Tere kõikidele kuulajatele kajalood alustab. Täna on taas kuulajateis arst, kellele on patsiendid ja kolleegid andnud suure tunnustuse hea töö ja suurepärase suhtumise eest. Tere tulemast saatesse. Aasta arst, 2017. Karmen Joller tere ja aitäh selle mainimise eest. No nagu varasemalt Telgi aastatel aasta arsti kandidaadiks said esitada patsiendid ja head kolleegid. Lõpliku valiku tegi žürii. Aga teid, doktor Joller on ka valitud kolmandaks meditsiinimõjutajaks eelmisel aastal vähiravifondijuhi Toivo Tänavsuu-ja, hambaarstide liidu juhi doktor Marek ringi kõrval, nii et teil on olnud vaja palju teha, aga seda on ka märgatud, mida te olete teinud ja, ja tunnustus on täiesti ära teenitud. Ja enne, kui me läheme selle juurde, mida te iga päev teete, vaatame, kust kõik see asi on alguse saanud. Sageli on nii, et inimene valib arsti elukutse noorena siis kui tal on kas keegi perekonnas olnud arst või kui on lapsena tulnud väga palju olla haiglas ja, ja arst kui elupäästja on niisugune kuvand, mis on osutunud määravaks elukutse valikuks. Kuidas teil oli? Ma ei tea, miks ma tahtsin arstiks saada, aga ma tõesti tahtsin nii kaua, kui ma mäletan. Ma arvan, et ma olin kuskil umbes kolmeaastane kindlasti sellest ajast on mu mälestused, kuidas ma mängisin arsti. Aga meil ei ole suguvõsas ega lähitutvusringkonnas ühtegi arsti olnud kunagi, et muudle lähemas suguvõsas. Ma ei tea, miks ma tahtsin, aga ma tean, et ma tahtsin väga kaua juba ja kui ma olin viieaastane, siis ema oli mulle ka rääkinud, et ma pean minema Tartu Ülikooli õppima ja ütles, et sa pead õppima vähemalt kuus aastat. Ja siis ma olin ikka nelja-viiene, siis tundus see kuus aastat muidugi veidike palju. Aga mind see ei heidutanud. Ja kui me ükskord Tartusse läksime, siis isaga koos läksime, jõudsime ülikooli peahoonet. Muidugi olin seda ilusat maja näinud juba piltide pealt. Siis ma jooksin siia sammaste vahele. Minu kool, minu kool Ja siis isa ütles, kuule, sa pead kõigepealt minema tavalisse kooli, seal käima 11 aastat ja vot alles siis sa saad tulla siia kooli. Ja siis ma olin väga pettunud, et mis mõttes ma pean 11 aastat kulutama mõttetult kuskil mingis tavalises koolis, enne kui ma saan õigesse kooli minna. Ja kogu nende 11 aasta jooksul ei tulnud ühtegi konkureerivat erialavalik. Ei tulnud ja ikka kogu aeg ainult arstiks tahtsin. Kuidas see kitsama erialavalik tuli, see tuli natuke nagu jälle teistmoodi, mina tahtsin tegelikult saada psühhiaatriks. Et tundus huvitav, see inimese hingeelu ja mis teda mõjutab ja kuidas võib-olla ise seda mõjutada positiivses suunas. Aga kui ma siis olin perearstitsüklis internatuuri ajal, see on siis selline, enam seda ei ole. Ta oli üks aasta pärast põhiõpetaja, oli siis selline praktikatsükkel. Ja ma olin perearstikeskuses doktor Marika plakse linapilv oligi juhendajad seal. Ja neil oli seal nii põnev. Ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ikkagi psühhiaatriks on, siis ma võib-olla ei oskagi enam 10 aasta pärast EKG näiteks lugeda või ei oskagi avada paiseid või selliseid, et ma kaotan nagu hästi palju ära sellest, mida ma olen ülikoolis õppinud. Ja mida ma olin ka perearstide praksises peod ja siis ma mõtlesin, et äkki peaks ikka perearstiks saama, et ka perearstipraksises on psühhiaatri, et päris päris palju. Et ei kaota ei üht ega teist ja nii ma lõpuks otsustasin, et ma saan hoopiski perearstiks. Mis seal perearsti internatuuristerite umbes 10 12 aastat tagasi? Jah, see oli aastal 2001 või 2002 ja 2001 kuni 2002 oligi. Nonii, kas sel ajal veel, ütleme siis esmatasandi arstile õpetati näiteks süsti tegemist, sest ma olen kuulnud, et tänapäeval perearstidki on juba nii kvalifitseerunud, et, et süsti tegemine jääb pereõele. No süstime ikka õpime, kooli ajal me õppisime, ütleme niimoodi, et ega meil nagu detailselt ei õpetatud, aga väga paljud arstid on töötanud ülikooli ajal õena ja siis nad saavad kõik. Mina olen ka sanitarina töötanud, koristajana töötanud ja ka õena töötanud, et kõik asjad olen ära proovinud. Lõpuks ikkagi ma saan loomulikult, kui vaja verd võtta või, või teha midagi, et perearstid tegelikult on ikkagi laiemad, et me küll neid tavalisi süste ise ei tee, aga me näiteks pisilõikusi, et seal on ka süstide vaja. Nii et natukene kirurgiat ka ja perearst saab kõike teha, mis ta tahab, põhimõtteliselt see on nagu, nagu laialt öeldud, et mis huvitab, sellega saab nagu süviti rohkem tegeleda ja ja mis siis, võib-olla ei ole nii mokka mööda või käppa mööda, et siis selle saab kas suunata kellelegi kolleegiga kokku, leppida, et noh, ma arvan, et see on tegelikult igal arstil, nii et igaühel on oma kitsam erialasele laiali kõrval. Googeldasin teie nime enne saate algust pisut ja mulle sattusite teie artiklite puhul ette fotod, kust te võtate väikseid lapsi vastu, noh, ikka niisuguseid sülelapsi ja, ja siis juba näiteks käima hakkavaid. Kas pediaatria on teil niisugune oma südame kutse või või te peate õigeks seda, et perearst ravib sünnist surmani? Ja mina arvan seda viimast. Ei mu loomulikult, mul on lapsed väga meeldivad. Nad on väga vahvad ja nendega saab vastuvõtul alati väga palju nalja ja nad on niuksed, südamlikud ja vahetud ja siirad ja mulle lapsed meeldivad. Aga, aga mulle meeldivad ka vanemad inimesed. Ei ole vahet, tegelikult perearste koolitatakse olema inimese kõrvale alates esimesest hetkest kuni viimaseni. Noh, ma tean noori inimesi, kes oskavad, et oh, oleks mul trepikojas keegi lastearst, elaks, et oleks hea mõnikord trepi peal nõu küsida või paluda teda lihtsalt koduvisiidile õhtul või laupäeval, pühapäeval. Aga nii ei ole. Jah, igas trepikojas tõesti arst ei ela, eks ole. Aga, aga põhimõtteliselt on keeruline on niimoodi üle jala konsulteerida. Ma võin muidugi öelda, mida ühe või teise asja puhul võiks teha, aga, aga selleks, et teada saada, mis päriselt selle inimesega on väga palju süvenema sedasi trepikojas. Visiit võib kujuneda ikkagi pooletunniseks. Noh, see on keeruline, eriti kui sul ei ole analüüs ja sul ei ole varasemat infot selle inimese kohta. Väikelaste puhul tahaks teada sünniandmeid ja tahaks teada, kuidas ta on kasvanud ja arenenud, kas on probleeme olnud? Noh, ühesõnaga arst vaatab patsiendi nagu hästi terviklikult. Patsiendile tundub, et mul on üks olema, tahan sellest lahti saada, siis arst peab mõtlema, mis selle sümptomi taga on ja ühe, kõige lihtsama sümptome taga võib-olla mitte midagi või siis midagi väga kohutavat hetarst on nagu kogu aeg