Tere mina olen Margus hoop kaup ja ma loen teile Juhan Peegli loo. Võlla külaneiud. Raske jumala vits lasus neil kaugelt tel aastatel Muhu ja Saaremaal. Eelmisel sügistalvel oli külade põlemise suits matnud kogu taeva. Vaenuõed olid maal. Vaevalt olid ahervarad jahtunud ning Roobadrikus või rabas redutanud pool näljas inimesed tagasi pöördunud külasemeile. Kui nende kannul hiilis vargsi veelgi hirmsam vaenlane. Katk. Kas oli ta saarele tulnud, kui must võõras mehike kommuninal saks või koera Rakike? Kes seda teab? Kuid nüüd oli, isegi, kui põhiküll on siin. Juba suri inimesi Tamses ja ballasmaal juba tõusis häda ning leina olin alliva ja raekoja kandist teadki kõnelda katkuohvrist Viira külas ning Soondas ei jõutud surnud iie kiriku manu. Neid sängitati muistsetesse kalmetesse, liivamägedesse ilma puusärkide ning jumalasõnata. Mõisahärrad olid põgenenud linna või üle mere. Kirikis endalegi alastanud katku kägistavad käed tasurjuma laastatud häärberis, enne kui jõudis kirikuraamatusse kanda kaks hirmsat sõna. Omnes Mortuid, mida kohtame nii tihti paljude kihelkondade kirjades neil aastail, mil nii rängalt nuheti vaest Saaremaad kui ellujäänud nälgivad inimesed tuima ükskõiksusega mozz ootasid kui üksikut katkust ja sõjast veel puutumata pered ühtegi võõrast õue võravli lasknud. Kui mõned pagesid katkuhirmus üksikuid mere laidudele või muhu soosse, oli põllküla veel kaua katkust puutumata. Kuid ühel kevadsuvisel päeval jõudis nähtamatu, eskasin nendesse hädadaredesse, mis sõja balangu järel paekivist roigastest mätastest ja poolpõlenud palginutidest üles laotud. Suure ta tuli küla peale mõnibogeenes peret, paar tuhakaku ja Nazi soolast kuivakala kaasa võttes kohe kaudu Hiiumaad või Soela väina laidusid, kus teati ka joogiveeallikaid olevat. Kuid kes julges ütelda, et katk ei ole sealgi ees mõne nakatunud põgeniku muhkudes, laiba näol. Aga jaani, kui ilm oli nii ilus, kuiv maakaare, tuul üksikuid erkvalgeid pilvi, Hattusid sinisele taevale, Kased puisniitudel lõhnasid heinamaa õitses kevadise ägedusega. Üksikutes ajast sõltumatu oraselapil kohal lööritasid silmale nähtamatut hakkasid, mõtlesin, kui paneksin inimeste muret millekski dekadele kiviaedadesse, kiivitajaid, rannakarjamaadel oma pesad teinud. Suitsupääsukesed otsisid poolpõlenud räsitud külast uhk, auke ja räästaaluseid, kuhu oma savituba kududa. Tormakalt elas loodus oma elu naerdes näkku surmale. Kes oli nüüd järjega jõudnud kaval külasse. Sel ilusal päeval said külakiige veljel kokku mõned neiud sest oli laupäevane peale lõunajalad viisid otsekui iseenesest mure päevilgi sinna, kus kunagi oli rõõmus oldud. Kiik seisis vakka. Kas see isiku tütarlapsed, kellest igaüks mõtles, keda neist küll katke, esimesena võtab? Kõik need olid vaatamata juba nähtud hirmul veel Jumekad. Valgetes särkides tekkisid kõrged elujanused rinnad silmadest, mis olid määratud noormeestele otsa vaatama, paistis vastu hirmusegast lootust. Võib-olla läheb see kõik siiski mööda. Kuid siis tuligi la poolt veel üks tütarlaps noruspäi ning juba kuivaks nutetud silmadega. Ütlematagi olid Eestile selge, et ta oli kaotanud ainsa, kes talle omastest järele jäänud kaksikõe samasuguse vahapäise punapõsk see ei aitasin. Noorus, tervis ega kange tahtmine elada. Ei aita usk, et see kõik halva unelema möödub. Tulija seisatas, ta oli katku märgitud talust ja teadis, et teised seda põhjusega kardavad. Siis läks EBU üks neidudest talle kindla sammuga vastu. Tume ümbrik EBU prinkis sääremarjade ümber hüüris otse ruttaks ringmängule Taavetist tulijal käest kinni ning töida teiste tütarlaste juurde. Paraku ei teame täpselt, mida rääkis ribuvõlle neidudel sel laupäevasel pärastlõunal külakiigeväljal. Aga küllata kõneles sellest, et kui juba surra, siis on ilusam surra nurgas värisemata ja katku kägistamata, jäämata näljaste penide järada, varest kida, surra surma trotsides. Kõik tütarlapsed jooksid koju, kui nad taas kiigeväljale tulid, olid neil silmad pestud, pead soetud, üll kõige puhtamad linased särgid, jalas kõige ilusamate kirjadega sukad. Nad korjasid kiige vedelt õisi ning punusid endile pärjad pähe. Siis võtsid nad üksteisel käe alt kinni ning sammusid lauldes kaudu külatänavat alla suure väina poole. Läbi katku surmas ning poolpõlenud küla läksid nad helkjas regi Versruultel. Kõige heledam laulis EBU laulis õitsvale maale, kuumale päikesele ja sillerdavale väinale, mis ligines iga sammuga. Nii läksid võlla külaneiud merre. Läksid kõik koos ja julgelt läksid ja laulsid, kuni soolane vesi, suu sulges veel hetk ja ainult suvelilledest pärjad, maakaare tuulest, sõbrutatuna veepinnale. Miks ei suuda siis saare naised olla tugevamad elust, kui nad on suutnud olla tugevamad surmaski nagu räägib see muistne lugu?