Tere kõikidele kuulajatele ehk ajalood alustab. Me esitleme kuulajale seekord inimest, kes on terve oma teadlaseelu uurinud seda, kuidas me reageerime, kuidas me käitume, mis meie reageeringuid käitumist juhib ja mõjutab. Kuidas on meie reageeringud ja valikud seotud vanematelt kaasa saadud geenidega. Ja kuidas iseloomustada eestlase kui rahvuse käitumist, põhiväärtusi, tõekspidamisi. Meil on külas Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor, akadeemik Jüri Allik. Tere tulemast saatesse Rervist. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Muuhulgas te olete tegelnud mälu uurimisega. Ei mälu on just üks niisugune asi, mis mul kogu aeg ebaõnnestunud, sest minu tor ja eeskuju Endel Tulving muidugi suunas mõtteid selle poole, et võiks nagu mäluga tegeleda, aga aga tegelikult mul ei ole kunagi seal midagi välja tulnud, nii et ma ei tea, miks, aga ilmselt tulling autoriteet on nii suuri ees, et mälus mul praktiliselt ei ole. Kell on küll koost tullinguga ajas rändamisest ja ja see on ka. Mis on teie enese kõige esimene mälupilt iseenda kohta, mida te mäleta? Oi, see on katastroofiline, ma ei mäleta üldse midagi. Noh, kui ma isegi koolist mäletan, siis on juba hästi, aga ennem kooli praktiliselt mitte midagi. Ma ise vahepeal kahtlustasin, et mul üldse episoodiline mälu puudub see mäluliik, mille Endel Tulvik avastas ja elasin seda väga raskelt üle, aga lõpuks ma selgus, et et saab ka ilma selleta hakkama. Tegelikult mul jäi puudu see, aga noh, kehvakene. No mõni inimene võib kiidelda sellega, et ta mäletab midagi, mis temaga on juhtunud, siis kui ta oli kaheaastane või üldiselt juba kolmeaastaselt inimene mäletab iseendast midagi. Kas inimene saab kuidagi mõjutada seda, mida ta iseenda kohta Oo jaa, muidugi, sest mälu on väga plastiline ja ja need, kes tõsiselt ja eksperimentaalselt mälu uurivad, on ammu kindlaks teinud, et iga kord, kui me mälu poole pöörduma nii-öelda me seda ka rikume ja muudame. Nii et mälu ei ole niimoodi, et seal mingi rahvusringhäälingu arhiiv, kus on kõik lindid ja videod ilusti salvestatud ja riiulites iga pöördumine mälu poole, noh, võiks öelda ka, rikub seda, kuigi mõte on selles, et ta muidugi rikkuvaid tugevdab, aga see tähendab seda, et seda toimetatakse, seda kirjutatakse juurde. Üks klassikaline näide on see, et kui juhtub mingi väga suur sündmus, nagu kosmosesüstik plahvatab või, või presidenti tulistatakse või tapetakse siis on kohe hulk psühholooge maailmas, kes kohe tormavad tänavale ja ja küsivad inimeste käest, et mis on teie esimene mulje, kust te seda kuulsite, millal te nägite. Ja selle uuringute mõte on siis selles, et neid samu inimesi küsitakse aasta viie pärast uuesti. Ja kõik uuringud näitavad seda, et niisugust isegi see, mida nimetatakse nagu välklambiga väga ere mulje, seda on käidud toimetamas. See on nagu nõukogude ajal oli tsensuur, et mõned pahad sõnad tõmmati maha ja ilusamad sõnad kirjutati asemele, nii täpselt samamoodi toimib ka meie, meie meie mälu. Ma olen sageli mõelnud, et miks ma mäletan oma elust kui mõtlen mineviku peale, miks vub, saab esile mingi niisugune koht, kus ma olen ebaõnnestunud või midagi läks kehvasti, olen mõelnud, miks ma ei mäleta seda, et kui toredat sünnipäeva, et mul oli nii või mida ma sain pühadeks kingiks, et mulle tundub, et ma siiski ei saa valida seda, mida ma mäletada. Meil on just üks parasjagu käsil üks uurimus. Me uurisime seda, mida inimesed mäletavad. Jaa, jaa, noh, seal on niuksed, kindlad seaduspärasused, et et on olemas perioodid, millest inimesed mäletavad nagu rohkem. Tavaliselt palume lihtsalt inimestel kirjeldada mõnda väga olulist eredat sündmust ja siis siis saame tagasi vaadata seda, et millised on, aga seda on jah palju uuritud. Ja kui ma õieti mäletan, ma võin muidugi segi ajada, aga üldiselt ma tean seda teistest valdkondadest, inimestel on üldiselt kalduvus negatiivseid asju rohkem mäletada kui positiivsed. Need see on. Ja saan muuseas ka niisugune näiteks mis peegeldub sõnavaras. Juba aastaid oleme uurinud eesti keele emotsionaalseid sõnu rõõmus, vihane, kurb siis pilt on selles, et et see negatiivne pool, see on nagu väga hästi esitatud, seal on väga palju nüansse ja erinevaid kõrvalvarjundeid, aga rõõmus on ka väga ühtemoodi. Noh, see kuulus Tolstoi lause on ilmselt õige siiski osaliselt, et et kõik rõõmsad perekonnad on ühtemoodi rõõmsad ja kurvad, on kõiki omamoodi kurval, nii et siin mingi tõde on olemas. See ei ole mingi eesti rahvusele ainuomane, joon on väga universaalne. Ja ega me vist ei saa valida ja mõjutada ka seda, mida teised inimesed meist mäletavad. Kas ikkagi see niukene oma pildi tootmine on, on kogu aeg käib ja seda saab promoda ja loomulikult tuletan meelde raamatut, mille pealpool Eestit on üles kasvanud. Teil kaarnegi, kuidas võita sõpru, seal on väga selgelt viisid, kuidas ära räägi kunagi kui Ameerikas oleme ka, ega me keegi ei küsi, et kas sul läks halvasti ja tütar on narkomaan ja kõik muu. Ka tuleb öelda, et kõik on hästi ja kõik on rõõmus, nii et selle imidži tootmine käib kogu aeg ja inimene püüab alati nagu seda nii paremates värvides näidata kui ta tegelikult. Kas te usute seda teadlasena? Ei noh, see on fakt, siin ei ole midagi uskuda, vaid niimoodi käibki see asi, aga teine asi on, see ei ole minu kui uurija ülesanne öelda, kas on hea või halb, vaid lihtsalt elu on selline ja ja mulle väga meeldib Eestis selles mõttes, et Eesti on natike, Holland, hollandlased on väga niuksed otsekohesed ja ma olen seal mitmeid aastaid olnud, on kuidagi hästi sümpaatne see niisugune esiteks eneseiroonia ja teiseks niisugune