Tere eesti keelest emakeelest, selle maakeelest isamaast kodumaast ei väsime rääkimast. Saates on Eesti keele Instituudi direktor Tõnu Tender. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja kas pole ikka tore, et üks tähtpäev saab mööda ja teine tuleb kohe otsa alles oli iseseisvuspäev ja ees on emakeelepäev. Kahtlemata meil on aastal 2018 väga palju kauneid ümmargusi tähtpäevi ja, ja kui te mainisite emakeelepäeval, siis aastast 1999 on seda tähistatud ka riikliku tähtpäevana son kunagise Sonda koolmeister Meinhard plaksi ettevõtmine. Ja 200 aastat möödub ju sellest ajast nüüd kui seitsmeteistaastane, toona seitsmeteistkümne aastane Kristjan Jaak Peterson pani kokku käsikirja. See koosnes 14-st eestikeelsest tekstist, luuletusest ja püüdis seda avaldada. Paraku see ei õnnestunud, aga selles samas luulekogus sisaldub siis meile nii tähtis kuulus ood kuu, milles on siis kaks korda nimetatud ära. Selle. Keel või meie maa keel. Nii et palju õnne meile kõigile, et meil on Kristian Jaak Peterson. Ja me oleme väga õnnelikud tema üle. Tema luuletus kuu, see ood kuu. Me tegelikult peame ju seda ka natukene nagu manifesti, eks see on nii oluline luuletus meile. Kindlasti akadeemik Jaan Undusk on aastal 2014 ka kirjutanud väga hästi sellest samast tekstist, kuust kui, kui manifestist misse manifest võiks olla väga lühidalt lihtsalt öeldes, et see on mingi kuulutus, prohvetlik kuulutus, mingi tõe kuulutamine, mis ei ole seni olnud, et iseenesest mõistetav. Mingil määral võiks seda võrrelda ka Kristian Jaak Petersoni kujuga. Seal seisab toomel Tartus ja, ja tal on siis sau või kepp käes ja et ka sellisest rahva rahvaloomingust, et prohvet või keegi tõekuulutaja loeb siis sauaga vastu maad, näiteks sina oled maa keskpaik ja kui usu, tule mõõda ära siis manifest või midagi sellist. Ja Kristjan Jaak Petersoni sisse kuu on samamoodi selline ettekuulutus või sauaga vastu maad koputamine, kas siis selle maa keel? Miks Kristian Jaak küsis, kas siis selle maa keel, miks ta ei küsinud näiteks, kas siis Eestimaa keel ei võiks endale igavikku otsida? Jah, see on küll väga asjakohane küsimus seetõttu, et ma usun, et paljud tänased noored, kes siis 14, märts või üldse nüüd seal emakeelekuul loevad, siis seda voodikuu et kas nad täpselt alati mõistavad, mida see maa keel tähendab, toona ei olnud ju kasutusel käibel tavaväljendina eestlane, enesenimetusena ja nii edasi või ka eesti keel. Toona käivis ikkagi eesti keele tähenduses emakeele tähenduses siis maakeel selles eesti keele eesti keele sünonüüm. Nii et kindlasti rõhutavad eestlased toona enesenimetusena sõna eestlane ei kasutanud, see tuli alles tarvitusele 19. sajandi teisel poolel. Enam kui sajand pärast Kristjani Aga mis on siis või mis oli maakeel või on ka praegu natukene ja kes on maarahvas? Ja selle selle üle on kirjanduses päris päris pikka aega arutatud. Ootan, et meie kunagine õpetaja, professor Paul Ariste on sellest kirjutanud, et et tema hinnangul oligi eestlaste või eesti hõimude kõige vanem teadaolev enesenimetus, maarahvas või maamees, see on nüüd tema väide. Või siis ka mõelge ka selle peale, et leiva või kraasna maarahvas nüüd siis