Meie perekonnas peeti juba esivanemate ajal suurt lugu muusikast. Isa poolt, vanaisa ütles ikka, kus on muusika, seal on taevas. Räägiti ka, et ta olevat omalajal ehitanud kõbus, elades koguni oreli. See polekski olnud mingi ime, sest ta oli Kõpu vabriku mudelmeister ema poolt, vanaisa oli ametilt õllepruulija. Aga kui kuskil Viljandis pulmi peeti või pidu oli, kutsuti ikka teda viiulit mängima. Ka meie lapsepõlvekodus musitseeriti mandoliini kitarri flöödi klarneti. Need olid vanaaegsed kaunid viisid, mida siis mängiti, mille pealkiri on nüüd hästi ei mäleta. Nagu üle lainete, Amuuri lained ja teised. Palju laule õppisime Jaama tänavalasteaias kuigi seal käisid eelkooliealised, oli lasteaias kolmehäälne koor, kus teist ja kolmandat häält laulsid suuremad. Juba koolis käivad varjupaigalapsed. Mäletan sellest ajast võimlejate laulu, millel on väga ilus hoogne meloodia siis kuldne õhtupäike, millise lauluga lõpetasime alati oma lasteaia päeva. Laulsime isegi raskeid laule nagu Händeli tervituslaul, millega esinesime kontserdil väljaspool lasteaeda. Käisin juba algkoolis, kui ema tuli mõttele panna mind süstemaatiliselt muusikat õppima. Tema soov oli, et õpiksin klaverit mängima. Seda oli aga raske teostada, sest meil polnud klaverit ega ka raha klaveritundide eest maksmiseks, rääkimata muusikakoolist, kus õppemaks oli väga kallis. Selle keerulise kahe tundmatuga võrrandi lahendas minu ema väga lihtsalt. Ta läks meie koolijuhataja juurde ja palus luba minul kooli klaveril harjutamas käia. Koolijuhataja oli suuremeelne inimene ja lubas. Siis leppis ema meie kõrvaltänavas elava klaveriõpetajaga kokku klaveritundide suhtes. Tasus koduabilisena oma tööga. Minu aga saatis kaks korda nädalas klaveritundi kuskilt saadiga klaveri algõpetuse noot, mis oli küll juba väga vana, kulunud ja mitmest kohast kleebitud, kuid täitis veel oma otstarbepalad. Selles olid väga lühikesed, kuid hea harmooniaga ja meelitasid mängima. Algas süstemaatiline harjutamine. Iga päev tulin poole kolmeks kooli tagasi ja harjutasin kuni poole viieni, aga talvel, niikaua kui hakkas pimedaks minema. Elektrit süüdata polnud mul lubatud. Koolil oli väga hea peaaegu uus tiibklaver, mis tavaliselt seisis lukus. Raskusi oli nootide saamisega, sest need olid kallid. Et töödide kogumik tuli siiski osta. Palad, millised sain oma klaveriõpetajalt, kirjutasin kõik noodipaberile ümber ja nii tekkis terve rida enda kirjutatud noote. Usina õppimise peale hakkasin Varstiga pikemaid nõudlikumaid palasid mängima nagu Rubensteini meloodia, Tšaikovski, parkaroolia teesi. Ema ei kontrollinud kunagi minu tunnis käimist ega harjutamist. Ta usaldas mind niigi ja ma ei kasutanud seda kunagi kurjasti. Tal polnud selleks aegagi. Ometi teadis ta hästi, kuidas õpin ja missuguseid edusamme teen. Kevaditi, kui ilmad läksid juba soojaks, kutsusin ema koolimajja mängu kuulama. Need olid ilusad ja südamlikud hetked, mis siis koos veetsin mina mängides ja ema kuulates. Ta oli kõigega rahul, mis ma talle esitasin, ainult naeratas rõõmsalt. Vahel oli tal ka oma soove. Ta tahtis kuulata oma noorepõlve lemmik meloodiaid. Neilt pidin improviseerima, sest noote mul polnud. Ema lemmikpalad olid Kornevilli kellad ja laul teeme pesa endale operetist Silva. Vahel juhtus aga sedagi, et proove jäi vahele. Kui kinos jooksis mõni väga huvitav muusikaline film siis tuli klassiõde õhtupoolikul mulle kooli järele, et läheksime koos kinno filmi vaatama. Enamuses