otsekohesus ja sirgjoonelisus, mis on, on ka veel Eestis olemas, aga küll ta küll ta ära kaob. Kui sügavalt mõjutab inimese alateadvust ja käitumist niisugune tunne nagu hirm. Noh, hirm on väga, väga oluline ei mõjuta mitte ainult alateadvust. Me küll eelistame Freudi tõlkes, mis me tegime, me kutsume üles seda nimetama teadvustamatuks. Selles mõttes, et see alateadvusel on üks väga paha niukene, ruumiline mõõde, kui teadvus on üleval ja siis alateadvus on kusagil all, alumisel riiulil, aga inimese hinges on väga raske öelda, õigemini inimese hinge öelda, et see on üldse mahuti, nii nagu mälugi ei ole tee või, või hoidla, kus on ülemised riiulid ja alumised riiulid natuke teistmoodi teadvustamata on selles suhtes neutraalne, et inimene ei ole sellest hetkel teadlik. Mis ei tähenda seda, et mingil teisel hetkel ta võib selle teadvusse jõuda. Kuigi Froid arvasid väga lihtsalt see ei käi aga aga pilt on näidanud seda, et niisuguse niisugune ettekujutus, et kõik inimesed käivad ringi, mingisugune kohutav saladus on neil, mida nad ise ei tea ja teistele ei ütle, siis see ei ole nagu psühholooge. Sellist pilti küll eriti ei usu. Niisiis, kui suuresti mõjutab inimese käitumist hirm ja kui palju on teda võimalik mõjutada hirmutamisega. Ei noh, loomulikult on ta olemas. Ja siin on mul hea meenutada, just hiljuti lahkus üks Eesti suurimaid psühholoog eesti rahvusest Jaak Panksepp kes on tegelikult terve terve uue teadusliku suuna rajaja on siis emotsioonide neuroteadus, tema tegeles loomadega põhiliselt ja tema artiklid, mis on ka eesti keeles tõlgitud, on kirjutanud erinevatest ringetest. Mis siis ajus kulgevad. Hirmuringe on kindlasti üks väga olulisemaid, aga noh, ta on kõigil loomadel on siin, me oleme väga suures peres, nii et me meie hirmude ja väga palju ei erine koera või kassi või roti hirmudest. Muidugi tuleb sinna juurde kultuur ehitada nii-öelda varemetele vaid vundamendile bioloogilisele vundamendile. Igasuguseid muid toredaid asju on küll püütud püütud nagu öelda, et et noh, näiteks häbi on. Kuigi koeraomanikud kindlasti ütlevad, et nende koerad tunnevad häbi või kas, kui ta on pahandust teinud ja. Aga noh, üldiselt ikka häbi on ikkagi niisugune üsna üsna õpitud asi, et see ehitub siis sellele hirmude ja kõige muu ringetele peale. Aga senise treeninguga on võimalik hirmu ära võita või see on nii sügaval seal. Ta on, eks ma arvan, et ka igasugused. Kui me vaatame niuksed militaarharjutused ja vaatan, kuidas näit teenistuskoeri treenitakse, Nil tehakse kõva pauku. Paugule on inimestel väga, väga loomupärane, hirmureaktsioon. Istub maha või õpetab või mis iganes, eks ole. Jah, nagu sa tükk aega paugutada, siis harjub ära sellega. See harjumine on üks väga tüüpiline viis, kuidas sellega võidelda. Võideldakse ka keemiliselt alati kõikides sõdades, et sõdurid, kes viie minuti pärast surma saavad, joodetakse ennem täis, et nad silmaga nad, nii et siin on see repertuaar, kuidas hirmuga ümber käia on, on rikkalik. Inimkond on selle ära õppinud, kuidas seda teha, nii et ma ei usu, et seal midagi väga, väga eriliste keeruliste. Professor Allik, te pidasite Postimehe arvamusliidrite lõunal, see oli märtsis 2016, püsti. Pidasite loengu teemal, miks Eesti koerad on kurjad, mida me õieti kardame? Mida me ühiskonna liikmetena kardame praegu Eestis kõige rohkem? Noh, ma arvan nüüd hirmud on üldiselt väga-väga sarnased, aga minu selle väikese kõne mõte oli, oli selles, et kui ma veel noorem olime, põlved, põlved lubasid joosta, sest ma olen jooksnud kõikides maades ja ma mäletan, minu esimene, ma alustasin oma loengut sellega, et ma olin Torontos ja ma olin lihtsalt nagu isegi nördinud, see, et ükski koer minust välja ei teinud, sest noh Eestis, Tartus seepeale taasiseseisvumist see oli, millised koertekarjad olid eriti annelinnas Nendes piirkondades noh jooksmine oli eluohtlik tegevus, sellepärast et see on niisugune tõeline kari, ründas nüüd neid koeri nii palju ei ole, eks ole ka. Aga tigedad, vihased on nad küll, nii et see isegi sihukeses väikses kohas nagu Elva, kus ma elan, nii et seal on jah, koerad kogu aeg hauguvad ja teevad näo, et nad ründavad, nad iga kord ründavad, aga aga see on puhtalt kasvatatud, see niukses kultuurmaal, mis on kaua-kaua harjunud nii-öelda ühiseluga ja teiste inimeste arvestamisega, noh, seal niisugune koer lihtsalt oleks läinud juba kuhugi mujale, aga mitte jooksnud vabaduses ringi, nii et siin ei ole midagi teha, aga see on, minu mõte oligi see, et koerad väga palju peegeldavad seda, mis on nii inimestes. Ma käisin ka sel suvel Torontosse, kui tuled Eestisse tagasi, siis siis inimesed on väga tigedad teeninduses. Harjutusest Toronto ka nii ära, et seal kõik ütlevad sulle, et sa oled kallis ja ennem kui sa üldse oskad, makad, küsivated, kuidas sul fantena päev läinud ja, ja noh, ühesõnaga see sõbralikkus on nii suur ja siis tuled siia niimoodi. Keegi viskab sulle sisse mingi raha tagasi ja vaatas mulle otsa ja kuigi nad on õpetatud tere ütlema, aga noh, see on nii hapu näoga. Nii et see on nagu niisugune tunne jah, et on väga suured kultuurilised erinevused. Tuled noh, eks Ta tuleb ikkagi tavaline repertuaar, on see raske pike minevik, aga seitsmesajaaastane orja ja just just just saa olla muidugi ei ole tõsi, sest noh, mina mäletan, kuna noh, ma olen väga nagu Soome inimene, sest väga suur osa karjäärist on seotud Soome jaga ja see umbes töötanud, siis ma 20 aastat tagasi oli ka niimoodi, et et need soome teenindajad, olgu nad siis hotellis või poes, ega nad olid jah, niuksed, ega nad sulle otsa ei vaadanud ja sinuga ei rääkinud, aga see on täiesti