Lätti või Pihkva aladel, et need kunagi Eestist välja rännanud. Meie hõimud siis nende nimetusele iga kas leiba või kraasna, maarahvas, see, selles on see maakeel või maarahvas säilinud. Või siis Vello vaatsi andmetel, tema arvates on maarahvas pikka aega tähendanud või omanud ka vähemalt kolme tähendust. Et esiteks mõisteti sel ajal ikkagi maal elavaid inimesi, nüüd vastan siis maarahvas ja linnarahvas, et see on üks, üks tähendus, üks eristus. Teine tähendus on maarahval olnud põlisrahva esindaja. Ja, ja kolmas asi on seisus seisus, ütleme, maaomanik, maaharija, põlisrahva esindaja ja ka põhiliselt maal elav talupoeg, need kolm tähendustanud maarahval Nii et ka teistel rahvastel, ka teised rahvad on maa rahvad, võib olla küll. Kes maaharimisega on tegelenud pikka aega? Enne kui me jõuame selle juurde, et kust ja millal siis Eesti meie keelekasutusse jõudis, siis, siis miks kuidas tekkis väljend või termin emakeel miks just emakeel, miks mitte isa keelasid Kristjan Jaagule tegelikult oli ju eesti keel isa keeli. Ja kindlasti siin ma tahaksin viidata väga heale kolleegile Uudo Uiboleht kirjandusrahvas kui ka keelehuvilised tunnetava tema nüüd kirjutanud oma raamatus võiksid aastal 2014, kui ma nüüd ei eksi sellest ka, et see on nüüd traditsioon pigem olnud, pigem on auto, traditsiooniliselt on see olnud ikkagi emakeel. Nüüd valdavalt on kasutusel olnud, see on Euroopas aga mujalgi väljend emakeel poolakatel siiski on väljend isakeel see tänaseni säilinud, nii et kuidas, kuidas mingi rahvas mingi keel on midagi jäädvustanud. Aga, aga iseenesest, kui me räägime nüüd üksiksõnadest ma ja ema ja isa ja keel, siis need sõnad kõik iidvanad nii eesti keeles kui ka kui ka meie eesti keele eelastes, ütleme meie sugulaskeeltes on need sõnad olemas. Et need neli sõna maaema, isa keel kuuluvad uurali perioodi sõna- sõnade hulka. Aga nüüd, mis on eesti keelele väga tüüpiline moodustada, et mõned lihtsamad liituvad, moodustavad liitsõnade ja nüüd need emakeel ja isamaa või maa, keelisa keel, emamaa, need on ütelnud hilisemad tulemused, ütleme need esimesed kirjapanekud. Noh, ka need, need on võimalikud praegu, et et iseenesest Isamaa Isamaa oli kasutusel juba pisut mõnikümmend aastat, see on varem fikseeritud. Oli ja suvi, Boyeruse tekstist on, on see juba teada väljend Isamaa, aga teised, ülejäänud ka emakeel ja maakeel, siis need on seitsmeteistkümnenda sajandi esimesel poolel, siis Georg Mülleri jutlustes üles tähendatud, nii et, et see on seitsmeteistkümnenda sajandi algusest on vähemalt head, et siis on need kirjalikult fikseeritud. Tõenäoliselt võisid need ka juua ka suuliselt ka varem kasutusel olla, aga mõju kindlasti nüüd see mõju, see emakeel ja isamaa see mõju tuleb ikkagi meile reformatsiooni ajast. Ja Martin Luther, kes andis neile uue tähenduse, uue mündi, emotsionaalselt uue tähenduse, selles oluline nende puhul, miks nad taas neid nagu aktiivselt käibesse tulid ja teise tähendusega. Aga mis mõttes teise tähendusega tähendus ütleme ka selles mõttes oluline, et tõrjendase rõhuasetus, et piibel pühakiri peab olema rahvale emakeeles kättesaadav, mõistetav. Meie suur õpetlane. Toomas Paul on küll