Tere, mina olen Helle kuningas. Loen teile peet, vallaku novel, lekki, eelhirm. Nigel molkus oli see metsaülema 10 aastane poeg, pikk ja kõhn. Kevadel tuli ta linnakoolist koju. Roheline kuld servadega nokad peas. Tumerohelise kuue varrukad, narmaskile määrdunud, põlvpüksid lühikesed luised põlve kedrata, paljad. Ta nägu oli Luibake, tunnetas ta nendest. Ta pealmine huul oli pikk kummis. Ta vildakad mandujab, õhk, hambad alati nähtaval. Ta punased juuksed hoidusid püsti nagu noore kukehari. Ta silmad olid imeväikesed punakas, hallide vilasid võikalt kumerad prilliklaaside taga. Ta ei leidnud enesele mõisa õuelt sõpru, kuigi seal liikuse käratses suur parv asunike lapsi. Ta ei sallinudki, neid käis üksi, kepp käes. Ja kui talle kuskil Puiastikus või jalgteel vastu juhtus mõni asuniku poeg peatas ta selle, torkas oma kepi otsa talle mütsi alla ja paiskas mütsi õhku. Siis pöördus ta ise ümber ja läks vilistades tuldud teed tagasi. No aga kui juhtus vastu kaks kolm poissi, siis pööritati pahuralt, sõimati pisut ja saadeti kivi tagantjärele. Kuid tüli ei läinud kunagi lausa lõkkele. Poisid sõdisid häärberi suurelt ees trepilt oma kinnisesse tarru ja metsa elama. Poeg, endise valitseja, ilusasse aedmajja. Kevad poetas linnast maale veel teise õpilase asunduse sepa 12 aastase poja Se olitise poisinolk, juuksed kahe nulliga nudiks pöetud lõual rasvalott lohud põskedel talitoidul linnas oma tädi juures ja sinna Küütis sepp hoolikalt toidumoona ja raha, sest poeg juss oli ta ainus laps. Koju jõudnud, kooris juss end juba esimesel päeval kooli mandrist lahti ja ruttas paljajalu ning särgiväel mõisa porisele tanumale. Et oma mullu seid sõpru üles otsida. Kolm-neli lehma ja lammast ees koera klot kantsas tuli tal neid lõuna eel mitmeid koju määrdunud räbalased, sõrm või varvas kinni mähitud. Või kihutas temast tänumal mööda nurmelt tulnud tühi sõnnikuvanker mullune sõber tragilt püsti põhilaual. Kuid võõraks oli jäänud tappa jussi ja asunike poiste vahekord pika talve jooksul. Võõrastades vaatasid poisid koju ilmunud jussi naeratasidki võib-olla algul, kuid nägu tõmbus varsti jälle tõsiseks. Võib-olla põhjustasid seda võõrastest jussi prillid sest Joss oli hakanud linna koolis prille kandma samuti nagu metsniku poeke. Ta kaitseprillide klaasi taga olid sinised ja need tegid ta pisut kummaliseks. Suur valge pea ja selle keskel kaks suurt tumedat klaassilma. Kui ta eemalt naeratas, siis näis ta tumedat klaas silmade pilgutugi naeruks vaid vahivad endiselt jäiselt ja salapäraselt otsa. Sepise oli oma poja üle uhke ja tõotas igale sepiliseleta, koolitab oma poja nii kaugele, kui koolid üldse võtavad. Kolm nende sugupõlv all olnud sepad, las neljas viskab Nõgise mundri seljast ja asub õpetatud mehena linna. Ning kui isa temast nii sepilistele kõneles, seisis uss ise sealsamas piida najal pisut häbelik, mõni paks õpperaamat kaenlas et jälle vana Lõhmuse lõpp püüdma minna. Ta oli oma siniste prillide tõttu erakuks jäämas. Test, asunike poisid kippusid teda pilkama ja tema kulul rumalat nalja tegema. Kuid ühel päeval, kui uss maanteel jalutas, jooksis ta juurde neli asuniku poissi. Need olid täna väga sõbralikud ja naersid juba kaugelt nagu vanad semud. Tule meile appi, aga kohe sosistasid need salapäraselt lõõtsutades. Aga ainult siis, kui sa oskad vaikida, sest mängus on miljonid. Oskan vaikida, hüüdis Juss siiralt, valmis kasvõi elu andma