Ja randa pere, korea, vene päritolu Irina soorina. Tere, tänan. Kutsusite mintene siia äsja laulsite midagi sellist tell, eks nägu üsna naeruseks ja mis see oli? See on üks lastelaul, mida me õppisime koos minu väiksemate tütretega lüüra pühapäevakoolis ja see räägib kolmest karust, kes elavad ühes väikses majas, et ison, selline paksukene ema on. Väga peen ja lapsur tore laps on lihtsalt tore ja armas ja tore nii-öelda seda oma lastele ka ilmselt lugematuid kordi laulnud Reisi korealaste laule vast. Palju korjelaule ei tunnegi, et me käimegi pühapäevakoolis, et lapsed saaksid natukene korea keelt õppida. Nad õpivad seal nii keelt kui kombestikku. Ja lauldakse koos. Räägitakse selliseid lihtsamaid lauseid ja meil on väga tore õpetaja Olga Kang, kes on pärit Usbekistanist ja kellel on kaks kõrgharidust kuid korea keelt talle õpetas tema vanaema. Kus te sündisite ja milline oli teie lapsepõlvekodu, Irina, mina sündisin Eestis, Tallinnas, Mullen põliseestlane. Kõigil kõlg kõlab hästi. Aga minu vanemad isa on vene päritolu ja emand korealanna kuid ta on Nõukogude Liidu korjalannal, et meie esivanemad läksid üle piiri ja asusid elama Venemaa Kaug-Idas juba mõned põlvkonnad tagasi minu ema Siimgi tegelikult Usbekistanis, aga enamus aega elas ta Kaug-Idas nähud, kas ja ta peab oma kodumaaks ikkagi Kaug-Ida. Aga Usbekistanist on sündinud sellepärast, et 30.-te lõpus Nõukogude Liit otsustas kõigi koriaalasi üle viia elama Usbekistani ja Kasahstani Kesk-Aasiasse ja see oli tingitud poliitilise olukorra poolt. Kuna Korea kulus jaapani ja Jaapanisse dist tookord, et Hiinaga siis kardeti, et see Korea elanikkond võib põhjustada mingit rahutusi ja noh, ükskord see otsast võetud ja kõik korealased tolit ümber asutud ja minu ema perekond sattus Usbekistani, kus ta sündiski. Nii et parem oli kõik korealased nii-öelda silma alt ära saata ja. Aga nad tulid paarikümne aasta pärast tagasi paljud, et viiekümnendatel neid rehabiliteeriti ja lasti nagu tagasi minna, paljud jäid sinna otse. Meie suguvõsas on Usbekistanis siiamaani. Aga minu vanaema ja vanaisa läksid tagasi kaugidasse ja siis nad tasusid keelama. Ahotkas. Kuidas ema Eestisse sattus? See oli armulugu. Nad kohtusid minu isaga Peterburis, ema tuli astuma ülikooli, kuid sisse ei saanud, aga kohtus minu isaga, kes oli mereakadeemia tudeng ja kes oli Tallinnast pärit ja isat viite ta siia. Ja siia nad siis elama jäidki ja mina sündisin juba siin Tallinnas, teie vanematel ja üldse teie suguvõsal on olnud põnev ja muidugi hooti ka selline üsna rusuv elukäik. Kaugetel sugulastel ei lastud elada seal, kus inimestel oli koduvaid, saadeti mujale, ehkki seal mujal olid väga head tingimused. Et nii-öelda kodune majapidamine võiks õitsele lüüa. Korintlastele on üldse selline elufilosoofia, et nad ei lase ennast eriti kurvastada, et nii palju, kui ma nendega suhtlesin, nad on enamasti sellised rõõmsameelsed ja optimistlikud ja kahju ainult sellest, et kogu see kultuur, mis oli näiteks minu vanavanemad, nad oskasid mängida rahvuspille. Nad oskasid väga hästi oma kombestiku elasite oma traditsioonide järgi. Nad tulite isegi maetud oma rahvusriietes. Vanaisa oskas nii korea keelt kui hiina keelt, oskas lugeda ja kirjutada. Aga kuna Kaug-Idas rakendati seda assimilatsiooni poliitikat korealaste suhtes, kogu see ülirikas kultuur läks kaduma praktiliselt ühe