Tere uus keelekava on tegemisel. Ta on Eesti keelevaldkonna arengukavast aastatel 2018 kuni 2027, mis peab asendama eelmise, 2000 seitsmeteistkümnenda aastani kestnud eesti keele arengukava. Ja see on teine saade selles töös olevast keelekavast. Ja tänases saates on Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Mart Rannut, kes on olnud mitme olulise dokumendi koostamise juures ja kes on ilmselt vähemalt viimased 30 aastat tegelenud Eestis keelepoliitika ja keelekorralduse ja keeleõppekorraldusega. Tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan. Kõigepealt. Kuna te olete olnud kava eelmiste keelekavade keelestrateegiate juures, kas nüüd on kolmas tegemisel, kas on mingi suunamuutused, mis teie nendest suunamuutustest arvavad? Jah, ma täpsustaksin kõigepealt, et, et ma ei ole nende eelmiste tegemiste juures olnud seaduste juures tolle seaduse juures olen küll olnud ja ja praegusel hetkel on jah tegemisel, kolmas, esimene oli aastatel 2004 kuni 2010 siis eelmine oli siis 2011 kuni 2017 ja siis praegune on 2018 kuni 2027, see on meil eelnõuna olemas. Et igaüks saaks seda lugeda ja oma arvamust avaldada. Me peaksimegi ehk vaatama ja seda nii-öelda pikas perspektiivis, kuidas asjad arenevad, millised muutused tulevad. Maailm on ju muutunud, keelemaailm on muutunud oluliselt viimaste aastatega. Jah, kindlasti on keelemaailm muutunud küll, aga ei ole muutunud selle teoreetiline põhi, et kuidas me analüüsime oma keelelisi saavutusi, kuidas me hindame ohte, mida me peame vajalikuks Te võtta ja mis see endaga kaasa toob. Nii et see teooria, see on ikka samasugune, ehk see on täpsustunud ja tasubki vaadata ka meie keelekava just selle sellisest teoreetilisest põhjast lähtudes. Ja, aga siin on üks üllatus keelega val teoreetiline põhi puudub. Ja see ongi ehk meie kõikide keelestrateegiate ja kavade põhiprobleem. Et see teaduskaugus, mille tõttu on ka väga raske ennustada, et mis sealt välja tuleb Tähendab, te ütlete, et ka eelmised kavad ei ole olnud korralikul teoreetilisel alusel. No see on isegi väga palju öeldud, et ma ütleksin, et seal ei olnud mitte lõhnaga teoreetilisest alusest et selline kuhi mõtteid, mida pannakse, kui üritatakse jaotada eri peatükkide vahel, siis pannakse juurde, et mille peale raha kulutada, vot see minu meelest ei vääri ei kavaiga strateegia nimetust, aga kahjuks ongi meil just keelekavad sellisel tasemel välja tulnud. Millest see tingitud on? No siin on küll, on väga lihtne vastus, et lihtsalt spetsialistide puudus on olnud see põhjus, mille tõttu see kava ongi jäänud selliseks nagu teada, meile eraldi spetsialiste ei valmistata, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida. See puudutab ka meie lõimimist, integratsiooniprogramme, kõike seda, kus ka täpselt samamoodi lihtsalt pannakse kõik head mõtted kirja ja siis vaadatakse, mis välja tuleb. Ja siis, kui me ringi käima, siis me näeme, mis on välja tulnud. Kas me peame siis hoopis alustama sellest otsast, et mis teie arvates peaks olema uues keelekavas sees? Jah, ja mis oleks ehk see kõige tähtsam, alustaksin sellest, mis siis määrab ära selle, kas meil eesti keel on jätkusuutlik, nii nagu seda nõuab meie käest põhiseadus. Et meie peame põhiseadust järgima ja see algab ühest kindlast asjast. Millise valiku me teeme keelte hulgast, mida me kasutame keele valima? Just keelevalik ja järgmine küsimus on, et kuidas me suuname seda keelevalikut. Ja kui me vaatame nüüd seda keelevaldkonna arengukava, siis me näeme, et suunamist praktiliselt ei olegi. Et see kõige tähtsam komponent seda harilikult nimetatakse keelepoliitika mootoriks, sellepärast see veab seda keelepoliitikat õiges suunas. Ja see ongi seal olemata. Kahtlemata on seal mõningaid selliseid sõnu, mis viitavad vastavale valdkonnale, näiteks keele staatus, keele maine, aga see, et kuidas see tegelikult hakkaks meile liikuma, kuidas me tagame selle, et tõesti meie elanikkond kasutaks eesti keelt