Kõneleme järgnevalt ühes tuntud Nõukogude luuletajast laululoojast ja tuletame meelde mitmete heliloojate meloodiaid. Ma. Sajandivahetusel oli Tsaari-Venemaal ja nii ka Smolenski mail veel aeg, kus paljud ei osanud lugeda ega kirjutada. Ka tema ema mitte. Kuid tal oli õnne. Isa mõistis kirjakunsti, võis töötada vallakirjutaja abina ja postiametnikuna ning ta õpetas poja lugema. Ja ehkki ei ole tulevase luuletaja lapsepõlveelus, tähtsusetu seegi, et perekond sidus end kestvalt külaga. Kuna isa otsustas Et rakendada oma käte jõudu käsitöölisena ja väike maapidajana Nii kiilu. Viilu. Juba 10 aastaselt tuli poisikeselgi teha kirjatööd ei saanud ta ju kuidagi keelduda paberile panemast kaasinimestele vajalikke teateid. Tuli külane ju palvel näiteks kirjalikult teatada linna tööd otsima läinud armsamale. Mis uudist, kohalejäänute eluolus, kuidas aastaajad avalduvad ümbruse looduses? 14 aastaselt kirjutas ta luuletuse kangelasliku, sest tema sangar oli vene sõjamees, kes võitles esimese maailmasõja rindel kodumaad kaitstes. Suures isamaasõjas oleks ta tahtnud olla ise relvakandja, kuid takistas raske silmahaigus, mis sundis teda läbi elu kandma tugevajõulisi prille. Kuid võitiesliku patriootiliselt hingestatud tööd jätkus talle ka ajakirjanikuna ja poeetilise sõna seadjana. Oimu Laaned, nurmed, udud metsad, oined, laiad luhad, heinamaad, käisid teid neid meie partisanid läksid kurja vaenlast lööma naad. Nii sündiski helilooja Sahharovi laul. Oimuudud Neist aastaist pärinevad ka Matvei plaanteri viisistatud Balkani tähtede all ja rindeäärses metsas. Kuulsõlg puistab Kask täis söögis hõngu. Ja neel ostad Anavar, mis hinge nukraks. Nii ka juba ja nii mäng, mis hurma kuulaja. ELVL ees, onu võitlus, räng ving rändab. Adme keeva tooma Köla sööma. Ja seal neid oota meie Kriisa puhub raske võitlustund, ego ükski me ees ka siis, kui piinarikas surm see saaks. Viis sõbrad, kui me kord veel Eks kauni veel päev homme koetav. Laas saama keskmed. Ja või? Puistab kas täis söögi? Ja Nil koostab mis hinge nukraks tee. Iga plika on juba ja mis, kuula ja eelmeelest, onu võitlus, räng. Lapsepõlvest on tal mõndagi iseloomulikku jutustada. Külakool oli, aga kuidas sa seal talvel käid? Viiske, tõsi küll, ma oskasin ise endale punuda. Nii et jalavarjudega oli asi hästi. Kuid polnud ju midagi üleriided selga panna. Ja nõnda ma siis istusin terve talve otsa nii-öelda ahju peal. Samuti mõjusid haiged silmad, mis ei lasknud klassi tahvlit lugeda. Esimese sky pingis istudes abistasid teda aga kaastundlikud õpetajad, kes tõid talle õpikut koju andekalt. Poisil õnnestus kiirendatud korras õppida ja nii pääses ta gümnaasimegi. Algusest peale leidus tema värssides rahvalaulu janek rassovi mõju. Polnud neis ainult veel seda poeetilist avarust ja vaba voolavust mis hiljem, nagu hellade mälestustena ta luules helisema hakkas. Viited. See oli nõu kogelgi aastate algus, kui noorukis sai ajakirjanik. Maju, kujutle endale olemasolu lahus rahva elust ja revolutsioonist. Märgita oma autobiograafias. 