muutunud. Helsingi kesklinn, noh, see ei ole mingit vahet seal, Toronto või Helsingisse on ikka see suhtlemiskultuur on väga-väga sarnaseks muutunud, et see sõbralikkus, tähelepanelikkus, hoolivus, niukene, Smuul toob väiksed naljad, väike, et sul niisugune hea ja mõnus tunne tekiks. See on jah, juba seal meil ka ikka läheb, aga, aga võtab veel aega. Nii et nagu koerad, nii ka inimeste puhul sõbralikuks muutumine võtab aega. Noh, jah, ikkagi see endast absoluutselt see on, mulle väga meeldib see saksa-juudi päritoluga sotsioloog Norbert Elias tema kaks köidet raamatut tsiviliseerimis, protsess on ka eesti keeles olemas see mõte, et inimene nagu tsiviliseerub muutub nii-öelda käepärasemaks mis põhiliselt tähendab just selle agressiivsuse, viha ja selle kahanemist. Ja mulle väga meeldib, see on küll, Heljasel on see natukene, aga mitte väga selgelt olemas viimase aja suund, mida ma ise väga hoolega püüan lugeda ja jälgida, on see mõte on selles, et selle tsiviliseerumise protsessi käigus mis noh, võtame keskajast, on see uskumatu, mis on siis toimunud selle tartlased esiteks inimestel on tekkinud privaatsus, sest ega tol ajal noh, näiteks võõraste mahedusele lohede käitumisõpetusi, siis esimene asi, mis seal öeldakse selles, et kui sa magad võõra inimesega ühes voodis noh, kohti oli vähe, inimesed magasid, et siis sa ei tohi teha seda ja teist ja jalaga ei tohi peksta. Kõik on nii dramaatiliselt muutunud võrreldes sellega, et siis aga mõte on selles, et inimene selle tsiviliseerub protsessi käigus. Ja koer on muidugi väga hea näide, sellepärast et koera kodustamine, kuigi see on, sellest on väga pikk aeg möödas, aga koera kodustamine käigus inimene kodustes iseennast, nii et selles mõttes on see suurepärane oliks täiesti geniaalne vene geneetik, Beljajev, kes tegelikult Moskvast ära saadeti. Tema hakkas hõberebaseid kodustama, hõberebased on üldiselt loomu poolest üsna niuksed, agressiivsed, meetodoli sellised, pistis käe puuri ja valis välja need rebased, kes kohe ei hammustanud, vaid ei ilmutanud agressiivsust ja neid omavahel paaritades. 20-lt põlvkonna järel sai koera. Sest esiteks koon läks lühemaks, mis on eriti halb muidugi hõberebastele, et see laha peale tekkisid. Täpid ei olnud enam ühtlaselt hõbedane, siis saba läks rulli ja kõige hullem, et rebased hakkasid haukuma. Nii nagu koerad, rebane tavaliselt ei augu, selles mõttes aga nii, et tegelikult sellekteerides sõbralikkust, tunnuseid, mis käivad kaasas kodustatud loomadega, muutusid ka füüsilised tunnused, mis on eriti huvitav. Hiljuti ilmus üks väga hea raamat, millest selgus, et kogu see eksperiment sai alguse siit eestist. Selgus, et, et kuna Beliae veel ei olnud võimalust tal veel sel ajal ei olnud hõberebaseid, siis ta tegi siin eesti hõberebasekasvandustes kõige tuntuma tõuaretaja siin, kes hakkas Beljajev salaja katseid tegema, sest geneetikast ei tohtinud tol ajal nagu üldsegi sõnagi rääkida. Sesse oli. Oli ju väga-väga karm aeg, kus geneetika sõna tähendas vanglat sisuliselt, nii et et võiksime öelda, et me oleme kõigi ilusama, kaunima, bioloogilise eksperimendi, kui sünnikodu, siis ei olnud võib-olla natuke liialdatud, aga igal juhul me aitasime õnneks sellele kaasa ja tõesti väga omapärane. Nii et ma arvan ka, et kogu see protsess on see, et kui vastata, kas pihaga ja Kressiivsusega ja, ja ka hirmudega saab midagi ära teha siis vastus on, jalad tuleb ennast kodustada, nii et see tuleb niimoodi käes CO2 inimeseks muuta, nii et see kätt, mis sulle midagi pakub, et ei hammusta seda ainult liputad saba, saba ei ole siis niisama teed rõõmsa näo. Ei, see tähendab siis, et sõbraliku iseloomuga isendil on sõbralikud järglased ja absoluut ja, ja vihase iseloomuga isendil on vihased järglased. Just kas me kuidagi seda mustrit saame rahvuse? No näiteks eesti rahvuse peale üle kanda, et kas on olemas mingi niisugune asi nagu rahvuslik iseloom, te olete seda juur jooma. Ta väga palju uurinud ja seal hästi põnev olnud ja ja me oleme seda mitte nii-öelda laua taga uurinud ja me oleme hästi palju katseid ja uuringuid teinud. Näiteks üks asi, millega me alustasime kuigi noh, mitte päris oma initsiatiivil vaid üks meie hea sõber ja kolleeg Ameerikast tuli selle mõtte peale, et me uurisime seda, mis on rahvuslik stereotüüp või rahvusliku iseloomukujutis. Me küsisime väga paljudelt eestlastelt, et milline on tüüpiline eestlane. Ja see traditsioon on olnud selline, et küsitud igasuguseid omadusi, mida meie psühholoogidena nimetan nagu isiksuseks, salalik ja salalik on veel iseloomuomadus, aga noh, ütleme tark või mingi muu omadus. Aga me kasutasime just neid samu sõnu, kuna igas maailma keeles, noh peaaegu igas maailma keeles on olemas teatud sõnavara, millega inimesed kirjeldavad, millised on nende käitumise nagu tendentsina, kas näiteks kas või kas ta on rõõmsameelne, kas ta kurvameelne, kas ta teiste suhtes sõbralik, kastan, kohusetundlik ja me kasutasime just neid sõnu ja neid omadusi. Ja tulemus oli, oli see, et eestlased vähemalt see eestlase stereotüüp on väga-väga niisugune iseloomulik, aga ta ei lange absoluutselt kokku, kuna me küsisime neid samu asju. Inimesed kirjeldasid iseennast ja kui veel 1000 eestlast on olemas ja nad kõik kirjeldavad iseennast, siis me võime öelda, et see on nagu see, mida keskmine eestlane iseendast mõtleb. Aga siis see, mida mõeldakse tüüpilisest, eestlasest, see lange üldse kokku sellega, milline on tüüpiline või nagu eestlane keskmiselt on. Nii et see stereotüüp või, või see iseloom on, kus nii-öelda konstruktsioon, see on välja mõeldud ja ma tükk aega otsisime, kust ta on