olid need muusika filmid, millest oli palju kasu kuulsate heliloojate elu ja muusika tundmaõppimisel. Neist saime kaunid elamused. Näiteks lahkumise vahels, milles oli palju soppeni, imekaunist, muusikat, samuti film Franz Schubert ist vaikselt anuvad mu laulud või siis listist. Need filmid olid kõik täis head muusikat. Filmimuusika ajendil hankisin endale noodi Chopini etüüdi number kolm ja 12 kirjutasin ära ja õppisin selgeks. Oli teisigi häireid, kui õhtupoolikut saali vajati, kas peo või klassiõhtu ettevalmistuseks tuli varem lõpetada. Kevadel see palju ei häirinud, sest päev oli pikem. Tulin hiljem uuesti, kui lühikese talvepäevaga jäi siis harjutusaeg väheseks. Pühapäeviti läksin juba hommikupoolikul koolimajja harjutama, oli rahulik ja aega mängimiseks küllalt. Ainult talvel oli koolimaja pühapäeviti kütmata ja saal suur ning külm. Semin palju ei seganud. Tundsin suurt rahuldust segamatult tööst. Mängisin talvemantlis järjest neli tundi. Kui ma siis harjutamisest väsinud ja külmast kangena koju läksin, olid mu käed külmast punased. Süda oli väga rahul. Siis proovisin jõudu ka niisuguste muusikateostega, mida mulle tunnis veel ei antud. Minu väikeses hinges kasvas üha suuremaks zoo saada pianistiks, millest me iialgi kellelegi rääkinud. Ka eeskuju oli mul suur ja üllas. Geniaalne Ludwig van Beethoven. Ema seisis kahe jalaga rohkem reaalsuse pinnal, tema ei unistanud sellest, et minust muusikut teha. Tema tahtis lihtsalt, et minust saaks mitmekülgselt haritud inimene. Õppisin tundma Ludwig van Beethoveni traagiliste kangelaslikku elulugu. Siis ma tema kuulsaid sonaate veel mängima ei ulatunud, kuid mõnda tema sümfooniatest sain kuulda. Meie majas elas üks Vanemuise sümfooniaorkestri viiulikunstnik. Tema ema oli vana ja haigete jalgadega. Minu ema aitas tal kaugelt vett tuua, sest meie õues kaevu polnud. Viiulikunstnik aga kinkis selle eest emale priipiletid Vanemuise sümfooniakontsertidele, mis toimusid suveaias. Ema võttis alati ka mind sinna kaasa ja nii ma harjusin kontsertidel käima ning ka muusika suurvorme kuulama. Suvel võis kuulata vaba õhtukontserte Tartu Toomemäel. Mängiti tavaliselt kergemat muusikat, kuid meeleolukas oli ta igati. Meie käisime sageli oma maja laste perega toomel jalutamas ja muusikat kuulamas. Need olid väga populaarsed vabaõhukontserdid. Seal võis kuulda niisuguseid lugusid nagu Assennisson, Straussi, Lood, Viini metsades ja teisi. Ma sain õppida klaverimängu neli aastat, siis aga tulid sündmused, mis kõigest tõmbasid kriipsu läbi. Ma jäin tõsiselt haigeks. Puudusin koolist kaks aastat. Pärast mõningat tervenemist jätkusid veel õpingud, siis aga juba uue õpetaja juures. Varsti aga tuli sõda, mis paiskas meid kõiki laiali. Pianisti minust ei saanud, kui te need muusikaõpingud andsid mulle väga palju. Ma õppisin paljusid häid muusikateoseid tundma ja mis väga tähtis muusikat tunnetama. Ma õppisin ise musitseerima ja temast suurt rõõmu tundma. Muusikast sai lahutamatu osa minu elus. Oma armsale kadunud emale olen elu lõpuni tänulik, et ta nii leidlikult südilt ja suuremeelselt oskas mulle õppimisvõimalused luua. Neist muusika õpinguist on mulle kogu eluks palju kasu olnud ka edaspidi. Minu kutsetöös. Muusikat kuuleme iga päev raadios ja televisioonis, taidlejatelt ja suurtelt kunstimeistritelt kontserdisaalides. Muusika on meie kõigi jaoks ja meie kõik võime sellest suurt ja ülevat rõõmu tunda. Kõik oleneb nüüd vaid meist endist.