Tere eesti keeles rääkimine on põnev tegevus. Sellest on juttu tänases keelesaates ja ajendiks on prantsuse ajaloo õpetaja kirglikku sõna sõbra Jean-Pierre Minodjee raamat grammatika ülistus ja saates on Eesti keele instituudi juhtivteadur Kristiina Ross. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan person Pier Minadjeer ja tema raamat on ju olulised, sest põnev on seegi, kuidas eesti keelt oskav välismaalane näeb ja tajub eesti keelt. Kas see mina on eriline inimene, nähtus omaette? No kindlasti kindlasti on nähtus omaette, aga mitte nüüd päris päris ainulaadne, enneolematu selles mõttes, et niisuguseid inimesi On ju teisigi. Siin tema tutvustuses on öeldud, et on kollektsionäär, kes kogub raamatuid. No ilmselt on ta seda tüüpi, kes kogub paljusid asju näiteks ka geeli eest, nimelt tõesti siis niisuguse kollektsionääri kirega ja neid Sedalaadi polüklate on eesti kultuuriloos ta teada. Kasvõi kohe esimesena tuleb meelde Villem Ernits ja nurmekond ja Uku Masing, Paul Ariste, nad olid ju kõik niisugused keelte kollektsionäärid, kes tundsid tohutult palju erinevaid keeli ja huvitasid just nimelt sellest, mis igas keeles on siis omapärast ja ja põnevat. Lugesid sõnaraamatuid nagu kriminulle, nagu võinud arvata võib ja. Minu töö on öelnud oma raamatus ka, et eesti keeles rääkimine on nagu pusle kokkupanemine. Et meid, grammatika on pigem mäng nagu pusle, mitte hirmsate reeglite rägastik. Jah, sellest pusle pusle, kujundis, sellesse ma ei oska nii hästi sisse minna. Ilmselt muidugi võib-olla mõne inimese jaoks, võõrkeel on nagu pusle, aga mulle nagu rohkem isegi meeldis see tema kujund, mis ta kasutas, et et grammatika on nagu kaart kaart, millega siis on võimalik võõra keele sees võõra keelemaal võõral maal orienteeruda. Ja vot just jah, see kaardi ja kaardi ja maastikukaardi ja maastikukujund tundub mulle Seda iseloomustama, kuidas, kuidas võõrasse keelde sisse minna ja et tegelikult väga palju sõltubki sellest grammatikaraamatust või sõnaraamatust, mis meil käes on ehk sellest kaardist siis ja see, mis seal kaardis kirjas on, seda me näeme ja selle me leiame üles, aga mida seal ei ole, siis võib-olla jääb esialgu tähele panemata. Keel kui pusle selles mõttes võib-olla, et eesti keeles tuleb selleks, et sõnadest saaks mõtte kokku tuleb sõnadele lisada tükke juurde, nii nagu puslet pannakse kokku. Jah, seda, seda muidugi, aga, aga selles mõttes ka eesti keel ei ole võib-olla kõige parem pusle need üldiselt keele teatatakse oma tüübilt, jagunevad siis klotineerivateks ja mitterlotineerivateks keelteks eesti keel on, põhitüübilt on aglutineeriv keel aga aga aja jooksul natukene Saaglutinatsioon veel tuhmunud siia niisuguseid fusiiseid reegleid sisse tulnud, et tegelikult eesti keeles ikka leiab suhteliselt vähe niisuguseid tüvesid, mis üldse ei muutu keeled huvitavaks just see, et kui neid pusletükke hakatakse juurde panema, siis tegelikult esimene pusletükk muutub mõned uue tüki juurde. Esimene muudab koju ja vot see teeb asja nagu põnevaks. Ehk siis kõik see laadivaheldus ja vältevaheldus ja see, mis seal sõnatüve sees toimub. Kõik kõik need tekid omavahel 11 11 muudavad ja, ja ei saa niimoodi lihtsalt laduda neid üksteise järel. Mõned Akruttineerivad väidetavalt näiteks türgi keel on palju, palju selgemalt niisugune ja isegi meie sugulaskeel soome keel on palju paremini selle vanavanapõhja nagu sekkletanud. Jah, pusletatav palju lihtsamini. Siis eesti keel on veel keerulisem kui pusle kokku panemine. Ja võiks, võiks öelda küll seal hirmus asi küll. Nojah, kuidas võtta. Aga, aga see, mis ta ütleb, et kas, kas grammatika, et kas on mäng või türannia? Sellel küsimusel ta väga pikalt ei peatu, täitsa grammatika tegelikult vähemasti eesti keeles on selgelt kahetähenduslik. Et grammatika all me mõistame seda keele enda sisemist reeglistikku. Aga samamoodi siis ka