Kajalood alustab ja meil on rõõm tervitada siin Teaduste Akadeemia presidenti akadeemik Tarmo Soomerelt, tere päevast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. No laiem avalikkus, nagu te olete juba harjunud selle tiitliga tutvus teie nimega põhjalikumalt 13 aastat tagasi jaanuaris 2005, kui teie ennustasid ette tohutu tormi ja, ja veetaseme tõusu nii Pärnumaal kui Läänemaal. Aga keegi ei uskunud teid. Päästeamet andis ainult mingi väga üldise hoiatuse, samuti ilmajaam. Ja siis tuli see torm, mida hakati nimetama sajandi tormiks, tuletan siis meelde tuule kiirus Kihnu saarel ulatus 38 meetrini sekundis. Iiliti. Pärnus tõusis veetase 295 sentimeetrit üle Kroonlinna nulli, seal evakueeriti kodudest 300 inimest. 11 inimest leiti ala jahtununa. Üks inimene hukkus, kus kahjude likvideerimiseks maksis Eesti riik 264 ja pool miljonit Eesti krooni Euroopa Liidust lisaks veel 20 miljonit. Tarmo Soomere, mis on sellest ajast muutunud selle 13 aastaga teist on saanud akadeemia president Kroonlinna null asendatud amsterdami nulliga. Eesti on ühinenud paari rahvusvahelise seireorganisatsiooniga ja tehnikaülikoolis vist õpetatakse mingit uut eriala. Kas. Mõni asi on muutunud, mõni asi ei ole muutunud. Aga ma tahaksin kohe ühe täpsustuse teha, et teadlased ega ega ka mina ei ennustanud jaanuaritormi. Me saime prognoosi oma Taani kolleegide käest. Ja siis oli meil probleem selle prognoosi nii-öelda selgeks rääkimisega. See tuleb torm, milletaolist ei ole sadu aastaid helistada, mäletas olnud, oli meile selge. Samalase torm maailma mõistes ei olnud ja teab ka medaleid, oli ainult esimese kategooria orkaan, seda ka napilt napilt üle esimese kategooria orkaani latti. See, millega teadlased hakkama said, oli, et nad suutsid tookord selgitada inimestele, et kui vesi tõuseb ligi kolm meetrit üle tavapärase ta jää Seenana rannale seisvaid, tuleb sisemaale. Ja see on võib-olla kõige suurem saavutus selle seda tormi juures, et mereteadlased õppisid inimestega rääkima, õppisid rääkima keeles, mida rannal elavad kaasteelised mõistsid. Tollal jah, eriti ei peetud vajalikuks teadlasi kuulata, selles mõttes ta suurt midagi muutunud teadlasi endiselt kuulata. Ja pigem kuulatakse teadlaste sõnumitest seda osa, mis toetab juba poliitilises mõttes tehtud otsuseid. Aga seegi hea, et seda osa kuulatakse. Kas me oleme rohkem niisugusteks üleujutustes valmis kui 13 aastat tagasi? Teaduskommunikatsioon laias maailmas ongi sageduste just just katastroofipõhine. Kui midagi tõeliselt viltu läheb või loodus oma jõudu näitab kohas urajal, mille kohta me ei ole osanud arvata, et see nii võiks minna siis riigid sellest õpivad. Jaanuaritormi otsene tulemus on, et Eestis on praegu Baltimaade parim mereprognoose süsteem. Et kaasajal juba juba mitmeid aastaid ükski torm ei jääteadlaste piirist kõrvale ja umbes kaks päeva, et me teame, et torm on tulemas ja päev otsa ette. Me teame, kuidas reageerib meri sellele. Selles mõttes on, on teadlased õppinud tulevikku piiluma. Ja ka riigisüsteem on õppinud teadlasi usaldama. Nüüd toodab mereprognoosi ju tegelikult Tallinna tehnikaülikooli meresüsteemide instituut. Ja see on üks äärmiselt hea muutus meie maastikul. Kui see 264 miljonit krooni, mis ei ole ka eurodesse ümberarvutatult ja väike raha oleks varem pandud mereteadlaste töö tõhustamiseks, kas kahjud oleksid olnud väiksemad? Kahjud oleksid olnud enam-vähem sama suured. Merega on nõnda, et see, kui me teame, et mõni tõuseb teatava kõrguseni maju ära viia ei saa sa võib-olla raviautod ajada ära koduloomad ise ära minna. Nii et oleksime suutnud vältida ühtinime ohvrit ja võib-olla siis mõnekümne auto uppumist aga kahjud ehitistele, muule infrastruktuurile, need oleks hea, on umbes samasugusteks. See on valikute küsimus, et kas me ehitame rannale võimet. Vanu ütlemisi, et kauges minevikus teadsid kõik, et rannal elamine on ohtlik, odav. Täna on ta ohtlik, aga kallis. Ja sellegipoolest paljud inimesed otsustavad oma koduranna rajada. Eks nad ise teavad, millega riskivad. Te olete välja toonud, et niisugused suured tormid ja üleujutused tabavad Eesti läänerannikut umbes 40 50 aastase intervalliga, et et inimesed jõuavad ära unustada. 