väitnud seda kahtlemata, et katoliikluse ajal oli kirikukeelena käibel ka mingil määral eesti keel, et selgitada teksti või, või, või, või ka jutlused ja nii edasi. Aga see kogu pühakiri peaks olema emakeelne. Arusaadav, et inimene siin on ka juba juba need bioloogilised alused sees, et inimene peaks suhtlema ilma vahendajatega vahetult jumalaga oma emakeeles. See oli oluline. Nii, aga miks siis ikkagi Kristian Jaak ei kirjutanud, kas siis eesti keel või kas siis Eestimaa keel, sest see sõna tegelikult oli ju juba ikkagi olemas ka nendes samades Mülleri jutluste Sist. Ja iseenesest küll iseenesest küll on nii, et, et siin võib viidata, kas või kirjandusele veidikene meenutan. Viide on nüüd selles, et teatud sõnad ka liitsõnad on olnud ja ka maakeel emakeel, eesti keel on olnud ka rööbiti paralleelsed pikka aega kasutusel ja viidaga tänasele päevale, et ega ka maadel ka 100 protsenti ei ole kadunud. Aga mõned mõned näited siis ka eestikeelsete raamatute pealkirjadest, näiteks see on nüüd juba 17 sajand 1689 oli lühike palveraamat Eestimaa rahva tarbeks. See pealkiri oli pikem, aga siin oli see sees või Eestimaa lauluraamat või talurahvakooli ning kiriku lapse tarbeks raamat või või lühike palveraamat, et Eestimaa rahva tarvis kirjutatud, see on aastast 1693. Või siis ka näiteks doktor Martin luteruse katekismus, Eestimaa rahva. Ja nii edasi läheb edasi aastast 1700 või eesti keele maa raamat nüüd aastast 1721. Et jah, tõepoolest see Eestimaa kui selline oli juba üsna vara pakult maana tõesti kirjas Eestimaa ja nii edasi, aga just see rahva nime tusena ei olnud eestlane veel ei julgeks ühtseks saada, pigem oli ju see kihelkonna piirid ja nii edasi. Need olid tähtsamad või ka möödunud aastal, tähistasime alles seda, kui Liivimaa ja Eestimaa kubermang üheksaid üheks Eestimaaks, nii et tehnonüümina rahvanimetusena oli see eestlane siiski suhteliselt hiline, et Eestimaa võrra maoli tähtsam. Ja tegelikult on selle sõnaga veel hoopis keerulisem lugu, et kust tema siis pärit on ja kui vana tema on, et kas on mitu 1000 aastat vana ja kas olidaatsitus, esimene, kes kes Eestit nimetas või mitte, et see on väga keeruline lugu. See on väga keeruline ja ma ei söanda iseenesest nüüd samuti seda saue maha lüüa, nüüd jäi mitte teisiti, ütleme, et ilusal agendina võiks, võiks öelda, tead, aga alustame siis ütle mis antiikajast ja tahtsid. Miks ka mitte? Nii aga 19. sajandil, siis läksid need sõnad kõik rahvasuhu. Kas see on õige? Kindlasti väga huvitavad, siin on juba mitukümmend aastat tagasi näiteks uuritud seda, kuidas maakeel ja maarahvas näiteks taganesid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi keelekasutuses näitama, eks veel 19. sajandi esimesel poolel 1841. Mõeldes õpetatud Eesti seltsi, kasutas Kreutzwald väljendit maarahva keele ja kirjakogudus, maarahva keel ja kirjakogudus oli õpetatud Eesti selts. Aga siin tosinkond aastat hiljem juba 1258 kõneles ta juba maakeelest maha rahvast, aga ka eesti soost ja eesti rahvast, nii et hakkasid juba maarahva kõrvale ja maakeele kõrval hakkas tulema ka eesti sugu ja eesti keel. Ja, ja siis 1860 olid tal juba meile tänapäeval tuntud siis Eesti