välistama need halvad asjad ja minema ka hea suunas. Ma siiski küll mõtlesin seda, et kas need ajad, kui olid spetsialiseerunud lastearstid, et kas see on jäänud minevikku, et lastearst nüüd veel ainult lastehaiglas No ma tean, et on osades polikliinikutes olemas ka need erilastearstid või selliseid üldpediaatria, nagu neid nimetatakse. Mina arvan, et üldpediaatri tööga mina saan hakkama. Et kui mina suunan edasi lapse lastearsti juurde, siis seal on ikkagi mingi konkreetne küsimus, kastan, kardioloogiline või reumatoloogi line või et ma soovin ikkagi konsulteerida erilastearstiga, teie lapse arengu jälgimine, et see ei ole keeruline, noh, ütleme perearsti jaoks ei ole keeruline, et see on väga lihtsaks tehtud meile see info nagu ka aeg, et me teame, millal mida jälgida, mida oodata, mida vaadata ja kui sa oled neid lapsi ikkagi piisavalt näinud, siis tegelikult piisab ühest pilgust, et näha, kas lapsega on kõik korras või ei ole kõik korras. Ja kui on siis näha, et ei ole midagi korras, siis tuleb hakata otsima, mis see on ja miks ja nii edasi. Rääkige natuke kuulajale omalastest, kaval. Tähendab maailma kõige armsamad lapsed, mitte kellelegi ei ole neid nii armsaid lapsi kui minul on. Minul on päris oma, lapsi on kaks, aga meie pere on suur. Ma ei saa isegi öelda, et meil oleks kärgpere, meil on pigem juba taru pere või, või midagi sellist, et meie peres minu abikaasal on kaks last eelmisest abielust. Nemad elavad praeguseks juba eraldi, on täiskasvanud hästi tublid, hästi töökad, hästi targad. Hästi mõnusad lapsed, mulle väga meeldivad ja ma tõesti püüan nendesse suhtuda samamoodi nagu oma lastesse, et nad on tõsiselt vahvad lapsed või noh, nüüd juba täiskasvanud, aga ikka meile lapsed siis on. Viis aastat tagasi tulid meile minu õe kaks last, kuna minu õde jäi haigeks ja lahkus. Ja nemad on ka nüüd on mõlemad täiskasvanud, üks elab veel meiega, teine elab siis eraldi. Ja ka samad sõnad, kõige paremad, kõige tublimad ja kõige targemad ja mõlemad väga pikk, meeldivad siis minu pisikesed, üks kolmene, üks on kuuene. Ja kuna meil on selline vahva suur pere, siis nendel 300-le 600-l on küll väga hea kasvukeskkond. Nad näevad ja kuulevad nii palju erinevat infot ja kohtuvad erinevate inimestega ja saavad väga palju erinevaid vaatenurki, et mulle meeldib, et nad on sellised nagu ütleme, võtavad vabalt, et neid ei häiri, kui miski on teistmoodi, nad pigem suhtuvad sellesse uudishimuga. Kõige paremad, kõige armsamad ja kõige tervemad ei ole kõige tervemad. Et minu väiksematel lastel on olnud ka minu vanemal väiksemal, siis kuueaastasel oli väga raske haigus temale Leaks neeruhaigus, mis on Eestis suhteliselt haruldane. Ja seda oli väga noh, keeruline diagnoosida, sest mina ise perearstina seda näinud ei olnud ju tegelikult Eestis seda diagnoositakse aastas ainult paar juhtu. Õnneks muidugi lastehaigla arstid kohe märkasid, mis on ja me saime ravi ja see oli edukas ja see periood oli loomulikult raske. Aga nüüd on, nüüd on ta juba, loodetavasti see ei kordu, aga see võib korduda. Olen ka mina olnud patsient ja patsiendi lähedane ja tegelikult vähemalt selle haiguse ma tunnen nüüd, kui mul peaks keegi tulema vastu näokusele kaugelt tunneks ära. Et vähemalt niipalju siis said minu patsiendid kasu, ma arvan. Elu õpetab. Miks ei tulite Tallinna perearstiks? Ma tulingi, sellepärast et siin on õde. See on üks põhjus, siis mina veel ise abielus ei olnud ja minul peret ei olnud. Kui oli see valiku aeg Tartus ei olnud tol hetkel ka perearstide vabu nimistuid, et siin nagu oli see võimalus ja teine asi, siis ma tegelesin hästi aktiivselt, et päästa, aga ma olin vabatahtlik päästja. Ja on olemas niisugune organisatsioon nagu vabatahtlik reservpäästerühm ja kuna see baseerus Tallinnas, siis ma tahtsin ka sellega rohkem tegeleda ja see oli väga huvitav. Siiamaani on huvitav, aga ma ei jõua lihtsalt enam väga palju nendega koos seal käia. Jah, noorem põhimõtteliselt ka päästil kõnnivad line küll algtasemel päästjaga ikkagi tuld oskan kustutada, kui midagi juhtub ja oskan võib-olla evakuatsiooni korraldada ja inimeste skan maastikult otsida ja, ja nii edasi. Aga missioonid on piirdunud Eestiga ja päästerühm ei tegutse väljaspool Eestit, tika Eestis, aga päästerühmas on liikmeid, kes kuuluvad ka rahvusvahelisse päästemeeskonda. Nii. 700 patsienti kivimäe perearstikeskuse nimistus, kas te tunnete neid kõiki nime ja nägupidi? Ei tunne, esiteks ma olen Kivimäel olnud kaks aastat kokku, õigemini nõmmel ma enne töötasin seal kalamaja kandis Telliskivi perearstikeskuses ja kui ma tulin kivimäele, siis väga paljud patsiendid jäid sinna, neil oli seal mugavam käia ja ma täiesti mõistan, et teise linna otsa on ikkagi keeruline arsti juurde tulla. Ja siis on mul tulnud väga palju uusi patsiente, nii et mul on ikka üks tohuvabohu peas, et ma pean ikkagi nägema ravilugu. On muidugi patsiente, kes jäävad meelde ka, kes käivad sagedamini, aga enamasti ma tahaks ikkagi vaadata pilgu ravilu, kui tuletada meelde selle inimese meditsiinilise poole. Nimed, tuttavad, näod on tuttavad ja haigused on tuttavad, aga kõik need kolm kokku panna, selleks läheb natuke veel aega. Aga kuskil viie-kuue aasta pärast ma arvan, et enamust patsienti peaks juba tundma. Ja selle aja peale tõenäoliselt on neid patsiente ka rohkem. 1700 on üsna selline väike nimistu. Eestis on tegelikult nimistu piirsuuruseks 2000 kuni 2400, et see on. Perearstide arvates on seda liiga palju ja tegelikult me tahaksimegi, et seal oleks umbes 1700 ja mitte rohkem, sest ka lapsi sünnib juurde ja et nagu nimistut kipud ikka suurenema, pluss Tallinn on ju keskus, kuhu inimesi järjest juurde tuleb. Et siin vabanimistu kohta leida on päris keeruline. Ja tõenäoliselt ka ei võta oma nimistusse praegu juurde uusi patsiendi, kes tahaksid tulla. Põhimõtteliselt ma võtan, et mul on isegi keelatud keelduda, kommu nimistu on väiksem piir suurusest, siis ma ei tohi keelduda juurde võtmast. Kui seal minu piirkonna inimene Nii on, kuidas see tunnustus, mis teile nüüd osaks sai, kuidas see on muutnud teie elu või teie suhtumist või kas patsiendid on tulnud tänulikkust avaldama või on tunnete, et nüüd on nagu ootused patsientide ootused teie suhtes suuremad? Ma ei oskagi öelda, noh esimene hetk, ma olin ikka shokis täiesti minu meelest on, on Eestis väga palju arste, kes on väga targad, väga tublid, väga tegusad ja ma ei osanud üldse oodata ei seda meditsiinimõjutajaks valimiste või noh, selle kolmanda