põlvkonnaga. Minu ema räägib korea keelt, aga juba mitte nii hästi, jah. Või ei räägi harja keelt ja üksikuid sõnu ja ainult üksikuid filol, käin oma lastega pühapäevakoolis ja saan targemaks. Te ei tunne ühtegi korealast, kes käiks ja nurutakse kurvastaks. Te võite oma rahvuskaaslaste kohta öelda, et nad on ikkagi rõõmsameelsed inimesed. Ja ja koriaalsed tavaliselt ei kaeba. Aga teile, Irina, milliseid tarkusi vanemad ja vanavanemad ellu kaasa andsid. Lisaks sellele kõigele tuleb vaadata optimistlikult, nii palju, kui see vähegi võimalik on, aga mida veel? Mida veel? Et korealaste jaoks on hästi oluline ausus näiteks vanemate vastu, et seda pärisin kamina koriaalsetu samuti väga perekesksed, et perekond on väga oluline ja perekonna armastus ja tugijoonile vooluline ja koriaalastel see vajadus perekonna ja suguvõsa vastu nii nii tugev, et minu ema olles sattunud Eestisse, kus tal kedagi ei olnud, ta leidis sinna kohalikke korjalesi ja hakkas nendega nii tihedalt suhtlema, et nad peavadki 11 sugulasteks. Ja minu jaoks alguses siis, kui meie rahvusvähemuste ühendus üüra alles hakkas, oma tegevust on. Mul oli hästi kummaline käia inimestega koos ainult selle pärast, et nad on välimuselt minuga sarnased hakkab pärast, kui inimesed suhtuvad sinusse nagu oma pereliikmetele, nii hästi kindlalt nendest ka ja ja needki oma peret. Ja ongi nagu oma pere lisaks sellele perele, kes kodus on pere bioos lõõras. Muidugi vanem põlvkond käib tihedamalt koos, et noored on niivõrd hästi integreeritud juba siinset elanikkonda, et neil on see vajadus, võib olla vähemaks jäänud ikkagi käele. Ja oma suguvõsa, nagu juba öeldud, on teil ka suur emal. Perekonnas oli kuus last, kolm venda ja kolm õde. Ja Lennart kahjuks minu onu tun juba siit ilmast lahkunud, aga tädiga Me käime koosnemad kulistitel oma Peterburi. Niisiis oleme üsna lähedal mugav suhelda. Aga muidu me oleme käinud, mina lapsepõlves käisime putkas, kus näiteks elu oli natukene teistmoodi, sellepärast et Simmi elasime linnas, aga nahotkas minu vanavanemad elasid ta niimoodi üsna äärelinnas ja oma majas ja oli pigem selline külaelu kui linnaelu. Ja huvitav oli ka see, et näiteks minu vanaisa ehitas oma maja ise ja see oli selline kahekordne ja minu jaoks hästi uhke maja ridu gaasilise prantsuse rõduga isegi. Ja alumisel korrusel Ulysin rummu, mis oli jagatud kaheks ja üks oli nagu tavaline põrandaga ja teine pool oli aste kõrgem selline istumisala hästi suur ja see oli köetav siis, kui ahju köeti, siis sooja õhku tuli ka sinna nagu praegu need küttega põrandad. Ja see oli selline istumisruum, kus õhtuti söödi ja vahest jäädi ka sinna magama ööseks ja kust, nagu kogu see seltskondlik elu käis, mängiti ja suheldi. Ja selle, kuidas istumisala nimeks olid kultuuri ja minu jaoks on puhtalt Korea nähtus, kui tuuri oli nüüd vene keeles või kolesterooli korja korea keeles ja vanaisa nimetas teda. No nahodka linn Kaug-Idas kõlab muidugi väga eksootilised, ma ei tea, kui palju meie kuulajatest on seal käinud, et kas te olite siis lapsena nahotkas ka niimoodi pikemat aega sõitjaga seda külaelu jälgida ja mis aastal need olid üldse? Oi, see oli hästi ammu, mina olin kord, olin viieaastane siis kort, olin nii ta 10 aastat nõukogude ajal nõukogude ajal. Mis seal veel toimus, seal nahotkas, niipalju kui te väljas käisite, on teil midagi meeles, millised inimesed seal