rahva ennemuistsed jutud, vanad laulud ja siin sellest alates juba siis 1860 domineerib ka Kreutzwaldi siis eesti keel, eesti rahvas, eestlane ja maakeel on, hakkab siis taanduma tal täiesti, et korra vist veel esines siis pärast seda 1860 tal Kreutzwaldi, siis maakeel, nii et, et see on ühe isiku põhja näiteks kuidas kuidas taandus käibelt siis maa keele, tuli eesti keel kasutusele. Ja kui me mõtleme selle seltsi nime õpetatud Eesti selts ja tema ju tege, see selts tegelikult ju selle eelkäija tegutses juba päris 19. sajandi alguses. Et saksa keeles ta oli Esnisse oli olemas ka. Ka oli, sest oligi saksakeelne, see oli isenesest saksakeelne selts ja aga kuidas ta siis noh? Ei toona mitte, aga, aga loomulikult, kui Kreutzwald ikka maarahvale talupojale pidi seda selgitama, siis, siis mitte saksa keeles kuigi ka saksa keelt mingil määral mõistetav. D, aga, aga ikkagi, see pidi ikkagi oma keeli maa keele või rahvakeeli ära seletama, nii et et sina siis tarvita siis maa, maarahva keel ja kirjakogudus ja selgitas täitsa arusaadavalt minu meelest taluvaks aru, millega selts tegeleb. Vikerraadios kõlasid ja kõlavad praegugi veel 100. aastapäeva puhul 100 Eesti mõtet ja ja üks nendest mõtetest oli teadagi Jansenilt. 1858. aastal on ta öelnud häbenege ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial sellepärast, et eestlased oleme. Jansen on väga oluline figuur. Just nimelt sõna Eesti kasutusele võtmise ajaloos. Ja kindlasti Jansen on oluline. Ütleme nii, et Jansen ja Kreutzwald Jannseni tütar Lydia Koidula, ütleme siis see Soome silla ehitamine, aga ka. Aga nüüd see Eesti Eesti eestlase rõhutamine nimelt esimesed 1860 ilmus Jansenil siis luulekogumik, sellest ta kasutabki, see on vabandus, on eestilaulik, Pealkiri oli Eesti laulik, mis tuleb ja, ja seal selles esimeses osas ongi üks peatükk Isamaalaulud eks, nagu tema nagu ja tema tütarliide koidolegi mugandasid, paljuski ütleme need saksa tekste eesti keele tarbeks, aga, aga seal ta küsib ka Jansen nimelt et kus, kus on mu kallis isamaa ja Isamaa tema mõistes siis seal värsi vedas, nii et ta tahab ütelda, kus on isamaa, kus iial laulab eesti keel, kus asub ausus õigemeel ütleme, et see on siis selles luuletuses nõnda öeldud, et siin on öeldud ka Isamaa sinu sees eesti keel ja õigemeel. Aga kas iseenesest tol ajal seal 19. sajandil mõeldi selle peale aktiivselt, et kuidas peaks midagi nimetama, et kas eestlased või maarahvas või eesti keel või maakeel kas selle üle mõeldi ja kas seda uuriti, mida inimesed ise arvavad? Ja selle kohta on teada üks väga tore tore küsitlus, nimelt. Aastal 1863 palus õpetatud Eesti selts kihelkonna ja külakoolmeistritele vastata ühele küsimustikule ja ühele küsimusele. Kas koolmeister oskab ainult maakeelt või lisaks maakeelele mõnda teist keelt. Ja sellele küsimusele vastajaid oli päris palju 665 ja neist enamik sellest 665-st neist enamust kõneles toona maa keelt, nad ise vastaselt ja maakeel on see, mida nad oskavad. Aga mõned näiteks Saarde kihelkonna Jäärja õpetaja ütles, et tema oskab emakeelt või ka Peetri kihelkonna koolmeister lokk võtad, ütles tema oskab näiteks sündimise keelt. Tema sünnikeel on see, mida