välja mõeldud ja siis me saime, saime aru, kuna ees oli üks uurimus, milles me ise osalesime, oli, oli võrreldud kanadalase ameeriklasi, selgus, et kanadalase stereotüüp, mida ka laadal on iseendast mõtleb ja must ameeriklane mõtleb kanadalast üsna samamoodi. Kuidas kanadalane mõtleb keskmisest kanal, aga see oli täiesti peegelpilt, ameeriklasest ameeriklased on natuke noh, ütleme, kasvatamatud on üsna domineerivad mitte eriti sõbralikud, konkureerivad ja nii edasi ja nii edasi, aga selle eest väga kõvasti tööd tegema. Ja kui siis need andmed tulid Kanada kohta, siis Kanada oli täpselt ma sain aru, kuna noh, objektiivselt ei ole Kanadas ja ameeriklase vahel mitte mingit vahet. Siis kanadalased, kui nad päris hästi ei saanud aru, kes nad on, siis nad mõtlesid, et Me oleme mitte ameeriklased. Me oleme peegelpilt Ameerikast. Kui ameeriklased ei ole eriti sõbralikud, siis me peame sõbralikud olema, kui ameeriklased on väga töökad, noh siis ütleme, meie me ei võta väga asja väga tõsiselt, eks ole, töö ei ole kõik, eks ole, puhata ka ja see andis meile nagu vihje, et me hakkasime otsima, et kus siis eestlase stereotüüp tulema. Aga kuna ma samal ajal me oleme teinud väga suure pika uuringu Venemaal 40. erinevas kohase kokku 12000 inimest. Ja nendest üks ülesannetest oli ka öelda, milline on tüüpiline venelane. Ja kui me vaatasime, siis eestlane on mitte venelase enda stereotüübid, mis ka on üsna sarnanevaid eestlane, stereotüüp, venelasest loomulikult venelane, laisk eestlane on töökas, eks ole, aga venel on väga sõbralik eestlane. Lemmiktoit, nagu me teame, on teine eestlane ja nii edasi, nii edasi. Selgus, et eestlase, nii-öelda tüüpilise eestlase pilt konteegil, pilt venelasest ja sama muuseas soomlastele, lätlastele nende tüüpilise rahvuse pilt on lihtsalt selles, et ise loomude poolest rahvused erinevad nii minimaalselt. Seda erinevust on väga raske märgata isegi uurijal kõnelevate inimesel tänavalt. Aga stereotüübi tegemine käib lihtsalt loomes stereotüübi venelasest ja pöörame ringi ja see ongi eestlane. See on meie meie rahvuslik stereotüüp. Eestlasest. Me saame iseennast kirjeldada teiste põhjal teiste vastu, peegeldusena. See on ka võib-olla Osolin May seda päriselt ei usu, ma arvan, et see puudutab stereotüüpe. Ühesõnaga see, mida me ütleme, mis on tüüpiline eestlane, mis on tüüpiline venelane ei ole nii-öelda loodusvaatluste kultuurivaatluste tulemus. Et me saame kokku seal, ütleme, 10 venelase käia, siis teeme nende põhjal siis järelduse, milline venelanna, see tuleb ikka rohkem kusagilt kirjandusest, see tuleb igasugustest legendidest, see tuleb mingisugusest kovi sisesest folkloorist. Sellest pannakse stereotüüp kokku, see ei ole nii-öelda täppisvaatlused, vaatame, mis sorti inimesed on, need, kes meie naabermajas elavad, see kahjuks nii ei käi, see käib mingisuguste massimeediate isiklike kommunikatsioonide jaga mälupiltide põhjal, mis mingil viisil töödeldud ja esitatud. Nii et jah, kahjuks uskusime natuke seda üldist ettekujutust või arusaama, et stereotüübid on noh, ütleme karikatuurid, aga nad on karikatuurid, mis on tehtud. Kušaalide koolil oli pikk nina, siis karikatuuridele joonistati ta viis korda suuremaks, et selle tundsime ära, eks ole. Või Margaret Thatcher, kes oli kõikide karika turistide lemmik kindlasti oma väga silmatorkavat, väga iseloomulike näojoontega, noh siis natuke see, mis tal oli talle iseloomulik, venitasime selle suuremaks läinud stereotüübid või need ettekujutused keskmisest rahvuse esindajast ei ole niimoodi tehtud. Nad on peas välja mõeldud igasugusest sodist ja purust, mis seal on need aga, aga mitte siis nii-öelda tegelikkusest, tegelikkuselt kopeerides või vaadeldes. Nii et meil ei ole põhjust uskuda, et eestlane on kuidagi eriliselt töökas, tasakaalukas, usaldusväärne kokkulepetest, kinnipidav, et see on siiski meie enesepilt. Noh, esiteks muidugi on, erinevused ei ole, me läheme nii-öelda isiksuse tasemel või inimese tasemel, vaid on niisugune üldine kultuur, on selge, on see, et kui üks skulptuur on nii-öelda, et kohtumisele hilineda ja tõepoolest, kui me võrdleme näiteks eestlasi mad ja venelaste marokolasega, siis aga me tõesti hilineme vähemalt nii, et selles ei ole, ei ole midagi seal ei ole nagu selle ma arvan, et selle konkreetse inimisiksusega midagi pistmist. Sest noh, ma ütlen, et meie, head kolleegid, Tartust geneetikud on ammu teinud niisuguse Euroopa kaardid, kus on siis geeniandmed kõik, nii eestlastelt, venelastelt, lätlastele geneetilises mõttes. Me lätlastega mingit vahet ei ole, selles mõttes, et kui te panete sinna 100 lätlaste 100 eestlast, siis nad on täiesti kattuvad. Kuigi geneetiline kaart on väga huvitav, sest seda on tehtud. Meie geenid kannavad väga palju informatsiooni selle kohta, kust me oleme pärit. Nad on asukohatruud näiteks omades geene, on võimalik euroopa kaart taastada selles mõttes, et kui te võtate baskid või võtate hispaanlased, võtate prantslased seal Lõuna-Prantsusmaal midagi siis võiks öelda selle ainuüksi geenide teadmata mitte midagi ankeedist või, või tema elukäigust. Sinu Metspalu ja Tõnu Esko ja teised on seda väga hästi näidanud, et me võime, noh, ma ütleksin umbes seda võib vaielda, kas 50 kilomeetri või, või natuke rohkem, aga võime inimeste asukoha kindlaks teha, kust ta pärit on. Mida te ütlete selle kohta, kuidas eestlane muutustega kohaneb? No siin on olnud ju pikka aega meil arusaamatusi selles osas, et eestlased on võib-olla ikka väga raske omaks võtta, et abielu võib olla midagi muud kui kokkuleppe ja liit mehe ja naise vahel või et on raske omaks võtta, et meie, Eesti