40 50 aastat intervalli tundub olevat, et universaalne ajavahemik kahe katastroofilise sündmuse vahel ka mujal maailmas. Inimmälu on lühike, inimese eluiga on pikenenud selliseks, nagu ta täna on ju alles mõnikümmend aastat tagasi. Veel eelmisel sajandil kauges minevikus oli tüüpiline eluiga märksa lühem. Ja kui vanaisa lapselapsele jutustanud, mida ta noorus on näinud, siis lapselaps seda ei teadnud. Et need 40 aastat oli vanal ajal Kaczynemiga kaks inimpõlve ja selle taga olev horisont. Ta oli nähtamatu ja muutus nähtavaks võib-olla ainult erandjuhtudel, kui mõnest õnnetusest või viisist õnnetusele reageerida sai igast opositsiooni või religiooni osa. Aga samal ajal on asjalood nii, et kogemusest üksi ei piisa, sest muutused tulevad väga kiiresti peale. Te olete öelnud, et just viimasel ajal mingil teadmata põhjusel on Põhja-Atlandi tormivöönd pikenenud tuhatkond kilomeetrit kirde suunas mis tähendab seda, et meile on tavapäraste edela ja läänetormide kõrvale tulnud ka loode- ja idakaartetormid ja alles viimastel aastatel, mis toimub. Selle põhjuseid ei tea keegi. Teadlased on praeguseks aru saanud, et selline nihe on toimunud. Võib-olla kõige huvitavam on see, et suur osa sellest tihkess leidis aset, et ühe talve jooksul aastal 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa kui õhuvoolu suund Läänemere lõunaosas muutus ligi 40 kraadi võrra. Et õhuvool pöördus järsult läänest ida poole minevast rohkem kagu poole minevaks. Selle kaudne tulemus on. Läänemeri ei saa enam nii palju hapnikurikast Põhjamerevett, kui ta varem sai. Läänemerre toimunud suured. Sellised elutee või eluvee sissevoolud on nõrgenenud. Ja neile, jah, meie näeme seda muutus selle kaudu, et lisandunud on teist tüüpi tormid, tormid, kus tuule suund on natuke ebatavaline. Tuulesuundade mustrist, tuule roosist me seda hästi välja ei loe. Küll aga loeme siis välja, kui vaatame, kuidas käib tuvad veetaseme maksimumid. Vedasime Läänemeres tekivad kahe suure komponente koosmõjus. Vahest harva kord kahe kolme nelja aasta kohta saavad pikat organiseerijad presside Läänemerre nii palju vett juurde. Merevee tase tõuseb peaaegu meetri võrra. Ja lisaks sellele külastavad meid nii-öelda tavapärased tormid. Nii et kui Läänemeres on juhtumisi hästi palju vett tuleb üks torm otsa, nii nagu juhtus see 2005 aasta jaanuaris, siis on meil jah-sõna otseses mõttes vesi ahjus. Läänemere veetaseme maksimumid on viimasel 40-l aastal kasvanud meie riigi läänerannikul umbes neli millimeetrit aastas ja Pärnus ja Narva kandis kaheksa, üheksa millimeetrit aastas. See on kolm kuni viis korda kiiremini kui avaookeani veetaseme tõus. Selliseid nii-öelda saladusi ei taha meri meile palju rääkida, aga eks meil on siis vastavad meetodid, millega mere kui me paneme meetodid tüütakse matemaatiliste meetoditega. Aga see tuule suuna 40 kraadine muutus, millest te rääkisite, mille põhjusi keegi täpselt veel ei tea, kas see on pöördumatu? Tõenäoliselt ei ole, see toimus, nagu oleks lüliti pöörata teise asendisse. Ja Ma siiski täpsustan, tegemist on õhuvoolu suunamuutusega. Me oleme väga harjunud oma inimesekeskse vaatekohaga, et me seisame ühes kohas ja mõõdame kustpoolt, tuul puhub. Niimoodi mõõtes näeme väga vähe. Me näeksime palju rohkem, kui me suudaksime lennata Ta kaasa koos tuulega. Kui me lendame kaasa koos tuulega, siis ühes kohas mõõtmine annab hästi vähe informatsiooni. Me peaksime mõõtma õhuosakese liikumistrajektoori vältel. Ja kui seda suudaks mõõta, siis me näeme, kuhu õhuvool läheb, kuhu õhk tegelikult liigub. See on suur vahe, kas me oleme nii-öelda meie kesksed või oleme õhumasside liikumise kesksed. Õhuvoolu liikumise suunas oli suur muutus tuulesuundades väga suuri muutusi või tajutavaid muutusime, ei näinud. Kas siit me saame otsida põhjust, miks meil on viimasel ajal külmad juunikuud, mis päike küll paistab, ilm on selge, aga see, tuul, mis tuleb ja mis häirib põllumehi ja aiapidajaid ja mesinikke ja mesilasi. Kas see on kaks selle õhusuundade muutuse põhjus? Kaudselt on see just nimelt nõnda et üks madalrõhkkond, mis meile tuleb on ju ringratast käiv ketas. Ja küsimus on ju selles, et millise kettaservaga ta meie kohalt üle läheb. Varasematel aegadel läksime madalrõhkkonna meist nii üle, tuule suund oli jah, peamiselt edelast. Nüüd seoses tornivööndi pikenemisega on saanud võimalikuks situatsioon, et mitmesugused õhkkonnad, eriti madalrõhkkonnad, liiguvad meist palju rohkem põhja poole, võivad seal peatuda. Ja sellistel juhtudel on madalrõhkkonna tagaservas külm ja kuiv õhk, mida meie tunneme siis hästi jaheda põhja või loode tuulena ja samal ajal kuiva, kuiva ja päiksesilmana. Et selliseid asju nüüd meil jah, mitme aasta juunikuus juhtunud. Nad ei olnud otseselt keelatud varasematel aastakümnetel. Taoliste nähtuste tõenäosus on järsult suurenenud. Kas me teame, miks ei tea? Ja äärmiselt tõenäoline on see, et mingil hetkel kliimasüsteem pöördub tagasi. Sellised rezhiimi nihked enamasti ei püsi väga kaua. Väga kõva on see suhteline mõiste. Inimelu mõistes on muidugi väga kaua, mitukümmend aastat. Kliima mõistes on mitukümmend aastat kseno pilgud. Nii räägime õige pisut teist, akadeemik Soomere, et te olete öelnud, et merelainete uurimise juurde jõudsite juhuslikult, millest te tegelikult teadlaseteed, valides unistasite? Gümnaasiumi võib tolleaegses keeles keskkooli tasemel, sobiv pole matemaatika, seetõttu läksime õppima matemaatikat ülikooli. Aga et üks jah mu vanematest koolivendadest oli, oli mereteadlane ja 105 kunagises Mele teadlaste ringidesse. Ja seal vaadata mulle otsa ja öeldi, et