keeleõpetust või seda reeglistikku, mis me siis või seda kaarti, mis, mis keeleteadlased või keeletundjad või keeleõpetajad on osanud nagu välja mõelda. Ja no otse sisemise keele grammatika järgimine see on tõesti, see on igal juhul peab olema nagu mäng. Aga see Nende väliväliste või keeleõpetuse või keele normimise reeglite, reeglite kirjapanek ja nende nõudmine, see võib-olla natukene ongi türannia ja võib-olla natuke peabki olema selleks, et neid kahte poolt nagu tasakaalus hoida, ega, ega päriselt sellest rannast ütleme koolis ja no kasvõi toimetamisel ilmselt ei pääse, muidu läheb kõik nii vohavad, läheb päris käest ära. Ka keeleteadlased on ju läbi aegade erinevalt suhtunud ka sellesse, kuidas grammatikat mõista ja ja kasutada ja mida, mida keele grammatika tähendab? Jah, ja siin ongi võib-olla kaks, kaks niisugust, et väga erinevat suunda või lähenemisvõimalust keelele universalistlik ja relativistlikke, et kas näha keeles peamiselt seda, mis kõikides keeltes on ühist ja niisugust loogilist ja selget või siis näha seda, mis erinevates keeltes on erinevad ja mis seal on just ebareeglipärast ja põnevat ja segast ja sellest vaimustuda. Võib-olla väga toredasti, need kaks, kaks lähenemist või need kaks võimalust on, on õieti kokku võetud juba selles piibli Paabeli torniloos esimese Moosese raamatu üheteistkümnendas peatükis kohe kus siis öeldakse, et alguses oli inimestel kõikidel kas keel, aga siis nad läksid nagu ülbeks nad tundsid, et nad on kõikvõimsad ja sedasi kui neil on üks keel, siis nad võivad, suudavad mida tahes teha, otsustasid ehitada torni, mis jõuab taevasse ja see jumalale ei meeldinud ja siis ta otsustas, et ta segab nende keeled ära, segaski ära. Ja siis nad enam ei saanud üksteisega suhelda. Ja muutusid teatud mõttes nagu jõuetu maksja võimetumaks selle mõistujutu järgi, siis võiks öelda, et see niisugune jumalik olukord ja ideaalne olukord oleks, eks jumalik keel, nii et kõik inimesed 11 mõistaksid ja see, et meil on palju keeli, see on just nagu karistus ütleme, tõlkimine ja, ja, ja kõik, kõik sellest tulenev see mitmekeelsus, et see on nagu nagu karistus inimkonnale. Aga muidugi seda, seda ei pruugi nelja niisuguse karistuse nurga alt näha, aga see võimalus. Ühesõnaga just nimelt, et läheneda keelele kui, kui niisugusele inimlikule hästi-hästi mitmekülgsele ja, ja kirjule nähtusele võisid mingile loogilisele selgele konstruktsioonile. Et see mall on nagu sees ja see on kogu aeg olnud erinevatel aegadel, siis nagu realiseeritakse yht üht või teist ütleme läbi keskaja kasvõi siis oli tegelikult see Paabeli Paveli torni nägemused ja, ja kogu aeg ju usuti, et ikka väga kaua tegelikult teatud ringkondades usuti, et see on kunagi olnud niisugune üks üks õige keel, tõenäoliselt siis heebrea keel ja et kõik keeled on siis tekkinud selle lagunemisest ja, ja otsiti keeltest siis neid tükke, mis võiksid sellele algsele heebrea keelele viidata. Ja arvati, et, et mida lähemal sellele, sellele universaalsele keelele mingi keel on, seda, seda parem, ta on nagu niisugune selge, selge hierarhia oli siis alles alles ütleme 19. sajandil või, või 18. sajandi lõpust. Hakkas tekkima niisugune arusaam või õieti rahvakeeli hakati muidugi hindama juba ja kasutusele võtma natuke varem aga siis jah, 18-l sajandil pluss 19.