Mina olen Feliks Kark. Loen Osvald Toominga dokumentaaljutustust. Lõputa lugu. Motomeedia kunagi, kellest kasvab Einstein seiks piir või ühest pateetilisest kasvatuskõnest. Teeristil on inimesed summas koos. Tõstukiga, traktor popsub teeveerel murtud kaelaga kop hambaid pidi vastu asfalti. Autod peatuvad, jalakäijad trügivad lähemale, kellelgi pole kiiret. Igaüks tahab näha tumedat vereloiku, mis porisel asfaldil on laiali valgunud. Oled sa purjus või, kahtlustab miilitsamees. Õlidest läbi imbunud vatikuues, nooruke traktorijuht, protesteerib. Ma pole nädalapäevad viina nuusutanudki. Hoopis Jüri oli purjus. Taarusti äärt mööda, aga äkki prauhti mulle ette? Rapsasin küll kõrvale, aga kopp koksas otse pähe on teadjaid. Kulm oli lõhki, ise nägin, Jüri mütsi istub veel praegu kopad. Mütson, võidunud, nokk tuhm ja pragunenud vana ja Räditud, nagu oli Jüri viha ise. Kuidas su traktori õnnetuskohalt nõnda kaugele jõudis, on sul lennuk või et nõnda kiiresti kihutad või pidurid korrast ära, näite korraks. Ja üks ratas blokeerib, teine veereb vabalt edasi. Suunatulesid pole kopp, on kinnitamata. Uudishimulikud valgutavat päid rohkem kui seljatäis pagaldusi traktoristile mehaanikule. Heledapäine poiss tuleb joostes paljapäi tuhvlites, milles on keelatud koolimajast jalga välja tõsta. Tormab keset teed, ei kuule auto vihast tuututamis teine lompi, millest Vetkahele pool lärtsatab. Kus vanaisa on, hingeldab ta ja vaatab otsivalt ringi. Vanaisa viidi haiglasse. Poiss pöördub ja kihutab tagasi ikka otse keset teed, jälle lärtsutab wet kahele poole. Veel üks auto nõksatab seisma. Pikk noormees trügib sõõris läbi, heidab pigitanud vati kuuega traktoristile kurva pilgu ja ütleb. Jüri heitis hinge enne kui punane ristlinnast kohale jõudis. Surnud surnud vaikus mitte väga pikk. Eks ta oli juba vana mees ja oma hauakünkast pole veel keegi üle astunud. Aga ikkagi kahju. Niiviisi juhuslikult. Käänaku taga välgatab jooksva poisikese hele juuksetutt. Nüüdie bahti päris üksi ohib pungil käekotiga, naine Jäpistab saiatüki suhu. Jüri oli vanamees ja elas niisama vanas majas. Majali vilets seinad, lääbakil ära tallatud iisi selja, annad nõkku, vajud katuspaikadest, kirju. Külanõukogu ja esinaine pahandas iga kord, kui ürit kohtas. Suloss närib nagu soolatüügas, hinge oleks veel kusagil metsa taga, aga ta paistab ju teel ära. Melked nüüd turismimarsruut läbi, kõik peab olema nagu pildil. Pane uus katus, värvi, aknaraamid ja vaated langeb ühel ilusal päeval sulle raginal kaela. Küll ta minu elupäevad käib. Jüri oli saarlane, nagu saarlane kunagi loksus noormehena meresid pidi. Õnnetus, kiskus ta jala veidi konksu, jääd lombakas madrust ühelgi laeval ei vajatud, sai temast maarott, abistas naabreid saagise, lõhkus puid, kõndis aiamaid ja kaevas maise teekonna lõpetanu üle haudu. Kui raha oli või keegi pakkus, jõi, kui raha polnud ja keegi pakkunud ei muutunud tigedaks ega läinud kellegi käest keelekastet nuruma. Ela söö kullina, kuni kolm aastat tagasi võttis tütrepoja Ahti endale seltsiks. Ahti perekonnanimi oli samuti viha nagu vanaisal. Varem elas ta tädi juures. Tädi kuivas iga aastaga rohkem kühva poiss aga sirgus ja muutus väledamaks, nii et tädi enam ta juuksetukka oma sõrmede vahele ei saanud. Viid mu enneaegu hauda, ohkas tädi, tõi poisi vanaisa juurde. Jüri kiitis Ahtit, kuigi naabrid talle võllaroa peale kaebamas käisid. Paaril korral kutsuti vanaisa kooli, sest tahti puudus sageli. Õppis hooti nagu sügisene tuul. Jüri ei läinud hinge. Ahti ema ja Jüri tütar elas Tallinnas. Ta ei häbenenud oma isa. Peaaegu igal aastal välgatas koordi Jüri juurest