noh, et tere tulemast. Nii et pärast ülikooli lõpetamist oli organiseeritud mulle aspirantuuri, siis kaasaja mõistes doktorantuuri koht Moskvas Instituudis. Suurelt jaolt oli juhuslik valik, et kui oleks juhtunud mõne teiste huvidega koolivend mind juhatama, oleks võib-olla jõudnud mõnesse muusse erialasse. Kui suur roll on juhusel inimese elus ja teadvuses? Äärmiselt suur. Aga siia ma oskaksin öelda ainult inglise ja sa mõtled ära, et lakese boonus, Forcjeefr planning. Kui sa oled valmis juhused ära kasutama, siis oled edukas. Ja nii sai teist lainet teooria. Aga te tulite Eestisse tagasi? Moskvast? Mu esimene nii-öelda teaduslik pähkel oli hästi pikkade nimetatud Rospirainatuuriminet. Nende ainete lõikamisel tekkivad madalrõhkkond kõrgele kanad ja too aeg oli see äärmiselt kuum teema. Nimelt selgus alles 40 aastat tagasi, et ookeaniveemass seisa üldse paigal ega, ega ega isegi ei liigu mitte nii nagu golfi hoovus liigub vaid terve ookean koosneb tohutu suurtest ringidest, nii nagu me näeme atmosfääris madalrõhkkondade kõrgrõhkkondi. Et see oli tõeline vapustus kogu Nakenegraafia okoloogia teadusele ja loomulikult püüdsid kõik aru saada, et mis siis tegelikult see mäles toimub. Selles mõttes on see tõeliselt naljakas, et 20 aastat pärast seda, kui DNA struktuur lahti kodeeriti, alles hakati aru saama, kuidas tegelikult toimuvad liikumised ookeani. Siiamaani pole päriselt aru saadud, et suured maadeavastused leidsid tegelikult aset möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel, kui mõisteti, kuidas liigub ookean. Aga et ühe konkreetse valdkonna sees püsida väga pikka aega on teaduses natukene libedee. Ta on kogu aeg hirm hakata ennast kordama ja joosta tühjaks uutest ideedest. Et siis umbes sajandivahetusel hakkasid mind rohkem huvid tama, süstmine tavaliselt tuulelained, pinnalained. Eks seal oli ka mitu mitu põhjust. See oli just see aeg, kui hakati mõistma, et niinimetatud mõrtsuklained on olemas lained, mis võivad olla kordades kõrgemad kui nende naabrid mis tekivad pealt, noh, iseenesest kaovad ei kuhugi. Ja samal ajal hakkasid siin Tallinna lahel sõitma suhteliselt kiired laevad mis tekitasid väga eriliste omadustega laineid. Nii et tasus süvenen sellesse temaatikas sõja. Tänu taevale osutunud suhteliselt viljakaks süvenemine. Mõni aeg tagasi oli selles saates külas 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel muusika ja teatriakadeemia rektoriks valitud professor Ivari Ilja ja ta ütles, et kui ta sellele kohale kandideeris, siis ta arvestas sellega, et tal ei ole enam valituks osutudes mahti anda kontserte ja ta ei ei planeerinudki septembrist alates siis endale suuri esinemisi. Kuidas teiega on, kas pärast seda, kui te osutusid valituks Teaduste Akadeemia presidendiks, kas teil jääb teaduse tegemiseks õhulainete merelainete uurimiseks vähem aega kui varem? Teadusmaailmas on suhteliselt halastamatult reeglid et kui üks teadusjuht loobub aktiivse teaduse rollist igatahes ei suuda teadust juhtida, teadus ei ole juhitav, teadus on, on pigem natukene suunata või kallutada tav, aga teadlased on, teadus on väga tugev sisemine loogika, millest ei saa üle ega ümber. Eriti akadeemikute puhul on imperatiiviks, noh, absoluutseks kohustuseks, see peab olema aktiivne teadlane, kui veel vähegi elumahlasid sees on. Eks see paneb muidugi mitmekordse koormuse. Valmas proua näeb mind võib-olla siis pool tundi enne südaööd ja hommikuse kohvi ajal ja see on, see on kõik. Et sisuliselt on tegemist kahe täiskoormusega ja keskeltläbi töönädalad lähevad 80 tundi üle. Te jätkate tööd selles samas mereuuringute laboris, mille juht te olete olnud väga pikka aega oma elust. Vahepeal jah, ma arvasin, et ma ei taha kunagi enam juht olla. Aga sellist situatsiooni lasta tekkida need laste kümmekond aastat olen ma, jah, nüüd lainetuse dünaamika, labori juhataja. See on õnneks selline hästi väike ja hästi, kui ma ütleksin, monoliitne, ühtemoodi mõtlev inimeste seltskond. Ma olen seal küll täiesti nagu puruvana kõne, märksa eakam kui ülejäänud, aga siiamaani on mind tolereeritud. Uue hingamise teadustööle andis see, et seitse-kaheksa aastat tagasi hakkasime lähemalt vaatama kuidas meie rannikul elavad ja hingavad, mida lained ja kõrge väsi rannikutega teevad. Ja siis selgus üks meeldiv tõsiasi, et meie tormid ja see, mida meie tornid ranniku teevad on kui laboritingimustes pandud suure ookeani tükikene. Et igast tugevast tormist meie rannikul loeme välja palju rohkem kui kui tavalisest tormist haamra ranniku. Ja see on jälle seotud Lääne eripära, aga et meil on praktiliselt ainult tormide ajal kõrge veetase auke, elanikke on tõus ja mõõn ja tanu võib tulla nii tõusu kui mõõna ajal, kui ta tuleb mõõna ajal, ei juhtu midagi. Aga kõik meie tormid on sellised, nagu oleksid nad tulnud näiteks Atlandi ookeani rannikul kõige kõrgema võimaliku tõusu ajal. Et me näeme sealt pida näeb