, aga see, millest aru saab sellised semiootika põhimõisted juba nagu tähistaja ja tähistatav ja ta saab aru sellest, et sellel on tegelikult mingisugune põhjus, miks ta mingisugust märki kuskil kasutab. Miks ta teatud märke välja jätab mingisugustes kombinatsioonidest, ta saab aru sõnumi kujunemisest ja see ongi ju keelekasutuse õpetamine. Ja tal on mõlemad tekstid käes, tal on täpselt see oma keelemärgid ja Juhan Liivi tekst. Tal on need mõlemad käes, mis on tore. Ja üks on siis nii-öelda nishikeel ja teine on see konventsionaalne keel ja need saavadki kokku ja sealt edasi. Me saamegi õpilases arendada seda, mida tänapäevasel keelekasutajal väga-väga vaja on. See on siis nagu selline keelekeskkonnataju, et millises keelekeskkonnas ma praegu olen ahhaa, et praegu ma olen Chatin kuskil siin sõbraga siis on see keelekeskkond, siin kehtivad need keelenormid, siin kehtivad need märgid, siin saadakse nendest märkidest aru. Ja siin on neid võimalik väga kiiresti kirja panna. Aga praegu ma kirjutan kirja oma kooli õppealajuhatajale, ahhaa, see on nüüd see teine keelekeskkond, siin on need teised normid, sinna õpin selgeks sellised õiged väljendid. Siin ma saan aru, et tekst tuleb jagada lõikudes siin ma saan aru sellest, et siin tuleb kasutada noh, lugupidamisega ja selliseid vormeleid, et see ongi nüüd see teine keeleoskus ja ma suudan neid omavahel eristada ja ma saan aru sellises ametlikus suhtluses, ma ei sega neid kahte keelt omavahel. Nii et minu arvates see õpilane, kes suudab teadvustada endale oma seda Chatimise keelt ja seda analüüsida hästi ja sisukalt, tema on väga hea suhtleja, aga siis selles norm keeles. Nii et miks mitte kasutada seda siis sellise lähtekohana, et kui õpilane igapäevaselt on mingisuguses oma nishi keeles, siis ma võtangi selle selleks keelekeelest rääkimise lähtekohaks. Mulle tundub, et õpilased ja tudengid oleksid väga rahul sellega rongi mida arvavad, ühesõnaga, mida arvavad õpilased ja tudengid vajadusest osata eesti keelt ka selle kõrgel tasemel? Siin on, siin on see asi, et ma ühte uuringut hiljuti lugedes märkasin, et bastustes oli kirjas umbes niimoodi, et peetakse oluliseks rohkem, kui peetakse vajalikuks. Jah, see oli, see oli väga huvitav selline vastuolu, ehk siis kui küsida õpilaselt, kas ilus ja õigesti kirja pandud keel on oluline, siis ta ütleb, et jah, see on kindlasti oluline, aga praktilise selles nii väga vajalik ei ole, aga ta ei pruugi aru saada selle vajalikkusest. Ehk siis kui lihtsalt abstraktset küsida tema käest, et kas see on vajalik, siis ta pigem hakkab kõhklema. Mina vähemalt niimoodi sain aru nendest vastuste sisust. Ja ma oletan, et see ongi seotud just nimelt sellega, et kas õpilane suudab seda siduda mingisuguse elulise olukorraga. Et kindlasti, kui õpilasele anda ette väga kindel suhtlusolukord, kirjalik suhtlus mingisuguse asutuse juhiga või, või et soovin kandideerida mõnele ametikohale või soovin kandideerida vahetusõpilaseks. Ja kui ma siis kirjutan ametliku kirja või avalduse kas siis on vaja kasutada normkeel, siis ma usun, selle näite põhjal ta kindlasti ütleb, et jah, on vaja, on vaja väga mitmel põhjusel on vaja tiinselt, saaksid minust aru, on vaja, et minust ei jääks harimata ja rumalat muljet ja, ja nii edasi. Aga tihti on siiski nii, et me võime ühest ja samast tekstist väga erinevalt aru saada. Sa nimetasid ka laulupidu ja hümni hiljuti