alates sellest, et kui ma lähen poodi ja siis mulle öeldakse tere, mitte trassas ja vot see kõik vajab regulatsiooni ja siit algab juba see, et peab olema õiguslik regulatsioon, siis peab olema see nii-öelda halduslik, ametnike käitumine, see, mismoodi ametnik toru vastu võtab, mida ta ütleb, kuidas ta suhtleb, kõik sellised küsimused ja viimasena muidugi niinimetatud mainese PR. Vot seda, sellel on mitu head nime, see on see keele ja turunduskeele mainekujundus see tähendab, et me ei pea mitte andma mingisugust seadust välja või ametnik ei pea seal näppu viibutama vaid see on seotud sellega, kuidas me veename inimest just eesti keelt kasutama. Vot need on kolm põhilist telliskivi, millest on ehitatud jusse Meie keele arengukava. Aga need on praegusel hetkel puudu, see on see üks, ütleksime puue, meie keele arengukavas, teine valdkond puudutab keeleõpet. Kui me võtame ette kõik meie need strateegiad ja kavad mis meil on siin juba viimased 15 aastat olnud siis kui me vaatame näiteks kas või seda, et kuidas me mõjutame keele valikut just läbi haridussüsteemi see tähendab, et laps tuleb kooli ja siis teda sotsialiseeritakse, ta omandab teatud oskused, kuidas edaspidi elus toime tulla. Ja siia hulka kuulub niinimetatud keeleline sotsialisatsioon. See tähendab, et inimene omandab ka suhtlusvõime vastavas keskkonnas, ta õpib ära vastava keele, ta oskab ka õiget registrit kasutada, ta oskab keelt kasutada selleks, et oma tööülesannetega hakkama saada, see tähendab niinimetatud formaalne keelekasutus ja need oskused sellega seoses peavad olemas olema. Siis ega meie ei nõuagi näiteks, et kui laps läheb venekeelsesse kooli, et ta need oskused omandab, kui me vaatame, kas või meie õppekava, siis eeldatakse, omandab kõik need oskused vene keeles, mitte eesti keeles. Nii et meil on nii-öelda õnnetul kombel valepidi läinud meie õppekava, kaasa arvatud põhikool ja gümnaasium, õppekava. Lisaks veel pärast põhikooli lahkub pool venekeelsete koolide õpilaskonnast kuhugi mujale, kes läheb tööle, kes läheb kutsekooli, seega see nii-öelda see gümnaasiumiosa isegi ei hakka mõjutama. Ja nende eesti keele oskus jääbki kõige rohkem sinna B1 tasemele, kui nad ise kõrvalt ei õpi. Aga kui me vaatame, ega nad ei õpigi kõrvalt. Nimelt meie peredes venekeelsetes peredes on tihtipeale niimoodi, et lapsed ei teagi näiteks, et on olemas eestikeelne televisioon Eestis. Et nad elavad nii-öelda venekeelses maailmas, kogu aeg tuleb ainult venekeelne programm televiisorist ja siis mõnikord on suur üllatus esimeses klassis, kui kuuldakse, et on olemas ka eestikeelne televisioon. Nii et see paralleelmaailma probleem on ikka väga oluline, mis praegu puudub. Aga räägime ka tulemustest, et meil on olnud nüüd juba kaks kava eesti keele arenduskava, esimene küll kandis nime, nimestrateegia on ka, sisuliselt on see täpselt sama. Nii, mida siis nõuti näiteks põhikooliõpetajalt, mis keeleoskust? Note'i põhikooliõpetajal peaks olema keele oskus B2, see on see Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteem, vastab, nii-öelda madal kesktase, vastab enam-vähem sellele, mida nõutakse ta Eesti kodakondsuse astujatelt tseri esimeses strateegias, seal esimeses strateegias siis seal oli neid terve rida vahehindamisi lõpphindamisi jõutakse järeldusele, et suures osas täidetud programm kuigi isegi seda ei olnud mitte õppekavas edasi järgmine, mis lõppes eelmisel aastal, ära sealt täpselt sama nõue v2. Ja kui me vaatame ja siis ühte vahehindamist viimast vahehindamist öeldakse jälle suures osas täidetud ja ja, ja nüüd kolmas, mis on tulevikuks ette nähtud ikka peegaks. Nii et seal praktiliselt mingisugust nihet ei, ei ole olnud, seega on sisse kirjutatud eesmärk, mida ei olegi kavatsetud täita. Sama asi on meil gümnaasiumitasemega, kus nõutakse, et see ühte et nüüd kolm korda nõutakse, et see ühte ja asi nihkumite selle poolegi, see on juba kõrgtase. Muide, C1 kõrgtase ei ole tegelikult