Mina olen maimu pajusaar ja loen teile väikese jutukese huugo angervaksa väike kiri emale. Andrus tahtis emale kirja kirjutada, tahtis kirjutada sellest, kuidas tal läheb suvitamine vanaema juures. Selleks oli vaja pliiatsit ja paberit. Paberi leidis ta varsti, sest vanaemal oli kummutil kaks ruudulist vihikut. Vanaema rebis sealt välja kaks lehte, nii et mõlemad lehed kokku jäid. Ainult traadi otstest tekkinud augukesi paistsid murdekohal. Siis vaatas Andrust pliiatsi järele ringi. Seda ei leidunud. Kingist ja sulepeast ei maksnud mõeldagi, sest neid polnud. Vanaema oli harjunud ainult pliiatsiga kirjutama. Viimaks leiti vanaema abiga pliiats. Ent pliiats soliit, selle süsi oli murdunud. Pliiats vajas teritamist. Andrus vaatas ringi, millega pliiatsit teritada. Mine võta köögist leivanuga, ütles vanaema. Leivanoaga ei saa pliiatsit teritada, vastase Andrus. Ta on liiga suur. Aga võib-olla on sul vanaema, mõni väiksem nuga, väiksem nuga, see pani vanaema mõtlema, kust võtab ta väiksema noa. Alati on ta oma pliiatsi leivanoaga teritanud. Tõsi, see ei tule hästi välja ja sisigi võib murduda. Eks Andrusel oli õigus, et pliiatsit on vaja teritada väiksema noaga. Siis tuli talle meelde, et vanaisal peaks kusagil käänis peaga nuga olema. Kus võiks olla vist lauasahtlis, kui vanamees pole teda endaga jahile kaasa võtnud. Ja tõepoolest nuga leidus. Aga see oli nii nüri. Pliiatsit üldse ei lõiganud. Nähtavasti niisugust riistapuud ei taha vanaisagi enam. Nukaali vaja teretada. Eks ta siis pliiatsi teritamiseks ikka kõlba. Andrus, mine kuuri taha, seal on vanaisa, käi sellega, saad noa teravaks. Andrus läks kuuri taha, kuid sealt käia ei leidnud. Ta tuli tagasi vanaema käia, kuuri taga ei ole. Tuletas vanaema midagi meelde. Ja eks vanamees viis möödunud nädalal selle käia puukuur nii et vihma peale ei 100-ks. Nii et mine siis puukuuri. Andrus läks kohe hüpates puukuuri juurde. Ent selle uks oli lukus. Vanaema kuuri uks on lukus. Tohhoosseuge, kes ta siis lukku pani? Pragas vanaema, eks vanamees on selle lukku keeranud. Hakati võtit otsima. Kus võtme Mait siis võiks olla. Tavaliselt oli ta esikus naela otsas. Vaadati sinna. Too hoobime, kas ta tõesti on võtmetasku pannud, pahandas vanaema. Otsiti põiki igalt poolt, kuid mis kadunuks jäi, see oli võti. Vanaema oli nõutu. Vist tuleb sul nuga luisuga teritada. Kus luisk on? Kus võisid luisud olla? Eks nad ole kõik vikatit juures sellest pagana puukuuris, mille uks on lukus ja võti kadunud. No mis sa hing teed, nii see asi ongi. Et kirjutada väike kiri emale tuli võita kümmendatistust. Proovi Andrus nuga teritada, uksepakul, leidis vanaema viimaks väljapääsu. Uksepakul. Imestas Andrus, kas selle saab siis nuga teritada? Saab küll, miks ei saa? Naised ikka ihuvad oma nuga uksepakul, seletas vanaema. Vaata, ma näitan, kuidas seda tehakse. Ta võitis suurele Ivannuaistus väikesele kolme algsele ja Riley eakas teritama. Andrus vaatas pealt. Siis võttis ta oma käänist, istus järile ja hakkas vanaema kombel nuga ühte külgipidi ühele poole ja teist külge pidi teisele poole mööda uksepakku edasi-tagasi tõmbama. Pärast seda, kui oli mitukümmend korda sedaviisi nuga uksepakul ihunud, proovis ta pliiatsit teritada. Kuid nuga oli endiselt žürii. Viimaks tuli vanaemale uus mõte. Ta seisis hetke paigal ja ütles. Kuule, Andrus, seal kuuri tagaseinas on kaks lauda lahti. Kanad käivad selt sisse ja välja, eks sinagi peaksid sealt sisse mahtuma. Ja vanaema vaatas Andrust muheledes ja kaasa meie suurest kollasest kanast paksem polegi. Ta tuli ise kaasa ja näitas, kust lauad pidid lahti olema. Andrus sikutas, kuid lauad järele ei andnud. Vaata imetüüdis manama. Eks vanamees on need kinni löönud, vanad raiped, sõital, korra õngeussid karbist ära ja kus oli alles lugu. Vanamees läks kalale ja võttis tühja karbi kaasa. Naeris vanaema ja Andrus naeris kaasa. Nüüd ei aita midagi, ütles lõpuks vanaema. Tuleb ukselukk maha murda või jäta tirid kirjutamata. Aga vanaisale ei meeldi vist, kui me luku maha murramne, kahtles Andrus. Nojah, ega see talle meeldi. Aga mis me siis muud teha saame? Nende sõnadega haaras ta lukust kinni ja ennäe imet. Lukk tuli koos obadusega seinast välja. Mood, kus lutikas puhandas vanaema või koosobadusega, kargas välja. Ta viskas lukku koos obadusega vihaselt maha. Niisugust lukku raibet pole vaja, ainult moe pärast ees. Siis mingi puukuuri. Käi, olid kohal, kahekesi tervitati nuga, vanaema väntas Andrus hoidisterarhiivil seda tööta tundis, sest oli varemgi nuga käijal tervitanud. Kui nuga käijal oli juba oma jao kätte saanud, võttis Andrus vikati tahu ja andis sellega noale viima. Selliffi. Nuga oli nüüd terav ja pliiatsi teritamine läks libedasti. Mina elan hästi. Päesti, tervitasime vanaemaga nuga tema käies, mina hoidsin tera nuga, teavitasime sellekset pliiatsid teravaks teha. Ja pliiatsit oli vaja teravaks teha. Selleks, et sinule kirja kirjutada. Käin iga päev suplemas. Ela hästi, ema, sinu poeg Andrus. Kiri sai valmis, kleebiti ümbrikusse, kirjutati aadress peale ja Andrus jooksis postkontori juurde seda kirjakasti laskma.