talle usaldatud saladuse eest. Siis ütlesid asuniku, poisid, tule meiega hundimäele kaasa, me leidsime sealt vanaaegse koopa. Selle seintel on näha salakiri hoiab, põrand kumiseb imelikult. Ja selgesti on näha kinni müüritud ukse koht. See võib viia salakäikudesse ja Rootsi aegsetesse kullakeldritesse. Just testis sinised prillid hetkeks laubale. Vaatas poisse tunnistavalt silmad pilukil. Lähme, ütles ta siis vapralt. Tulen kaasa, murrame salaukse lahti, tungime kulla keldrisse. Oma 12-st eluaastast hoolimata olid ta sõnad karmid nagu vandeselts, laste omad. Ja kulla, mis me leiame jaotana ehedasa ühedasa siis muudkui hundimäele. Nad hüppasid maanteekraavi jooksid kükakil rukkivälja peenrale, sest asi nõudis. Ettevaatust sealt metsa. Usumose oskad kindlasti need salakirju lugeda, ütles üks asuniku poissi ussile. Ma arvan, et kindlasti vastas justele tähtsalt. Nad jõudsid hundimäele, mis oli kaetud tiheda noore kuusikuga millel Valendas ümmargusi lubjakive nagu pealuid. Nad kadusid Mäelmustavasse koopasse valgustades taskulambiga, selle salapäraseid seinu. Siin ongi salakirjad. Seinal leidus tõepoolest imelikke veidraid salamärke. Taskulambi valgus liikus uudishimulikult niiskel paeseinal ja nüüd oodati põnevusega jussi otsust. Nüüd nüüd Juss köhatus. On vanad ligi 5000 aastat ütles ta hääle värisedes. Usun, kui ma nende kallal nädalapäevad töötan, siis on saladus lahendatud. Äkki sai ta selja tagant hoobi ribide vahele, varsti teise Malusama? Ärge segage mind, ütles Juss sügava rahuga. Saladus tuleb lahendada, saagu mis saab. Jälle uus hoop selja tagant ja lööja käsi kadus viirastuslikult pimedusse, nagu vaimu oma. Keegi lõi mind, lõi Systina vaimud. Juss komistas hoobist, prantsatas külili, vastu koopasein. Ent nüüd langesid talle poisid robinal selga. Lamp kustus ja pimedas huupi antud rusikahoobid panid jussi oigama. Mis sa siin valetad, karjuti talle kukil. Või kirjad on 5000 aastat vanad. Alles täna hommikul me tegime siia ja arvad, et seal mõni vanaaegne koobas, mõisa, endine paemurd. Nüüd taipas Juss, et teda oli silmusesse meelitatud. Et asunike poisi tulite vastu salanõu sepitsenud. Nad muutusid nüüd üha vihasemaks. Üks ähvardus oli hirmsam teisest kes oli põrandal kägaras. Hunnik poisse, ikkadelda seljas. Mis me teeme selle tulevase riigivargaga? Teeme sur riigi varga juba enne vagaseks, kui seal riigi rahade juurde pääsed, müürime Su elavalt siia, paemurdu. Jälle kuuldus oote. Nendest karjatas, mitte ainult nuheldav. Äkki hüüti ärevalt, mis, kus on jussjussi, on kadunud, valvake koopasud. Milleks? Hüüdises koopanurgas tõkselt. Olen siin ega mõtlegi põgenemisele. Lööge mind maha või müüride elavalt kinnide peetilised kuid põgenema ma ei hakka. Tahan parem surra kui kunagi niisuguste alamate üle valitseda. Need sõnad ei olnud õieti valitud. Nad otsisid ta uuesti üles ja nüüd karjatas ta mitu korda läbi hammaste. Ta sai poiste käest armetult peksa selle eest, et ta kandis prille ja tahtis õppida nii kaugele, kui koolid võtavad. Sest kes teab, kus ja kunas võib ta neid mõne büroo laua taga pigistada, petta, tüssata, paljaks koorida, käsutada ja nende üle valitseda. Ta sai peksa, armetult peksa, sai peksa teiste eelhirmust. Kes teab, mis temaga kõik seal pimedas koopas tehti. Sest hundime kutt kõmises tükk aega imelikult. Ja pikad kuused seisid üksteise kõrval liikumatult nagu tummad nunnad, kes ei näe ega kuule midagi.