elasid? No mina suhtlesin kõige rohkem oma perega, mul oli veel elus minu vanavanaema, kes oli 90 aastat vana ja suhtlesin ka oma oludega. Me käisime isegi metsas taigas muidugi seal ääre peal hosperiga. Vot see oli hästi huvitav mets, absoluutselt teistmoodi, kohati väga selline sünge, tikk ja sünge ja. Kus vene muinasjutust? Ja muidugi, ja loodus on teistmoodi, siis me käisime mere ääres, et kõik need lõhnad on kõik teistmoodi, hästi tugevad. Ja muidugi nägin rohkem nagu korealast siiski kurt, käisime korea pulmas? Jah. Aga ausalt öeldes, minu jaoks oli rohkemgi astronoomiline turri mehel. Nii palju igasuguseid huvitavaid asju. Põhjus see oli väga rikkaliku maitsega mulle lapsele natuke liiga vürtsikas, idamaine juba ja aga näiteks ma proovisin mitu erinevat riisi leiba ja mida ma igatsen, aga ma tahaksin veel kord maitsta. Aga no valmistame korea toitu ka Eestis. Praegu neid vürtse on lihtsam saada, kui vanasti olin. Ja see on kõige-kõige püsivam kultuuri osa, mis ellu jäi. Rahvusköök. Käidi rahvariietes ka igapäevaselt ei käidud. Ei käidud, ma mäletan, et minu vanaisa kõndis küll natukene minu jaoks ebaharilikku riietust, aga minu arust ei olnud rahvusriitus ikka. No tuleme nüüd teie Eesti elu juurde, Irina tagasi, et lõpetasite te vene kooli, jah, ehtegümnaasium on see täna ja see oli siis ka veel kuskil kaheksakümnendatel ja siis ei olnud küsimustki tollal, et panna teid näiteks Eesti koolis oli täiesti normaalne, te läksite vene kooli? Ma läksin sinna kooli, mis oli kodu lähedal. See oli selles mõttes hea kool, et seal näiteks sai prantsuse keelt õppida kohe algusest peale see vist osutuski otsustavaks minu ema jaoks. Ja kooli lõpetades ma oskasin prantsuse keelt tunduvalt paremini kui eesti keelt. Mul on kahju seda öelda, meil tegelikult koolis oli väga tore eesti keele õpetaja, mul on siiamaani tema nimigi peas, et ta linaga. Aga noh, mina hakkasin tema tööd hindama ainult siis, kui ma ise astusin väga tõsiselt eesti keelt õppima. Ja siis ma sain aru, kui paljud maa oleks võinud tema käest ikka saada ja kui hea õpetaja Heomeetodoloog ta oli. Aga vaatamata ikkagi minu lohakusele ja tänamatusele õpetaja Kamnimas suutis nii palju ikka meile õpetada, et ma astusin Tartu Ülikooli ja sain oma esimese aasta eksamid tehtud. Kuigi see oli muidugi raske periood minu elus, sest et ma pidin eesti palju pingutama, et ma kogu aeg pilkisin oma kursusekaaslaste konspekt, et kogu aeg käisin selle eesti-vene eesti-prantsuse sõnaraamat kaasas ja mulle tundub, et ma isegi magasin sellega koos. No ja lõpuks oli seal ka tulemus, eks ole, ja. Ma hakkasin eesti keelt õppima võõrkeelena ja siis hakkas tulema palju kiiremini. Aga kõik need õpingud Tartu ülikoolist, õppisite seal prantsuse filoloogiat ja need kõik toimusid eesti keeles või siis prantsuse keeles. No osa ikkagi toimus eesti keeles ja prantsuse keeles ja meil oli puht prantsusekeelset loengut ka. Aga. Vene keeles ei toimunud midagi ei toimu, siis on aru saada teie kannatused. Aga näete, täna te räägite ja nõnda te siis lõpetasite Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogia eriala ja, ja võib öelda, et töökohaga vedas teil samuti. Jah, ma töötan prantsuse saatkonnas pressiosakonnas, minu elu on seotud prantsuse keelega. Tihedalt. Jah, põhimõtteliselt ma töötan kolmes keeles Eesti, prantsuse ja natukene ka vene keeles. Minu peamine