nii-öelda korralik eesti keel, inimesel on ikka väga raske kasutada sellist keelt töö juures, see tähendab, et ta teeb pidevalt lausetes vigu. See ei vasta kirjakeele normile, selline tase, aga muide, selles kõrgemat taset ei saagi nõuda. Nimelt see oli Ossinovski algatus, kes keeleseaduses kehtestas nõude, et ei tohi teha eksamit, mis ületaks C üks tasemel. See tähendab ka seda, et ei tohi ühtegi lisatesti teha kasvõi erialakeele tundmise kohta. Ja selle kohaselt peaksidki kõik meie ametnikud, psühhiaatrid, juristid olema, vot sellise vägagi tagasihoidliku keeletasemega Eestimaal mis muidugi läheb vastuollu kõikide ülejäänud meil keele arengukava punktidega, kus nähakse ette ka korralik keelekvaliteet. Nii et meil neid probleeme on vägagi palju. Kas ja kui palju peaks olema siis keelekavas sätestatud näiteks ühtse kooli põhimõtted kas ja mida teie arvate, millal peab eesti keelt inimene õppima hakkama mitte eestlane, kes Eestis elab, kas peab see olema juba lasteaiast ja kas see peab siis olema ka kuidagi keelekavas sätestatud kui põhjalik saab üks keelekava olla või kui täpne ma tahan teada? Ok keelekava peaks olema ikka väga täpne, sellepärast selle alusel toimub ka vastavate tegevuste rahastamine. Seega eesmärgid, alameesmärgid siis indikaatorid, mis näitavad, kuivõrd hästi neid täidetakse, kõik need mõju tulemus, tegevuse indikaatorid ning siis me jõuame meetmete ja tegevusteni. Nii et see peaks olema vägagi täpne strateegiline dokument. Seda kahjuks ei ole ja mis puudutab nüüd seda konkreetset küsimust, et me peaksime jõudma ühtse koolini välja, siis sellist eesmärk ei olegi üldse keelekavas seatud. Sellest küll teadlased on rääkinud, rõhutanud seda, et me peaksime minema ühtsele koolile üle. Mitte miski ei takista meid seda tegemast. Ja seda peetakse normaalseks. Muide, nüüd võetakse see teema üles ka Inimõiguste vaatekohast. Kahtlemata Inimõiguste instituut on korduvalt kirjutanud haridusministeeriumile märgukirju selle kohta, et tegemist on inimõiguste rikkumisega. Meil õpivad vene koolides õpilased, kes ei omanda konkurentsivõimelist eesti keelt. Nad jäävad ilma headest töökohtadest, nad ei pääsenud kõrgkooli, terve rida probleeme tekib elus selle tõttu, et Eesti riik ei taga neile konkurentsivõimelist keele oskust ja tegemist on olulise inimõiguste rikkumisega, millest meil kahjuks ei taheta rääkida. Ja seda siis võib nimetada ka segregatsiooniks, nii nagu oli see viimases, Eesti inimarengu aruandes kenasti välja toodud. Et meil ongi sekreagatiivne keskkond, meil ongi selline nagu Lõuna-Aafrika vabariik, ainult et meil ei ole tegemist siin nahavärviga, vaid keele oskusega. Aga igal juhul seda erinevust, eristamist ja hiljem ka kaudset diskrimineerimist toodab meil Eesti riik. Aga kuidas seda lahendada? Sealt tegelikult ei ole mingisugust probleemi. Probleem asub ikka kahe kõrva vahel, kui räägitakse selle lahendamist näiteks see, et oleks meil ainult eestikeelne lasteaed, mis on riigi ja omavalitsuste poolt finantseeritud, see oleks ju päris normaalne laps tuleb Eesti lasteaeda, see tähendab, et me peaksime ehk Eesti lasteaia kasvatajatele andma ühe-kahepäevase koolituse, et ta oskab last aidata nii-öelda vastavale suhtlus tasemele teatud võtta, et see ei ole ka mitte midagi keerulist ja Tallinna paljudes lasteaedades on ju need lasteaiakasvatajad ise omandanud need teadmised. Seega me võiksime alustada seda ehk homme, mitte nüüd, kahe aasta pärast või viie aasta pärast vaid kohe. Täiesti lubamatu on see, et vahepeal ma ei tea, kuidas praegu on, aga vahepeal olid ju vene lasteaedadesse tunduvalt lühemad järjekorrad kui eesti lasteaedadesse, mis on otsene diskrimineerimine. Kui laps käib eesti lasteaias, siis ei ole mingisugust tarvidust, et ta läheks uuesti vene kooli. Ja just see, et me kuidagi suruma ikka seda venelastelt, kui ta natukene nuusutab eesti keelt. Me surume uuesti ta tagasi venekeelsesse keskkonda. See on vägagi vale