riigihümn on nii vana ja ajast-arust, et, et oleks vaja millegi uuega asendada. Et kui kergelt eestlane võtab vastu muutusi või otsustab selle üle, kas on midagi vaja muuta või ei ole vaja muuta? No seda on väga raske öelda, ma võin öelda seda niisuguse antropoloogiline kõrvaltvaatlejana, aga seda uurida on väga-väga, ei ole üldse kerge, muuseas mõtleme niimoodi, igaüks teab, et ennem kui ravim läheb müüki, siis ta levib hiiglasliku kontrolli, peab olema seal küll kontrollgrupid ja kõik igasugused asjad. Ma ütleksin, et ka sellele küsimusele, kuigi sellel ei ole ilmselt nii suurt tähtsust selle üle, kas kas mingil ravimil on kõrvalmõjud või mitte, seda saaks ikkagi täpselt teada ainult siis, kui me teeksime niisuguse väga kontrollitud uuringu, kui meil on, paneme erinevad inimesed erinevatest maadest samadesse, situatsioonidesse ja vaatama. Aga mis meid nagu huvitanud ja, ja noh, mina olen sellega natuke vähem teinud. Minu hea kolleeg ja abikaasa Anu Realo on seda märgatavalt rohkem uurinud, on see, kuidas meie väärtused muutuvad ja meie väärtuste osas. Me oleme noh, väärtused üleüldse väga konservatiivsed, et nad on nagu ajakonserve, et väga paljud asjad püsivad ja pisut mitte ainult selles mõttes. Et seal üldine sotsioloogia reegel, et vanad inimesed ütleme, keskeas või täiskasvanuks saanud inimesed reeglina oma oma väärtusi muuda, nad elavad selle lõpuni. Ja Eesti muutub ainult sellepärast, et vanad inimesed surevad ära ja noored tulevad peale, kellel pole sooja ega külma nendest hirmudest ja probleemidest, mis vanemal põlvkonnal. Nii et see on hästi-hästi teada ja tüüpiline seaduspärase, aga Eesti probleem ongi selles. Kui me vaatame neid väärtusi, siis me oleme väga paljudes väärtustes ei meenuta üldse, esiteks ei Skandinaaviat, mis on oluliselt liberaalsem kui näiteks Kesk-Euroopa või lõuna koopa aga me meenutega Euroopat või Lõuna-Euroopat väga paljudes niisugusest, noh ma ütleksin, võtmeküsimustes näiteks surmanuhtlus on see, kui teha praegu küsitlus Emori või ükskõik, kes selle teeb ja küsib, et kas te pooldate surmanuhtlust. Siis Eesti on Euroopa üks kõige surmanuhtlust ihalevamaid maid maailmas, et või Euroopas vähemalt ütleme niimoodi, ärme räägime Aasiast, muud sama on ka see abielumudeli küsimus. Nii et see on jah miskipärast säilinud ja, ja noh, eks me näeme isegi meil poliitilisel spektrumil on siis aeglane parteid, siis ei esindajast kajakaid Tallinna sadamas, vaid helistavad ikkagi neid, mida inimesed tahavad kuulda, eks ole. Kui inimesed tahavad kuulda, et karistused oleksid karmimad ja kõik mustanahalised siit minema ajada ja ühtegi immigranti sisse mitte lasta ja ja nii ta on, eks ole, see üks rühm inimesi on nagu Ma ütleksin nagu ajas aja konsernad on jäänud kuhugi väga minevikku püsima. Kuna ma olen seda valdkonnaga tegelenud, siis mul väga suuri optimismi ei ole, väga radikaalseid muutusi Nendega enam toimub. Ma pigem loodaksin meie nooremale põlvkonnale, kes kes õnneks võib öelda seda, et kodul on küll väga tähtis, aga kui vaatad seda, et kuidas erinevad noorema põlvkonna vaated nendes samades põhilistes küsimustes, siis see on ikkagi nagu, nagu polekski nendest kodudest välja tulnud, nii et see on hoopis väga huvitav, seal on nähtus, nii et aga seda on enne juba ka psühholoogid panid tähele seda, et vanemate kasvatus on palju vähem tähtis kui sellesama oma põlvkonna. Noh, eks meil kõigil, kellel on lapsed, on näinud selles, et sa võid küll rääkida, et pane, pane see pähe või see sinna ja ega, ega siis sa ütled, aga, aga mis mul koolis öeldakse, eks ole, noh, see on nii, et sellel on nagu referentsgrupp. Kuidas nemad oma selle kultuuri ja need mõtted saavad seal omaette küsimus, aga eks ta nii käinud Arvan, et kui vabariigi president Kersti Kaljulaid 31. detsembril pidas oma aastalõpukõnet, siis ta just noori inimesi pidas silmas, kui ta ütles, et iseseisvuse teisel sajandil hakkame elama välgukiirusel, et aega atra seada, et see kahtlemata on kujund, aga nagu teie ütlete väärtushinnangud muutuvad põlvkondade kaupa ja siin niisugust kiirendust väljastpoolt eemale. Pigem on ka põlvkonna sees muutused, aga noh, need on nii palju kordades väiksemad kui kohordid. Põlvkonnavahelised muutuses, kui vaatate ka näiteks ükskõik mis ass Kolguse usaldust teise inimese suhtes, olgu see mingisugused väärtused, seal on ikka väga selgelt nagu kihiline tort. Eks püsib ühes Kohordisse, kui te teete niuke kordusuuringud, et seal viie aasta pärast 10 aasta pärast, siis saatanat kihid nagu kokku viia, et see on nüüd see, see, kes oli 60 aastat, on 10 aasta pärast 70 ja nii edasi, niimoodi ühe kihiga siis kihi sees on jah, muutus, et noh, see on igal pool Ameerikas igal pool mujal kaaned. Üks kõige kuulsamaid töid, mis on ka eesti keeles olemas üksinda keeglisaalis kus pandi tähele seda, et et ühistegevuste arv inimestel on kohutavalt langenud, et oli mingi viiekümnendad, kuuekümnendad, seitsmekümnendad inimesed muudi neelanud, kõlasid koos keeglisaalis, eks ole, aga aga siis selgus, et keeglimäng ei ole mikspärast, see on ka raamatu pealkirjaks on see, keegli mängimise üldarv, ei ole vähenenud, aga kõik neegrid üksinda miks tal peab olema seal oma töökaaslastega või sellena, võtate õllepurgi lahti, istud seal üksindajagreeritud seda, eks ole, Sealse see muutus, mille üle Ameerikas oldi väga-väga mures ka, noh see toimus ka igal pool mujal. Paratamatus, motikas paratamatus on, aga ma arvan, et ta on lihtsalt selle ühiskondliku korra selle süsteemi tagajärg, nii et see mis iseenesest, ega, ega seal ei ole halbu asju ja seal on väga palju väga-väga häid asju