peaaegu, mida ained ühekaupa võetama teha võivad. Unikaalne katsebassein ja seda tüüpi filosoofiat oleme nüüd arendanud ja nii-öelda püüdnud siis ülejäänud maailm õpetada ja kohati on õnnestunud. Kas tormid söövad Eesti rannikut? Rannikuerosioon on universaalne nähtus eri hinnangutel 80 90 protsenti, et kogu maailma Lannikutest mõeldud on siis liiva ja sette pehmetest setetest koosnevad hunnikud. Need kipuvad tasapisi lagunema. Kui vesi liigutab liiva üles-alla, siis toimib seal gravitatsioonijõud. Mõni liivaterake veereb vähe sügavamale. Nii et see on universaalne nähtus ka siis, kui ookeani veetase ei tõuseks. Küll aga kiireneb Annikudes erosioon kordades, kui mitte suurusjärkudes, siis, kui, kui veetase kipub kasvama. Põhjus on lihtne. Need liivaterad ja kruusakivid, mis on otse veepiiril ja mida igapäevase veetaseme puhul lained veedetavad, need on harjunud sellega, et nad liiguvad. Nii et rannad on tasakaalus taolise keskmise veetaseme jaoks. Aga sellest vööndist kõrgemal paiknevad kaitsmata sätted. Et kui me läheme kas või pildita andes me näeme, seal on natuke liiva, istud metsaserv ja niipea, kui vesi tõuseb nii palju, et laine Nilpsab metsaserva siis ta võtab, kui, kui buldooseriga sealt liiva. Ja pankrannikuga, kuidas tõusuvesi? Pankrannik ei tunne suurt sõda, kasson väsi, madal või kõrge. Pankrannik taganeb meil sõltuvalt kohast kiirusega mõned sentimeetrid aastas. Aga Bakranicu taganemine on natuke ebatavaline, et mitukümmend aastat ei toimu mitte midagi ja siis valisuseks lahmakas merre. Sageli inimeha jooksul ei toimu mingeid muutusi. Ja siis, kui sünnivad lapselapsed, siis läheb viis meetrit korraga minema. Üks teistest suurtest varingutest, mis ka jõudis ka ajakirjandusse, oli Pakri poolsaarel mõne aasta eest. Ja praegu sisse omaaegse tuletorni müürid on on peaaegu rippumas juba vee kohal Jevuse tuletorne ehitama, et oli ta ikka päris kaugel panga servast. Kiipsaare majakas tuleb mulle meelde, vist on, see on jah niisugune haruldane koht, kus poolsaart triivib majaka alt ära. Lained uuristavad poolsaare külge riivad liiva ümberpoolsel tippu, panevad teisele poole maha ja ma ei hakka, seisab paigal. Ja poolsad, Neivelt liigub kui ehitate, see majakas sinna nüüd juba umbes 90 aastat tagasi hoida poolsaare keskel. Nüüd on ta juba paarkümmend meetrit vee sees. Nad on äärmiselt õpetlikud pildid ja taolist tüüpi pildid on, on võimalikud peaaegu ainult meie kandis. Muudes maailma piirkondades, rannikul enamasti stabiliseerunud. Läänemeri on ju noor peri kronoloogilises mõttes põlev kümmet toon taastati vana oma oma praegustes piirides ookeani rannikutel sajad tuhanded aastad, vanad, need on juba sirgeks muutunud ja ja enam-vähem tasakaalu jõudnud meie ranniku teda tasakaalus. Meri ehitab seda tasakaalu, me läheme seda, seda mereväge siis, kui lähen näiteks Leedusse ja vaatame kura säärt kuna seal on sinna ehitatud, noh, jämedalt 6000 aastat tagasi. Ka meil Eestis on, on taolisi maasäär ja väikesele kuune nende tagamaa pool. Võtad siis viimaste aastatuhandete jooksul ainete poolt. Lained on sihuke uskumatud töömesilased, keskeltläbi iga Eestimaa rannik, komeetrile tuleb umbes poolteist kilovatti laineenergiat. Kui selle saaks ära kasutada ja inimese kasuks tööle panna Ega sellestki ei jätkuks praegu Eestimaa elektrivajaduse katteks, aga väikese osa saaks saaks kaetud. Teoreetiliselt jah, on, on Eesti rannikule laekuva energiavoog samas suurusjärgus kui meie praegune elektri tarbimine natuke väiksem sellest reaalselt, et ära kasutada on võimalik viis, parimal juhul 10 protsenti. Aga te kujutate ette, kui pidevalt poolteise kilovatine mootor töötab ühe meetrise liiva uuristamise peal siis ikka midagi toimuma pika aja jooksul. Missugused on kõige huvitavamad rannikualad, mis teile, kui lainete uurijale on tähendusrikkad või, või huvi pakuvad? Esimesel kohal on seesama kiipsaare kant, kus protsessid on kõige kiiremad. Nendest, mis Eesti Eesti rannikul toimuvad aga veel kaks kanti on, on väga huvitavad. Üks on pealtnäha vaikne, see on meie pankrannik, akupankranniku jala, umbes Sillamäelt kuni kuni Narvani Sillamäe sadama ehitamine vaigistas rannaprotsesse päris palju. Ja Narva liivarand tundub olevat niisugune võimalus on tegelikult äärmiselt õrn, nii et siin üks pool sajandit tagasi. Üks torm likvideeris selle peaaegu täielikult, need on mõnevõrra taastunud. Ja sellest, kui intensiivselt on tegelikult protsessid, mida me ei näe. Märkaksime, kui läheksime vaatama Narva-Jõesuus olevat muuli. Mulle taha on kooli joonud juba juba sajakonna meetri laiune Alajõe liivaväli muule see on äärmiselt halvas seisus, kui ta ükskord päriselt ära kaob, siis see liiv saab kõik Venemaa omaks. Teine kant on Peraküla rand, meie maa looderannik, kui seal on, oli hästi huvitav selles mõttes, et seal saaks, läks, vesi läheb kiiresti sügavaks. Ütleb rannikuteadlasele, et rand ei olnud