Mina olen Lauri Kink. Loen teile, Veiko Belials, loo metsavaim. Seisin välu servas ja lasin metsa vaikusele endasse voolata, enne kui edasi läksin. Metsavaikus. Vale ütlemine tegelikult on metsarahu ja kuid mitte metsavaikus. Mets pole vaikne, vähemalt selle jaoks, kes kuulata oskab ja tahab. Mitte kunagi. Ja mina oskasin ja tahtsin. Metsas oli alati, mida kuulata. Haavad värisesid isegi vaikse ilmaga. Marxi sahises rohi, kus siug või sisalik. Aga võib olla ka, et mõni leet või karihiir endale teed, rajas. Kusagil peadpööritavas kõrgustes hõikus viu. Vaevutajutava nagin aga pakatasid kevadel pungade avanesid käbid. Suvel täitis õhku kumalaste ja vaablaste kuume, ummin. Sügiseti võis juba kaugelt tunnetada kihulase parvede surumist, mis õhu liikuma lõi. Talvel oli see lumi, mis vajudes ja okstelt pudenedes metsa oma karges Rosinaga täitis. Mets vaikis, polnud enam elus. See oli surnud. Kuid ei, isegi surnud mets polnud hääletu. Siin-seal murdus raginal mõni oks, mis ei suutnud enam iseenda raskust ülal kanda. Väsinud puit naksata vajudes. Kusagilt kostus hinge lõhestavad käginud, kui tuul kahte kuivanud tüve vastamisi hõõrus. Olin kogu selle maailma avastanud juba ammu poisipõlves mäletan veel hägusalt vanaisa, kes mind oma põlvel hoides pajatas lugusid haldja, väludest, murueide tütardest, metsavanast ja muist imeasjast, mida metsas võib leida. Kes teab, võib-olla just seetõttu otsisin suuremaks saades, kui vanaisa juba ammu surnud oli, üles koha, kus ta kunagi elas. Talu seal loomulikult enam polnud, vaid vaevutajutav maja ase, mida ümbritsesid iidvanad ja samblasse kasvanud poolmetsikud õunapuud. Kuid mets oli alles. See mets saigi minu poisipõlve mängumaaks. Tegin sinna pikki matku elasinonnides, mida okstest ja samblast ehitasin ning sulasin metsaga lõpuks täielikult ühte. See oli imeline aeg. Õppisin tundma kõiki saladusi, mida mets võis mulle pakkuda. Mõistsin ta vähimatki tunde nüanssi. Me kasvasime koos. Pikapeale võttis ka mets mind omaks. Teadsin kõikide maasikalagedaid ja Vabarna puhmaid, seenekohti ja mustikapaiku, põdraradu ja karukoopaid. Võisin tundide kaupa lesida mõnel metsalagendikul ja vaadata tähti, mis olid käeulatuses. Võisin kuulata tirtsude siristamist ning hingata küpsete metsmaasikate ja suve pööritama panevat lõhna. Ja lõpuks avas mets mulle oma haldja välud. See oli hoopis teine maailm. Muinasjutulise on, kui keegi eales ette suudab kujutada. Maailm, mis eksisteerib kõrvuti meie omaga. Vanem, parem ja täiuslikum. Haldja võlud olid vaid väravaks sellesse maailma. Neid jäi aina vähemaks. Tudengipõlves hakati mind kutsuma metsavaimuks. Mul oli romantika kuulsus. Tüdrukud naersid, minust uhkab sambla ja männivaiguhõngu. Nad lausa rippusid mul küljes. Mina rääkisin neile päikesetõusudest väikese raba servas metsisemängust tähtedest, mis sumedatel augustiöödel metsa kohal säravad sügisesest ududest ja esimestest hallaöödest lumevaikusest ja härmatunud okste filigraanne mustritest. Oleksin võinud teist saada ükskõik keda nad oleksid kõik rõõmuga nõus olnud. Kuid milleks? Milleks sellele tavalised tüdrukud, kes on kordki näinud murueide tütreid haldjavalul alasti tantsimas kui kastepiisad säravad nende jalge all nagu tähed ja tähed läigivad kõigis vikerkaarevärvides, nagu kastepisarad tõusva päikese esimestes kiirtes. Metsa sattusin ma sel ajal harva. Kuid seda olulisemad, need käigud olid moodsa, kui laadisin ennast. See on unustamatu tunne. Seista sajaaastast mändi emmates põsk vastu tema sooja korbatanud tüve ja tunda, kuidas energia, mille linn on sinust välja imenud, korraga tagasi voolab. Pead tõstes võib näha, kuidas puuulatuv lasuursinises taevas sõudvat pilvede keskel kõigub. See vaatepilt paneb pea ringi käima ja tekitab tunde, et ka mina ulatunud pilvedeni. Jalad kerkivad maast lahti ja ma hõljun energiavoos, mis kannab mind üles, täitis iga mu raku. Neil hetkedel olin ma osake kõiksusest, osake metsast. Ma hingasin temaga ühes rütmis. Seda mändi kutsusin ma hingepuuks. See oli minu paik, koht, mis mind omaks tunnistas. Tundsin, et mingil viisil on saatused ühte põimunud. Just