ka. Noh, näiteks sellepärast et, et me tuleme niisugusest totalitaarse streigist, kus riik korraldas kõike, noh meil näiteks Ameerikas oli väga tugev ametiühingu liikumine, eks ole, ja nüüd seda nagu enam ei ole. Niiet nüüd ma arvan, et see põhiline on see, et inimesed on nagu privatiseerinud, mitte ainult siis nagu müüa lähiminevikust, sel majasid ja varandusi ja igasuguseid muid asju, vaid me oleme privatiseerinud nii religiooni sellepärast et noh, niisugust riigikirikut ei ole ja see luterlik kiriku kuidas siin eputamine avalikel üritustel on niisugune tõeline anakronism, sellepärast et inimesed teevad oma oma asja ja kõik, kes on taarausuline, kes niisama, seal käib kasutamas ja nii edasi, nii et selles mõttes mina arvan, et seal ei ole üldse paha, nii et selles mõttes, et see on üldine tendents ühiskond privatiseeritud, seda muundatakse inimese eraasjaks ja teistel ei ole nagu seened. Ma üldiselt arvan, et see on niisugune päris mõnus keskkond, milles elada, nii et selles mõttes elada mingisuguses noh, meil, kes me oleme totalitaarses riigis pikalt aega elanud, siis on see nagu loomulik, eks ole, et see on ikka ikka palju torem elada oma majas kortermajas ja, ja teha asju nii, nagu nagu sa ise tahad. Minu esimene välislähetus väljas töötamine oli Hollandis. Tegelikult oli see veel enne Eesti iseseisvumist ja siis kui oli lõunavaheaeg ja siis mulle öeldi, et me peame hakkama minema koos kõigiga võrkpalli mängima ja siis ma tundsin, et noh, kõik käisid ja, ja seal oli niisugune, see on nii, kuidas Holland on üles ehitatud mitte sellepärast, et mulle võrkpalli vastu midagi oleks, aga mulle kuidagi ei meeldinud. Parema meelega läksin kuhugi niimoodi pargipingil istuma, midagi lugema või midagi tegema. Seal pruunist, paberkotist oma, sänfitsin masi mehed seal. On niimoodi, aga no ma ütlen, et seal noh, nii, kuidas on see elu erinevates kohtades üles ehitatud. Kaja loodimisel on täna Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor akadeemik Jüri Allik. Jüri Allik on mitme Lääne-Euroopa ülikooli külalisprofessor olnud juhtinud Eesti Teadusfondi ja põhjus, miks ma palusin selle aasta selle sarja esimestesse saadetesse teadlased. Tuletan siis meelde, et kõige esimeses saates me kordasime intervjuud kasvatusteadlase Tiiu Kuurme, ka järgmiseks oli intervjueeritav Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere ja täna siis akadeemik Jüri Allik. Selle mõtte sain ma ühelt oma tuttavalt, kes sai, oli see nüüd Rootsi või, või Soome televisiooni kaudu jälgida otseülekannet Stockholmi linnahallist, kus väga pidulikus õhkkonnas täna D kõiki eelmisel aastal Nobeli teadusauhinna saanud teadlasi oli kutsutud nad kõik koos oma kaaslastega ja seal oli väga pidulik mitmekäiguline lõuna, mida neile pakkuda. D peeti kõnesid, nad ise said pidada tänukõnet öelda, millele nad on pühendanud terve oma elu mõnele kitsale uurimissuunale meenutada oma häid kolleege, kaastöölisi, oma õpetajaid. See oli niisugune austus teadlaste vastu, mida ma nagu Eestis ei ole kohanud. Ja ma mõtlesin, et et mida mina saan teha, on see, et ma lihtsalt palun teadlased järgemööda rääkima oma tööst, oma elustama uurimistest. Ja kohe vist järgmisel päeval või järgmisel nädalal. Ma kuulsin, et ajaleht Postimees on valinud aasta inimeseks Asko Lõhmus ja samamoodi Tartu Ülikooli õppejõu. Kuidas teile professor Allik tundub, kas Eestis väärtustatakse teadlaskonda küllaldaselt? Oi, ei, kindlasti mitte esiteks lausa kriminaalne, et teadlaste taimelava doktorandid on vist viimased 12 aastat saanud mingisugust naeruväärset stipendiumi. Ma mäletan, kui ma olin mingisugustes otsustuskogudes, kui see määrati, siis oli suurem kui Eesti keskmine palk ja nüüd siis sel aastal jõudis ta siis alla meie nii-öelda miinimumpalga. Nii et see on juba esimene märk sellest, et kedagi see teadusi hooli. Ma arvan, et see on niisugune noh, kuidas nüüd öelda poliitiline pragmaatika ja sellepärast et Eesti iseseisvuse algaastatel, teadlased, kui raha oli vähe või neid ebaõiglaselt ära võeti, siis siis nad väga kõvasti protesteerisid. Aga nüüd on, kuidas nüüd öelda, teadlaskond on väga niisugune, ma ütleksin, passiivne ka. Ja poliitikutel on niisugune sügav veendumus, et ega nad tompele loosungitega ei tule, eks ole, kui nad ei tule, kui nad ei väärigi siis palka. Nii et need teaduse fundamentaalteaduse, see, mis Eesti teaduse, noh, neil edasi viib see viimase 80 aastaga on, arvestades inflatsiooni, on peaaegu 20 25 protsenti vähenenud, nii et meil on füüsiliselt raha kogu aeg vähemaks jäänud. Kuigi ma ei tea mikspärast, aga Eesti teadus on kohutavalt kiiresti areneb kohutava erinevusega mingil põhjusel. Noh, ma isiklikult tean ka seda, aga ma olen kujunenud nagu Eesti teaduse peamiseks statistikaks, ma olen kirjutanud. Ma tean kümneid artikleid selle kohta kuna see mind ennast lihtsalt huvitas ja siis ma võiks öelda, nüüd jälginud teadus on üks väga huvitav ala, et ükski inimese tegevus isegi muusikud, kirjanikud ei ole nii hästi dokumenteeritud ja jälgitud, kui teadlased kulub mul viis minutit öelda, millises seisus on Eesti teadus, sellepärast et selleks on olemas niivõrd head andmebaasid. Statistikud iga teadlase kohta on, on täpselt niimoodi nagu nagu me elame, kaasa seal Kontaveiti või, või mõne teise tennisisti kohale on reiting. Iga teadlane teab täpselt, milline on tema nii-öelda koht maailma maailma edetabelis. Võib muidugi öelda seda, et noh näiteks Ma olen alati öelnud, et mul on absoluutselt ükskõik, mitmendal kohal Roger Federer on ta niikuinii minu lemmikinimene ja tennisemängija, nii et see punktitabeli ei ole veel, ei