tasakaalus, oli oodata, et ta kujuneb ümber. Ümberkujunemine on nüüd sündinud selle aasta, vabandust eelmise aasta sügisest Arvides meile jõudnud veealust osa mõõtma, aga näe, mõõtsin ära siis, kui palju muutus maismaal ja küllap me kevadel lähevad, ütleme, vee all ka asjad ära. Need hirmu ja õuduse jutud, et sealt kõik liiv viidi kuskil kaugel ära, tõenäoliselt ei ole päris pädevad. Märksa tõenäolisem on see, et too konkujate surist arm lihtsalt taastas anna tasakaalu. Sinna kuhjunud suur hulk liiva suhteliselt vaikse ilmaga, mis liikus, Spiti läks piki veepiiri. Aga rand või liivarand saab ainult nii elada, elada kui liivane osa ulatub pikalt pikalt mere poole ja vesi aeglaselt sügavune. Nii et iga vähegi suurem torm teeb kiiresti süvenevast liivarannast märksa aeglasemalt, sügavnevad liivaranna, et see on, see on lihtsalt njuuton, seadused meredünaamikas. See on nii huvitav, kuidas te tõlgendate ja, ja annate niisuguse teadlase vaate nendele asjadele, mis meid igapäevaselt ümbritseb ja mida me nagu ei oska tähele panna või vaadata. Või põhjusi leida. Aitäh siin on mul olnud alati õpetuseks möphi märkus, et nii palju on võimalik näha lihtsalt vaadates. Tuletan siis kuulajale meelde, et kõigi muude tähtsate autasude kõrval on akadeemik Tarmo Soomere pälvinud teaduse populariseerimise auhinna ka teadusajakirjanike sõbra auhinna ja hiljuti võttis akadeemik Soomere vastu pressisõbra auhinna selle eest, et on populariseerinud teadust ajakirjanduse vahendusel sellisel viisil, nagu seda varem ei ole tehtud. Lugupeetud akadeemik, kas te võite kahe minuti jooksul kuulajale arusaadaval viisil selgeks teha, mis asi on diferentsiaalvõrrand ja milleks inimkonnal seda vaja on? Ma tuletan meelde siis kuulajale, et Tarmo Soomere valis selle eriala, õppides Moskva ülikoolis. Selleks ei ole kahte minutit tarvis. Diferentsiaalvõrrand kirjeldab näiteks seda, kui suur on mäenõlva kalle. Tavaline võrrand, nagu ruutvõrrand ütleb meile, et meil on parabool, mis siis lõikab kuskil reaaltelge ja seal on siis kaks lahendit. Diferentsiaalvõrrand on võrrand mäenõlva kalde jaoks. Kallet teame, teame, kust mäenõlv algab. Siis me saame liikuda mäe tippu ja seda liikumist, kirjeldab diferentsiaalvõrrand. Kui suur on kalle iga mäenõlva jupikese peal? Ja kuidas me seda igapäevases elus rakendada saame? Nonii Saamegi kirjutan välja diferentsiaalvõrrandi laine kuju jaoks. Ja arvutame, milline laine kuju. Milline on laide nõlv, kui järsuks läheb laine eesti keeles. Laine võib olla äärmiselt kõrge, kui ta on lauge, hästi pikk sest mitte midagi, võib-olla halvimal juhul tekitab iiveldust. Millal on lihtsalt halb olla ja millal tuleb karta kõige halvemat? Ja see on üks huvitav huvitav mõte ja märksa olulisem mõte, kui me võib-olla oskame arvata. Paljudes situatsioonides me ei saa uskuda absoluutselt. Kui me räägime aine kõrgustest või, või ka meretasemetest kõrgest veetasemetest siis need, need on hästi raske siduda mingist absoluutsest süsteemi juba selle tõttu, et ka maa enese kuju muutub ja absoluutselt null ei ole tegelikult olemas. Aga me saame uskuda muutusi. Et kui regulaarselt on resi tulud kõrgemale kui varasematel aastatel, seda me saame, saame väga tõsiselt võtta, peame tõsiselt võtma, aga neid arvusid, mis on keskmine või milline on keskmine 40 või 100 aasta saadaga tõsiselt võtta need asjad, mis meid mõjutavad, muutused. Ja paljud situatsioon, kus me ei sa uskuda väärtust ennast, tahame uskuda, mingi teine väärtus on suurem kui me liigume piki randa ja küsime, kuidas liiguvad setted piki randa setete liikumise kiirust, kiirust ennast ei taha uskuda. Aga küll me saame uskuda seda, et ühes rannaosas liiguvad setted kiiremini kui teises. See on see imepeen vahe, et sa uskuda väärtust ennast, tahame uskuda seda muutumist. Sõna uskumine on siin natuke ülekantud tähenduses ja mõeldakse seda, et muutus kirjeldab paremini või, või suurema tõenäosusega on õige. Kui see suur lisaväärtus ise. Kuidas te selle tõdemuse inimese elukäiku üle kannate, et kõik muutub ja väga püsivaid väärtusi ei saa uskuda? See on natuke keerulisem, et eks inimese elus on ju, on ju erinevad eluperioodid, et äike, lapse muutus on äärmiselt kiired ja me näeme, et päevadega ja samuti päris nii-öelda elude lõpul oleva inimese muutused on samuti äärmiselt keedad. Ja siis on vahepeal mitukümmend aastat, kus sellega võimalik võimalik puutusi kindlaks teha, vähemalt mitte pealiskaudselt vastamisel. Aga väikelapse kasvamine on nauditav jälgida. Kaja loodimisel on täna mereteadlane Teaduste Akadeemia president, akadeemik Tarmo Soomere. Kahe-kolme nädala pärast, 28. jaanuaril saab täis 80 aastat taevast. Kui tookordne riigihoidja oma dekreediga, siis 1938. aastal asutas Eesti Teaduste Akadeemia palju õnne. Aitäh oleme jõudnud soliidses vanusesse. Ja samal ajal me oleme jõudnud olukorda, kus nõudlus doktorikraadiga inimeste järele on noh, ikka