suund meie hariduspoliitikas. Ja üks huvitav selline kvalitatiivne uurimus, mis ei olnud eriti representatiivne Tallinna olukorra kohta, näitas seda, et meil Tallinnas esimesse klassi astujad vene koolidesse astujad üks kolmandik räägib küllaltki vabalt eesti keelt on, nad on väljas suhelnud ja saavad hakkama. Nii et nad võiksid Eesti koolis täiesti rahumeeli õppida. Teine kolmandik on selline, kes vajab natukene järeleaitamist, no mõningad sõnad tulevad ja paljust saadakse aru ja aimatakse. Aga mis on huvitav, et üks kolmandik Tallinna lastest on kohe täiesti Eesti keele oskamatult nagu elaksid keset Venemaad? Ei tea midagi eesti lastesaadetest, ei tea midagi eesti kultuurist, kõik on venekeelne, et nii-öelda jälle see paralleelmaailm. Aga kui lapsed käivad enne Eesti lasteaias, siis see üleminek ei oleks üldsegi probleem. Teine, mida saaks ka kohe teha, on see, et mis juhtub meil keelekümbluse läbinud lastega. Et seal oleks ju väga kerge, et need keelekümbluse läbinud lapsed läheksid edasi eesti kooli, et see keeleoskus ei kaoks ära praegusel hetkel? Väga tihti on koolides üks klass on keelekümblusklass ja siis on seal kõrval ka tavaklass. Ja pärast nad jõuavad sinna gümnaasiumi, kus need keelekümbluslapsed siis vaatavad aknast välja ja tegelevad kõikide muude asjadega, kaasa arvatud nutitelefon sel ajal kui teised, siis üritavad aru saada sellest eestikeelsest tekstist. Et see on üks suur probleeme, millega meie, seda küll, neid nimetatakse küll eestikeelseteks gümnaasiumides, neid, kus kõige vene lapsed koos õpivad seaduse järgi. Ja see probleem vajaks ikkagi lahendamist. Siin selles keelevaldkonna kavas on ju ometi strateegilised eesmärgid? Neli punkt kaks, punkt üks, strateegiline eesmärk, punkt üks Eesti elanikud hoiavad ning väärtustavad eesti keelt ja siin on terve hulk meetmeid ka üles loetletud, kas nende järgi ju saab siis edasi tegutseda. Edasi tegutseda, mina ka uurisin seda, et mida tähendab see, kui Eesti elanikud hoiavad ja väärtustavad eesti keelt. Ja kui täpselt öelda, siis see eesmärk on eesti elanik, tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli. Nii kuidas seda mõõdetakse. Vot tuleb välja, et sinuga mõõdik olemas ja see räägib funktsionaalse lugemisoskuse mõõtmisest. See, kui palju inimene saab tekstist aru, teine on aktiivne eesti keele oskus, milleks võetakse harilikult mõni integratsiooni monitooringu tulemus ning võõrkeeleoskus ja selle järgi nagu määratakse see ära, kuidas see eesti elanik eesti keelt oskab. See ei määra mingil kombel ära, et kas ta tahab seda osata. Kas ta kasutab seda, kas Eesti on üldse eestikeelne, et meie, tegelikult peaksime mõõtma eesti keele kasutamist. Ja nagu ma olen rõhutanud, see algab sellest, kui ma lähen poodi ja mulle ei öelda trassist jää vaid selle asemel öeldakse meile eesti keeles, isegi kui inimene on venelane, las ta räägib minuga eesti keelt. Üldse me väga kardame nõuda eesti keele kasutamist, et see nagu võtaks tüki küljest ära, kui inimene ütleb kõige lihtsamaid fraase eesti keeles, me räägime sellest suurest vabadusest, et inimesel on õigus kasutada ükskõik millist keelt. Tegelikult on olukord selline, et meie teenindajad, nad ei pea ükskõik millisest keelest aru saama ja ka see, et meie ametnike käest nõutakse, et nendel peaks olema näiteks juba vene keele oskus. Seda ei ole tarvis, meil ei ole tarvis seda, et me nii-öelda õpetame võõrkeeli selle jaoks, et suhelda oma elanikkonnaga, see peab olema vastupidi. Me õpetame elanikkonnale eesti keelt, et nad meiega suhtleksid. Muudes maades on lausa teatud sundus välja töötatud selle jaoks, et elanikkond ei jääks nii-öelda oma mugavustsooni vaid igapidi püüaks arendada oma eesti keelt, Ameerikas muide on selline kord, et võetakse ära sotsiaalabi. Kui inimene Inglise keeles suhtlema ei hakka, siis võetakse ära sotsiaalabi ja väga paljud vene emigrandid on siis nii-öelda probleemi ees. Kuna nad on harjunud sellega, et