alles ühiskonnas vaieldi jälle hümni teksti, üleosade jaoks on see tekst ajast ja arust. Aga lugesin ka ühte huvitavat mõttekäiku, kus väideti, et tegelikult on meie hümni esimene salm just nimelt 21. hargmaisuse sajandil ülitäpne ülisobiv tekst. Ja. Minu arvates praegu on see väga hea võimalus kui palju tekib neid võimalusi, kus ühiskonnas on väga selline suur ootus tus tekstianalüüsi järel. Praegu on tekkinud nagu avalikkus nõuab tekstianalüüsi see on noh, see on nagu, ütleme selline kuldaväärt olukord, et kasutame selle võimaluse ära, hakkame siis üheskoos tegema meie Janari, Rimi tekstianalüüsi ja võtame kohe sinna juurde kõrvale ka teised suured tüvitekstid. Ja hakkame, hakkame see kaudu siis rääkima, et millisel moel üldse noh, näiteks ilukirjanduslikes tekstides meie praegused rahvuslikud väärtused avalduvad või ei avaldu. See on hea mõte hakata analüüsima, aga võta see jabur olukord, kus hakatakse taas seletama, et võtame uue hümni ja pakutakse mitmeid muid variante. Ja siis ma ei tea. Tahetakse hüpata kohe järelduse juurde. See järeldus on see, et meil on vaja aja uut hümni, aga enne peaks ikkagi olema analüüsi analüüsi tulemuste hindamine. Selle põhjal saaks teha mingi järelduse. Vaat selle ettepaneku, Priit Kruus teeb selle asemel, et hakata pakkuma miljoneid uusi võimalusi, mis võiksid meie uus 10 olla. Teeme selle vana analüüs, vaatame, kas on hea või ei ole hea. Just nimelt, et täiesti pakun välja vikerraadiole sellise suure avaliku projektiga. Jätame meelde. Jätame meelde, aga tuleme teie projekti juurde tagasi, saate lõpetuseks esmaspäevane keele säutse. Kas ja mida kuulajad teile on kirjutanud? Teil on üsna palju vastukaja, mida teilt oodatakse. Kas te suudate seda pakkuda kuulajale? Mis teemad need on, millega kuulajad teie poole? Vastukaja võiks olla veelgi veelgi suurem, sest kirjutatakse küll, aga, aga mitte nii väga palju, kui sa ütled, et palju. Tavaliselt pakutakse ju näiteks teemat, nad on pakkunud, et selle teema võiks võtta, me oleme mõlemad neid seda abikätt kasutanud ja nendest teemadest teinud. Ja miks ta siis põhimõtteliselt juhitakse tähelepanu vigadele, mida nad on kuulnud kas raadiost või kuna meie siin räägime siis just, et mida nad valesti on või mida valesti on räägitud ja nendele on juhitud tähele pannud, need on kaks põhilist asja, mida mina olen välja lugenud. Üks kuulaja andis väga hea teema, ta osutas sellele, et eesti keeles kasutatakse valesti sõna lüürika. Et seda on hakatud kasutama tähenduses laulusõnad, kuigi ta tegelikult ei tähenda seda. Ja see oli nii-nii kihvt teema, sellepärast et mina olles kirjandusinimene isegi rohkem kui keeleinimene siis ma tahtsingi kohe sellest rääkida ja tegingi säutsu sellest, et lüürika või laulusõnad, et mil moel siis eristada. Nii et niisuguste tähelepanekute ja pakkumiste eest oleme ikka tänulikud. Kas mõni on selline küsimus ka olnud, mille peale te olete kumbki mõelnud, et ohoo, nüüd ma pean võtma kohe mitu raamatut lahti, enne kui ma vastata oskan. Printerina vaatavad üksteisele nõutult. Päris päris sellist ei ole küll olnud. Ei ole tõesti, ja ma kutsun üles kuulajaid otsima pähkleid. Võiks raskesse olukorda. Juba see küsimus oli pähkel. Aga suur aitäh teile, keele säutsejad, Riina Eentalu ja Priit Kruus ja, ja soovin edu. Ja meeldetuletuseks kuulajatele, et keelesäuts on eetris esmaspäeviti kell seitse ja 25 minutit. Kõike head.