see mänd andis mulle jõudu ja hoidis mind elus maandus mu pinged ja leevendas muresid. Selle puu juurde tulin ma nagu koju. Ja hetked, mis ma siin veetsin, olid täiuslikkuse, rahu ja tasakaaluhetked. Just sellisel hetkel Valdek mind leidiski. See oli minu esimene kohtumine selle mehega. Ta tormas mulle kallale nagu marukoer ja kulus hulk aega, enne kui ma taipasin, mis tal viga on. Selgus, et oli juba kolhoosiajal vanaisa maadele maja ehitanud ja pidas nüüd ka metsa enda omaks. Oli erastamistaotlusega sisse andnud, kuigi õigusjärglasena pidanuks maa mulle kuuluma. Mind pidas ta mingiks suliks ja metsavargaks, kes on tulnud tema metsa ilusamaid puid välja valima ja nüüd nende ümbermõõtu mõõdab. Püüdsin talle selgitada, et ka minul on taotluse esitatud ja kuni maa pole katastris, pole see ei tema ega minu oma. Pealegi lubab metsaseadus kõigil piiramata või tähistamata erametsades viibida. Seda kutsutakse igamehe õiguseks. Igal mehel pole minu metsas mingit õigust, läks ta seepeale keema ja lubas järgmine kord püssiga tulla. Selline ta oli piiratud ja kujutlusvõimeta jurakas, kes oskas mõelda ainult kategooriates. Kasulik ja kahjulik. Mets oli ilmselgelt kasulik. Tema nägigi metsas vaid raha, mis ilmaasjata tuule käes latvu kõigutab. Mina olin arvatavasti kahjulik. Ei lasknud tal metsa oma, tahtsin maha võtta ja vedasin korra isegi keskkonnainspektori kohale. Tookord ähvardas ta mind tõepoolest püssiga, käskis metsast eemale hoida. Ega ma hoolinud käisin edasi hoidsin ta tegemistel silma peal ja hoolitsesin selle eest, et mu side metsaga ei kaoks. Pealegi olin ma selle metsa küljes kinni, osa minust mu hingepuu kasvas ja sealt muidugi ei pääsenud, maga kohtumistest Valdekuga. Olin jahmunud ja tulivihane, kui kuulsin, et ta tahab taganukka kuusiku maha võtta. See oli tihe ja hämar, laas võimsate puudega, mida ümbritsesid erkrohelisi haldjavalusid. Hoolimata põlislaaneloomadest väljanägemisest oli taga Nuka suhteliselt noor mets ja vaid asjaolu, et tegu oli viljaka maaga, millel kasvanud kuused kauge kandi ligipääsmatu seetõttu juba aastakümneid hooldamata muutis ta ürgmetsa sarnaseks. Ürgsusest olulisemgi oli aga see, et taganuka haldja talud olid ühed vähestest uutest väravatest. Need olid avatud siis, kui väravaid kõikjal mujal suleti. Üritasin Valdekule aru pähe panna. Teadsin, et raha on ainuke argument, mis teda veenda suudaks. Seepärast rõhusingi raie mõttetusele. See on raha raiskamine, rääkisin ma talle. Puu on jäme, aga palki sealt ei tule, kõik puha pessu täis, vaata ise, millised pudeli nad on hea mulla peal kasvanud. Raiskad ainult raha ja vedruga, kauged. Valdek ainult irvitas. Mis ajast mina tema raha pärast muret olen hakanud tundma. Ja pesust, ta teab tal patoloogi pabergi olemas. Sanitaarlageraie. Ja tookord oli asi lausa inetuks läinud. Ma ei tahtnud seda meenutada, kuid polnud parata. Nüüd oli Valdek ikka kuusiku kallale läinud. Teadsin, et pean ta peatama metsa pärast haldjavalude pärast. Iseenda pärast okastest kaetud rada lookles puude vahel. Jätsin väru selja taha ja liikusin vaikselt läbi metsa, neelates kanarbiku juba kaduvat lõhnakirjurähni toksimist, lehtede kahinat. See oli minu mets, mina olin siin kodus. Metsa vain, nii mind hüüti. Valdek oli võõras sissetungija. Tema koht polnud siin ja ma tahtsin hoolt kanda, et ta siia jääks. Seisatasin tahtmatult, olin taas üle pika aja suure männi juurde jõudnud. Astusin pikkamisi lähemale, haarasin tüve ümbert kinni, surusin põse vastu sooja korpa ja sulgesin silmad. Mul oli vaja end koguda selleks, mis mul ees seisis. Mul oli jõudu vaja, palju jõudu, jõudu selleks, mida ma tegemas olin. Sest selles ei saanud haldja paluda asukad mind aidata. Nemad olid esimesed. Neis, polnud kadedust ega ahnust. Just sellepärast ei mõistundad seda, mida Valdek tegemas oli, sellepärast ei osanud nad ka karta. Aga neis polnud ka vihkamist. Ja sellepärast ei saanud teha ka seda, mida mina nüüd tegema läksin. Surusin end vastu tüve ja tundsin, kuidas puu mind omaks võttis. Pikkamisi sulasinane kokku. Hing ja puuhingepuu. Just siin Valdek mind tookord maha lasigi.