nad lähevad nii-öelda oma vene keskkonda, räägivad ainult vene keelt ja muu ei huvita ja riik maksku toetusi. Nii Ameerikas niimoodi ei saa, Eestimaal saab küll niimoodi. Aga seda ei saa ju keelekavasse sisse kirjutada. Neid kõiki asju saab teha, et nagu ma ütlesin, on kolm meetodit, et üks on see õiguslik revolutsioon siis on olemas nii-öelda halduslik regulatsioon, kus on kõik seal nii-öelda normatiivaktide tasemel ka suve ning ametniku käitumine. Et kui inimene tuleb ametniku juurde, ametnik ei lähe üle näiteks vene keelele vaid ütleb neid fraase ette parafraseerida, aitab kaasa. Ja siis kolmas on lihtsalt need kampaaniad, veenmine, mainekujundus, mida kõike võiks keele puhul teha. Et kõike seda saab teha ja muide maailmas ka seda praktiseeritakse. Siin jõuame järgmise probleemi juurde. Mis vaevab meie keele arenduskavu, see on oskus koostööd teha. Nagu teada, loodi, see on küll juba ehk nüüd kümmekond aastat tagasi loodi balti riikide ühtne keelepoliitikatoimkond või selline koostööorgan. Seda käis avamas Läti president. Aga juhtus selline asi, et tolleaegne haridusminister Reps keeldus osalemast vastava koostööorgani töös. Oli selline piinlik hetk, et kus Eesti delegatsioon sõitis kohale ja teatas, et meie ei osalegi selles. Samamoodi on Euroopas regulaarselt toiminud keele, direktoraatide ja keeleametite ja muude selliste keelekorraldusorganite koostöö foorum, millest Eesti osa ei võta. Seega ma ei ole kasutanud kõiki neid võimalusi, kõike seda teadmist, mida välismaal on juba nii-öelda läbi katsetatud, vaid meie üritame ikka nii-öelda omaette ja teadusvabalt. Ta on üks väga oluline probleem ilmselt paljude jaoks eesti keel teaduses ja kõrghariduses. Kas see on piisavalt sätestatud keelekavas? Muide, see on üks keelekava eelnõu, tugevamaid kohti. Et seda on uuritud põhjalikult, seal on mitmeid ettepanekuid ja seega sinna on raske midagi lisada, et tõesti, et siin ma avaldan tegijatele kiitust. Ainukene probleem on siin sellega, et nii-öelda teaduse ja kõrghariduse keelt on väga raske mõjutada. Pealegi Eesti on kujundanud erinevad stiimulid välja selleks, et meile tuleks rohkem välismaalt üliõpilasi, mis tähendab rohkem inglisekeelseid. Ta kavu ja lisaks makstakse näiteks Tartu Ülikool maksab ka kõrgendatud toetust vastavatele õppekavadele iga üliõpilase pealt. Nii et üldiselt kõrgkoolidel on kasulik viia siis rohkem ja rohkem inglisekeelseid õppe õppekavu. Muide üks kolmandik nendest õppuritest nendel õppekavadel ei ole aitäh, välismaalased, vaid eestlased, maid, eestlased ja kes siis õpivad lihtsalt inglise keeles, selle pärast vastavat õppekava ei ole eesti keeles. Et esineb ka sellist asja. Nii et see probleem on väga mitme otsaga samaaegselt, on vaja säilitada eestikeelsed õppekavad, meil on tarvis säilitada ka teaduskeelt. Aga kui tõesti need eestikeelsed artiklid mitte midagi ei maksa, no miks peaks siis õppejõud, kellele isegi vähe aega on nüüd hakkama kirjutama eesti keeles midagi, kui ta sellest nii-öelda midagi tagasi ei saa? Siin on palju probleeme ja see uus eelnõuavad ka need probleeme eri tahud küllaltki objektiivselt. Veel üks valdkond, mis peab, kui me mõtleme eesti keele tuleviku peale, siis peab lihtsalt minu meelest peab arenema ja ma arvan, et te olete nõus, see on kõnetehnoloogia. Lihtsalt vahemärkusena lugesin kõnesalvestuste brauser-ilt ühte vanemat keelesaadet ja selle üleskirjutuste. Ma olen öelnud Mart Rannut dile, tere päevast ja siis jätkan selle teksti järgi. Tere. Minu nimi on direktor Ivan. Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis tegelikult on minu nimi muidugi Piret Kriivan, millest arvuti on üles tähendanud direktor Ivan. Et see olukord praegu muidugi nalja, aga tegelikult no ja nalja võib ju teha, et ma oma koduuksest direktori vannina sisse ei pääse, eks ole, aga see kõnetehnoloogia areng, see peab, peab olema sätestatud keelekavas ja on ka. Ja see on jälle üks selline positiivne punkt, mida ma tahaksin rõhutada. Et keeletehnoloogia valdkond on kenasti lahti kirjutatud ja Ma arvan, et see on juba suur kompliment, kui ma ütlen, et minule meeldib. Siin tuleb lähtuda kindlast põhimõttest, et meie keeletehnoloogia peab olema konkurentsivõimeline, see tähendab, et meil peab olema just samal ajal, kui maailmas võetakse kasutusele mingisugune muu mingi keeletehnoloogiline programm või abivahend nii-öelda see tugi. Et see oleks ka meil olemas. Me oleme juba hiljaks jäänud sellega ja see juhtus üheksakümnendatel, nimelt Me ei tõlkinud ära Vöödi kas või sellist laiatarbevaraprogrammi ja, ja seetõttu enamik eestlasi kasutab seda inglise keeles, kuigi nüüd on olemas eestikeelne versioon, aga seda ei kasutata ja et seda ei juhtuks, on meil tarvis tagada see, et meil oleks kohe meie omakeelne programm kõrvalt võtta. Üldiselt oleme me nüüd hiljem sellega hakkama saanud. Kas või selline asi, et me saadame oma telefonides sõnumeid eesti keeles. Muide, maailmas on on maailma suurimaid keeli näiteks hindikeelne, seal ei ole võimalik emakeeles kirjutada midagi telefonis. Et kuna lihtsalt vastavat tähest tiku ei ole mobiiltelefonis ja kõik kasutavad siis nii-öelda inglise keele alfabeeti. Et olgu see keel nii suur kui tahes et kui puudub see tehnoloogiline tugi, siis seda ei kasutata ja see tähendab ka seda, et võetakse üle kõik alguses Need sõnad, mis esinevad programmis inglisekeelsed sõnad ja käsklused. Hiljem moodustatakse juba lauseid ja sealt hakkab see nii-öelda võõrkeele oskus tulema. Ja kahjuks see vahetab välja meie emakeelsed sõnad ja väga tihti inimesed neid ei teagi, kuidas nad eesti keeles olla. Et sealt algab ka selline eesti keele lagunemine sellisest servast pihta. Ja praegusel hetkel üks selliseid olulisi üleminekuid on just see kõnetuvastus kus inimene räägib ja masin peaks sellest aru saama. Aga meil eestimaal, Meil küll nii-öelda treenitakse neid programme, et nad aru saaksid, Piret Kriivan ka jah, just. Aga see siiski veel nii hästi ei tööta, kui see töötab inglise keeles, aga ma arvan, et see on ületatav ja muudes osades. Tundub, et siiski. Me saame küllaltki hästi hakkama oma keeletehnoloogiaga, see ei ole meil mitte kõige nõrgem koht. Missugustele punktidele keele kavaste veel tähelepanu pööraksid, millega olete. Olete nõus? Ja ma kaks põhilist punkti mainisin ära, milleks on just keele staatus, selle regulatsioon ning teiseks keeleõpe, kuidas me saame nii-öelda normaliseerida Eesti ühiskonna. Vaat Me kardame väga seda, et me meil läheks kõik see asi normaalseks siin Eestimaal, nii nagu mujal Euroopa riikides, et igal pool kasutatakse ühte keelt, kõik saavad sellest aru. Ei ole tarvis pingutada mingisuguseid muid keeli, selle jaoks lasteaedu ja koole avada. Tuleksin juurde kõige üldisemate põhimõtete juurde, et mis on siis nii-öelda keele säilimise jaoks tähtsad ühiskonnas, see on keeleline julgeolek. See, et me inimesed tunneksid ennast oma keelega julgelt ja seal on kolm eri tasandid, kuidas need ohud hakkavad tulema meie keele kallale. No üks traditsiooniline on kõige lihtsam, et kuskil nurgas riigi nurgas on mingisugune teiskeelne kogukond, kes ei taha midagi teada, elab oma elu, seda on meil ka Eestimaal olemas, sellist nähtust. Teine võimalus on see, kui tulevad sisse näiteks immigrandid. Nad moodustavad kindla sotsiaalse kihi elavad getodes. Aga nad ei ela mitte nüüd täiesti niimoodi, et suur piirkond vaid siin ja seal nad haaravad teatud valdkonnad enda kätte. Ja siis see põhjustab ka väga palju probleeme, konflikte, see tähendab majandusele suuri probleeme. Ja kolmas on see, et ei pea keegi sisse tulema, keegi pea meie kõrval elama, meie elame juba virtuaalses maailmas, osaliselt see ka näiteks inglise keel tuleb meil mürinaga sisse ka meie nutiseadmete kaudu, rääkimata satelliittelevisioonist ja muudest võimalustest. Meil osa inimesi töötab inglise keelses keskkonnas, siin keset Tallinnat, igal hommikul läheb