ülesanne on jälgida, mis toimub eesti meediates ja ma teen oma takistit vannis ja suhtlen ajakirjanikega. Milline on teie pere, Irina siin Eestimaal? Mina olen abielus, mul on kolm last, mul on ema. Ei saa, me elame nagu oma perekonnana, aga ema ja ämma ja isa elavad on ka Tallinnas. Ja siis me saame väga tihedalt läbi käia. Lapsed on väikesed, vanem laps käib koolis, ta saab 13 aastaseks. Nooremad lapsed, viie aastased, kaksikud. Kuidas te siis ma selle pere elu olete selles mõttes sättinud, et nagu te rääkisite, et Korealastele on pere kui selline ülimalt tähtis, kas teil on omad traditsioonid, omad rituaalid, et me saame kindlasti vot neil neil puhkudel kokku istume pika laua taga, et kuidas nende asjadega on. No me käime läbi praktiliselt igapäevaselt, kuna ema ja ämm aitavad mind väga palju kaksikutega. Üksinda kahe väikse lapsega on natukene raske hakkama saada, kui tööl veel käia. Ja aga meil on suured tähtpäevad aasta jooksul nii perekondlikult kui kogukondlikult, meie väikse korja kogukonna jaoks on näiteks uus aasta iga kalendri järgi ja ta on juba lähenemas, see toimub 18. veebruaril ja siis lüüra, sul suur. Ja siis meil on sellised perekondlikud sündmused, mis toovad ka kogukondliku tähelepanu ja kogukondliku tähtsusega, ütleme et see on lapse issimine, sünnipäev kui taastaseks saab, siis vanemad korraldavad biotavaliselt, see on selline suurejooneline. Kutsutakse kõiki külla, aga hommikul tulevad kõige lähedasemad nootuvad kingitused muidugi, ja hommikul, kui laps ärkab, korraldatakse sellist väikest rituaali, mis peab määrama lapse edasist. Eluteed kaetakse, madal laud pannakse peale kindlasti riis, Oad raha ehk siis igasugused asjad, mis viitavad mingi elukutsele videot, käärid, sõnaraamat, raamat, pliiats, pintsel ja kolm asja, mida laps esimesena võtab, peavad määrama tema elukäiku ja need kolm traditsiooniliselt Asianat enam-vähem tähendavad sama, et Ta saab elus hakkama nälga ja. Mida käärid tähendavad, neil on mingi ülekantud tähendus, et näiteks saab Rätsep paks, siis on ikka päris otsene tähendus. Pliiatsit, kirjanikud või kunstnikud, kunstnikud, graafikuks. Kas nii on läinud ka, on teil andmeid? Olete ma ei tea, kas ma olen selle raamatu omavahel valinud kas teile üldse taibatise lauale panna. Aga ei ole kuulda, et tegelikult selline asi võiks ju väga uhkeks teha, et näed, laps valis vaenlasena niidi ja nõela ja temast saigi moedisainer. Mõningatel ongi niimoodi läinud, need on sellised väga toredad traditsioonid tegelikult. Ma tahtsin rääkida veel ühest sellistelt perekondlikud sündmused, missugune kogukondliku tähendusega see 60. sünnipäev ja seda korraldavad nüüd juubilari lapsed. Sinna tavaliselt kutsutakse hästi palju külalisi ja selle tseremoonia alguses on ka väga hea traditsioon, kummardused, kummardused nagu austuse ja tänulikkuse avaldamine, üsna liininud rituaal korjalastel, et seda tehakse nii uue aasta puhul kui paljude teiste tähtpäevade puhul, kuid mitte mees seda Eestis ei tee, me teeme seda ainult 60. sünnipäeva puhul. Ja kummardatakse ema või isa ees ja tehakse kaks kummardust, alustatakse püstiseisus ja siis lastakse põlvili ja minu arust see on hästi tore võimalus, et noh, kui palju me tavaelus täname ja austust avaldame oma vanemate ees, et ma olen hästi rahul, et minul see võimalus on olnud sellisel traditsioonilisel teel. Et kui meie minu emale