Minu nimi on siina üks küla. Ma loen teleFred, Jüssi, kaks lugu. Usaldus. Keset kõige karmimat veebruari ilmus ei tea kust välja punarind. Punarind on tilluke linnuke, kes siinmail vahel oktoobrikuu lõpuni vastu peab. Aga kui uskuda linnuraamatuid, siis mõnikord on meie läänesaartele ka talveks võib jääda. Nii juhtuski mõne aasta eest Hiiumaal hõngul. Ühel hommikul kükitas punaring lumisel trepil ja vahtis inimesele otsa. Usutavasti oli ta talves südame üle elanud kusagil läheduses lahti soojakese ääres, kus leidis mõne mutuka või püüdis koguni tillukese kalamaimu. Aga nüüd oli kitsas käes. Anna süüa. Linnukese arvestused osutusid õigeks. Jalamaid käivitus operatsioon tibu. Sihvkad saiaraasukest ja tanguteradega punarinnal hinge sees ei peateele fonid helisesid agendid tegutsesid. Kes Tallinnasse tuli, Tõi zookauplusest kaasa jahusse ikka 100 grammi 100 krooni. Tibu kujunes suuremaks sündmuseks, kui kõik kalakasvandust külastavad inimesed. Keegi ei teadnud, kus punarind magas. Aga hommikul lend lesta Purinal ümber esimese trepile astuja pea kanna siia. Harjumatu on vaadata, Ta pihus toitu võtvat punarinda. Harjumatu on kogeda tillukese metsiku olendi lähedust. Olen aastaid vaeva näinud, et õppida elama koos sügava häbitundega oma liigilise kuuluvuse pärast. Inimene on ainus loomaliik, kes on suuteline maa pealt ära hävitama teisi loomaliike ja on seda ka tõeliselt teinud. Ükskõik kuhu ma ilmun ja ükskõik, kui head on mu kavatsused ikka seesama, kes põgeneb kiljudes, kes poeb peitu. Võin kükitada silmitsema õitel, askeldavaid mesilasi või teerajal sagi vaid sipelgaid. Aga siiski parem, kui ma seda ei tee. Vaadake tänavakohviku varblase silmi, kui ta teie taldrikul olevat koogitüki sihib. Ei mingit usaldust, mitte mingisugust. See on nüüd, istub seal punarindoksa raul ja vaatab sulle poole meetri kauguselt rahumeeli otsa. Suunata poole fotoobjektiivi, mida vares ei kannata 100 meetri kauguselt taga, tema heliendage ära. Ei lenda täna. Homme-ülehomme ei lendan nädala pärastki. Lõpuks harjud sellega, aga mitte päriselt. Keegi usaldab sind. Siin on midagi korrast ära, miski läheb sassi peas, seal küll mitte. Läheb hinges. Sõnajalgade salapära hoomas inimene usutavasti juba oma soo koidikul. Minu esimesel sõnajala elamusel on küll salapära hõngu ja see mälestus ulatub tagasi mu teadliku elu algusaega. Ega siis päris muidu ju ka ei räägi. Et ühe inimolendi eluteel on mõndagi ühist tema arengulooga üldse. See oli nii. Me sõitsime kolmekesi ema, vend ja mina külla tapale. Tapal elas ema, vend, onu Ets oma perega. Pidin olema siis neljane, sest onu Ets oli veel elus. Aga tema sai pommirünnakus surma üsna kohe pärast seda, kui sõda oli alanud. Seal tapal me kõigepealt muidugi sõime ja jõime, siis võeti korvid ja mingi maasikale. Lastele tegi onu Ets maasikate tarvis kase tohust torbikud. Olime pikka päeva metsas, täiskasvanud aina korjasid marju ja meie saime pudelist juua moosivett. Siis hakkas müristama ja me läksime ühte tallu vihmavarju. Köögis oli hirmus soe ja kole palju kärbseid ja karjapoiss ragistas meile puust tehtud käristit. Niisugust lojuste hirmutamiseks mõeldud käristit ei ole ma pärast seda enam kuuludega näinud. Mis sellel kõigel Sõnajalgadega pistmist on? On ikka. Korvid seisid seina ääres põrandal. Kui vihm üle jäi ja meie seltskond minekule sättis, nägin, et need olid ääretasamarju täis, aga sõnajalalehtedega niimoodi kaetud, et maasikaid peaaegu polnudki näha. Kükitasin kõige suurema korvi juurde asja lähemalt uurima. Ja mulle lõi ninna iseäralik tugev lõhn. Korvlõhnas punaselt ja roheliselt punast lõhna. Juba teadsin maasikad ja mu näpud lõhnasid punaselt. Agar roheline lõhn oli uus ja see jäi mulle meelde. Rääkisin emale pärast rohelisest lõhnast, mis marja kordist koos punasega levis. Aga poleks pidanud rääkima. Ema ütles, et see on rumal jutt, sest lõhn ei saa kuidagimoodi olla roheline. Ja mina ei saanud aru, miks ema aru ei saa. Et lõhn mitte ainult ei saa olla roheline vaid lihtsalt on roheline. Kui juba minu ema ei mõista, et aruvaral lahterdatud maailmal meie ümber on sügavam ja sõnulseletamatu sisu siis pole seda mõistmist oodata kelleltki teiselt ega kusagilt mujalt. Sellest ajast hingan soojade ilmadega sõna jalatisnikutesse tudes sügavate sõõmudega sisse rohelist lõhna. On sadu teisigi lõhnu, aga mis neist ikka rääkida? Sellel pole lihtsalt mõtet, sest kõik need lõhnad on rohelise lõhnaga seotud. Ja muidugi on see üks rumal jutt. Ent samas on ajad muutunud ja inimesed loodetavasti ka. Ja sellepärast pean siinkohal siiski ühe viimase ja väga olulise märkuse tegema. Maasika korvidel seal tappa ligidalt talu köögis olid naiste sõnajala lehed. Lood sõnajalaõiest on selle kõrval vaid pinnavirvendus.