väga madal ja sellest on Riin Savi oma sotsiaalteaduste doktoritöös niisuguse katse teinud, et, et ta uuris kahteteistkümmet tuhandet tööpakkumist ja leidis sealt. Kui ma õigesti mäletan, kaks niisugust ametiala KUHU kandideerijatelt nõuti doktorikraadi siis kahelt 12-st 1000-st. Ja kui me lisame sellele Helsingi ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Tambet Teesalu sõnad, et meil on küll tublid doktorandid, Nad avaldavad artikleid, aga sel päeval, kui nad kraadi kätte saavad, tekib neil küsimus, et mis siis nüüd edasi. Oma erialast lähtudes ütleb ta, et Eestis puudub elujõuline biotehnoloogia sektor, mis annaks tööd ja võimaldaks akadeemilist karjääri pakkuda suurele hulgale inimestele ja siin on noorel doktoril väga vähe valikuid, mis on ka põhjuseks, et meie head ajud ja noored inimesed lähevad Eestist ära, sest nad leiavad mujal maailmas paremaid eneseteostamise võimalusi. See on suur küsimus kaheksakümneaastasele Teaduste akadeemiale. Miks Eesti ei saa rakendada oma parimaid ajusid? Eks vabandus on siin ju mitmeid. Eestis. Kui uskuda nüüd viimaseid arvusid, peaks töötama kõik OK, umbes seitse ja pool 1000 teaduskraadiga inimest. Kui teaduskondi kaitsmise keskmine vanus on ligemale 35 aastat, meil töötatakse praegu jämedalt 40 aastat teeks vajaduse veidi alla 200 doktorikraadiga inimesi aastas. See tundub nagu tasakaalus olevat, sest praegu kaitsebki sõltuvalt aastast 200 250 noore inimese vahel teaduskraadi. Aga edasi on nüüd jah, Eestil selline suur erinevus võrreldes nende riikidega, keda me katkestame. Kui me võtame riigina kui Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, siis nendes riikides töötab eraettevõtluses ja nimelt teadust tehes umbes pool nende riikide teadlastest. Eestis on see protsent raskesti määratletav, aga ta ei tohiks ületada viit protsenti. Seetõttu on välja kujunenud nõnda, et Eesti teadusmaastik on äärmiselt avaliku sektori ja siis veel kitsamalt ülikoolide-keskne. Arenenud riikide teadusmaastik on teistsugune vähemalt pool ja isegi üle poole teadlastest töötavad teadlastena eraettevõtluses. Eesti probleem on, meie anus riigina. Eestis oli teadlasi märgatavalt rohkem sügaval nõukogude ajal aseteaduse suurelt jaolt makstud sõjardite poolt. Kuigi seda eelarves näha ei olnud. Umbes 30 aastat tagasi on eri hinnangutel olnud teadlase ametis Eestis levinud 10000 inimest. Täna on teadlaste õppejõudude Ena avalikus sektoris hõivatud ligikaudu kolm ja pool 1000 ja teadus- ja arendustegevuses kaasa elatud insenerid eraettevõtluses umbes poolteist 1000, nii et rohkem kaks korda on vähenenud, siis teadusmaailmas hõivatud inimeste arv. Selleks, et eraettevõtlussuudaks teha teadust, peab olema suhteliselt suur ja suutma oma toodet ka müüa maailmaturul. Eesti ei ole selleni veel lihtsalt jõudnud. Aga pööraksin asja teisipidi, et selleks, et teadlased ennast ka teadusmaastikul hästi tunneksid peaks olema neil nagu väga selge siht, et mis siis saab, kui nad kaitsevad doktorikraadi ja otsustavad akadeemilise karjääri kasuks? Akadeemilises maailmas. Absoluutne enamus ametikohti nõuab doktorikraadi. Ja kui me paneme ennast ühe noorteadlase nahka, kes on doktorikraadi kaitsnud ja kes tahab akadeemilisse maailma jääda siis tema perspektiivid on äärmiselt ähmased. Seda, kui oluline on teadlaste kohort. Ühe maa arengule on rõhutanud, tahaksid kõik eksperdid Eesti mahajäämus majanduse arengus. Võrreldes põhjariikidega Kesk-Euroopa riikidega, paistab ka sellest välja, et meil on teaduskraadiga töötajate jaga teaduses hõivatud töötajate osakaal kuni kolm korda väiksem kui Rootsis või Šveitsis või Hollandis. Ma ei räägi siin absoluutarvudes. Me oleme harjunud rääkima sellest, et Eesti on väike tubli Räkk. Et suhtarvudes maru head selles osas ei ole, me jääme kaks ja kolm korda maha arenenud riikidest. Meil ei ole nii palju andekaid inimesi hõivatud majanduses suht arvudena kui nendes riikides, keda me kadestan. Ja see on probleem, sest et akadeemilise maailmamõtlejad teadlased on kõikides riikides ühiskonna arenguvedurid Ja teisest küljest on nii, et kui ennast välismaal täiendanud või seal kraadi kaitsnud noor doktor tahaks tulla Eestisse tagasi, siis tal ei ole siin kohta ega ka väärilist töötasu. Töötasu on oluline, aga märksa olulisem. Jälle statistikale baseerudes on hoopis kolm komponenti, mis tunduvad olevat ebatavaliselt väheolulised. Üks on perspektiiv, mis saab minust 10 või 20 aasta pärast. Kas on olemas reeglid, et kui ma nad täidan, siis ma tõusen. Teine milline on see sotsiaalne keskkond, millesse ma töötasu, milline organisatsiooni kultuur. Kas mul on seal hea olla? Ja alles kolmandal kohal tuleb palk ja enam-vähem sealsamas on küsimus, et kas ma tohin oma uuringutes ise otsustada. Ei pidanud tegema täpselt seda, mis olete, kirjutatakse. Need nii-öelda kolm on palga kõrval märksa olulisemad ja kui me paneme ennast ühe noore inimese