korraldasime selle peos, siis meie kõikumardusime, mina, minu vanem laps ja isegi mitte korealastest abikaasa marka. Teie mitte korealastest abikaasa, mis rahvusest ta on? No ta on vene rahvusest ka natukene juudi päritolu vene elanikkond Eestis on tegelikult ka hästi kirju. Kindel see, no aga kui me võtame selle kummarduse, see, kuidas kummardus välja, näeb, et alustate püstiseismisest ja siis lõpuks laskud põlvili põlvili, et et miks sellel kummardusel just selline, kuidas ma ütlen, joonison. Vot, ma ei oskagi öelda, ma tean, et need kummardused on meestel ja naistel natukene erinevat näidet tõstavad käed laubale, peadwelate ettepoole, aga meestel on käed vastu. Põlvi ma just mõtlesin siin kuulates teid, et huvitav, et just see, kui inimene saab ühe aastaseks ja kui ta saab 60 aastaseks nagu inimene saab ühe aastaseks on arusaadav, aga miks just see 60. sünnipäev on sinna paigutatud kui erilistest erilisem? Tegelikult selle taga on terve filosoofia ja mõne sõnaga on niimoodi, et kuna see suremus oli väga suur kunagi, et ta alguses lapsel ei antud isegi nime, siis ta elaski niimoodi nimetati teda igatipidi ainult, mitte nimepidi. Siis kui ta aastaseks sai, siis oli enam-vähem asi kindel, et ta läheb oma eluga edasi. Ja siis, et elada loodust, et see laps elab, korraldati, kus suur pidu ja 60. sünnipäeva puhul pidid tähed võtma samas seisu taeval, kui inimese esimesel sünnipäeval. Ja võib vist öelda, et korealased juba oskavad neid traditsioone ja rituaale läbi viia. Ja kahjuks mina neid kombistikki nii täpselt. Ja aga te saate neist osa ja see on ka tähtis. Mis te olete elus ka Koreas käinud? Mina ei ole käinud ja ma ei tunnegi ühtegi sugulast, kes oleks võinud seal elada, et kogu meie suguvõsa on endise nõukogude liidus laiali mõnetanud Kaug-Idas mõnetan Usbekistanis. Aga mina üritasin kunagi õppida korea keelt, no praegu käin oma lastega pühapäevakoolis, aga kunagi ma käisin kursustel ja kuigi ma sain väga huvitavate inimestega kokku ja see oli väga tore ettevõtmine, aga tulemust ei olnud, et ma ei ole vist nii väga andekas. Näiteks minu eestlastest kaaslased olid palju andekamad. Korea keeles on selline nähtus foneetiline nähtus olemas, mis sarnaneb eesti keele konsonantide pikkusega mida eestlased kuulavad väga hästi. Ja mina, mina. Ja te olete selgeks saanud prantsuse keele tööte selgeks saanud eesti keele on lugematu hulk inimesi, kes ei saa nende kummagagi hakkama, nii et küllalt teil ikka seda annet on. No mul on praegu teine katse lastega koos käime kurje keele tunnides. Aga kas te tahaksite ka kunagi külastada ka read ja kindlasti, sest et kui te otseselt ei tea ühtegi sugulast, siis võib-olla ülikauged, esi, esi, esiisad ja emad võisid seal ju elada. Ja see on jah, suur unistus, ma ei tea, kas võib-olla kunagi täitub ka. Mul käis kunagi siinsamas sarjas külaliseks korealanna ja tema oli siia tulnud Lõuna-Koreast mingi kirikliku missiooni asjus. Te teate ja siis ta kirjeldas natuke sealset koolisüsteemi, mis pidi olema meeletul stressi tekitab tohutut hulk noori inimesi, kes kõik pürgivad headesse koolidesse, et pärast saada häid töökohti ja et see on hullumaja selles mõttes, mis seal hariduse maastikul toimub. Jah, et minu esimene kurjakeeleõpetaja uuliga misjonär ta tuli koos perega siia ja õpetus kurja keelt mõnda aega, aga ta ei olnud selline tungiv misjonär seal selles