tema oskab. Nii ja mõned üksikud olid kahevahel. Näiteks Haljala kihelkonna üks köstritest oli õppinud maagele koolis. Aga tema ei oska mitte muudkui eesti keelt. Nii et õppis küll maakeelekoolis, aga oskab ainult eesti keelt. Või siis näit teks. Ka Põltsamaa kihelkonna Ükskülakoolmeister nimetas eesti keelt ehk maakeelt, nii et temale olid nüüd see eesti keel ja maagel juba sünonüümid. Ja nüüd, et vähemalt 10 külakoolmeistrit Viljandimaalt Viljandimaa oli sama, siis selle rahvusliku ärkamise üks keskusi, nemad märkisid ankeeti ikkagi eesti keel. Sest see on rahvuslik liikumine rõhutas ikkagi eesti keelt, eestlast, ärksamad olid ikka juba eestlased ja nemad, nemad, rahvusliku ärkamise tegelased kindlasti rõhutasid juba eesti keelt. Aga siiski, kui me seda küsitluse andmeid vaatame, siis siis sellest 665-st ainult paar protsenti tee valis siis eesti keel toona veel 1863. Või siis ka näiteks, kui vaadata õppeplaane veidi hiljem mast hilisemast ajast näiteks 1874 on Liivimaal valla ja kihelkonna koolide õppeplaanis on õppeaine emakeel. 1008 74 oli see ja õigeusu kihelkonna kooli näidisõppeplaanis, 1874 oli õppeaineks eesti keel ja samas ka Isamaa tundmine. Samal aastal, nii et 1874. Või siis näiteks Liivimaa kihelkonnakoolide õppekeel 1874, siin on ka, mida peab inimene siis oskama õpilane oskama on ja siin on nimetatud ka ET alamas Jaus voi klassis saagu õpetus emakeele läbi antud, siin on nimetatud ikkagi ema kehtima. Ja, või näiteks kui me nimetasime ennesin rahvusliku ärkamise tegelasi ja Viljandimaad siis näiteks üks aktiivsemaid rahvusliku liikumise keskus oli tori. Tori kihelkond näiteks. Ja selle kihelkonna koolitunnistusel oli 1883 teisel semestril ja 1880 esimesel semestril hooli õppeaine nimetus oli veel maakeel aga veidi hiljem 1884 teine semester, sellest alates juba eesti keel, need toril siis 1884 esimese meister on veel maakeel, järgmisel semestril juba eesti keel. Et muudatus on toimunud ja, ja eks esimese iseseisvuse ajal Eesti vabariigi sündides siis rõhutati siis emakeel emakeele tundi ja nii edasi, et seda on ka nüüd hiljem hiljem tehtud, aga, aga aga see pääses ikkagi maksvusele, siis selline emotsionaalne eelistus õppeainenimetusena ka. Aga tänapäeval on nüüd meil ei ole enam emakeele riigieksamit, meil on eesti keele emakeele riigieksam, kõlab ju ikkagi väga ilusti, aga tegelikult, kui me tahame ühtsuskoolini jõuda, siis me ei ei saagi emakeele riigieksamit teha. Et paraku see nii on, eks mõelgem nüüd esimese iseseisvuse peale, ütleme et ja, ja vaatame siis rahvaloenduse tulemusi, näiteks kui vähe või palju oli, ütleme neid eestlasi. Ja, ja kui vähe või palju oli siis teistest rahvustest inimesi, see on paratamatu isegi sellepärast, et ka Eesti koolis on noh, täpselt ei oska öelda ka ütlemisel vähemalt neljandik, võib-olla siis muu kodukeelega lapsi. Et nad õpivadki veel õppekeeleks on siis neil eesti keel. Aga nende emakeel või see kodune keel on midagi muud. Näiteks möödunud nädala esmaspäeval olin Kadrioru Saksa gümnaasiumis, kus peeti luulevõistlust esimesest klassist kuni gümnaasiumini välja seal palju mitte-eesti perekonnanimega lapsiks, väga ilusti lugesid