Mina olen Sepo Seeman ja loen Arvo Valtoni loo Minni Claus poleks osanud öelda, kas ta võttis käigu teadlikult ette või juhtus see kogemata. Ta otsis innustust ja oma pooleliolevale lavastusele mõtet. Seni oli ta lootnud, et sündmustik ise lohistab teda lõpuni ja seal selgub ootamatult ainukordne temanäoline ürgajast. Ettemääratu, mida ta tahab maailmale kuulutada. Aga juba enne keskpaika võttis vibama. Lugu sai pöörata nõnda või teisiti vaimustavat sõnumit rahvale või rahva paremale osale ei tõotanud ükski võimalikest suundadest. Mõni tulevik näitas halli labasuste. Teine oli küll värviline, kuid tobe, kolmas tahtis suretada igavuse kätte. Midagi ennekuulmatut polnud Claus krimpelil nähtavasti ka seekord öelda. Ta sammus surnuaeda, luges nimesid ja eludaatumeid. Mõned neist olid üsna erutavad, aga pidet lavastusele ei pakkunud. Romantika ajad on jäädavalt möödas, mõtles tuntud lavastaja. Kivi kivis kinni, inimene urgitseb igaviku pragudes. Wager pole valge idu, ET ajastut lõhestaks. Surnuaiast ja midagi ei leidnud, kõndis ta tagasi asfaldile, jõudis vanade asjade kaupluseni relvaseppade tänavas. Sõna oli alles sellel sajandil loodud, aga uulitsa oli kulgenud juba üle-eelmisest. Antikvaar tundis linnateatri asutajaid ning uskus võivat oma pudi-padi ka toetada järjekordset tüki. Ma mäletan, teil oli kunagi üks kolp müügil. Ega nüüd ole? Küsis Klaus. Hamlet näitas vanahärra oma eruditsiooni. Pole oluline, tähendas lavastaja. Piinlikult tundis, et asjata on meelitatud. Mul pole väljas, keegi ei ostnud, aga keldris on kolm tükki. Claus hoidis luuki kuni antikvaar vanaaegsesse kivikongilonis. Siin oli tardunud kummaline maailma, aga tulevikku pürgiv kunstimees ei lasknud end sellest segada. Mees tõstis pealuugi servale ilmselt oma kõige parema. Juba eemalt oli näha, et seda oli lakitud. All oli meisterdatud hõbedavärvi alus. Sellisega peletaks laiali kõik õhus hõljuvad geeniused. Ei, ei, ei, see ei lähe hüüdiste keldrisse lootuses, et ülejäänud kaup töötlema. Ta vanahärra peitis oma parema varanduse keldri pimedusse ning tõi lagedale kaks pealuud, mis omavahel tublisti erinesid. Need olid hoopis paremad, teine koguni mõranenud. Milline asjaolu andis tunnistust ajaloost? Kumb neist on naisterahva oma päris nõukas ostja, niipea kui kaupmees ka oma kolba kahe müüdava kõrvale nähtavale pani. Asjatundja kõhkles, kuid lõpuks peatus sõrm väiksemal pealuul, mida Klaus oleks arvanud naisterahva omaks. Selle ma võtan, uhkustas teatrimees. Vanahärra tahtis kätte jääva kauba tagasi keldrisse peita, ent mõtles siis ümber. Paistis olevat minekut tarvis teine peibutuseks vitriini panna. Lavastaja läks sisse pakitud kolbaga koju, asetas selle enesed kirjutuslauale ning pani talle nimeks Minny. Sa elasid ja ootasid. Ütle mulle oma surma. Mõte nõudis kunstimees uus asukalt. Ta kõndis mööda tuba, keetis köögis kohvi, sirbis näidendi käsikirja ning lavastaja märkmeid, millest oli hirmsasti tüdinud. Aeg-ajalt astus ta Minni ette ning vestles temaga. Kui ma lasen ekspertidel kindlaks teha, mis sajandist sa pärit oled, siis on teada, kui palju ma sinust targem olen. Kas mitte hirvitanud tema üle? Õukonnaintriigide sai osalenud, ega ju. Aga mõne draama mängisid maha kindlasti. Me kõik oleme ju väikesed lavastajaid, kes kodus, kes tööl. Kriitikute hambusse satume ka. Aga mitte igavest ei kirjutata ajalehes. Olmedramaturgi ja minu vahel on see vahe, et tema on löödud, kui temast