ole kõik loomulikult, aga noh, seda peab teadma, ütleme see näitab seda, kuidas sa seal sellest toime tuled. Aga jah, mina arvan küll, et siin on väga selge, väga selge ettekujutus, et et noh, see on lausa karjuv ja lausa piinlik. Sellepärast, et kui on mingisugused pidulikult kõnet, siis öeldakse, et teadus ja kõik arendustegevus ja kõik on nii hirmus tore ja tähtis ja Eesti riik on, ainult mõtleb sellele seal. Aga kui sa vaatad neid rahanumbreid ja kõiki muid asju, siis see on lihtsalt. Kui ma ütleksin, kriminaalne, siis oleks muidugi natuke üle pingutatud, aga aga häbiväärne ja ja võiks öelda, et keegi peaks igal juhul selle eest kunagi vastust vastust andma selles mõttes, et see on väga mõtlematu tegu Eesti tuleviku suhtes. Sest mina olen ühes artiklis kunagi ütlesin, et otsitakse Eesti Nokiat, siis mina ütleksin, Ki on nüüd, Eesti teadus on Eesti Nokia, see on uskumatu. Just tehti teaduse. Kuna see tehakse iga aasta, siis kuu pääseb umbes 3000 maailma kõige hetke. Kõige kõige kõvemat teadlast Eestist on seitse, seal Venemaalt on kaks näiteks Lätist, Leedust mitte ühtegi, nii et see, see arv on täiesti uskumatu, see oleks umbes sama öelda, et meil on teaduses ütleksime seitse Neeme Järvi, eks ole, nii et mitte üks Neeme Järvi, seitse, Neeme Järvi, sest noh, ütleme see saavutus ei ole, ei ole üldse millegiga võrrelda, see on, see on uskumatu, mida sinna saanud, noh, võtame sinna mind, Ungaris on vist kolm, kui ma õieti mäletan ja, ja Bulgaarias vist ei ole ühtegi. Rumeenias on üks. No ühesõnaga, see on täiesti pretsedenditu saavutus, mis on eesti teadvuses olnud ja kui meie poliitikud ei saa aru, millise väärtusega ja millise maailma kõlaga on Eesti teadus, siis siis nadi väärivaid poliitikutelt, eks olemast. Eelmise aasta lõpus tegid noored tippteadlased Leho Tedersoo heisi kuri ja Lili Milani neli ettepanekut, et millega siis oleks võimalik riigiteadust edendada ja ja ma püüan need neli ettepanekut kiiruga ette lugeda. Esiteks, jõuliselt tuleb suurendada teadusraha hulka arvestades prognoositavad majanduskasvu. Riik ei tohi Ta erasektori panusele, mis kasvab ilmselt oodatust aeglasemalt ega ka Euroopa Liidu struktuurifondidele, mida tõenäoliselt tõmmatakse kokku seoses Eesti majanduse arengu ja Brexitiga. Teiseks tagada doktorantidele korralik juhendaja grantidest sõltumatu, kui sissetulek terveks doktoriõppeperioodiks, mis vastavad vähemalt et Eesti keskmisele netopalgale. Kolmandaks, koostöös ülikoolide ja noorteadlastega töötada välja karjäärimudelit nii teadusasutustes kui ettevõtete juures. Et soodustada erialaste töökohtade loomist ja töö leidmist koolitatud tippspetsialistidele. Ja neljandaks Ta julgemaid samme teadusrahastuse objektiivse jagamise ja raporteerimise bürokraatia vähendamiseks. Kui neljast võtta üks, mis on teie hinnangul kõige olulisem, mis päästab kõige rohkem kännu tagant lahti selle? Raha sellepärast, et mina üldiselt arvan, et Eesti teadlaskond tänu sellele, et meil on olnud niisugused väljapaistvad arvamusliidrid ja niukene, üldine üldine mentaliteet et siis nemad teavad väga hästi, ma arvan, et väga-väga hea näide on kogu Eesti teaduse rahastamise süsteem mis on nüüd juba pikka aega toiminud ja ütleksime see, et seal ei ole väikesed väikesed nihukesed, skandaalid on aga, aga et see on nii hästi toiminud, saan ikka täitsa uskumatu, selles mõttes. Ja meil on nii palju andekaid inimesi, võtame kas või selle need seitse inimest, kes on siis maailma, see on absoluutne tipp, oskaksin arvutada, et seal 0,1 protsenti see on siis noh ma ei kujuta ette, üks protsent tundub ka, et on hea tulemus, aga kui on 0,1 protsenti, see on ikka uskumatu tulemas, nii et mina arvan, et Need inimesed on lihtsalt, meil on nii palju andekaid inimesi ja mitte kõik ei lähe dirigentideks ja muusikuteks, vaid mingil põhjusel on teadus ka meile sobib kohe Eestile ja Eesti Eesti inimesele ja, ja selles mõttes mina ei muretseks, mina läheks raha ja ise otsustavad ära. Alguses Eesti teadusfond, mida ma olen ka natuke aega juhtinud, oli, oligi selline ka, et seda raha jaganud bürokraadid formaalselt tegelikult ka praegu on ju olemas nii-öelda eksperdid, kes on nagu saanud mingisuguse mandaadi usalduse teiste uurijate käes, kes siis jagavad mina arvan, et andke aga raha kätte ja küll nad jälle midagi toredat ja olulist välja mõtlevad, siis olgu see mingi uus ravim või seal, kui me vaatame füüsikuid, siis mingi mingi fundamentaalne osakene või mingi muu asi ikka, küll nad selle välja mõtlevad, nii et see, mis mulle hästi meeldib, on see, et meil on noh, on selge see, et niisugune molekulaarbioloogia on hästi tore geneetika ja kõik see, mis on tegelikult väga paljude teiste avalduste taga. Aga meil kohutavalt kõrgel tasemel, uskumatult kõrgel tasemel, nii nad ise nimetavad roheliseks bioloogiaks ei ole mis katseklaasis, vaid vaid nagu Darwin, eks ole, lähed ta tegi katseid vihmaussidega ja igasuguste muude asjadega ja otsis mingisuguseid orhideesid seal ja nii edasi, et menu suur hulk kümmekond inimest, kes on ka väga kõrges tipus, kes tegelevad niukse niukse klassikalise Darwinliku ökoloogia, taime, looma loomateadusega, erast, Parmasto kunagi tegi ökoloogia või seeneteaduse niisuguseks noh, peaaegu et rahvusspordiks, eks ole. Rahvas kutsus teda hellitavalt seenevanaks, eks ole, raadios rääkis. Ja kukeseenehooaeg algab, siis on see nagu selge Eesti rahvussport säästavad põõsa alla, seda korjama. Nii et. Ja selgub, et meil on ka suurem varased Leho Tedersoo näiteks on üks nendest seitsmest kõige kõige Väljapaistva hammast eesti teadlasest teatent. Nüüd on väga-väga vahva