koha ja kusjuures mina ise ka oma hääled andsingi Toivo Tänavsuule siis minu meelest on suurepärane see töö ära teinud Eestis. Aga jah, nüüdseks ma olen juba harjunud, et nagu et alguses oli minu jaoks tõesti nagu väga suur ehmatus. Ja muidugi ma olen väga tänulik selle tunnustuse eest ja ma tükk aega mõtlesin ka, et mis see siis nagu täpselt on. Ma ei saanud aru täpselt, et et mis ma siis nii erilist teen? Ma tegelikult päris ausalt ei ole siiamaani sellest aru saanud, aga aga eks ma püüan olla lihtsalt mina ise edasi. Ja ma loodan, et patsientide ootused ei ole liiga suured. Ma ei ole aasta kõige targem arstidega kõige parem arst, vaid ma lihtsalt olen silma jäänud. Et need arstid, kes töötavad meiega koos, need on kõik väga targad ja kõik on väga tublid ja head ja kõik tahavad patsiendile parimat. Ma arvan, et nendes asjades ma kindlasti ei ole, ei ole nendest parem mingil moel, et pigem ma saan aru sellest, et inimestel on ikkagi soov saada infot objektiivsest allikast ka haritud inimesed, kes on nagu selle ala spetsialist. Et ega me ei lähe ju ka juriidilist nõu küsima naabrinaiselt, kui ta ei ole just jurist, eks ole. See on hea, kui on olemas nagu selline objektiiv info kuskilt ja seetõttu ma olen nagu kutsunud arste teisi arste ka üles, et ärge kartke rääkida avalikkuse ees ka, et inimesed tegelikult ootavad seda ja seda on inimestele vaja, et keegi rahulikult ja selgelt räägiks, mismoodi vähemalt praeguses teadusasjadest aru saab. Tee teesti kindlat juhtisite mind järgmise teema juurde, milleks on see, et tõenäoliselt see tähelepanu, mis te saite osaks seoses aasta arstiks valimisega ei olnud pooltki nii suur, kui te saite tähelepanu osaliseks telesaatega suud puhtaks, kus te läksite ja kaitsesite vaktsiine vaktsineerimist ja kõike seda teemat missugust tähelepanusse. On teile toonud, no see on ka enamus on olnud positiivselt nagu öeldud, et kõik oli väga hästi selgelt öeldud ja ja muidugi oli ka neid, kes üldse ei tahtnud, ütlesin, et ma olen väga rumal ja üldse midagi ei tea ja ma tahan tappa inimesi ja selliseid asju, et noh, inimestel on erinevad arvamused ja ma sellest täiesti mõistan. Aga minu jaoks tegelikult ma ütlekski, et see tähelepanu võib-olla rohkem algaski selle saatega Suud Puhtaks, et ma arvan, et Urmas Vaino teeb seda saadet väga hästi ka väga põhjalikult tutvub teemaga, ta kutsub sinna äärmiselt laia spektri spetsialiste ja erinevaid vaatenurki ja, ja ta tõesti tekitab väga huvitava diskussiooni. Mina ise olen rohkem selline hommikuinimene ja, ja kui ma sinna läksin, mul oli selline tunne, et tahaks magama jääda, uni on juba hilja, hakkab see saade, aga nii kui ta pihta, kas siis see läks nii huvitavaks, et kõik läks meelest. Et ma arvan, et et jah, mitte ainult mina ei saanud tähelepanu, aga ka seal teised arstid, kes sõna võtsid ka neile oli väga palju positiivset tagasisidet. Et lihtsalt Urmas Vaino poolt, see oli väga hästi tehtud saade ka ja see oli väga vajalik saada ja seepärast, et inimeste jaoks vaktsineerimine on selline väga isiklik teema, me kõik puutume kokku sellega, me kõik peaksime olema oma elu jooksul mingid vaktsiinid saanud. Ja kui tuleb nii palju vastakat infot, kuidas me selles orienteeruma, et ma arvan, kui keegi on, kes siis on seda teemat uurinud ja oskab öelda, et siis inimeste jaoks on see oluline väga tähelepanu osas, ma arvan, et intervjuusid ma ei ole oma elus kunagi nii palju andnud kui viimase nädala jooksul. Eks see buum õnneks ma arvan, vaibub, ja varsti ma ikkagi sain jälle rääkida oma teadmistest rohkem või või noh, sellest, mida, nagu ma tahan inimestele öelda, et kui inimestel on küsimusi meditsiini valdkonnas milleski Kuidas see saade, kas ta kuidagi muutis positsioone, kas ta muutis kahtlejad kindlamaks vaktsiini uskujateks või jäid ikka kõik oma positsioonidele, nii nagu need on juba aastaid olnud? Vaat seda ma ei oska öelda, ma arvan, et seda ei saagi nii ruttu hinnata. Seda on näha kunagi tulevikus, kui palju on siis vaktsineerituid ja kas vaktsineerimata inimeste hulk väheneb või ei vähene. Aga muidu. Ravimiusku ehk jäänud selle juurde kindlaks, mida te Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppisite või te olete tundnud, et elu jooksul võiks muid kõrvalharusid juurde õppida, omandada. Tegelikult, ega Tartu Ülikooli õpetagi meile mingeid väga kindlaid teadmisi nagu selles mõttes, et ta ei õpetaja meile selgeks kõiki ravimeid või kõike alternatiivmeditsiini mingisuguseid omadusi, et neil õpetaja seal mõtlema. Kõige rohkem antakse sellised põhialused, sest mina olen õppinud kokku 11 aastat ülikoolis ja ma arvan, et see on liiga lühike aeg, et inimest üldse tundma õppida, et tänapäeva teadus, ma arvan, inimesest jääb väga vähe. Ma arvan küll, et me oleme hästi targad ja teame hästi palju aga tegelikult mida, nagu ütlesime, Sokrates, mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma mõistan, kui rumal ma olen. Mina olen sedasama nagu tajunud oma elus, et ma ei ole niivõrd ravimiusku, kuivõrd pigem võib-olla teaduseusku, et kui teadus on suutnud panna paika sellised konkreetsed meetodid, millele ka hinnata näiteks ravimi või siis mingisuguse uuringu kvaliteeti peeti ja hakata selle pilguga neid uuringuid, ravimeid hindama, siis tuleb välja, et ka osad ravimid üldse ei sobi. Ja on Eestis. Õnneks on ravimiamet väga karm. Turule üldiselt ei lasta ravimeid, millel on kasvõi mingisugunegi kahtlus, et ta ei sobi või ühesõnaga on väga kindlad näidustused ja väga hästi nagu piiritletud kõik, et kõik see, kuidas ravimeid müüakse, mitte ainult Eestis kogu Euroopas, tegelikult aga Eesti ravimiamet siis on nagu selline sekundaarne organ, kes aitab otsustada, mida siis turul lasta ja mida mitte. Mida te tahaksite juurde õppida? Erialaliselt? Oi, ma ei tea nii palju. Et tegelikult iga kord, kui ma pean mingisse haigusse süvenema, võib-olla hakkan mingit ravi määrama, siis ma tunnen, et ma tahaks veel rohkem sellest teada. Ma läheks uuesti residentuuri, kui see annaks, nagu ma tahaks. Tegelikult, kui ma oma kolleegidega teistelt erialadelt kohtun, siis esitan tavaliselt neile mingeid küsimusi, et ise ka natuke areneda. Ja kui ma olin lapsepuhkusel, siis ma töötasin vahepeal EMOs. Ja see oli minu jaoks ka väga mõnus aeg, et ma olin, tegin seal oma tavalist perearstitöö, kõige öeldes tema sai väga palju perearsti patsiente. Aga siis ma sain kohtuda eriarstidega, näha, kuidas nemad uurivad patsient, mismoodi nad mõtlevad, arutada