tööle ja räägib ainult inglise keelt. Et kõik sellised võimalused on olemas ja meie lapsed muide, oskavad väga hästi inglise keelt, eriti kui on tarvis arvutit või telefoni täpsemalt näppida. Et siis nad on meist ikka targemad. Seda juhtub, see on see kolmas oht. Meie küsimus on see, kuidas me seda kontrolliksime, kuidas me kõrvaldasime, need ohud. Kui me neid ohte ei analüüsi ega ei kõrvalda, siis meie ei taga seda põhiseaduslikku jätkusuutlikkuse nõuet. Teine tähtis küsimus on majandus. Nimelt kõik see, mida me praegu teeme, et näiteks võimaldada venelasel vene keeles suhelda, kasutada ka asjaajamises vene keelt, see tegelikult maksab meile eriti palju maksab meile kuul ja see järjest rohkem seal need summad kasvavad, sellepärast on tarvis koostada õppevara, on tarvis koolitada õpetajaid venekeelse kooli jaoks ja see ei ole mitte odav lõbu, seda saaks tunduvalt odavamalt teha. Nii et see on keeleprobleem, see ei ole mitte ainult julgeoleku probleem, see on suures osas ka majanduslik probleem. Edasi meedia Ma sellest ehk ei hakka rääkimagi. Muide, meediat saab ka reguleerida, meil Eestimaal aetakse. Ja et meil eestimaal aetakse just keeleküsimustes, aetakse käed püsti. Keeleia meeleküsimustes öeldakse, me ei saagi oma venekeelset elanikkonda kuidagi mõjutada nad vaatavadki vene kanaleid ja kõik muud. Siin on meil ka suur hulk võimalusi, kuidas seda mõjutada. Esiteks need kõige räigemas Vene kanalid, mis meil on satelliitpakid, tides või nii-öelda, aga nendes pakettides, mida meil pakutakse, mets saab ju välja lülitada just sellistel põhjustel. Rahvustevahelise vaenu õhutamine, sõja õhutamine on diskrimineerimine. Seda muide Lätis ja Leedus tehakse. Aga Eestis hoitakse nagu väga ettevaatlikku joont, et siin me ei tohiks nagu mitte midagi teha. Tegelikult see on meie kohustus. Me oleme nii-öelda riigina võtnud kohustuse, et me tagame vastavad inimõigused ja see algab ka sellest, et me ei luba vastavaid inimõigusrikkumisi meediasse. Nii et siin on meil suur hulk seda arenemisruumi. Ja ma jõuaksin ka selleni välja, et eesti keel on osa meie kultuurist. Aga siin lisan juurde veel, et see on üks väga väheoluline komponent kogu selles asjas. Tegelikult algab ikka see meie eesti keel meie julgeolekust ja majandusest pihta. Kui need kaks asja ta siis ei ole meil ka põlvkonna pärast skulptuuri. Nii et me peame õigetele asjadele rõhud panema, mitte rääkima sellest, et küll on tore, et meil on eestikeelset laulupeod ja muud vaid kui meil ikkagi majandus ei tööta, me paneme raha hoopiski vene keele ülesehitamisele. Ja kui meil julgeolekuga on probleeme, siis see tähendab, et me peame väga palju ka muide raha selleks panema sisse, et meil oleks siis sõjavägi seal, aga kui me ei usalda oma rahvast. Nii et need nähtused on kõik ühiskonnas omavahel seotud. Aga ma tuleksin veel hetk tagasi selle arengukava juurde ja juhiksin tähelepanuga ka sellele, et need andmed, mida kasutatakse, et need on küllaltki sellised hõredad et väga palju uuringuid on jäänud tegemata, sellepärast see tellitud uuring, see oli eesti keelehoiakute uuring, see nii-öelda läks lati alt läbi, seda tegid Tartu ülikool ja siis seal lihtsalt jäeti asjad uurimata. Kui me vaatame see eelmisel aastal, tehti see uuring, et seal rohkema kasutati, kopib Eesti, võeti kuskilt mujalt, mingisugune osa nii-öelda siluti ära sobitati sisse. Ja tegelikult me ei teagi, milline on eesti keele seisund praegusel hetkel, vähemalt vastavalt sellele ametlikule dokumendile samaaegselt on meil olemas veel 2011.