ja tore selles nii-öelda sellises väga traditsioonilises, kus kuigi nad kasutavad ka kõike väga moodsaid, see geneetika ja muid võtteid, aga ikka on põhiline on see, et ikkagi läheb, lähed ikka metsa ja vaatad, milline seen on, et sa ei ole, istu ainult laboris. Teed mingisugust Al keemiat, seal. Teie professor Allik, olete elu jooksul, ega ma arvan, et kümneid ja kümneid doktorante viinud oma teadustöö kaitsmiseni. Missugused doktori üle te ise kõige rohkem uhkust tunnete? No seal on väga, ei ole nihukest väga selge, selge kuidas seda lugeda, eriti nõukogude ajal, see siis siis mul ei olnud veel üldse juhendamise õigustega, aga mul doktorandid olid, otsisime siis ka juhendajad neile, et nad saaksid ära kaitsta. Ma lugesin kokku, et ma olen vist olnud 26-l doktoritöö juhendaja olnud? No ja mis ma siis ikka ütlen, et noh, eks oma kalli abikaasa doktoritöö on üks kõige kallimaid ja toredamaid. Ma vaatan, kas kliiniline psühholoog Kätlin Konstaabel Ta jah, kahjuks tal jäi natuke pooleli, aga ta oli väga huvitav töö ja ma olen väga-väga-väga kurb, et see kahjuks ei jõudnud nagu niukse loogilise lõpuni, aga aega on veel seal küllap küllap ehk jõuab. Me loeme kõike Postimehes, tema arvamusartikleid ja neid on nii eluga seotud, elust läbi põimitud, et väga huvitav lugeda. On kindlasti jah, ma pean ütlema, et minu esimene kui puuded temaga oli see, mis mul esimene mulje oli, see oli tema niisugune verbaalne võimekus oli, noh, ma ütleksin. Ma ei taha küll öelda, et teised doktorandid on alfa, peedid või kirjaoskamatud, aga noh, tema niukene lingvistiline või geeniline talent oli ikka väga kõrge. Eks see ongi katk, kliinilise psühholoogi üks põhilisi töövahendeid. Nüüd te ka tähistate varsti oma ühte oma ümmargust sünnipäeva. No sinna õnnelikke aastakene või vähemalt ei ole aega või natuke rohkem. Jah, see mul veel ei ole midagi, ma nagunii arvan, et kõik need aastaarvud on üks suur eksitus ja ilmselt on seal kusagil mingi viga tehtud. Mina ennast küll nii vananen ei tunne ja ja tervis on ka päris hea, jah. Ja väga-väga noor, väga nooruslik ja reibas. Akadeemik Allik, kas teil on elus ette tulnud küsimusi, mis on jäänud vastuseta ka eriala? No ja ikka muidugi loomulikult see on väga-väga palju. Väga palju küsimusi on jäänud, mõned on nagu niuksed, lootusetud probleemid, et kas on liiga keeruline või on liiga palju teha, et sealt vastust saada või ei ole küsimus ka väga hästi esitatud, tavaliselt ongi niimoodi, et arvatakse, et igale küsimusele vastus olemas, esimene asi, mis tuleb välja selgitada, on see, et kas küsimus oli üldse, on vastus, et seda tasub esitada. Ja reeglina äkki küsimusi esitatakse selle järgi, et milline on vastused siis, kuni hea vastus, siis esitatakse ka küsimus. Ja on kindlasti jah, mitmeid-mitmeid asju on, on õhku jäänud jaa jaa. Mõnega on lootus, et nad veel natuke pingutad, siis saad aru, aga mõnega on küll niimoodi, see ei ole nagu seda väga head ideed, et kuidas, kuidas selle korraliku vastuseni jõuda. Kas see koormat teed, et on olemas küsimusi, millele ei leia vastust. Kui ma noorem olin? Täna on juttu olnud põhiliselt asjadest, mis ei ole nagu minu põhiline eriala on see ma olen nagu eksperimentaalpsühholoogia ja püüan uurida seda, kuidas inimese nägemine toimib, kuidas me ühte või teist asja näeme, kuidas me ühte asjadest hindame. Ja kui ma nooruses alustasin. Põhjus, miks ma alustasin, oli osaliselt juhuslik, aga, aga teisest küljest oli puhtalt selge soov vältida ideoloogiat, sest sest noh, kui ma oleks pidanud nõukogude ajal kirjutama kogu seda punast jama, mis seal oli, seal oleks nagu väga-väga palju endalt nõuda. Aga kuna silm silm näeb ikka igal maal, seal on seal Brasiilias või Hollandis või Eestis, no mis vahe on, silm on silmi, silm näeb ikka ühtemoodi, nii et mina valisin suures osas selle. Aga aga nooruses jah, ma ei saanud isegi magades, ma mõtlesin kogu aeg uusi katseid välja ja kogu aeg oli, mõtled tormaks öösel laborisse, teeks katsed ja selles aga aga siis nagu õpid ära, et noh, paned nagu ootele ja, ja siis, kui ütleme nädala pärast või kuu aja pärast tundub, et ikka tasuks teha, et siis alles hakkad tegema nii, et seda kohe esimese hooga tormama ei ole nagu mõtet seda asja teha, sest et ühesõnaga distsipliin tekib ja siis, et niimoodi ära ja elu õpetab, elu õpetab kindlasti muidugi. Tänasesse saatesse paraku rohkem ei mahu, mistõttu jääb meil professor Irja Allikut tänada pika ja huvitava intervjuu eest ja see oli siis sissevaade üsna mitmesse teemasse. Natuke rohkem saime teada inimesest teda mõjutavatest teguritest, rahvusest mis ongi selle saate kõige suurem mõte, et panna inimesi, kes kuulavad kodudes mõtlema nende asjade üle, mida meie saatekülalised on kuulajatele pakkunud, niiet. Ma pistaks siia vahele ühe niisuguse tähelepanekud Mulonist kohe tuleb trükist välja minu raamat, mis kannab pealkirja väldi igavaid inimesi ja olukordi. Teadjamad inimesed saavad aru, kelle pealt ma olen selle vähemalt osa pealkirjast maha kirjutanud, aga see pole nii oluline. See ei ole niisugune traditsiooniline memuaaride raamat, ma kirjeldan seda sel aastal, ma läksin sinna sel aastal, ma läksin sinna. Aga see on niisugune noh, üsna niisugune vaba ja ma ütleksin ka kerge kokkuvõte sellest intellektuaalsest maailmast, milles ma olen nüüd juba üsna tükk aega elanud. Selles mõttes oli teil muidugi õigus, nii et kui kellelgi on huvi millegi muu vastu täpsemalt näha, siis on seal üsna palju kirjas. Jääme ootama raamatut. Täna oli meil külas eksperimentaalpsühholoog Jüri Allik. Ja uh, saatekülaline loodetavasti juba nädala pärast kuulmiseni.