Minu nimi on Arvi Hallik. Kuulete, Aadu Hindi lugu tuli Jeesus. Tuli Jeesus, kes lihtsa mehena ringi mööda maad ja tahtis näha, kuidas inimesed kannavad oma risti. Läks kartulivõtjate juurde, oli sügismaa, oli porine ja märg muld kleepus kõhnade, naiste käte ja riiete ümber. Kui nad pikas reas kummardasid toitvate mugulate järele ja korjasid neid koti. Jeesus teadis, et nendelt kartulid kuigi tema päevil seda toitu veel ei tuntud. Nüüd aga oli elu mitmeti muutunud ja muutunud oli ka inimeste toit. Jeesusel oli hea meel sellest, kui inimeste kõhud said täis, oli ta ju jaganud viiele 1000-le leiba ja kala. Ja kergesti ei saanud inimesed toitumisläks nii paljudele laudadele. See paistis kartulivõtjate nägudelt, mis olid sama küntud nagu põld. Ja kui kõhn naine läks täis koti juurde, et viia seda vankrile võttis Jeesus selle oma selga. See oli raske jeesuse jalad vajusid sügavasse porri. Aga Jeesus oli harjunud raskustega Polnud kerge karist, mida ta pilke tervituste saatel pidi kandma läbi Jeruusalemma tänavate ning mille külgedel naelutati ja suri. Kartulikoti viis raskustega harjunud Jeesus kergesti vankrisse ning polnud tarvis küürini mehe Siimanni abi. Kõhn naine aga oli võõrale mehele tänulik, sest tal oli kodus kümnepäevane laps ja teda oli kästud ennastki hoida. Ning kui ta Jeesust tänas, tänastaga maimuke seest. Jeesus teadis maimukesest, naeratas ennistades ja läks oma teed. Oli ta ju lapsukeste sõber, nii nende, kes sündisid kuningalossis ja kellele hõiskas kogu maa kui nende, kelle esimest nuttu kuuldes isa ohkas, sest üks kõht oli jälle juures. Läks vabrikutesse, Raua valajate, Treielite motoristide juurde. Jeesuse päevil polnud vabrikuid. Ta oli puusepa poeg, koos isaga olid valmistanud puunõusid, mida ema ja nooremad vennad müütasid Jeruusalemmas. Aga Jeesusele meeldisin vabrikut, kus tehti asju, mis said inimestele kasuks silitas veduriraudset külgi, silitas auto suuri klaassilmi ja naeratas mõeldisi ees Lile, kelle seljas ta väikse poisina tigedat inimeste eest põgenenud läbi kõrbe. Ja heal meelel vaatles Jeesust lennukeid. Kui lühikene oleks sellel olnud tee kaapernaumast Jeruusalemma ja kui kiiresti oleks levinud evangeelium, kui Peetrus Johannesel ja Paulusel oleksid kasutada, olnud need surisevad imelinnud. Ent siis vaatas Jeesus masinaid, millega külvati toorust, tigedust ja surma. Ta sai kurvaks. Minu isa, kui see võib olla, mingu see karikas minust mööda ometi mitte nõnda, kui mina tahan, vaid kui sina tahad, oli ta ahastanud keetsemane aias aga lähemale ja lähemale nihkunud päev ja ta pidi karika lõpuni jooma. Nüüdki peavad masinad kiskuma tükkideks süütuid mehi, lapsi ja naisi, enne kui inimesed tülpivad verevalamisest ei kuule enam ässitajate tigedaid sõnu ja viskavad käest hirmsat masinat. Sest ülestõusmine sünnib allest pärast kannatamist ja surma. Aga neil töömeestel, kes lõõma võt ahjude paistel tagusid surmaraudu Polnud süüd, sest kuigi nad teadsid, mis nad teevad, ei teadnud nad seda ometi mitte. Need olid lihtsad mehed, kel kodus olid lapsed. Ja kui nad viisid lastele leiba, siis nad ei mõelnud, et leib oli saadud raua eest mis kisub tükkideks, needsamad suud. Aga need, kes sellest aru said, ei saanud öelda, sest nad olid hukatud või viidud lukkude taha. Ning Jeesus läks nuttes vabrikust, sest ei saanud aidata. Neid inimesi polnud harjunud risti tegema. Oligil surnud ristil teravat külma mahlad käsis jäi alus. Ning paljudes kohtades käis Jeesus nuttis, kuhu aitama ei küündinud tema jõud