-st sajandist, siis hakkas, hakkas järjest enam väärtustama otse keelte paljusus ja just erinevusi, et mida, mida eksootilisem ja naljakam mingi keelan, seda põnevam ja et see on hästi tore, kui keeled on teistsugused kui need klassikalised keeled. Kas sellest Paabeli torni loost võib siis ka natukene järeldada, et kui meil on erinevad keeled, siis me tegelikult olemegi nii erinevad, et me lõpuni ei suuda erinevad rahvad omavahel täiesti teineteisest aru saada, et me mõtlemegi erinevalt, sest meie keeled on erinevad. Selle sellesama Paabeli torni kujundi najal jah, see ka 20. sajandil tegelikult on olnud need kaks, kaks vastandlikku koolkonda mis, mis on sellele kujundile taandatavad. Üks on siis see, mida nimetatakse keelerilatilistlikuks teooriaks ja, ja mis tõesti räägib siis sellest, et vähemasti rõhutab, rõhutab seda, et keeled on hästi erinevad ja kiired on seotud mõtlemisega. Kui keel mõjutab mõtlemist ja erinevaid keeli kõnelevad inimesed võib-olla tõesti lõpuni ei saagi üksteisest aru, aga muidugi need, seda nimetatakse sõitpruofi hüpoteesiks. Need seebile ise päriselt seda nii ei olegi väitnud, tema ikkagi rõhutab kultuurilist erinevust ja ütleme, niisugused mõõduk, mõõduka keele relativistlikud seisukoha esindajad tänapäeval siis rõhutavad seda keele ja kultuuri ühtsust ja seda, et see mõtlemine ja arusaamine on tõesti sõltu keelest, kultuurist aga muidugi sinna juurde siis alati rõhutatakse kommentaaride ja tõlgenduste ja abimaterjalidega, on on ju kõik ikkagi ühest keelest või ühest kultuurist teise kantav. Aga see teine suund on siis jah, mida esindab võib-olla kõige 20. sajandil kõige eredamalt Johnski siis universialistlik või generatiivse grammatika suund, mis rõhutab seda, et tegelikult inimmõtlemine on universaalne ja kõik põhiolemuses süvastruktuuris inimesed mõtlevad ühtemoodi ja et kõik need keelelised erinevused, need on nagu ainult tindised, need on siis genereeritavad kindlate loogiliste selgete reeglite reeglite järgi ja tegelikult siis nii-öelda tagasi viidavad nendele süvastruktuuri mõtte vormelitele, nii et tegelikult tegelikult niisugust barjääri eri eri kultuuride vahel, nagu selle teooria järgi ei tohiks olla. Ma arvan, et iga iga tõlkija, kes praktiliselt on need ühest natukenegi kaugemast või erinevast kultuurist tõlkimisega tegelenud teab, et tõesti kõik ei ole tegelikult midagi läheb ju alati kaduma. Et ikkagi selles keelelises relatiivismis midagi midagi kindlasti. Tõlkimisest minu oma raamatus väga palju räägibki ja ja sellest tulevadki välja erinevate keelte erinevused ja raskused. Jah, ja kindlasti siin siin on just nimelt, et nagu keelepaaride vahel need raskused ja erinevused on ju erinevad ja siinse sõltub tõesti konkreetselt, mis keelest, mis, mis keelde tõlkida ja mis, mis laadi raskused siis esile tulevad? Ta ütleb ka raamatus, et eesti keel on Lääne-Euroopa keeltest grammatilises mõttes rikkam. On see nii? Ta on ikka tõeline eesti keeles. No ma arvan, et ta on väikeste keelte fänn, judo võix, judo võiks oma ilusat juttu rääkida iga väikese erineva keele, prantsuse keelest erineva erineva keele kohta. Aga keelelihtsuse keerulises nüüd asi, mida on ju väga raske päriselt nii-ütelda, teaduslikult kirjeldada ja hinnata, et missugune keel siis on lihtne ja missugune on keeruline või missugune grammatika on lihtne ja missugune on keeruline. Võib-olla see, minu väide on tore näide ka ühtlasi selle kohta, no kuidas, kuidas need meie arvamused või niisugused üldised üldised ideed, kuidas need muutuvad ja lainetavat ühest, ühest servast teise muutuvad ka 18. sajandil. Ja enne seda, kui neid, kui neid pisikesi eksootilisi keeli hindama hakati. Ja tükk aega veel mõningates ringkondades ka pärast seda peeti eest, nimelt et neid vanu, pika kirjakeelega keeli hästi keerulisteks ja ja just nimelt rõhutati seda keerulisest ja niisuguseid väikseid ja väikese kõnelejaskonnaga keeli rõhutada, ütleme nendel Prinitiivsust, et et need on hästi-hästi, lihtsad aga need just paar päeva tagasi Postimehes refereeriti ühte ühte uuringut ma kahjuks seda uuringut ennast ei ole lugenud. Kus siis väideti? Et, et mida väiksem on keele kõnelejaskond, seda keerulisem saab see keel olla ja mida, mida suurem on keele kõnelejast kond, seda, seda lihtsam see keel peab olema. Mis meetoditel selle tulemuseni jõutud, ma kahjuks ei tea, aga natukene see siiski äratab, äratab nüüd see teine, nii, nii, nii äärmuslik väide