patsiente nende üle. Minu jaoks oli see väga hariv aeg, väga palju targemaks sain sellel ajal. Ja ka praegu, kui on küsimus, siis ma lihtsalt küsin oma mõne kolleegi käest. Ma tahaks väga palju õppida, ma ei, ma isegi ei oska öelda, mida me konkreetselt taha nüüd see on. Mida saab, seda õpiks Hiinasse, Indiasse, alternatiivmeditsiini, alternatiivmeditsiini ma olen puutunud sellega ka kokku, ma ei ole küll seda ise väga hoolega uurinud, aga ma enam vähem tean need põhitõdesid. Ja need on väga erinevad meie praegusest teaduslikust maailmast ja ütleme, meie teadusega ei ole võimalik alati tõestada nende ainete mõju ja nende efektiivsust ja ohutust. Ja ma ei välista, et seal on olemas toimed ja kuna ma ei, ma ei ole nende ala spetsialist, siis ma ei ütle midagi halba nende kohta. Kindlasti neil on oma koht ja oma selline mõte olemas. Aga mina ei lähe alternatiivmeditsiini, sest ma olen ikkagi pärismeditsiini esindaja. Jutumärkides siis pärib seepärast, et alternatiiv arukad on päris. Et see niuke suhteline. Aga kokkupuutepunkte nendel kahel maailmale ei ole, on. Kindlasti on, muidugi on kas või seesama meie rahvameditsiin, et kui on paha olla, siis on ju olemas mitmeid meetodeid, millega näiteks viiruse külmetushaiguste puhul, et millega enda enesetunnet parandada. Loomulikult on olemas. Aga samas need rahvameditsiini võtted ei ole jällegi tõestanud, et nad aitaks paremini kui mitte ravimine. Et kui enesetunne on parem, sooja teiega loomulikult tuleb juua sooja teed. No lisaks sellele, et, et te olete perearst, et te olete ka perearstide seltsi juhatuse liige ja te olete utsitanud oma kolleege, et perearstid peaksid rohkem sõna võtma ja üks üks niisuguseid asju, mis siin avalikkuse ees võib-olla rohkem kõlapinda sai, oli see alkoholitootjate suhtes kriitiline. Kampaanias oli siis eelmise aasta septembris, kui te ütlesite, et kui alkoholitootja leiab, et võtad viina, siis võta vett vahele, siis see ei ole mingi lahendus. Mõju sellel siis lõpuks oli? Ma ei ole jälle need mõjusid niimoodi uurinud, et eks jällegi lihtsalt oli see eesmärk see, et inimene ikkagi saaks aru, et ega alkoholi muutu ohutumaks kume vett vahele, võtame. Et keegi tõestas ära, et isegi võib olla ohtlikum, kas ta kuidagi lahustub paremini? Ma täpselt seda nagu ei mäletagi. Aga alkohol on alkohol ja alkoholi kuritarvitamine on alati oht. Ma arvan, et kui meil lihtsalt hakkame vett vahele jooma, siis ei päästa kedagi, ei muuda midagi, eriti tuleb muuta ikkagi mõtteviisi, et kui sul alkohol on probleemiks, siis tegelikult tuleb alkoholist püüda lihtsalt eemale hoida. Ja ega muud lahendust tihtipeale ei olegi, kui inimene suudab mõõdukalt normaalselt tervislikult tarbida, siis on ju hästi ja kui ta suudab tarbida on niimoodi, et on ohutu teistele täiesti autorooli või ei tee ele kaklema või? Eestis on väga-väga palju traumasid, on tingitud just alkoholist. See on üks põhiline põhjus, miks traumad tekivad eestlastel. See ei ole hea, rängad kuriteod, perevägi, volutselt, kukkumised, igasugused avariid, eks ju. Et see ühiskondlik suhtumine alkoholi peab muutuma, õnneks on muutunud paremaks, et noored ikkagi juba leiavad endale kaine autojuhi ja, ja nii edasi, eks ju, kui nad, et ei, istuta purjuspäi rooli, et minu meelest võrreldes 20 aastaga võib-olla 30 aastaga seal ikkagi paranenud. Aga pikk maa on ikkagi veel minna. Mis pilguga te vaatate seda mõttevahetust, mis meil käib praegu, et oh, Lätis on alkohol nii palju odavam. Kui valiti seda meditsiini mõjutada, et siis järgmise tiitli saanud Ossinovskile tema alkoholivaenuliku poliitika eest sest Ossinovski on julenud teha otsuseid, mida väga paljud poliitikud enne teda ei ole julenud teha. Kui inimene tahab nii väga alkoholi saada ja talle meeldib seda osta Lätist minu poolest ta võib minna ja osta, et mul ei ole selle vastu midagi, aga ma arvan, et minu kodu kõrvalt poest minu laps ei peaks saama alkoholi kätte. Aga saab, saavad, noored alaealised saavad kätte poest väga kergesti alkoholi, et see ei ole normaalne. Kindlasti mitte järgmine teema, Tallinna perearstide selts kuulutas eelmise aasta detsembri lõpus välja aasta tegija ja aasta ämbri. Ja selle aasta ämbri tiitliga pärjati siis tervisekeskuste projekt, mida sotsiaalministeerium on juba aastaid väga tõhusalt püüdnud perearstidele peale suruda sest tegemist on suures osas Euroopa Liidu rahaga ja, ja narr oleks seda ju vedelema jäänud. Aga samal ajal on see kõik nii ebakindel, et perearstid, et ei ole nõus uute tervisekeskustega liituma, et miks perearstid umbusaldavad seda? Tegelikult meile seda isegi suruta peale, see oli üks meie endi suur idee teha tervisekeskused. Ja me lihtsalt leiame, et esiteks, kui perearst töötab täiesti üksi, siis tal on palju raskem kui siis, kui ta töötab näiteks viiekesi kas või puhkuseasendused või kui perearst jääb haigeks, et oleks keegi, kes asendab, aitab, koos on ikka lihtsam. Pluss veel, kui oleksid seal tervisekeskus, nagu planeeritud, erinevad spetsialistid näiteks füsioterapeut ja noh, ämmaemand ja nii edasi, et see on inimese jaoks ka oluliselt mugavam ja parem praegu füsioterapeudi juurde me peaaegu et ei saa suuna, et meil on olemas väikefond, selle jaoks, aga see kogu nimistu peale väga piiratud ja kui ma sain inimene suunata kaheks korraks võimlema kuhugi, siis see ei ole piisav. Ma pean suunama ta taastusravi arsti juurde, kus ta ootab kaks kuud järjekorras ja siis tema suunab edasi või teine võimalus, inimene maksab ise. Kui see oleks nagu esmatasandi teenuste füsioteraapia, siis oleks lihtsam. Ühesõnaga see on üks selline nüanss. Et miks me umbusaldasime, oli see, et tegelikult ei suudetud seaduste ja määrustega ära defineerida seda, kellel on mis õigused ja mis kohustused jäeti hästi palju lahtiseks. Perearstidel on läbi aegade püütud panna peale hästi palju erinevaid kohustusi, mis ei olegi arstlikud, näiteks aastaid-aastaid Me täitsime inimestel töövõime ja puudetaotlusi. Et see on sotsiaaltöötaja töö, see ei ole üldse arstlik tegevus, küsitleda inimest, kuidas sul läheb ja nii edasi. Noh, üleüldse hästi palju on selliseid ülesandeid olnud ja jäi mulje, et selle tervisekeskuste projektiga samamoodi need ülesanded ei olnud nagu piiritletud. Lisaks ei olnud piiritletud see, kes on siis selle omanik, selle tervisekeskuse omanik kas perearst või hoopis näiteks haigla või kohalik omavalitsus. Perearst tahab olla ikkagi sõltumatu ja vastutada ise oma teenuste eest, et kui see raha tuleb