ja naeratas, kui sai pisutki kergendada mõne hädalise koormat. Ja palju oli hädalisi. Polnud kerge õigel, kes kangete valjudena talusid oma õigluse resti. Polnud kerge ka patuseil, kes häbelikene silmad maas, käisid oma patuseid, teid, Polnud kerge käskija ega käsutäitjal ülemallega alamal kallega vaesel kurnajalega kurnatul. Sest üks Cartisid, teine ihub hammast selle peale, mida ta õiguse nimel oli jänesele kiskunud. Ja teise meelt täitis kas tuimus, hullumeelsus või viha. Polnud kerge kelnerid, kes tulid raskete viinadega ja kummardasid sügavasti jootraha pärast polnud kerge jooma. Reil, kes pidid uputama, kibelevad südametunnistust. Hoopis raske oli karske tigedatene elu viinade maitsete peale hoidsid ahvatlused peletamiseks rangelt suletuna oma suud. Ent kerge polnud ka neil, kes püüdsid kõike naeruks pöörata ja ütlesid. Ei, meil pole kerge kellelgi. Juhtus, et needki salaja öösi ahastasid oma üksildase hinge üksildases kambris. Ja ometi oli tema kuulutanud armuõpetust, mis nagu leebe tuuleõhk oli puhunud üle maa mis nagu sinepiga pidi võrsuma suureks puuks. Rõõm oli käinuta kannul õnn ja tervist tulnud majadesse, mille ukse piituda puutus. Pidalitõbiseid said puhtaks, pimedad nägijaks. Ning Ghana janusele. Pulmarahvale oli ta valmistanud Tiina. Ning kaunis oli olnud sõit läbi palmipuuokstega sillutatud Jeruusalemma tänavate lilli ja pärgi oli puistatute teele. Kas inimesed olid unustanud armuõpetuse? Kellad helisesid jeesuse astus kirikusse. See oli paksude kiviseinte ja raskete võlvidega ning Jeesusele tundus sisse astudes pisut külm, et pidi väristama õlgu oma jutlused Dali pidanud aleviku turgudel, mäe nõlvaku-il, Jordani kallastel. Harva sai kasutada templeid, kuna need olid tema vaenlaste variseride ja kirjatundjate päralt. Ta vaatas imestades Kroon lõhtreib hõbetatud torudega orelit ja altarit, kuhu oli maalitud pilt õhtusöömaajast. Jaakobus Johannes Peetrus, juude Sis kaariat, kes ta ära andis. Vaene mees, 30 hõbeseeklit. See polnud palju inimese poja eest. Kirikusse tuli lihtsaid inimesi. Seal oli kartulivõtja naine, kes maimukesel oli tulnud saama ristimisvett ja nime. Ta tundis töölisi ja inimesi, keda näinud põldudel turgudel, linnatänavail. Ta noogutas neile vaikselt ja need noogutasid talle vastu. Ent paljud pingid jäid tühjaks. Võib-olla polnud puudujad tasunud õigel ajal kirikumaksu ja häbenesin nüüd tulla. Oli kannatamis nädal ja võimsa jutluse pidas noor kõmisev häälega õpetaja rääkis Heroodisest Pontius, Pilaatus Est ja sellest, kuidas rahvahulk inimese poega pilkas sülitas ja lõi. Palju oli kõnekunst arenenud 2000 aasta jooksul. Tema omaaegsed jüngrid olid lihtsad kalurid rääkisid, mida pidasid õigeks. Ütlesid, mida mõtlesid? Ei mat teosega Toomas ka mitte. Siimon Peetrus poleks osanud kokku seada sellist peent, kõrge lennulist kõnet. See nõuab suurt ettevalmistust. Paraku jõngril polnud haridust ega aegagi, selleks. Püüdsid kalu geneets, arreti järvest käisid paigast teise õpetasid rahvast, tegid imetegusid. Nüüd aga teevad imetegusid keemikud, arstid ja insenerid. Üksipäini. Armuõpetuse kuulutamine on jäänud kutsutud ja seatud jumala sulaste hooleks. Härdaks nutulähedaseks muutus nüüdse õpetaja hääl, kui ta kõneles suurest raskest puuristist, mida inimese poeg pidi vedama läbi linna. Ja rahvas nuttis. Jeesus aga nägi õpetaja kuuel midagi kaunisti sädelevat ning taastus lähemale. Niidnegi õpetaja kandis risti. See oli üsna tibatillukene, olid kullast ning oste saan, detail maksis 80 krooni.