kohale, see noor ei ole enam väga noor. Ta on 30 35 aastat vana. Tema ja vaadastes lapsed hakkavad jõudma teismelise ikka temana olles õppur. Ta tahaks ju samuti pere luua, kodu luua. Ta peab julgema seda teha, teades, kui mitu aastat tal on tööd, ta jõuaks, on vaja laenu ära maksta. Näiteks kui sellist võimalust Eesti ei paku, siis andekad inimesed meile ei tule ega ei jää. Selle teema nii-öelda maskott või koodnimetus on, on teadlase karjäärimudel. Kui üks noreemia läheb eraettevõtlusse, seda üldiselt kujutab ette, mida ta tegema hakkab, ujutab etega redelit, kus ta ronima hakkab, et saada nii-öelda paremaid töötingimusi, suuremat otsustusõigust ja paremat palka akadeemilises maailmas. Downe redel on praegu äärmiselt ähmane, see on pigem nagu kivine mäenõlv veeruvate dividega. Kui me tahame, et noored tipud jääksid Eestisse, peame neile looma mitte ainult ja palga vaid ka väga selge perspektiivi, mis neist saab? Mitme aasta pärast nad saaksid edutatud mitme aasta pärast ei tohiks otsustada ise oma uurimistemaatika üle. Ja seda tüüpi mudelid on üheksa stiisi, konkurentsivõime sambaks. Need võimaldavad meile võimaldaksid meile siia tuua ja siin kinni hoida tõelisi tippe. Maailma ülikoolid pakuvad nimetatud Ten uuri süsteemis on inglisekeelne nimetus, sellel ei ole päris eestikeelset vastet. Eestikeelne nimetus on töökohakindlus. Ja seal on natuke nagu, nagu paradigmaatiline põhi, mõtlen, radikaalne erinevus sellest, mida praegu akadeemiline maastik pakub. Praeguses akadeemilises maastikus on pidev võitlus ellujäämise eest teadusraha eest, järgmise positsiooni eest, ülejärgmise positsiooni eest doktorantide eest vahendite eest. Mitmete riikide, keda me kadestan, orjade mudelis on asjad teistmoodi. Inimesed võistlevad omavahel ükskord. Esimene läbi on hästi kõrge, umbes viiendik kuuendik Neist pääseb heale kohale suhteliselt noores eas enne neljakümnendat eluaastat. Ja siis nad teavad üsna täpselt, mis neid ees ootab. Seda tüüpi mudeleid praegu püütakse Eestis rakendada. Aga filosoofia on endiselt jäänud võistlemise ja võitlemise ideoloogiaga. Ideoloogia, mida rakendada Ameerika ühendriigid pikka aega, mis tasapisi trügib Euroopasse, on, on see, et võisteldakse omavahel ükskord ja siis võisteldakse iseendaga. Et on olemas teatav hulk tingimusi, mille täitmine garanteerib edu, tekib õigustatud ootus karjääriredelil edasi liikumiseks. Eestis seda ei ole olemas. Ega praegune kõrgharidusseadustiku muutmise kavatsus rõhutab rasvases kirjas, et õigustatud ootust ei tohi eesti Diaalsed edutamisele olla. Akadeemik Soomerega, kust te näete Eestis, missuguses sfääris töökoha, kindlust, kui ma mõtlen selle peale, terav ettevõtluses on pidevalt äri riskid? Avalikus sektoris me teame haldusreformiga, kui mitmed sajad inimesed on kaotanud töö või, või on valiku ees, et kolida koostöökohaga pealinnast kuskile väikelinna. Ma ei näe valdkonda, kus töökoha kindlus oleks kindlustatud. Tehnokindlus on alati tingimuslik. Kui me kujutame ette nüüd head ettevõtted nagu näiteks kodumaja, kes pidevalt müüb välisturgudel, kelle kasum püsib ja kasvab siis on ju osakonna juhataja hästi hea öelda, kui suur kasum jääb sellesse vahemikku siis saad sa rahulikult töötada, sind edutatakse. See on just see, mida öeldakse, piisavate tingimustega läks. Kui sa täidad selle tingimuse, siis sa kindlasti saad. Mitte nii, et siis me hakkame vaatama, kas me otsime kedagi teist kõrvalt juurde. Töökohakindlus on, anname olemuselt keerukas ja vastuoluline. Vastava kategooria. Aga me räägime praegu viiendikust või kuuendikust, parimad Pedamisest selekteeritud alguses ülikoolis pääseksid doktorantuuri edukalt kaitsnud, siis nad edukalt läbinud mõned tööaastat, nii-öelda järeldoktorant tuuris ennast juba näidanud. Ja siis on veel suurvõistlus kõigi ülejäänutega. See on 10 aastat enesenäitamist. Naljaga pooleks võib öelda, et inimesed, kellel on teadlase diagnoos Soovimata olla nurisüsteemi apologeet sellesse süsteemi valitud Ameerika ühendriikides töötavad statistilises mõttes kordades tulemusrikkamalt, kui teised õpetavad rohkem ja ka panustavad ühiskonna arengusse rohkem. See on ju lihtsalt see see kest, keda alguses saputatakse 10 aastat selleks okei, ja siis läheb veel prooviperioodiks. Elus kontroll on vahel ja siis öeldakse, olgu, me oleme siin 15 aastat testinud litsasse 20 aastat, töötada. Mida oleks vaja muuta, me saate esimeses pooles rääkisime, kui oluline on tajuda muutusi ja nendega, kas kaasa minna või, või need hüljata, aga igal juhul nendega arvestada, mida oleks vaja muuta kõrghariduse korralduses rahastamises? Noh, raha ei ole kunagi liiga palju, alati on on märgitud, et et ei kõrgkoolid sa raha juurde, et teadus-arendustegevus peab väga väikese piskuga läbi ajama, aga mida lisaks rahastusele töökorraldus, töökindlus, kas veel midagi? Kõige raskem on muuta meie endi mõtlemist. Kui me räägime