perearstikeskusele, siis ka saab inimene sellesse esmatasandi abi. Ta saabki sedasama füsioteraapiat. Ämmaemandus, no mida iganes. Et perearstil ka abilisi rohkem siis ka perearsti juurde on, järjekord on lühem, perearst suudab ennast täiendada, olla paremini kursis, teha kvaliteetsemat tööd. Aga praegu on ka osa sellest rahast tahetakse suunata näiteks Viljandi haigla ehitamiseks mis läheb täiesti sellest skoobist või sellest vaatevinklist välja. Et tekitada uuesti selline nõukogude aegne polikliinik meie vaates, et me ei taha sinna tagasi minna, noored arstid ei taha töötada sellises polikliinikus. Noored arstid tahavadki olla iseseisvad, laia spektriga spetsialistid nagu perearstid, on praegu. Et ühesõnaga, me tahame olla nagu sõltumatud, pakkuda inimestele võimalikult kvaliteetset abi, aga meile jääb mulje, et seda ei taha riik. See on tekkinud selline vastuolu ja me praegu üritame siis läbirääkimisi pidada, et need asjad nagu klaariks läheksid rohkem, mis perearstid ei suund või sihtnendel läbirääkimistel on, on ikkagi see, et me oleksime, et me saaksime oma tööd ise korraldada, et ei oleks, keegi ei korraldaks meie tööd, kes ei tunne perearst kindlasti üldse, et see on võib-olla kõige esimene siht. Ja meie hinnangul sellest kõige enam võidab ikkagi patsient. Kui ta saab mõistliku aja jooksul ka perearsti konsultatsioonile või siis mõne perearstiga koos töötava spetsialisti konsultatsioonile ja seda ilma igasuguste järjekordadeta või no ütleme nii, et ebaoluliste järjekordadeta, et, et inimene peab saama õigel ajal õige spetsialisti juurde, et see meie üks eesmärke Kui kiiresti teie oma patsiendi oma perearstikeskuses Tahate, et milline järjekord on just yhe päevaga, see nüüd sõltub probleemist. Kui on väga kiire, siis kohe ja kui no ütleme niimoodi terviseseisundist sõltub siis loomulikult, kui me saame inimesel näiteks mõne tõendiga ka väga kiire, siis võimalusel me tuleme alati vastu. Meie perearstikeskuses teeb väga palju tööd ära ka pereõde ja pereõde on täiesti iseseisev spetsialist ja ma olen eraldi vastuvõtt ja näiteks viirushaigused krooniliste haiguste jälgimine ja need on kõik pereõe töö. Ta vaatab üle, analüüsid annab, soovitused vaatab patsiendi läbi. Ta on äärmiselt äärmiselt hea ja tugev spetsialist, kui ta vajab abi, ta saab alati küsida perearsti käest nõu. Ja tänu sellele on meie perearstikeskuses ka arsti järjekorrad võib-olla natuke lühemad kui neis perearstikeskustes, kus õde niimoodi kasutada. Kuidas jagatakse niisugusel puhul see, et kas patsiendi võtab vastu pereõde või perearst meie keskuses võtab telefoni vastu õde ja õde otsustab kas patsient kuulub nagu õe pädevusse või arsti. Ja teinekord on niimoodi, et ütleme, kui on väga näiteks mingi väga raske haigestumine, väga kõrge palavik viis-kuus päeva, tegelikult patsient oleks juba rohkem nagu arsti patsient. Et ikkagi võtab vastu õde, ta teeb esmased analüüsid ja siis saab arst kiiremini patsiendi läbi vaadata ja on olemas mingi alginfoarst, saab teha kiiremini otsuse ja patsient saab kiiremini abi. Sama abi sisuliselt. Kuulge, võtame veel ette ühe teema, mida alati seltskondades ja omavahel jutu peale sattudes seoses perearstinduses räägitakse. See on see perearstide dilemma, et kas arst võtab töötasu välja palgana, kus on suuremad riigimaksud, võidavad selle välja, dividendinakkus, on väiksemad maksumäärad ja kui näiteks patsient vaatab äriregistrist, et kui suur siis on selle ühe või teise perearstikeskuse aastane dividendimäär siis noh, Tallinnas on see ikka rohkem kui 60000 eurot ühe aasta kohta, et patsiendil jääb nagu niisugune mulje, et see dividendiraha korju perearstikeskusele tegemata jäänud uuringutest edasi erialaarsti juurde saatmata jätmist, teist võib-olla tegemata koduvisiitidest, et sealse raha kuhjunud Ei ei kuhjub nii et tähendab, kui meie ei tee uuringuid, siis me selle eest raha ka ei saa, et meil on olemas selline asi nagu uuringufond, see tähendab, et seal fond asub haigekassas, kui ma teen röntgeni, siis sealt mulle kompenseeritakse, see näiteks eriarstile suunamine ei maksa perearstile mitte midagi. Sealt me ei saa mitte mingit tulu. Et kui perearst saab võtta dividende, mina isiklikult ei ole saanud kunagi võtta dividende, aga kui ta saab, siis see tähendab seda, et see perearst on teinud aastaid-aastaid väga tubli tööd. Ja see 60000, et see oli vist äkki krooni ajal vilise eurodes oli 2015 eurod juba ja et see pidi ka olema ühekordne väga pikkade aastate jooksul, et sellist raha ei ole võimalik koguda ühe aasta jooksul. Näiteks kui perearst teeb sinna kõrvale teadustööd või teeb mingeid lisakohustusi, kas ta näiteks vaktsineeri, inimesi või nälja, tasulisi vaktsiinide, mida inimesed ise tulevad küsima või siis? Ma ei oskagi öelda, et sa pead olema mingisugused väga suured lisateenistusallikad, et lihtsa tavalise patsiendi vastuvõtu kõrvalt ei ole võimalik selliseid suuri dividende endale saada. Ja üldiselt enamik, kui ikkagi kasutavad seda ülejääki kasksis ruumide täiendamiseks, parandamiseks mingi varustuse ostmiseks või siis vahel makstakse personali vahel preemiat. Aga see ei jää kindlasti üle sellest rahast, mis on uuringute või edasisuunamise jaoks mõeldud. Mis on perearstide seisukoht, kas perearst peaks olema kättesaadav väljaspool tööaega nädalavahetustel riigipühal? Aga meil ongi, meil on olemas perearsti nõuandetelefon 24, seitse on perearst kättesaadav küll mitte jah, oma perearst. Aga noh, kui perearst teha 24, seitse ja kättesaadavaks, siis siis ma arvan millegipärast palju vähem varsti. Et ikkagi mingi aeg peab olema, millal inimene puhkab ja praktika on näidanud, et inimesed muidu on küll üsna toredad ja mõistlikud ja tõesti väga toredad, aga vahel helistatakse õhtul kell kaheksa mingi sellise probleemiga, mis tegelikult ei ole üldse kiire. Millega võiks oodata vabalt nädal aega, et noh, inimesed ei taju seda, et perearstil on tegelikult peale tema veel tuhandeid mitu 1000 patsienti võib-olla. Ja et tal on isiklik aeg ja et tegelikult tegelikult meil on siiski isiklik aeg olemas. Kaja loodimisel on täna perearst doktor Karmen Joller aasta arst 2017. Ja nüüd võtame ette järgmise teema ja see võib olla on algselt nagu meditsiiniline teema, aga, aga sellel kahtlemata on väga lai sotsiaalne tagapõhi. Nimelt kirjutas selle nädala Eesti Ekspress laste depressioonist ja psüühikahäiretest sissejuhatuses on siis lause, et depressiooni diagnoosi näiteks Eesti koolinoorte seas kaks korda rohkem