eestikeelset luulet, aga eesti keel ei ole emakeel. Sünnikeel on ka tore, tore, tegelikult on ja võib-olla 21. sajandil oleks nii mõnelgi huvi seda kasutada iseenda kohta. Ja samas võib-olla nii, et on perekondi, kus ema kõneleb lapsega ühes keeles, isa, teises, võib-olla vanavanemad hoopis kolmandas keeles ka selliseid asju tuleb ette. Ja isegi neljandas võib-olla tuleb veel ja, ja see on tõsi. Eestlastel võib veel igasuguseid keeli olla, on ilmunud üks tore raamat, mida teie väga hästi teate keele maitsest ja siin on üks, see on kogumik luule, antoloogia, eesti keelest ja mari vallisoo luuletus, keel. Mu kodukeel on kidakeel üksainus ainus rida veel seegi täis risu prahti ja ütleksin, kuid mida veel suu, kahju ei käi lahti, kui kahju. Sellised Me oleme, kipume olema pisut kidakeelsed. Jaa, jaa. Luule on väga oluline, oluline selles mõttes, et ühelt poolt on mis veel, rahval peab kindlasti olema, ütleme, et need tipud kaks tippu üks on see kunstiline eneseväljendus vaimse eneseväljenduse tippe on üks luule, teine asi, nüüd teadus, nii et selles mõttes luule on käinud meil ka teaduseel, ütleme nii, et või ka kohus, ütleme selles mõttes, et siin mitmed, kes ka kunagi luulet kirjutasid Kreutzwald ise, siis mõtles terminid välja või Ado Grenzsteini samuti sõnaloomes, väga tubli, tubli inimene, siis oli aga luuletaja, samas olid aga siis oskuskeele terminoloogia arendaja aga luulan ääretult. Kui olulised on terminit, kui oluline on see, missugust sõna me just parasjagu kasutame, et kas see on siis emakeel või sünnikeel või, või ema emamaa või Isamaa, mis on ka täiesti erineva tähendusega meie jaoks. Aga kui oluline see on või kui oluline on näiteks missugust nime me kasutame selle eelseisva tähtpäeva kohta, kas on emakeelepäev või Kristian, Jaak Petersoni päev või eesti keele päev? Selle üle on ka vaieldud. On küll see, see on tõesti tõsi ühelt poolt kui arutati nüüd riiklike tähtpäevade üle, siis siis näiteks riigikogu liige Paul-Eerik Rummo ju tegi ettepaneku, et see päev võiks kanda kristjan jaagupäeva nime. Või ka näiteks Lauri Vahtre riigikogu liikmena arvas, et, et see võiks olla siis see päev omandaks selge tähenduse eesti keele päevana ehtes oleks eesti keele kui emakeelega seotud ja, ja ei saa eitada, et ütleme näiteks siin segadusi on tekkinud emakeele, ütleme et Eestis elavad teised rahvad, et nemad on soovinud ka, et sel päeval tähistada oma emakeelepäeva ja neil on meelest läinud ütleme või kas neil on see üldse ka päris pärale jõudnud, et see eesti keele päev selles mõttes veidikene segadust on see tekitanud, küll see täitsa on kauni emakeelepäev, lihtsalt emakeelepäev. Kui on võimalik, siis mõnes asjas võiks muidugi täpsem olla, aga samas mõeldes sellele minu oleksime endale, meeldib ka Kristjan Jaak Petersoni päev, kristjan, jaagupäev selles mõttes, et ta oli noori samas niivõrd keeleandekas inimene oskab 20 aasta aastasena vähemalt 17 keelt, et see on ikkagi fenomen. Nõiajaanuaris võiks olla Anton Hansen Tammsaare päev ja. Professor Veideman tegigi seal ettepanek, et minule see väga-väga meeldiks, ütles, et siin põhjanaabritel, soomlastel on ju mitmed kirjandusklassikute päevad, mida