1918. aastal tuli tal teha läbi raske katsumus vilja varumisel, tonni mail sattus ta valge kaartlaste haardesse ja mõisteti mahalaskmisele. Ainult punaarmee kiire sissetung asulasse päästis vangid, hukkamisest. Ei saa jätta rääkimata, kuidas ta maakolkas esimesi ajalehenumbreid välja andis. Kaks aastat tegin seda üksi. Kõik materjal esimesest, kuni viimaseni tuli kirjutada käsitsi. Ladusin ise tähed ritta ja lugesin korrektuuri. Vahelmentasin ise trüki pressigi. Kuid kõik arenes uut ilmet, sai rahva elu ja noore tööle andunud kirjamehe väljenduslaad. Tema salmide tiibukus. Kuulsa Jessenini kohta on sümboolselt öeldud suur poeet, kes jättis küla, kuid linna ei jõudnud. Luuletaja, kellest siin kõneleme küla linnaga, kultuurilises mõttes, aga juba lähendas unistades küla heaolust. Tulevikus andis ta esimesele luuletuskogule aimata laskva sisu ja peal kirjagi juhtmed õlgkatuse all. Vaatamata Jessenini tugevale mõjule oma lüürilise laadi kujunemises jäi tema siht, eesmärgid ja elukäik mitmeti teistsuguseks. Tema patriotism oli rahvalähedasem ja kui nii sobiks luule kohta öelda asjalikum praktilisem. Ta ei pannud oma luuleridu kirja otseselt viisistamiseks. Neid pole heliloojate poolt tellitud, küll aga trükisõnast avastatud. Luuletaja on ise tunnistanud, et teda on mõnigi kord mõtteid tundeid sõnastades vedelenud mõne meelde kerkinud rahvalaulu alged, mida võiks edasi arendada oma sooviliselt, võib-olla kaasaegsemalt. Nii on ta tuntud õunapuu õitelaulus muutnud algus salmi ainult paar sõna edasi, aga lisanud sellele pikema omapoolse arenduse ja tulnud kordamiste staažiitsi juurde. Veel võrdlusi, õigemini erinevusi Jessenilist. Kui üks on patriarhaalse vene küla laulik, siis teine aastat viis noorem nägi juba ette maaelu noorenemist ja uuenemist. Värsside kõla kujundeis leiavad juba koha sedalaadi uut tuntuga siduvad võrdlused, nagu laternate rida on, kui tuledest reastatud piht ära või näiteks varesnurmel astub tähtsalt nagu Ülo agronoom. Rääkida. Ja ikka on. Ja see On? Ja. Saeöeldu. Oo jaa. Oo. Ja sõnaseadja mahe huumor põhiliselt on seegi rahva suust kuuldu ja elunähtustest välja loeta poeemi na kujundatud laulude tsüklis neli soovi peab sulas, mees Stepan oma õnne võtmeiks. Nelja asja. Abielluda armastatud tütarlapsega. Osta raud tatud saapad, õppida lugema ja sõita kunagi raud teel. Ja kui palju tunde ning mõtterikast elu on järgnevas ainult 16-st värsireast koosnevas luuletuses, millele liitub omakorda haarav meloodia. Muide, üldtuntud pealkirja sai luuletus alles lauluna. Algselt oli selleks esimene rida. Siiski. Kuskil aeg no. Ei no eks? Iga. Ainuüksi innu kraana ei ka. Skoor. Aga et siis? Ta keeleni ta ees. Noormees, miks müüd? Kyll. Maad. Nüüd mäetööde. Müük siis töös. 1943. aastal omistati luuletajale laulud tekstide, Katjuša ja teiste eest riiklik preemia. Poole sellest annetas ta kodukandi kultuurielu arendamiseks. Nii saadi üles ehitada fašistide poolt maha põletatud kohaliku kultuurimaja. Luuletajale saadetakse rohkesti kirju rindelt. Neis öeldakse, on tulnud üle elada raskeid päevi, kuid keegi pole norgu jäänud. Tihti on meid selles abistanud teie laulud teises kirjas. Meil on lõõtspill ja mängija, kahjuks on aga pill nii Päivi näinud, et kui palume meest mängida, on kogu meie jagu platsis, et lõõtsa lõhesid pehme leivaga kinni kleepida. Kuna aga parandas ei pea kaua vastu, soovitame pillimehed mängida ainult kõige armsamaid laule. Kes teda võib teada, Katjuša kaevul. Rohkemat vill ei luba, läheb jälle liimist lahti. Kõnesolevatest lauludest jõudis meile Eestisse 1940. aastal Katjuša kaetjake. Laul sai kohe väga populaarseks ja selles mõttes võistles temaga ehk ainult gruusia rahvalaul suuliku eestikeelsed tõlked Giaan tema lauludest nüüd juba kaugelt üle paarikeelne. Heli loojatena nimetame aga nende puhul plaantherit, tuna, jäskit, makroussowit, Sahharovi Novikovi. Mitmedki neist on meil linti laulnud Georg Ots, Veera neelus. Meie raadioansamblid. Ja eks enamasti ei ole siis ka teadvustatud sõnade autor Mihhail Isakovski.