äratab jälle kahtlustad, et ühelt poolt võib tõesti öelda, et väga keeruline keel, sellel ei saa olla väga suurt kõnelejaskonda, kes suudaks kõik need väga keerulised väga keerulised reeglid omandada, aga samas väga suure kõnelejaskonnaga keelel. Tõenäoliselt on olemas mingeid väikseid, niisuguseid allkeeli või, või Al-stiile, mis võivad olla väga kultiveeritud ja väga-väga keeruliseks aetud. Et, et siin on neid raske tervet keelt võrrelda, mis asi see keel siis üldse on? Leidsin vahepeal mina raamatust ühe katkendi, mis on väga iseloomulik ja mis selle jutu juurde hästi sobib. Ja ta kirjutab mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi, karjatades ja tähti vaadates meeletult igav lenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muutmisse. Et mitte keegi teine neist aru ei saaks. Et siis mida kirjakeelsem keel, seda lihtsam. Mida vähem keelsel, seda keerulisem. Nojah, kas see, kas see oli teist kirja kirjakeelsus on, ma arvan, kas või Eesti laadivahelduse kohta võis mõni saksa pastor, kes üritas, üritas siin seitsmeteistkümnendal sajandil aru saada sellest keelesüsteemist või võis ka umbes nii mõelda, et kuidas pidi on, on jõudnud oma keelega nii kaugele, midagi niisugust välja mõelnud. Aga tegelikult sellel on oma põhjused, miks, miks ta on niimoodi arenenud tekkinud miks Eesti laadivaheldus väidetavalt on tekkinud lihtsalt lihtsalt siis kui selleks olid foneetilised tingimused, mida tänapäeval enam ei ole. Väidetavalt see, mis kõige-kõige keerulisem need laadivahelduse juhtum võõramaalastele ilmselt on see lühikese klusiili kadu. Madu, mao-tüüpi sõnade kui seal kõrval siis veel need vokaalid ka muutuvad siis sisse tundub, tundub päris hirmus. Aga see väidetavalt on tekkinud lihtsalt siis, kui see teine silp oli kinnine, kui meil oli veel omastava käände lõpus oli n ja kui see teine silp palli kinnine sisse klusiil muutus see konsonant seal keskel muutus, seda hakati häälduma järjest nõrgemaks väga, me ei tea, kuidas see tegelikult nii seda kirjeldatakse. Aga tänapäeval nüüd see foneetiline tingimus on kadunud. Omastavas käändes seda enni enam ei ole, omastavad endale. Silk Meil on kinnine, ei ole väliselt nagu ei ole mingit põhjust ja seetõttu ega kogu see laadivahelduse süsteendu tänapäevaks ongi ju ikkagi nagu surnud ega, ega uutes uutes sõnades uutes laensõnades me enam seda ei kasuta, ütleme kasvõi sedasama madu on madu, maa. Naduna on ka täpselt samasugune. Aga siis, kui vaadata näiteks sadu, on hoopis sadu saju. No ma tahaks näha võõramaalast, kes seda ära õpib, mingit reeglit, see tähendab, me suudame siia taha selle reegli panna sadu saju on tõenäoliselt sellepärast, et ta tuleb hoopis tüvest sadama sadama sajab ja seal ei ole seal järel ei ole olnud mitte uvaid A ja siis on see tee muutunud Jotiks. Aga no ei saa ju, väga ebaökonoomne oleks, kui keel töötaks nii keeruliste reeglitega, et me iga iga sõna puhul peame kõik selle aju peaks kõik selle läbi hekseldama. Tõenäoliselt eestlastel tegelikult need vanad laadi vahelduslikud sõnad, nende puhul lihtsalt on need erinevad tüvevariandid neil nagu mälus teada, kasutame madu mao nadu naa sadu saju. Aga no näiteks kui, kui võtta mingisugune võimalik täiesti uus laen, ma ei tea, soomlased kasutavad seda progradude, nagu keegi ei hakka käänam eestlane prograo tegi võimataks. Aga see on täpselt sama täpselt samasuguse foneetilise struktuuriga sõna, kui kui see oleks aktiivne reegel, mis meil töötab, siis, siis me peaksime ütlema prof prograat tee, aga me tõesti ei kasuta sedalaadivaheldust uute uutesse sõnadesse, mis, mis laenatakse sedalaadivaheldus sinna ei teki. Aga kas see tähendab ka seda, et laadivaheldus taandub keeles ja võib päris ära kaduda? Ega see võimatu ei ole, aga samas samas mingites sageli kasutatavates sõnades ta ilmselt siiski püsima, sest on ju keeles ka eesti keeles, need on seda