läbi käia. Ilus moesõna järgi riides. Ohkis, kui kitsas on pealinnas korteriga. Ta pidi ka oma teise lapse sugulaste juurde sokutama. Külasinget hea sõnaga meenutatud. Jüri ei laitnud teda, kuid ei kiitnud ega õigustanud ka. Küllap see on ränk karistus, kui omaenda lapsest vaikima peab. Kevadel saagi seal õhkus Jüri mu akna lähedal puid. Ei kiirustanud. Mõne päeva jättis vahele. Mõnel hommikul tuli hilja või lahkus õhtul vara. Paaril korral küsis raha ette, mitte haledat nägu tehes leiva jaoks vaid otse välja öeldes. Kurk kõrbeb teed poe juures asuniku. Ahti käis vanaisa iga päev vaatamas. Istusid nagu kaks pääsukest pakul, nosisid saia, vorsti ja rümpasid pudelist kordamööda limonaadi peale. Kui Jürile tööl õpetusel raha peole laoti, võttis ta sellest kolmelise. Ülejäänu ulatas Ahtile. Kui ära kaotad, saatkele täie. Ta ähvardas. Poiss veeretas oma madala jalgrattaseina äärest teele. Jüriaga lisas vaiksemalt, kui tulen su käest rublalt norima äranna, kui palume, mängi kurti, kui keretäiega ähvardan, jookse peitu. Külma tean, vastas poiss ja sõitis minema. Tänavu sügisel viidi Ahti Pärnu internaatkooli. Head õpetajad ja kaastundlikud naabrid kuulasid koha valmis, saatsid poisi teele. Ahti sõdis käte, jalgade ja suuga vastu. Jüri oli vaikides päri, kuid ise millegagi kaasa ei aidanud. Lahkumisel sassis poisi juukseid. Mine mine peale, sul on seal parem, teevad sust inimese. Kaks nädalat hiljem, ühel sajusele pimedal õhtul kuulis jürikojas krabinat. Hüüdis sisse. Aga keegi ei tulnud. Läks vaatama. Nurgast piilusid talle vastu, Ahti paluvad silmad. Jooksid ära. Sõnatoloogutus. Kas sulle tehti ülekohut? Äge pearaputus, kõht tühjaks. Mis sa nüüd süüa anti ja uued riided ja kahe lina vahele pandi magama. Ja ikkagi lasid varvast. Ahtivastanud Jüri rohkem ei pärinud. Vihm peksis vastu pragunenud aknaruutu. Maja taga kohises vettinud mets ja tilk tilk. Tilk kukkusid veepiisad lauanurgale. Jälle laseb katus läbi. Eile oli meil kange torm, kangutas vist mõne pilpa lahti. Homme parandame ära, eksoja aegs veidi kõbima peab. Ahti tagasisaatmisele oli üüri vastu. Poiss hakkas käima vanas tuttavas koolis, ta oli vaiksem ja rahulikum, puudus harva ja õppetükid olid igaks päevaks õpitud. Ema kirjutas. Küll sa ikka oled rumal, et internaatkoolist ära jooksid, mis sul seal viga oleks olnud, küll näed, hiljem kahetsed, kuid siis on juba hilja. Ahti isa oli poekuuri nurga taga, pudeli upitamise vaheajal uhkustanud kollandi Maruda poisi tegin, kuigi olin toober alles ise poisike täis, kui pinal. Just minu karakter. Sellel päeval, kui Jüri traktori kopaga hoobi pähe sai, oli ta öelnud. Küllo, pöörane nädal olen juba neli hauda sisse visanud, selg küürutamisest kange nagu labidavars. Viies haud kaevati talle endale. Ahti oli kadunud. Öö pääl ei näinud teda keegi. Siis tuli hommikul kooli ja sõnagi lausumata istus oma pinki. Pärast tundi ütles õpetaja, lähme meile, poiss, piinlaste tombusklikult. Kuude mind saadate? Ei kuhugi, ela meil, kui meeldib hinge Ahti ema Jüri tütar tulimatusele mehega. Nad olid korteri saanud, elavad juba kolmekesi, neil sündis tütar. Ahti kohta oli ta otsus selge ja kindel. Marss internaatkooli tagasi ehk veelgi parem lastekodusse. Ta kord juba jooksis ära. Nüüd pole tal enam kuhugi joosta. Õpetaja ütles, andke Ahti ära, kellele? Mulle me võtame oma lapseks ei, kui tahate, hoidke enda juures aga oma lapsest lahti, ütleb õpetaja, läks koju, vaatab, Ahti on põlvili maas ja nühib märja kaltsuga põrandat, toa põrandat, milles ta vanatädiga elab. Poiss kuuleb, et tullakse, laskub kandadele, jootab õpetaja, suleb tasakesi ukse.