Mina olen Jaan Rekkor ja ma loen katkendi Hasso Krulli poeemist meeter ja demeeter. Üks kord veeuputuse-eelsel ajal oli koi oti vana jälle hulkumas ümber künkast üles, teisest alla varvikust arumaale. Ühel mäenõlval märkas ta meest, kes torkas sõrmed oma silmade taha. Ta rebis need peast välja ja viskas suure papli otsa. Silmad jäid rippuma. Kuni mees viimaks hüüdis. Tagasi silmad. Ja silmad tulidki tagasi. Pealuu sisse. See trikk viis koi oti vana vaimustusse. Ta jooksis mehe juurde ja võttis mesijutu üles. Armas mees, palus koiott. Ivana. Ole nii kena ja õpeta mullegi silmaheitmise trikki. See on imelik, enne ei ole ma seesugust näinud, kui Otivana nurus ja nurus, kuni mees andis järele. Aga ole ettevaatlik, ütles ta. Mitte kunagi iialgi, ära tee seda trikki enam kui neli korda järjest. Ühe päikeseringi ajal. Naeris koi, et tal oli lõbus. Oh ei, no muidugi, no kus sa sellega, õige mul asja, miks peaksin murdma oma sõna, kui ma trikki juba tunneb? Seepeale mees läks ära ja koiott viskas silmad puu otsa. Midagi seesugust polnud ta iialgi näinud. Uhke jämeda papli kõrgel sihvakas oksal oskasid silmad ümberringi liikuda igasse suunda. Nad nägid künkaid ja ojapuid, põõsaid, rohtu ja sammalt, taamal eemal, lähedal, kaugel siinsamas ja üks kõikus putukaid kõõlumas, kõrtel linde lendamas pilvede all. Ta nägi maa-aluste loomade elu. Nägi pisikest läbipaistvat tigu ukerdamas Sõmera hõreduses nägi jooksikut sajajalgseid karvaseid tõuke söömas oma olemise sisu. Nägis sitasitikad sibamas kõdu all ja tömbi ninaga karihiirt teda haaramas. Nägin mutte ja muutub kaid sisalikke ja sipelgaid ehitama, losse matmas surnuid sirgelt, nendesse ridadesse nägin lepatriinu sündia, kalmumardika, surma, seenetriinu ja kuldpõrnika, eelmiste elu nägi kalu virvendama vete põhjas ogalisi nolguseid, lesti maime ja mudilaid nägi peene londiga sääski pumbas õhus ja pääsukest neelamas õhku koos sääskedega nägi korrast ragistas haavatüve otsekui taoks tema hambad, trummi mängib päevaliblikaid, ööliblikaid surusid paabu silmi ja ritsikad saagimas hämarat üksteise võidu, nägi kaane liibumas vesiroosi juurte külge ja tillukest konna kargamas vastu taevast. Mägi päikest ja suurt nägi ilusat ja imelikku, tavalist, ebatavalist, armsat, hirmsat ja õudset. Seda kõike oli liiga palju. Koiott ei jaksanud enam, ta kisendas tagasi silmad ja silmad tulid pealuu sisse tagasi. Jälle nägida paplit enda ees ja laugeid künkanõlvu. See trikk polnud nali. Koiott kogus ennast ja jooksis kõrgemale mäele, kus oli kõrgem puu. Ta heitis silmad okstele ja nägigi taas. Ja kui oli näinud, tulid silmad pealuu sisse tagasi. Terve päeva loopis koiott puude otsa silmi. Iga kord tulid silmad ilusti tagasi. Õhtuks jõudis ta kodupaiga lähedale. Neli korda on visatud, mõtles koiott. Aga siin kodu ligidal mehe sõnad ei kehti. Ta heitis silmad puu otsa ja nägi oma koduküla. Nägi koda oma naist ja lapsi koja seest tõusmas suitsumägi. Nad ootavad teda ja hüüdis tagasi silmad. Koiott vingus nuttis ja komberdas pimesi ringi. Ta komistas juurte ja kivide peale, lõi pea vastu puutüve ära ja kutsus aina uuesti silmi. Viimaks ta väsis ja heitis unne puu all. Koiott avas tasakesi suu haukas ühe hambusse sabapidi. Oi hiir, vaata oksa, ümises ta seal roiskuvad minu silmad. Nad punsuvad juba tilguvad, mäda ja kärbsed on kogunenud maiustama. Oi hiir, teeme kaupa. Su saba saab vabaks. Aga sina? Anna mulle üks silm. Hiir andiski silma ja tõusis koiott ühe väikese hiire silmaga. Komberdas paplisalus tuli piison ja kuulasgoyatti lugu. Tal hakkas hale. Ta kinkis suure piiseni silma veidralt tolknemas silmaga koju lidus koi. Maailmaviga on justkui koi oti kingitus. Maailmaviga on piisoni kingitud silm. Maailmaviga on kisendus tagasi, silmad. Maailmaviga on kärbeste parv ümber puu. Maailmaviga on ainult üks mõte ja oks ja jumalanna hämmastus. Panna liikuma maailma viga, annan väe loogelda kõigis seitsmes suunas. Liikuda, põhja, liikuda, itta, liikuda lõunasse, liikuda läände, liikuda üles liikuda, alla, liikuda sissepoole. Seitse suunda on maailmaliikumine. Ärge jääge põrnitsema hardunult tardunud viga. Hardumus on tardumus, raiskuv rike on õnnetu suund. Ärge uskuge ainukest tõde, mida keegi juba teab, ärge uskuge kellelegi ainukest jumalat. Tõde on viimati seitse suunda looklemas nagu madu, tarkusemadu keerdredeli, madu, ürgmadu, kahepäine, madu, vikerkaaremadu. Ja Ma annan teile väe hulkuda, uudistada, luusida ringi nagu koiott. Vikerkaar on jälle saanud bumeramiks. Maailm on loodud kogemata uudishimust, kogemata tekkis ka viga. Uudishimu tuleb teie juurde tagasi neli korda päikeseringi jooksul. Nipid, trikid, igasugu isevärki leiutised ei ole halb ega hea. Vigurid ja kunstid ei ole halb ega hea. Vidinaid vilgub iga puuleheküljes. Uudishimu tuleb tagasi nagu vana hulguse silmad ja kõik on nii nagu ennegi. Viiendal korra. Näete ainult maailma Riga.