suhteliselt vähe, aga niinimetatud suplatiivsust, kus eri vormides kasutatakse täiesti erinevaid erinevaid tüvesid näiteks eesti keeles kõige kõige ilmekam on see minema läksin kus on lihtsalt kaks erinevat töö, on nagu kokku sulanud üheks üheks paradigmaks, aga eestlasi see üldse ei häiri, me lihtsalt õpime, õpime tegelikult väiksest peale juba pähe, kõik need erinevad. Ja ilmselt laadivaheldus töötab umbes samamoodi praegu me nii et suure kasutussagedusega sõnade korral seid valmista eestlasele mingit raskust. Aga ma arvan, et no näiteks nadu puhul juba võib-olla osa, kes seda üldse kasutada, aga, aga võib-olla käänevad nadu nad ikkagi ei tea. Kui üldse, kui üldse tähendavad ja mis on eesti keeles veel keerulist võõrkeelse inimese jaoks, aga mis tegelikult on ikka põnev ka. Võõrkeelse inimese jaoks väidetavalt üks keerulisemaid asju on objekti vormistamine eesti keeles. Ja see on tõesti, võib öelda, et et niisuguse normaalse keele keeleloogika seisukohalt täiesti täiesti nagu napakas üldse nendes keeltes, kus käändekategooria on olemas. Väidetavalt see põhiline vastandus siis, mida käändekategooria eristab ja milleks ta on üldse nagu keeltes vajalik on see, et eristada neid kõige-kõige olulisemaid tegevusse haaratud tegijaid, siis on siis tegija ise ehk subjekt see, kes midagi teeb. Ja siis objekt kellega või millega midagi tehakse, ehk siis alus ja sihitis, ütleme need meie niisugusest tava tavagrammatikas nende vastandamine ja siis kolmas on see kas oma ja või või atribuut või omast omastav kääne ühesõnaga nimetav nimetav oleks siis tegija kääne omastav oleks siis selle omaja või atribuudi kääne ja akusatiiv tavaliselt nimetatakse teistes keeltes seda, seda objektikäänet meil on. Meil on natukene keele ajalooliselt, need vanad vanad käändelõpud on natuke teisenenud, segamini läinud ja meil on nüüd tekkinud tegelikult niisugune niisugune süsteem, et nojah, mingis mingis tavalauses ta töötab, et nimetav on tegija ja partitiiv on siis objektikääne. Aga, aga samas meil on võimalik põhimõtteliselt seda objekti kõigi kolme käändega väljendada. Ainult ütleme see leib ära, leib peaks olema tegelikult nominatiiv, eks ole, ma tegija, aga siin ilmselgelt ta ei ole tegija, see leib ära, sööb leiva ära või see leiba ka kõik kõik kolm käänet on ja kõik, kõik on vormistavad objekti, nii et siin tegelikult need käänded tähendavad hoopis mingeid palju peenemaid nüansse, mida ongi väga raske kirjeldada ja rääkimata siis, et võõrkeelsel inimesel aru saada, kuidas, kuidas neid kasutada. Mida siin on, see saab, aspektid aspekt ja see terviklikkus ja tegevuse lõpetatuse, igasugused peened kategooriad ja muidugi kogu selle tegusõna enda semantika mängib ka rolli. Ja see süsteem ilmselt on kõigele lisaks veel natukene tusessest, vähemasti tänapäeval ka täiesti professionaalsed eesti keele kasutajad omavahel mõne lause puhul vaidlevad. Mis surm siin peaks siis olema just selle objekti vormistamisel. Nii et, et see on mingi hästi-hästi delikaatne pensüsteem, mida me võib-olla ise ka veel ei oska päris lõpuni sõnastada. Aga mis on kuidagi eestlasele nii sissekasvanud, et üldiselt me saame sellest aru küll. Ühesõnaga, keeleteadlased vaidlevad ise ka selle üle, et kas sihitis on nimetavas, omastavas või osastavas käändes. Keeleteadlased võib-olla mitte, aga praktiliselt keele kasutajad, näiteks tõlkijad ja toimetajad võivad küll täiesti karvupidi kokku minna, kui tõlkija ütleb, et siin peab olema nii, toimetaja parandab, et ei, siin siin peab olema teistmoodi, sest et siin on tõesti väga, väga niisugused. Sageli sageli ongi mitmeti tõlgendatav, aga kumba, kumba tõlgendustes nagu rõhutada ja põnevust, kui palju ja väga selle objektiga on kindlasti palju põnevust. Mulle ikkagi meeldib see, see, see pusle lugu, mis sest, et ta päris eesti keel pusle ei ole, sellepärast et kõige algus muutub pärast