töökohakindlusest, siis alati tekib kolleegidel riigiametites küsimus. Aga mis siis saab, kui keegi saab oma kindla töökoha ja ja siis hakkab, hakkab looderdama. Selline nii-öelda enesele hirmude genereerimine on natuke naljakas. Ma tooksin siin paralleeli, et struktuurifondide rahade kasutamist euroopaleedustest tulevate rahade kasutamist kontrollitakse äärmiselt detailselt ja põhjalikult. Eelmisel aastal võeti siis kokku selle kontrolli kulud ja tulud kontrollile on on kulutanud tatud palju, palju tuhandeid töötunde inimeste aega. Ja siis selgus, et tagasi küsitava rahasumma oli naeruväärselt väikekontrollil ei ole mõtet, inimesed olid korralikud. Me peaksime suutma Ma nii-öelda maha suruda selle meisse mingil moel sisse kasvatatud soovi kontrollida, umbusaldada, kui me oleme kontrollinud 15 aastat ehk piisab. Me peame muutma mõtlemist, me peame muutma organisatsioonikultuuri. Siin on ju see tegelik etteheide, mida Eesti noorte Teadlaste Akadeemia paiskas välja nii toimetuste pikemas artiklis kui ka sirbi lühemas arvamusartiklis. Et see, kuidas on süsteem üles ehitatud tekitab tunde, nagu oleksid süsteemis inimesed võõrad. Lääne ülikoolid jälle maades, keda me kadestama nagu Holland on täiesti ausalt öelnud, et Meil on asendumas akadeemiline kultuur ülikoolides ametite kultuuriga ja see on äärmiselt ohtlik. See õõnestab tõsiselt reisi kui terviku konkurentsivõimet. Mis põhjus seal niisuguseks muutuseks on? Eks sealne demokraatia on umbes 40 korda vanem kui demokraatia Eestis võib-olla 30 korda, see on nagu vaielda, kui mitukümmend karda. Aga mida peetakse seal akadeemilises süsteemis, on äärmiselt olulised inimesed, võtaksid omaks süsteemi väärtused ja asutuse nii-öelda ideed, arengusuunad ja ülesanded. Sõna omaksvõtmine ei ole eesti keeles väga levinud, aga see tähendus on see, et nad siis ka võitlevad selle ühise eesmärgi eest, mis on asutusel. Probleemi täheldati siis, kui selgus, et teadlased töötavad palju rohkem, kui tööseadusandlus lubaks. Seda võib nii öelda proovida, analüüsida küsitluste kaudu aga see ei ole hea meetod. Üks märksa parem meetod on kaasajal vaadata, mis kell esitatakse. Käsikirjad, ajakirjade toimetus, Dustele, Kasel käib elektrooniliselt võimalik kellaajal registreerida. Kui ikka 40 protsenti käsikirjades esitatakse nädalavahetustel või siis nädalapäevade öösiti on midagi väga valesti. Ja see protsent, kui palju esitatakse öösiti ja nädalavahetustel, on äärmiselt Su arenevates riikides. Eesti ei ole eraldi välja toodud ja see protsent on napilt 10, näiteks Šveitsis, Belgias, mis tähendab, et seal teadlaste tööpäev kestab kaheksa tundi ja mõni üksik, siis jääb ühte-kahte ületunde tegema. Ma ikka meenutan seda Ernest Rutherfordi ütlust ju suur tuumafüüsik möödunud sajandist, kes ei lubanud oma laborisse tööle tulla pärast kella kuute peade, pärast, kelle kohta ütlustele mõelda, vaja. Siin on tõesti mõtlemise ruumi. Saate lõpuks võisin akadeemik Soomereks, teil kõikide oma teadmiste juures on küsimusi, millele ei leia vastust. Neid küsimusi on palju rohkem kui need, millele vastuseid tean. Hoolimata Newton'i seadustest, tütaagorose teoreemidest, diferentsiaalvõrranditest valemitest, mida kõikide teate ja ikka tuleb ette vastuseta küsimusi. Mida rohkem me teada saame, seda suurem on meie kokkupuute pind teadmatusega. Kui me istume teadaolevate asjade mulli keskel, siis tundub, et me teame palju. Aga kui me liigume sinna teadvuse eesli lähedusse, siis me hakkame alles tajuma, kui palju me tahaksime veel teada. Kas see koormab teid mõnikord, et teadmata asju on rohkem kui neid, mis inimkonnale teada on? Pigem see innustab. Ja samal ajal tekitab natukene kõhedust. Et hästi palju asju oleks vaja teada selleks, et meie elu läheks paremaks ja ma ütleks õnnelikumaks, aga mõnusamaks. Aga samal ajal me ju ei tea, mis asi konkreetselt võiks meie elu mõnusamaks teha. Seda me ette ei tea. See tuleb katse-eksituse teel. Arvasime aastat 15 tagasi, et me kohe-kohe jõuame täiusliku informatsiooni maailma, kus iga fakter ainult ühe kliki kaugusel. Nüüd me saame aru, et tal on jõudnud infomüra maailma sotsiaalmeediasõltuvus on haigus. Sellega melunenud, mõnusamaks, kiiremaks, paremaks kaasnevad muud asjad. Et meie maailm tõenäoliselt ei ole puhas nullsumma mäng, et midagi head teada saada, seda rakendades võidame rohkem. Vaatame seda kaotust, tuleb osata minimeerida. Mõtlemisainet rohkem kui tunniks aitäh akadeemik Soomere Teaduste akadeemiale läheneva suure tähtpäeva puhul, palju õnne ja ja ma loodan, et kõik see, mida te nimetasite mõtteviisi muutuse termini all, et me sellega kuidagi ka hakkama saame ja jää kinni nendesse asjadesse, mis on kergesti saavutatavad ja, ja lihtsat lahendust Kindlasti saame küsimus on see, palju see aega võtab ja kas me saame sellega hakkama füüsiline, kui teised. Aitäh intervjuu eest akadeemik Soomele. Ilusat päeva, ilusat aastat peegele.