tähistatakse siis miks mitte, et küsida tjah veel tulla Kristjani juurde tagasi, et miks Kristjan, Jaak ja luuletaja mitte keegi teine jälle see, et, et see prohveti ettekuulutus eesti keelele ja, ja keeltab kuidagi kasutama just luule on see, mis on see nüüd ütleme, ülimaid vorme. Seetõttu eesti keele päeva tähistamine on seotud Kristjani jaaguga. Aga küsimus oli veel selles, et alguses oli juttu, et see segadus, aga kui tähtis on, kuidas me nimetame just õigus, ma mõte, mõte läks rändama. No näiteks selle maa keele puhul ja emakeele või eesti keele puhul ka, et mina kõnelesin siin peamiselt neist kahest sõnast kui sünonüümidest. Aga kindlasti tuleks siin esile tuua ka Kalle Elleri arvamus. Tema on öelnud, et Need ei ole päris sünonüümid ikkagi et need on erineva tähendusega mõisted. Et nende sõnade vahetusega või kui eesti keel emakeel hakkas domineerima, muutus eestlaste kultuur. Elulaad muutus niivõrd palju, et neid tuleks eelistada, nii et tema on teinud sellist vahet. Lõppkokkuvõttes mulle tundub, ma tahaksin osundada meie peapiiskopi Urmas Viilma maad, kes tõi aastapäeva kõnes sisse sellise mõiste nagu esto vaatilisus ja, ja mis on oluline või mida seest vaatilisus tema jaoks tähendab see on vastu vastutustundlik uuendus millega kaasneb innovaatilises arendustegevuses teadliku vastutuse võtmine rahvusliku pärandi identiteedi, keskkonna, kultuuri kõige selle eest, mis aitab säilitada uuenduste käigus oma nägu. Mulle jääb siin heakskiitvalt noogutada ja tunnustada väga hea sõnaga see-eest ja väikse sellise keelemängu eest ma kuulasin ise ka peapiiskopi sõnavõttu paides, ega ma ei eksi, paides oli ja selles selles samas sõnavõtus ta nimetas ka seda, et Eesti ei tohiks muutuda Eesti vabariigiks, et paigas, kus see omase identiteet eesti keel, kultuur unustatakse, mulle meeldis ka see väljend väga. Ees on meil veel hulga igasuguseid tähtpäevi sellel aastal ja järgmisel aastal, kui on eesti keele aasta sügisel saab sajaaastaseks õigekeelsussõnaraamat. Sügisel on Läti 100. aastapäev ja kuna me oleme Vikerraadios eesti loo saates läbi käinud Kristian Jaak Petersoni teekonna, meie käisime küll Tartust Riiga ja Riiast Tartusse, aga võib ju ka teistpidi käia, siis. Ma kutsun kõiki üles, kas teie olete käinud selle teekonna läbi, mitte jalgsi? Maimate ei pea jalgsi käima, tänapäeval. Kes ei ole käinud, aga Riias? Jah, ma olen käinud ka kadunud Tõnu karma on teinud ekskursioone. Näidanud ka tõenäolist Kristian Jaagu matusepaika ja nii edasi taga olen käinud. Ja et selle teekonna võiks ette võtta, et kõiki neid tähtpäevi tähistada, olgu Eesti omad või läti omad, olgu keele omad või lihtsalt meie rahvale olulised olulised päevad ja enne soovitan kuulata Eesti lugu, sealt saab aimu, kuhu minna ja mida teha. Aitäh teile, Tõnu Tender. Suur tänu väga ilusa soovi eest. Siin aastatest juba kümmekond aastat tagasi olin Siberi eestlastel külas ülemused rukis ja sealne külavanem ütles nõnda jah, et kui on ka pidupäevi neile ka puhkpilliorkestrile väga tähtis, siis annab jälle pidupäev, annab palju jõudu veel tööd teha, et selles mõttes on väga tore pidupäevi, aga nad innustavad ka tööd tegema. Kõike head.