seda, kui tükid on juurde pandud, aga tuletamine ja liitmine on üks eesti keele suur omapära, võib ka öelda. Jah, kindlasti mitte nüüd selles mõttes, et päris ainulaadne oleks, aga, aga, aga kindlasti üsna no kõikidel allutinatiivsetel keeltel on see kalduvus, et et nad pakuvad seda tuletamise võimalust. Huvitav, kas on kokku loetud ka, et kui palju eesti keeles on neid päris algsõnu ja siis tuletatud ja liidetud sõnu? Seda on üsna raske ja seda on tegelikult täiesti võimatu kokku lugeda sest see tuletamine on avatud süsteem. Iga kell võid tuletada uue sõna, kes parasjagu vajab mingit uut sõna mingi selge, kindla tähendusega, siis ta saab selle olemasolevast ülesti olemasolevatest tuletus sufiksitest kohe teha, et leida siis tõenäoliselt oluliselt rohkem. Need on põhimõtteliselt tõesti lõpmatu lõpmatu hulk. See on vist jälle üks asi, millele me meie ise tähelepanu ei pööra kehaga, mis tegelikult saadab iga meie lauset, mida. Ütleme ja kindlasti kindlasti, aga muidugi sellel tuletust peamiselt piirab piirab võib-olla see meie siiski meie arusaamise võime, et kui me hakkame niisugust nii-ütelda tuletusmängu tegema ja üritame siis seda tuletus puslet teha ja on võimalik tõesti võtta võtta mingi tüvi, mis eriti eriti ei muutu ja hakata talle liitma. Ma otsa täiesti tähenduslikke tuletusliiteid. Ja kõik toimub täiesti reeglipäraselt ja kõik need liited on meile arusaadavad. Aga mingil hetkel see sõna muutub täiesti arusaamatuks. Ilmselt siin on mingi piir, kui palju neid liiteid tohib, tohib olla või? Kui palju neid kõnekuulaja suudab, suudab endale tõlgendada niisuguses jooksvas kõneprotsessis nagu näiteks võtta niisugune lihtne sõna nagu kodu panna sellele otsa tuss, liide, mis on väga ilus, selge, tähendusega kodundus täiesti, me saame aru, mis sõna see on, siis peaks olema lik liide, mida saab põhimõtteliselt igale poole otsa panna ja saab omadussõna kodunduslik. Saab aru, kuhu me siis tahame sellest teha verbi tegusõna näiteks staalide on niisugune, millega põhimõtteliselt peaks saama praktiliselt kõigest kõikidest omadussõnadest teha verbe aga siis, kui me saamegi selle sõna teha, kodunduslikus ta. Aga mida see juba tähendab, siia saab veel otsa panna ja liite näiteks, kes tegi jälite kodunduslikustajata ja siia saab veel igast asju võib-olla otsa panna. Aga, aga ilmselt keegi ei jaksa enam jälgida, mida see siis tähendas. Nii et natukene piiri peaks sellega pidama selle selle tuletamisega kodunduslikustaja jah, on täitsa ilus eestikeelne sõna aidata tähendaks seda. Mõtlevas loeme vikerraadio kodulehelt. Üks lõik, see puudutab Anton Hansen Tammsaare sünnipäeva, mida me tähistasime 30. jaanuaril, nagu ikka. Ja ma proovin seda teksti lugeda ilma muutmata, jättes kõik sõnad algvormi ilma käänamata ja pööramata ja, ja liitmata, ja kui ma, kui ma olen poolel teel mõne sõna juures, siis parandage mind. Ja kuulame nüüd, mida tähendab tegelikult eesti keele jaoks käänamine ja pööramine ja muutmine, mis oleks ilma selleta r tähistama. Suurejooneline kirjanik Anton Hansen Tammsaare 140. Sünniaastapäev 30 jaanuar. No siin juba tuletisi on hästi palju juba kirjanik on ju tuletis. Nii et siin on juba juba väga palju seda Kus leida veel? Ma proovin edasi, tähistatakse, on tegelikult mina ütlen tähistama tähis, analgor, täht. Nonii. Eesti üks olulisem oluline olu. Kirjanik selle me saime juba aru, et see on, on võimalik veel taandada väiksemaks Anton Hansen Tammsaare 140 sünd, aastapäev ning rahvusringhääling rahvusannaks ka veel kuidagi väiksemaks taandada, kindlasti rahvas rahva andma. Sel puhul see puhkeeter rohkesti rohke teemakohaseid saateid ja mõttekilde oleks siis teema koht, saade mõtte. Kild saade juba tuletist saatma seal all. Nii tuletis. Nii õieti nagu ei jäägi midagi järgi suurt midagi arusaadavalt küll kindlasti. Et käänamine, nii nagu Henn Saari on öelnud, et eesti