mõttes, et temaga oli alati meeldiv suhelda ja usu küsimus ta ehitustutanud peale surunud ja leid. Mis teil Eestis väga meeldib, te olete siin küll sündinud, aga võib-olla sammas on mõni asi ka, millega on raske harjuda. Eestis mulle meeldib, üldiselt väga meeldib, et meil on puhas ja ilus loodus, mulle väga meeldib eesti metsades käia ja ma olen rattamatkadel käinud ja mulle kõige suurepärasemate mälestused sellest ajast. Ja Eestis on väga tore lapsi kasvatada. Lapsed saavad kiiremini iseseisvaks, noh, minu arust saavat oma päid ringi liikuda ja mulle tundub, et just meeharidussüsteem on vägagi hästi arenenud viimasel ajal ja ma vaatan, kuidas minu lapse koolis ja minu koolis ka ehti koolis, kuidas neil see haridusprotsess korraldatud, et mul jätkub ainult kiidusõnu nende jaoks, see on vapustav, see on suurepärane. Et nad nii töötavad ja lastega tegelevad. Lapsed käivad, millises koolis penkeeld? Vene kool, et jällegi laps läks kodule kõige lähemasse kooli Et siis on olemas vene keel vene keelt, te räägite ka kodus ja seal kodune keelme. Kuidas lapsed saavad eesti keele selgeks? No ma loodan, et praegu tehakse üsna palju, et venekeelsed lapsed saaksid eesti keele selgeks juba kooliajal ja ma vaatan, et ikkagi natukene suhtlemispuudust on tunda, et minul on näiteks palju lihtsam leida Ta prantsuse perekonda kellega minu laps saaks suhelda nii Eestis kui näiteks kelle juurde ma saan teda saata Prantsusmaale kui eesti perekonda siin Eestis. Et noh, selles mõttes natukene kurb just see, et venekeelset ja eestikeelset lapsed suhtlevad vähe, aga ma tean, et minu laps näiteks mitu korda osalenud projektides, mis viivad need lapsed ikka omavahel kokku. Näiteks nad käisid koos orienteerumisel, kus koostati neid meeskondi, niimodi, et eesti ja vene lapsed on koos paaris, et nad saaksid omavahel suhelda. Ja see on minu arust suurepärane. No mul on siin saatekülaliste hulgas olnud inimesi, kellel on ka, ütleme, see perekond ikka väga kirev rahvuslik balleti mõttes ja siis on seal kodus keelega sama lugu, et ema räägib lastega oma emakeeles, ütleme, et ema on ersalanna või moksalanna või korealanna, kui soovite, isa näiteks kas eesti rahvusest või vene rahvusest ja räägib siis selles keeles omavahel võib-olla vanemad räägivad kolmandas keeles ja lapsed saavad igalt poolt natuke, et igasuguseid variante on, see on nii nagu kodus otsustatakse, aga ühte teate teie kindlalt, et kui teie lapsed lähevad ükskord ülikooli, siis eesti keelt nad oskavad kõik taludele ja teie sõpradest me pole veel rääkinud, et ma kujutan ette, et sõpruskond on kirev. On küll jah, et kuna ma töötan prantslastega minu sõpruskonnas, on palju prantslasi. Eestlastega suhtlen ka palju ja Vene kogukond on väga kiire. Tuttavaid juudi päritoluga ja minu parimat sõbrannat näiteks kooliajast on üks on juudi päritoluga ja teine on Ukraina päritoluga, mis ma tunnen ka Moldaavia päritoluga inimesi. Üsna palju, koriaalsem ikka ja üks tore kolleeg on mul Kongost pärit, elab Paldiskis juba pikemat pikemat aega. Kas teil on selline avatud kodu, et ütleme kõik need, keda te siin praegu nimetasite või vähemalt osa neist on ka oodatud teie koju aeg-ajalt, et jaksate te selliseid peoõhtuid korraldada või on elu nii tihe, et ega hästi ikka ei jaksa või kuidas teil on, käiakse teil tihti külas või aeg-ajalt? Ka ja aeg-ajalt sõpru külla ka, et elu