kui veel 10 aastat tagasi. Ja maaleht kirjutas sel nädalal pika artikli. Depressioon tabab igal aastal tuhandeid eestlasi. Kuidas nähtus teie praksises jõuab, doktor Joller. No ikka täiesti jõuab, nagu ma enne mainisin, et psühhiaatriat on perearstikeskuses päris palju ja ma arvan, et ei möödu mitte ühtegi päeva, kui ma ei annaks oma mõnele patsiendile täita depressiooniküsimustiku mille järgi on siis väga lihtne hinnata, kuidas inimene ennast tunneb. Ja Ma arvan, et siin on nagu mitu aspekti, et on võimalik ka depressioon ise on nagu sagenenud, aga kindlasti me tunneme ära seda haigust paremini, nii arstid kui ka patsiendid sellest on räägitud järjest rohkem. Ja seda haigust ei peeta enam lihtsalt laiskuseks näiteks või lihtsalt lohakusega. Et inimene saab aru, et tegelikult see mina ei olegi laisk, vaid hoopis on haigus, mis tekitab sellise tahtetuse ja et inimene ei suuda midagi ette võtta. Inimene oskab ise ka pöörduda paremini arsti juurde ja oskab ära tunda võib-olla oma lähedased tänu meediale hästi palju on ju räägitud nii ajakirjanduses kui televisioonis, igal pool on räägitud sellest, kuidas depressiooni ära tunda. Et see on hästi hea ja on väga hea, et inimesed ei ole nagu enam stigmatiseeritud, et julgevad pöörduda. Et ei ole ükski psüühikahaigus tänapäeval enam selline põlastusväärne, nagu ta oli võib-olla paarkümmend aastat tagasi. Aga kuidas. Kuidas inimese iseloomuga ja suutlikkusega ennast kokku võtta ja raskustega võidelda, et mul on ikka meeles niisugune ütlus, et, et kui sul on raske või kui sa tunned ennast halvasti, siis võtta kätte ja hakkas puid raiuma või pese pesu või tee midagi ja su meeleolu paraneb. Mida te selle kohta. Kindlasti sellel oma tõepõhi all, et loomulikult see, kuidas inimene reageerib raskustele või kuidas ta üleüldse reageerib keskkonnale seal hästi palju seotud esiteks täitis tema IQ-ga ja tema intelligentsuse tarkusega kuidas ta suudab, ütleme, intelligentne inimene on paindlikum ja ta oskab nagu analüüsida paremini. Et on leitud uuringutega, mida kõrgemaid kiu, seda kergemini tulevad nad toime, need inimesed, et siis rasket elusündmustega depressiooni endaga. Ja teine asi on siis loomulikult keskkond ja ka lapsepõlv ja noh, seal on hästi palju asju, loomulikult inimese isiksust, samamoodi mis on ka osaliselt on see kaasasündinud osaliselt siis keskkonna poolt mõjutatud. Et isiksus kui inimene on väga tundlik ja väga selline. No mõni mõni inimene on ka lapsest saadik väga tundlik ja emotsionaalne, kõike väga südamesse, tema lihtsalt vajab natuke rohkem seletamist, natuke rohkem toetamist ja enda kokku võtmine on hea soovitus. Ma olen kuulnud ühte head lauset, et kui tihti te olete näinud, et kui me ütleme kellelegi ära muretse? Ta lõpetab muretsemise, et me tegelikult ei ole seda näinud väga, et ah, ära muretse, ehk siis ongi kõik või kõik läheb hästi või väga meil. Ja, ja et noh, see see sõnum sellile muretsevale inimesel, see, et ma ei taha sinuga tegeleda, lõpeta see jutt ära ja ta jätabki, suu on kinni ja okei, ma siis ei räägi sulle, eks ju tegelikult ütleme, depressioonis inimese puhul lihtsalt tuleb olla olemas ega midagi muud ei saa sellised stamp lohutamis laused võivad väga hoopis vastupidise efekti anda, inimene sulgub endasse veel rohkem. Nii perearst diagnoosid depressiooni. Mida teie teete, kirjutate antidepressandid? See nüüd oleneb depressioonist, oleneb selle põhjustest. Vahel tuleb isegi depressioonis koor välja testi järgi näiteks ja võib-olla ka mingite sümptomite järgi, aga kui hakata eraldi uurimist, tuleb välja, et tegemist on lihtsalt inimese isiksuseomadustega mis tekitavad tal nagu sellist noh mille tõttu ta saab võib-olla halvemini elus hakkama või mille tõttu ta näiteks kurb või ärev. Sellisele inimesele aitab kõige rohkem ikkagi psühhoteraapia psühholoog, antidepressandid, psühhiaater, see oleneb väga sellest, mis seisus inimesega on ja loomulikult ka sellest, mida inimene ise tahab. Et ma ei kirjuta kunagi välja ühtegi ravimit, millega patsient ei ole nõus selleks mõtet, lihtsalt et inimene peab teadma, mida ta saab, mis ravimid, mis kõrvaltoimed on, mis riskid on, mismoodi see toimib, milline efekt on. Kui inimene seda teab, siis ta ka võtab seda ravimit, kui ta on otsustanud niimoodi. Aga te teate, kui kiiresti patsient pääseb psühholoogi või psühhiaatri ja eks ma ikka tean ja loomulikult tean, aga ma sain ravi alustada. Ja kui ma ei saa, siis on olemas selline asi nagu e-konsultatsioon. Ma kirjeldan patsienti, saadan ta kirjelduse psühhiaatria, psühhiaater saadab mulle vastu siis esimesed soovitused ja ka kui vaja, siis kutsub oma vastuvõtule ise. Et see on ka teistel erialadel kasutatav vahend. See on hästi-hästi hea vahend, mis võimaldab inimesel saada õigel ajal arsti juurde. Kui palju te näete siin niisuguse ühiskonna mõju selles mõttes, et kui teismelistel on, on iseenda ja maailmaga raske toime tulla, kas siin võib olla see, et et nõudmised tema suhtes ja tema enesenõudmised iseenda suhtes on väga kõrged, põhjendamatult kõrged, või, või kui me räägime eakatest inimestest, siis? Ma tean ikka väga paljusid juhtumeid kandiste oma kolleegide suhtes, kus pühendunult on tehtud kolm, 40 aastat tööd ja siis ühel päeval öeldakse aitäh head aega ja ta ei saa aru, miks ta lükatakse kõrvale ja võetakse tema asemele tegema tööd. Inimene, kes on ka väga kena, aga, aga kellel puudub kogemus ja, ja ta elab seda nii rängalt üle, et selle tulemuseks on kas infarkt või insult või veel midagi, et, et kui palju te näete, noh, niisugust ühiskonna mõju või siin käibivate põhimõtete või, või niisuguste omaks võetud suhtumiste mõju inimese psüühika ja tervisele. Kindlasti on, keskkond on ju alati olnud üks väga oluline faktor inimese tervises üldse. Aga ühelt poolt me tänapäeval räägime, et me vajame ruumi ja isiklikku aega ja kõike seda ja teiselt poolt. Me tunneme ennast hästi üksi selle kõige oma ruumiajaga, et see on, ma arvan, tänapäeva õnnistuse, tänapäeva needus. Vanasti elasid mitu põlvkonda koos ja kui oli vähegi selline terve psüühikaga keskkond, ütleme, et kui andis põlvkonniti psüühikahäireid või mingeid väga suuri probleeme, et tegelikult need erinevad põlvkonnad õpetasid 11 ja aitasid 11. Et kui kui tänapäeval minnakse kasvõi arsti juurde, minnakse teinekord probleemidega, mida vanasti lahendasid vanaemad siis noh, see on ka üks meie ühiskonna näitaja. Ja ma arvan, et noorte depressioonis võib-olla ongi kõige suurem. Jah, üks