-st aastast on rahvaloenduse andmestuff olemas, mida aga ei kasutada, seda pakutakse. Muide, statistikaamet pakub riigiametitele ilma rahata, nad teevad kõik selle töötluse ära. Aga millegipärast puudub huvi, et minnakse siis tellima tunduvalt vähem väärtuse õnnelikemate andmetega uuringut, kus siis lihtsalt viiakse läbi küsitlus. Et siis uuritakse valimit, mitte terviklikku ühiskonda. Ja siis üritatakse sealt midagi leida, samaaegselt lihtsalt jäetakse üks osa uurimata, mis selle põhjus võiks olla. Mina pole tänini teada saanud, et kuigi sellest juttu on olnud see nagu tühja kohta see jutt. Ja kõik see on vajalik selleks, et meil ühiskonda hoida, jätkusuutlik, kuna Ma juhin tähelepanu ka sellele, et meil ikka räägitakse sellest pronksmässust aastal 2007. See pronksmäss oleks võinud ära jääda, kui meil oleks olnud korralik keelepoliitika. Aga seda ei olnud. Mina ise näiteks kirjutasin veel mitu aastat varem sellises pronksmässu võimalusest, kuna need tingimused, teeriumid hakkasid Eestis tekkima. Muide enne sõda oli ju Paldiskis oli konflikt, Lasnamäel oli konflikt. Nii et nii-öelda need häirekellad oleksid pidanud hilisema, aga selle asemel räägiti, et me peame veelgi rohkem vastu tulema venekeelsele elanikkonnale, ei tea, mis ära tegema oli pronksmasse ära. Siis kui me lugesime ajalehti, siis hakati rääkima, et mida me küll ometigi oleme oma venelastele teinud ja et me oleme ikka väga halvasti käitunud. Nii et meil on üks suur probleem Eestimaal ja see on rahvuslik alaväärsus kompleks ja seda on ikka väga tugevalt meil sees, et ma ei kujuta ette, et kuidas seda välja saab, kas järgmine põlvkond on suuteline sellest vabanema võimet? Mõnikord nimetatakse seda ka vähemus kompleksiks. Aga see on olemas ja kui me tänapäeval tahame nagu midagi teha, siis kohe läheb jutt lahti, et käiakse välja venekaar hakatakse rahvusi vastandama, avatakse vene toimik. Vaat need on need klišeed, mis võetakse kohe kasutusele, kui on tarvis meil normaliseerida ühiskonda. Seega me võitleme Eesti ühiskonna Nurmali seerimise vastu. Ja üks probleem tooksin ka veel välja, on see, et kui me siis loome need institutsioonid, mis peaksid asjaga tegelema et meil on siis see ei kipu olema mitte eriti edukas. Vot meil olid ju rahvastikuministrid, nendel oli võimalik seal võtta endale neid nõunikke, seal vist oli kaheksa nõunikku, sai võtta ja kui me vaatame, et mitu inimest siis nende hulgast olid need, kes siis ka midagi teadsid, näiteks lõimumisest siis vist Mul ikka tuleb meelde, et üks või kaks oli seal need, kes ka midagi teadsid. Aga ülejäänud võeti igalt poolt oma tuttavad või lihtsalt need. Need parteibroilerid, kellele anti hea töökoht. Ja need dokumendid, mis välja tulid, ei olnud kahjuks mitte paremad kui needsamad eesti keele arengukavad. Et me nagu ei hoolikski kogu küsimusest. Et see nagu ei ole meie jaoks tähtis. Ja ega ma ei ole ka rahul meie haridusministritega mõist, mäletan ühte vahearuande esitlust, see oli vist aastal 2014, oli Toompeal Teaduste akadeemias kus siis telliti analüüsima vahearu annetuks saksa päritolu eesti juurtega professor. Õnnetuseks ta ei teanud kogu teemast midagi, üritas kolmveerand tundi järjest nalja teha. See oli küllaltki pingutav seda muidugi kuulata, aga pärast seda tulid meie haridus ja kultuuriministrid rääkima, nemad ju vastutavad selle eest. Ma ei mõtle mitte tolleaegseid, vaid ka kõiki, kes nii-öelda Eesti vabariigi ajal olid vastavas ametis olnud ja siis tuli välja, et nad olid palka saanud selle eest, millest ma mitte midagi ei teadnud. Kui nad hakkasid rääkima keelest keeleküsimustest, siis nad ei olnud mitte süvenenud, siis läks jutt ikka laulupidudele ja küll on eesti keel ilus. Kõik selleni jutt, oleks keegi rääkinud keelelisest julgeolekust või kuidas see meie majandust mõjutab, mida me oma meediaga teeme? Ei, seda ei olnud maitseline ümmargune jutt. Et just see probleem, et me leiame, et me võime ka probleemidega mitte tegeleda, et Eesti ühiskond nagu iseenesest peaks korda minema. See on see probleem, et see vastutus nii-öelda Eesti riigi ees kipub ikka väga tagasihoidlik olema, see on meie üheks suureks probleemiks. Aitäh Tartu Ülikooli Narva kolledži õppejõud Mart Rannut. Jutuks olnud keeledokumendid on kättesaadavad haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel. Uus keelesaade nädala pärast, head päeva.