keel tahab käänamist, mina paneksin veel juurde, et eesti keel tahab käänamispööramist. Ja liilil tingimata risk ilmtingimata seda võib võib-olla kokku siis väänamiseks nimetada kõike, aga, aga ta seda kindlasti tahab, selleks et ta arusaadav oleks. Eesti keele Instituudi keele kuulub Postimehes on ka üks tore lugemine ja seal on, oli hiljuti Väike-kurioosumite loend ja seal oli toredaid toredaid sõnu. Pilvitus oli näiteks üks selline sõna, millel selgub, et on kaks risti vastupidist tähendust. Et see on nagu üks põhjus, miks me ilmateatest kunagi aru ei saa. Jah, see tuulide on, on eesti keeles, ta võib tähendada siis ühelt poolt ilmaolekuta, teiselt poolt selle-tud-kesksõna osana ta võib tähendada siis just et midagi on ära tehtud. Värvitud silmad on ilus, ilus näide selle kohta, et kas silmad on ilma värvita või on nad just nimelt ilusti ilusti väga kireva värvitud tähendab kaks täiesti vastandlik, täie varastamine. Osastava käände juurde tuleme tagasi. Ühel sõnal on osastava käände vorme nii palju, et need ei mahu ühele reale ära. 12 kahtteist kahteteist, kaht teistkümmend, kahteteist, kümmend, kahteteistkümmet ja kahteteistkümmet. Kõik on lubatud vormis. Seal rikkus või vaesus. No ilmselt ikka rikkus, ma arvan küll, et küsimus on jah, selle lubamise keelamise või normeerimisega siin. Et eks nad võivad muidugi lubatud olla kõik aga ilmselt enamasti ikkagi niisuguste niisuguste vormide puhul kipub olema nii, et neil on mingi statistiline väärtus selle 12 või mis ta oli 11 12 12 on sama lugu. Jah, aga, aga nende puhul ma ise küll ei taju mingit, väga selget niisugust stilistilist statistilist väärtust, aga ütleme nüüd näiteks osastava käändel on. On väga paljudel sõnadel on kaks vormi sellel siil tüüpi sõnal siile või siili siid, vot see siili hiid minu arust see on ilus niisugune vana vana hõnguga vorm. Et, et siin on näiteks nojah, paralleelvormidel mõlemad on võimalikud, mõlemad lubatud ja, ja neil on niisugune erinev statistiline väärtus. See siidvorm Johannes Aavik ilmselt teda eriti ei armastanud tee tähe pärast. Aga mulle tundub, et nüüd tänapäeval kõlab see hoopis armsasti, mitte ainult siilisid, kassisid. Jah, jaa, ta, ta on ühelt poolt teda võib nii-ütelda kiita selle poolt, et ta on nagu hästi selged, on selgelt markeeritud aga, aga jah, tal on mingi niisugune huvitav hõng juurde tekkinud niisugune just nimelt niisugune armas. No võib-olla tuleb tagasi võib-olla veel eesti keele üllatusi jõud üks sõna võib-olla korraga nii ainsuses kui ka mitmuses ja et juhtub sedagi. Tulles tagasi lõpetuseks mina tee juurde, ta on öelnud oma raamatus ka, et tema jaoks grammatika ei anna infot üksnes keele ja selle kõnelejate kohta vaid ka keeleteadlastega. No päris kindlasti ja kui ajalooliselt vaadata, siis kõige rohkem annab grammatika muidugi informatsiooni üldsusele ajastaja, selle vastava ajastu keelelise mõtlemise kohta, mismoodi üldse siis siis keelest aru saadi, mida keeles hinnati? Võibolla, võibolla isegi teatud juhtudel ta annab selle kohta rohkem informatsiooni kui selle keele enda kohta, nagu me vaatame, kas või kas või eesti keele kohta kirjutatud varaseid, grammatikaid, sakslased kirjutasid. Ja see oli aeg, kui see niisugune ideaalkeel või musterkeel, mille, mille järgi kõike sätiti oli ladina keel ja siis selle seejärel siis sakslaste jaoks muidugi saksa keel ja siis paratamatult eesti keelest otsisid ja nägidki eesti keeles siis kõiki neid samu kategooriaid, mis, mis nende oma keeles ladina keeles või saksa keeles on ja pidasidki siis keeles nii-ütelda, heaks ja ilusaks, seda, mis, mis nende reeglitega kokku sobis ja halvaks ja kohatuks kõike seda ja, ja taunitavaks mis nende keelega kokku ei sobinud ja no näiteks väga ilus enamasti ei tule, võib-olla nad ei sõnastaseda vähemalt nii ilusti, nad lihtsalt kirjeldavad keelt oma mallide järgi, aga vahel nad koguni