asi on tõesti see, et tahetakse olla hästi täiuslikud. Aga Neil ei ole kellegagi õieti rääkida, pikali eemaldunud üksteisest, lapsed vanematest ja võib-olla õed vendadest, sest et kõigil on oma maailma oma isiklik ruum olemas. Vahel võib-olla on parem kui seda isiklikku ruumi ennast natuke vähem märkame 11 rohkem. Eks igaüks peab oma elu korraldama nii, nagu ta korraldab. Aga minul on olnud seda õnne, et minul on mõlemad minu enda vanaemad on mõnda aega elanud meie juures küll lühikese perioodi ja kuidas minu lapsed siis oma vanavanaemadega suhtlesid, see oli imeline. Ja samamoodi minu lastel vanaemad ja vanaisa, siis nad on ka suurepärased. Ma ei kujutaks ette, et nendel ei oleks neid inimesi kõrval ja see on üks aspekt, mis nagu noh, võiks selline tava, mis kipub ära kaduma, vanemad käivad tööl, ei ole aega lastelaste jaoks, et kui inimestel on aega üksteise jaoks nagu reaalselt aega siis on kindlasti vähem ka meeleoluhäireid. Ja siis inimesed usaldavad 11 rohkem, räägivad oma muredest. Ja siis võib-olla. No ma mäletan enda lapsepõlvest, kui mina olin väike, ma olin, ma olen selline tõmmu alati olnud ja kui mina tulin sügisel lasteaeda, siis ma sain alati kõikaksid narrima mind, neeger, mustlane, ja nii edasi. Ja ühel kevadel läksin mina jälle Saaremaale. Vanaema elas Saaremaal ja ütlesin, et vat mina sellel aastal enam õue ei lähe. Istun toas kogu aeg, vanaema küsib, miks? Sellepärast et kui ma lähen sügisel lasteaeda, siis kõik narrivad mind neegriks Mustla üheks. Ja siis vanaema ütleski selle kuldse lauset, ära muretse. Et nemad lihtsalt on siis haiged, kui nemad toas istuvad. Ja kui sina oled päikse käes olnud õues palju jooksnud, siis sina oled talvel terve ja haigeks ei jää, siis ütle neile. Ja siis tuli uus sügis ja mul olid relvad olemas, millega ennast kaitsta. Sunnikud Norrinudki mind enam. Et, aga see, et mu vanaema seda mulle ütles, ma mäletan, see rahustas mu maha. Teinekord on tõesti vaja, et keegi ometigi ma olin oma emale isale ka kurtnud, et mind narritakse ka nemad ei osanud sellele nagu tähelepanu pöörata. Vanema oma elukogemusega oskas kohe öelda ühe lausega lapsemure murtud, eks ole. Et kui selline usaldus nagu püsib inimeste vahel, siis kõik asjad saavad lahendatud, eskord koos. Nagu öeldakse, minnakse läbi tule, vee ja vasktorude ja ollakse nagu üks pere. Miks tänapäeval aega ei ole, niikaua kui te vastust mõtlete, loen ma ette teile ja kuulajale ühe lühikese lõigu selle nädala Eesti Ekspressi artiklist, et koos oma elust räägib Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku laste- ja noorteosakonna juhataja doktor Irja Ivarinen. Ta ütleb, et kõik meil siin töötavad rohkem, kui ette nähtud. Ma teen iga päev vähemalt ühe üle tunni. Kodus koostan vahel öötundidel konsultatsiooni, otsuseid või vastane kirjadele. Mees vahel ütleb, et tal on kõrini abielust psühhiaatriga. Pühapäeval viime vaheldumisi poega trenni, istun seal Tallinna Ülikooli lähedal tasuta parklas autos ja kirjutan otsuseid. Abikaasa ütleb, et peaksin rohkem liikuma ja värskes õhus viilima. Luiskan talle, et käisin jalutamas. Me ei kurda, et palk on väike ja tööd on palju. Isegi kui muid tööandja paneks mulle pool palka otsa, ei jaksaks ma rohkem tööd teha. Muidu oleks mu oma lapsed varsti siin ravil. Kas niisuguse intensiivsusega töötamine on teile tuttav doktor Joller? On küll ja minule meeldib ka teha palju tööd. See on huvitav, see on tore, aga loomulikult kui see hakkab juba kulutama enda ja pereaega ja tervist, siis ei ole enam õige. Mina püüan ikkagi hästi palju oma laste jaoks aega leida iseenda jaoks samamoodi. Aga mida siin arst kirjeldab, on meie Eesti meditsiini selline üks suurimaid probleeme, see on ka põhjus, miks on arstid ära läinud Eestist. Et ei ole suur palk, mis arst ära viib, nagu ka siin arst kirjutab, et talle võib palka juurde panna ja midagi ei muutu vaid see, et hästi palju korraldamatust psühhiaatrias kindlasti oleks neil vaja juurde erinevaid assistent, abilisi, terapeut, et seal taga kirjeldab, et neil oli vist neli psühholoogi, et seal uskumatu, et nii suure kliiniku peale neli psühholoogi. Et ma kujutan ette, et seal võiks olla 40 psühholoog ja siis võib-olla oleks meil enam-vähem piisav. Psühhiaater teeb ära hästi palju psühholoogi tööd psühhiaatrias kindlasti kohe samamoodi nagu perearst teeb ära palju tööd, mida teeb, peaks tegema hoopis sotsiaaltöötaja või noh, võiks näiteks pereõde teeb ära tööd, mida võib teha näiteks kliiniline assistent. Pered ei peaks helistama läbi patsiente, kutsuma uuringutele, selleks võib olla sekretär tegelikult selliste väikeste asjadega me saaksime muuta hästi palju optimaalsemaks või kasvõi võtta eriarstide konsultatsioonid. Väga palju on eriarstide juures patsiente, kellega saaks väga hästi hakkama perearst. Ja niikaua, kuni meditsiinisüsteem lubab inimesel minna täiesti peaaegu valimatult eriarsti juurde. Ja, ja niikaua kuni ei stimuleerida seda, et perearst pingutaks rohkem, näiteks nagu mõtleks rohkem selle saatekirja läbi. Nii kaua meil ongi sedasi täpselt nii nagu siin arst kirjeldab, et arstid on üle koormata, et tegelikult oleks koormus õigesti jaotada ja ma arvan, et kõik võidaksid. Aga miks see aega on vähe, et et seda ma, ma arvan, et me ise võtame selle aja endale ära, infot tuleb igalt poolt väga palju tahaks kõigiga kursis olla, tahaks kõike teada. Võib-olla tuleks vaadata rohkem seda, mis on meie enda ümber. Ja, ja ma mäletan ühe artikli suurt pealkirja, kus doktor Karmen Joller ütleb, et saatekirja eriarsti juurde saab liiga kergelt. Kui kitsaks te tahaksite selle filtri? Ma juba mainisin siin e-konsultatsiooni, et mine teistkümnete filtrid kitsamaks, aga ma annaks eriarstile valida, millise patsiendi ta tahab enda juurde kutsuda. E-konsultatsioon on siis selline teenus, kus perearst kirjeldada patsienti paneb juurde kõik analüüsid, uuringud, mida ta on teinud, esitab eriarstile küsimuse, näiteks neuroloogile, kas selle peavalu puhul patsient vajab lisauuringuid ja saadab selle siis digilukku ja siis sealt korjab selle üles siis neuroloog, vaatate, vastab sellele nelja tööpäeva jooksul ja otsustab, et jah, siin on vaja lisauuringuid, tegemist on ohtliku peavaluga, patsient kutsutakse vastuvõtule kolme päeva jooksul. Et noh, kas te kujutate ette, et me saaks telefoni teel aja kolme päeva jooksul neuroloogile saan ainult väga hea õnn. Ja sellisel juhul on õige patsient õigel ajal õige arsti juures. Näiteks, kui tal on tegemist