on külla tihe ja kolme lapsega on natukene keeruline majandada sellepärast et keegi on kogu aeg haige või tatine, et kuna me üritame oma lastega sõpru ka külla kutsuda, siis tihtipeale seda on väga keeruline korraldada. Aga kui siiski õnnestub ja teile tullakse külla, mida te pakute? No tihtipeale pakumegi Korea rahvustoitu näiteks korea salatit on meil kogu aeg külmkapis, sest säilib hästi ja ei pea iga päev valmistama. Aga häältimiga roogasid ja praktiliselt kõik mu lähedased sõbrad, korja toidu fännid. Mulle meenub korea salat kuskilt Selverist ostetud, seal oli hästi palju porgandit ja ta oli hästi vürtsikas, kas teie ostatega Selverist või teete ise? Ei ma tennise seid oma õppisid kild tegema. Ei osta ühtegi valmis korea toitu ei tule kõne allagi. Ta ainult tuttavate käest Tallinnas on korjalisi, kes peavad restorani ja kelle käest saab väga head korja toitu. Näiteks üks minu lemmikutest on kutsu, mis on Pärnu maanteel ja see on ka ehkki lähedal minu töökohale, siis see on seal üsna tihti käia. Ja nemad hangivad oma toidutegemise materjali otse koreast. Ma arvan, et suhteliselt küll, jah. Ja asjas on paljudel rahvustel toit, hätti, vürtsikas ja korjalastel ka mage riis ja vürtsikas lisand. Kuidas eesti toit seal kõrval tundub? Oi, mulle meeldib, mulle meeldib süüa. Ja ma söön igasugust toitu ja eestituid. Mulle meeldib ka väga, et mina olin mulgikapsafänn ja mulgiputru fännid, mina kodustasin, ei oska valmistada, hea meelega söön seda väljas. Verivorst näiteks, mulle meeldivad ka väga ja koer iha, rahvustoidul on ka olemas, verivorst valmistatakse natukene teistmoodi, aga sellegipoolest. Verivorst. Kas Eestis on ka midagi, millega te ei suuda kuidagi harjuda, sest enamike asjadega tundub, et teil on väga hästi No Eesti nagu praegu öeldakse, komberuum oli alati minu maa olnud ja ma ei pidanud millegagi Harjumaa Eestis. Et niipea kui see keelebarjäär oli murtud, et integratsioon läks hästi kiiresti. Ainuke asi, mis mind tõsiselt häirib Eestis, et jagatakse meie ühiskonda ikka venekeelseks ja eestikeelseks. Minu arust see on põhimõtteliselt vale, et me oleme eriti need inimesed, kes on kodakondsuse saanud, peame ennast eestlaseks ja me ei tunnegi teist kudumaad, kui Eesti. Ja oleme täisväärtuslikud kodanikud. Ja siis mind häirib väga tõsiselt see, et kogu aeg kaheldakse meie lojaalsuses. Kas te olete ikka lojaalselt Eesti riigi suhtelist vinte? Peab ennast kogu aeg tõestama ja, ja, ja kohati on raske sellega leppida, et no on küllalt sent küljes, aga noh sellegipoolest. Aga korealaste elufilosoofia on need kõigesse tuleb suhtuda optimistlikult, nii et ega sellest nüüd ka liiga suurt probleemi endale ju ei tee. Tavaelus tavaliselt eestkümnegi, et inimesed on sõbralikud, on palju sõpru tekkinud eestlaste sees ja ja elu on mul suht edukalt läinud ka Eestis. Seda esineb rohkem nagu ajalehte lugedes või televiisorit vaadates. Tuleb kuidagi nagu sellest virtuaalreaalsusest Lui Internetikommentaare lugedes. Et tavaelus seda esineb väga harva üliharva. Suur tänu saatesse tulemast korea vene päritolu Irina suurina. Ja te olete meile lõpetuseks valinud ühe kena muusikapala, mida me kohe varsti kuuleme. See on rahus laul Tunegaari Ron räägib Koreas. Üks teie lemmiklugusid vist ja hästi ilus. Veel kord, suur tänu. Irina soorina ja stuudios oli ikka Haldi Normet-Saarna ning maris tõmba kuulmiseni.