sõnastavad seda väga ilusti on, on selle sõnastanud. Andis Göseken oma grammatikas 1660. Lauseõpetuse osa algab tal niisuguse niisuguse ilusa tõdemusega et eesti keeles reeglid on kõik samad, mis ladina ja saksa keeles, aga kahjuks talupojad ei oska neid kas või. Miks ei ole sealtmaalt palju edasi jõudnud oleme ja kõvasti edasi jõudnud. Kui nüüd kuulajad tahaksid ka lihtsalt mängulusti pärast keeli võrrelda, grammatikaid võrrelda, kas selleks peab nagu mina endale koju ostma sadu sõnaraamatuid, Cramovi grammatikaid või on seda võimalik tänapäeval ka internetis teha? Ja internetis on, on väga tore niisugune mänguvõimalus või ütleme ja niisugune suur suur mängu, suur mänguasi, suur tüpoloogiline mänguasi, mille nimi on valss vol tätlas länguidžest rakkias ja selle leiabki kohe üles, kui see lühend Google'isse visata w l s. Ja see on niisugune suur andmebaas, kus siis on sadu keeli võrreldud, analüüsitud ütleme nii, see Minodjee töö on ära tehtud, on erinevatest grammatikat hästi need kategooriad kokku korjatud ja siis seal on pikk loend nendest keelelistest joontest, mille kohta saab informatsiooni vaadata ja näiteks saab vaadata käänete arvu ja sealt siis kõik näha, seal on jagatud mitmeks mitmeks rühmaks. Kõige rohkem on keeli, kus üldse käändeid ei ole. Ja siis kõige rohkem käändeid, see rühm on 10 või, või rohkem geeli, neid on selles andmebaasis 24, Eesti kuulub, eesti keel kuulub siis nende keelte hulka. Aga noh, siin taga on tõesti väga, väga tõhus teaduslik uurimus ja seda on teinud väga korralikud keeleteadlased, aga muidugi selle nüüd ütleme niimoodi, teaduslikul kasutusel peaks natuke ettevaatlik olema, siis peaks endale alati selgeks tegema ikkagi ikkagi, mis sealt täpselt seal taga on. Et seda niimoodi mänguliselt võib, neid võib neid numbreid ju kõiki uskuda, aga seal võib lihtsalt juhtuda, et eri keeltes on pandud üks ja seesama sõna mingitele sisuliselt natuke erinevatele kategooriatele, nii et natuke ettevaatlik peab olema, aga väga huvitava pildi saab seal igal juhul, et et niimoodi võib keelega mängida küll ja kindlasti ja väga ja väga põnev on kindlasti niimoodi mängida. Seal on kaardid ka juures, nii et on näha, kuidas siis need keeled on üle maakera geograafiliselt jaotunud, kas nad on hajali laiali üht tüüpi keeled või või leidub eri tüüpi keeli igal pool. Aitäh Eesti keele instituudi juhtivteadur Kristiina Ross, aitäh. Ja lõpetuseks loeme ühe väikese katkendi son keerminadjee raamatust grammatika ülistus. On keeli, milles puudub grammatiline sugu, nagu näiteks mandariini pani türgi, baski või eesti keel. Muide nii mõndagi eestlast, kes on hakanud õppima prantsuse keelt, ajab kogu selle kasutu info pähe tuupinud meeleheitele. Miks on tugitool meessoost ja kastrul naissoost, mille pagana pärast tuleb koleda tüdruku või naise kohta kasutada meessoost sõna ja miks ohver on alati naissoost? Nad kalduvad automaatselt kahtlustama, et sugusid eristavad keeled muudavad kõneleja hoiakuid seksistlikumaks. See on muidugi üpris naiivne. Kõik teavad, prantslane on ületamatu kalandsuse musternäidis. Samas ei saa eitada, et prantslane kujutab konna ette pigem naiseliku ja kärnkonna meheliku essentsi esindajana. Seda isegi juhul, kui konnatiigi lämmatavalt irootilises keskkonnas flirdivad tegelikult hoopis daame Grapoodia söörgrenoa väljendid isane konn ja emane kärnkonn ei tule prantslasel spontaanselt üle huulte ning Eesti lastelaulu meie sõber konnake oleks nende ettekujutuses igal juhul tüdruk eesti või türgikeelses lastelaulus. Jälle ei kujutataks neid tegelasi kindlasti mitte sama eristuse järgi kuna neis keeltes ei ole grammatilisest soost tingitud survet. Üsna tõenäoliselt krooksuksid omavahel lihtsalt kaks sama liiki kahe paikselt. Nii võib öelda, et riie ei tee veel meest, aga keel küll. Tänane keelesaade on lõppenud kõike head Kuulmiseni nädala pärast.