ohutuma peavaluga neuroloog ütleb, et kirjutage need ja need ravimid, uuringud on tehtud kaks aastat tagasi, korrata ei ole vaja ja kui läheb nii ja nii, siis konsulteerige uuesti ja patsient ei lähe enam eriarsti juurde. Üks aeg jääb vabaks. Et kui tekiks selline saatekirjade eelselekteerimine eriarstide endi poolt. Esiteks eeldab korralikult tehtud Ta kirja ja hästi läbimõeldud hästi käsitletud patsienti perearsti poolt. Ja teiseks, see võimaldab siis eriarstile öelda, kas mina saan seda patsienti aidata, võib-olla ta kuulub hoopis kellelegi teisele kompetentsi ja jääb, nagu neid aegasid jääb nagu vähemaks. Lisaks perearst saab ju targemaks. Kui ikkagi on juba näiteks seda tüüpi peavalude puhul on hea teha seda, seda ma tean, ma järgmist patsienti ei saada edasi, vaid ma juba tean, kuidas temaga käituda. Mina arvan, et see on üks suur asi, mis on Eestis kasutusele võetud. Jaa jaa, tegelikult sa järjest laieneb selle kasutamine, enamik erialasid on sellega liitunud ja enamik perearstiga juba kasutavad seda e-konsultatsiooni testides. Soovitan patsientidelt, küsige perearstilt. Et see tähendab, et patsient alati ei näe eriarsti aga ta saab abi, saab palju paremini, kui muidu, võid olla kiiremini. Kuidas siis teie elus selle kiiruse ja kiirustamisega on, et kas see on ka nii, et kui abikaasa ütleb, et peaks rohkem liikuma ja värskes õhus viibima, siis teie ütlete, et jajaa ma jalutan, aga tegelikult. Talle ei valeta. Ja siis ma ütlen, et ma olen liiga väsinud näiteks vahel. Ja vahel ma tean, aga ma ju käisin, ma ju tegin, ma ju käin ja teed, eks ju. Et sa tema võib-olla ei näe alati kõike seda, aga ta ütleb mulle küll, et ma peaksin rohkem liikuma, ma tean seda ise ka ja ma tegelikult püüan ka rohkem liikuda. Ja siis ta ütleb, mulle hakkas rohkem puhkama, aga ma arvan, mäe puhkan täiesti piisavalt. Ma arvan lähedasi kuulama, et ega ise ei näe seda. Ma arvan, et, et kodus kindlasti inimesed näevad, kui keegi töötab liiga palju või Ja nende jube raske nendele tunnistada, seda, eks ju. Nii on. Te olete vabatahtlik päästja, millega veel tegelete, kui teil juhtub olema tund või kaks vaba aega? No kui on tund või kaks, siis ma, kui ma olen koos lastega, siis me läheme kuhugi mõnda põnevasse kohta. Mulle meeldib üldse käia ja mu lastele meeldib ka igasugune reisimine, ükskõik kas me läheme Tartusse või läheme hoopis näiteks Londonisse või noh, kui me vähegi saan, ma võtan lapsed alati kaasa ja mul on lapsed ka siuksed vahvad vahel, kui me läheme, emme, kui me seal Tartus Ahhaa keskuses oleme, ära käin, käime siis Stockholmist ka läbi. Et noh, nemad ei taju neid vahemaid ja neid, aga see on nii lõbus. Ja ma otsin alati sellised reisid, mis on väga odavad, et kui on lennufirmad või laevafirmad hakkavad sooduspileteid, siis ma kohe broneerin ära ja ja leian soodsad majutused jääd. Minu jaoks ei ole oluline käia mööda luksuslikke hotelle, reisida äriklassis, vaid ma tahakski näidata lastele sellist nagu tavalist. Ma tahan ikkagi, et nad maailmaga kogeksid ja saaksid ka näha ja neile väga meeldib ja need eriti muuseumid ja sellised asjad. Et see on üks asi, mida ma teen. Vahel ma loen midagi, vahel vaatan mõnda filmi, näiteks DVD pealt või siis lähen kinno või. Kinos käime tavaliselt minu õepojaga koos ja ma ei tea, ratsutada, meeldib tantsida, meeldib hästi palju asju, mis mulle meeldiks teha ja ma arvan, et et ööpäevas on liiga vähe tunde. Ma teeks kõiki asju, käsitööd, meeldib teha. Noh, ei jõua kõike teha, lihtsalt, kus te õppisite kuduma, heegeldama, tikkima. Noh, ma nüüd mingi suur kuduja heegeldada tikkida ei ole, et eks ema õpetas, kui ma väike olin. Et mida ma olen veel õppinud, et sattusin mõned aastad tagasi sellisesse seltskonda, nagu on taas kehastajad, nemad on ajaloo huvilised, inimesed, kes teevad endale ise ajaloolised rõivad ja siis panevad selga ja proovivad elada siis mingis muus ajastus. Ma olen nendega päris kaua, Nad on jube lahedad inimesed ja me oleme väga head sõbrad ja ja ma arvan, et ma pigem nagu selle sõpruse pärast ikkagi käingi, nendega seal mingitel üritustel kaasas ja mul on omad riided ka, et mida nemad on mulle tõestanud, on see, et õmblemine on ka lihtne. Isegi jalatsite tegemine on väga lihtne, et lihtsalt tuleb natuke mõelda ja proovida. Põhimõtteliselt saab kõik vajalikud asjad ise ära teha, nii nagu vanasti ju tehtigi, eks ju ajalugu mulle ka alati väga huvi pakkunud ja ma loen ajaloost palju ja ja siis proovin seda ka läbi elada ja see on väga huvitav, lastele ka meeldib jällegi. On teil mõni ajastu, kus te tahaksite olla elanud? Ma tahaks tänapäeval elada lihtsalt vanasti, kui ma mõtlen näiteks kas või meditsiini, siis isegi 30 aastat tagasi tahaks elada, tahaks täna elada või siis tulevikus. Et nii palju on muutunud ja nii palju on arenenud, kui tuleb mingi raske haigus, siis veel mõnikümmend aastat tagasi paljudele haigustele ei olnud üldse mingit ravi. Ja tänapäeval on täiesti normaalselt võimalik elada selle haigusega. Mulle ajalugu meeldib seda kõrvalt huvitav vaadata, aga ma ise päris elada seal vist ma ei tea, kui kaua vastu peaks. Võib-olla peaks mõnda aega vastu kuskil ma ei tea, keskajas või uus ajas või viikingi või viikingiajas viikingiajal ilmselt väga kaua ei peaks ostma. See oli karm. Ja naistel oli viikingiajal väga suur roll, et noh, võib-olla orjana saaks hakkama äkki. Mida teile soovida, doktor Joller? Vähe patsiente? Ei, ma ei taha viitavaid haigusi. Vaata huvitav haigus on jälle patsiendi jaoks raske, mis arsti jaoks on huvitav seal patsiendi jaoks keeruline võib-olla rõõmsaid patsiente. Mulle meeldib, kui inimesed rõõmsad ja kui inimesed naeravad, kuna ma olen nagu Saaremaa juured ja mu isa on oma sünnilt saarlane, siis ta on ka mind üles kasvatanud Saaremaa huumori vaimus. Seda kõik inimesed ei mõista, et ma loodan, et kui ma väga imelikke asju ütlen, siis inimesed saavad aru, et tegelikult ma üritasin nalja teha. Et nüüd ma olen õppinud, ütleme, et see oli nali, ahhaa. Vahel ma jätan endast väga naljaka mulje lihtsalt oma imeliku huumori tõttu. No ma loodan, et patsientidel on ikka võimalus teie huumorimeelega kokku puutuda ja, ja et sellest kõik ühtemoodi aru saate, aitäh pika intervjuu eest. Karmen Joller oli tore kohtuda. Ja eks siis nüüd edaspidi on teil jälle võimalik hääl anda kellelegi kolleegile, kes kandideerib aasta arstiks. Absoluutselt aitäh kutsumast. Saatejuht oli täna Kaja Kärner ja uus saatekülaline. Tuleval laupäeval kuulmiseni.