kirjutatakse. Mina olen löödud, kui ei kirjutata. Minni ei hoolinud Klausi vaevadest. Ta naeratas ebamaiselt. Mida rohkem päevi Klaus Minniga suhtles, seda enam harjus ta temaga ära. Vastu nädala pärast ei erinenud nii omapärane miini teistest naistest, keda Claus tundis. Ehkki nendel olid pealuu küljes veel jalad ja mõned muud kehaosad, mis hetkel väike lina lavastaja Minnisse tõsiselt armus. Seda oli võimatu kindlaks teha. On ju armastuse teed nagu kotkalend taeval, kui tsiteerida raamatute raamatut. Et me üllast tunnete igasuguse müstika abil tagant õhutame, on inimlik ja arusaadav. Meie hallis argipäevas Claus võis pikki tunde istuda, käsi põsakil mini ees ning armunud tobe naeratus äratas ta kortsuliseks, kiskuvad palett vahel võttistaminikese õrnalt käte vahele ning suudles endise naisterahva irevil hambaid. Nendel tundidel ei mõelnud ta oma poolelioleva lavastuse peale. Seega küpses tasapisi näiliselt täielikus unustuses. Ja ühel päeval laksatas Claus oma kallimale lapiti käega lagipähe, kargas valgustatuna üles ning teadis täpselt, kuidas kunstitööga edasi minna. Seda teadis ta täpselt kodus Minni silmakoobaste tungiva vaate paistel. Aga vinges sügises teatrimaja poole tõtates teadmise valgus hajus mõnevõrra helidesse segunes ebakõla. Siiski oli ta veel väge täis kajastus proovisaalis näitlejate ette ning suunas neid kärsitu käega lõpusirgele. Tõesti ühelgi, mis te tahate, lavastus sai valmis maha peeti peaproov ning esietendusel plaksutati viisakalt. Toodi koguni lilli. Nendega kattis Claus kodus Minnikese kolba. Milline naine ei rõõmustaks suremisele määratud õistaimede üle kamini, õhkas romantiliselt kuivaasi veest Ligased lillevarred, kõditasite sajanditevanuseid, luid. Kui Klaus alustas järgmise tüki lavastamist, sosistas ta proovisaali hämarusse. Mul on kodus muusa, aga nõnda, et ükski näitleja seda ei kuuleks. Vaid üks kord vintis peaga oli ta pihtinud tähelepaneliku Leisi näitlejanna, kes kahtlustas teda armunud olekus. Et tal on nii. Mõnikord see ussisugu küsis temalt ülimahedalt ja kuidas Minnikenelav iga kord pani siis Klaus sõrme suule ning ütles. Tasa, ta võib kuulda küllapoliga kõmuhimuline primadonna sunnitud saladust hoidma. Väikelinnahuvilised, arvasid niiged, kuulsa lavastaja on keegi, kust mujalt võtab ta kunstijõu ja realiseerib oma mehelikkust. Uuslavastus sündis üllatavalt sujuvalt vaid paar pikemat mõttepausi eksitasid lavastajat, aga tarvitses tal vaid paar päeva istuda mini ees ning pingsalt vaadata tühjadesse silmakoobastesse kuid ühikut tema kobrutavas ajus täitusid. Kui mitte just hiilgavate ideedega, siis võidavate tegutsemisjuhistega igatahes taas valmis vähem kui poole aastaga provintsilinnateatris lavastus ning taas katid lilled seekord kevadised ajas üha arenevat pealuud mida rooste ei riku ja koid ei pure oli üha uuenev rakkude möll Claus krimpeli südames ning igavene rahu Minni luuse siis. Armastus oli saavutanud suure ja ülla stabiliteedi. Hea oli Klausil, hea oli Minnil. Mees võttis kallima käte vahele ja puus elavat hingeõhku. Tema õõnsustesse. Seeme idaneb igavikus. Miski valgus ka provintsilinnaelanike hingeaines, kui nad külastasid kunstitemplit. Küsiti ju teiegi vahel, kus tuleb kunsti eriline ollus, mis paneb teid härduma ning parandab teie loomust ikka taevastest või maistest muusadest, kõlab vastus. Claus krindbelil olim Minni Te olete ju näinud tema lavastusi, saate nüüd aru, miks need sellised on?