Tere, minu nimi on Ireemgennik ja ma loen teile Liina Reimanni loo, mu ema. Minu meelest oli mu ema imeline olend. Ta oli väike kõhn naine. Ta juuksed olid tumedad, silmad suured ning sügavsinised. Pilk oli alati kuskil kaugel nagu äraolev. Mõnikord naeratas ta imelist naeratust. Mida te mõtlete siis, kui te naeratate mõnikord nii imeliselt? Teie pilk on äraolev? Küsis mult kunagi üks intervjueerija Eestis, olin üllatunud. Seda ei olnud mu käest keegi varemalt küsinud. See on siis emalt, mõtlesin. Ja kindlasti olen palju muudki temalt pärinud. Unistaja ja romantiline, ta oli selles vaeses ja argipäevases elus, milles me elasime, ei olnud just palju, mis oleks võinud teda rõõmustada. Seetõttu hoiusta tihti mõttekujutuse avarasse maailma. Tal oli ka kunstniku kalduvusi. Tal oli hea lauluhääl Alt. Ta laulis, ta näitles, ta luuletus ja tal oli ka lavastajaoskusi. Argipäevases oli pidulikke hetki. Näiteks sünnipäevadel ehtis ta laualillede ja pärgade ka. Laual oli muidugi saia ja kringleid. Kui aga oli sügis, siis peaasjalikult loodusande marju ja õunu. Kui olid tulemas kauged külalised nagu vanemad lapsed siis ehtiste uksepiidad pärgadega ja tõi tuppa kask ja lilli. Ise oli ta pidulik ja deklameeris omi improviseeritud luuletusi. Esimese maailmasõja päevilt On sangarliku ema pilt sööbinud sügavalt mu mällu. Mõlemad vennad olid rindele minemas. Kurvana kahvatuna valmistas ema poegadele reisukoti. Mina istusin kuski nurgas ja nutsin. Kartsin, mis võib juhtuda lahkumise silmapilgul. Kui pojad olid mineku valmis ja seisid uksel, peatas emanad deklameeris hüvastijättu luuletuse jumala õnnistusest sangerlust isamaa eest. Kui maja oli vaikseks jäänud, kuuldus köögist ema murdunud nuuksumine kaugele. Peenetundlikkus on temast mulle veel meelde jäänud lapsepõlveaastaist saadik. Üks omapärane juhtum sunnib mind veelgi teda imetlema ja austama. Äärelinnas oli palju lapsi, ainult harvad emad olid võimelised neid kasvatama. Meie õues ei olnud lapsesilmadele midagi ilusat vaadata. Kõrts ja lihuniku tall. Lõhnavad vorstid, lihuniku väikeses liha karnis ja ilustatud kompvekid ning kringlid kõrtsi akendele äratasid lastes kiusatusi. Tüdrukud vaatasid aknaid, vesi keelel, poisid kogunesid rühmadesse, nende ilme muutus mõtlikuks. Omandamissoov paistis selgelt nende nägudelt. Poisid olid leidnud lihapoeseinas oleva väikese tuulutamis luugi prioniti seina pidi üles, pisteti käsiaugust sisse ja vorstikamakas oligi pihus. Ühel ilusal hommikul vaatasime koos emaga katusekambri aknast hoovile ja nägime, kuidas üks poisijõmpsikas just oli ronimas saagijahile ja oh häda, see poiss oligi mu oma vend. Retk õnnestus, kedagi ei olnud nägemas. Ema nägu oli väga tõsine. Olümpinevil kartsin, ma teadsin, et karistus pidi tulema. Maja hoov oli kohtusaaliks. Kui mõni laps oli teinud paha, karistas ema teda hoovil suure lärmi saatel kõikide teiste laste ja täiskasvanute nähes. Kuid minu ema ei vaadanud sellise karistuse jagamist kunagi pealt ja keelas neidki vaatamast. Ja mu venna karistamine toimus sellel korral niiviisi. Poiss kutsuti sisse ja ema andis talle kohe keretäie ja pidas karistusjutluse. Selle järel pidi ta uuesti ronima üles luugini ja sealt sisse pistma rahamis vastas vorstihinnale. Ning lõpuks pidi poiss andma lubaduse, et ta enam kunagi niiviisi ei tee. Muidu järgneb avalik karistamine hoovil. Minu mälestuse järgi seda ei toimunud, vähemalt ei saadud teda enam teo pealt kätte. Minu meelest ema toimis lapse suhtes peenetundeliselt, sest selline avalik karistamine ärataks ainult viha ja kättemaksuhimu vanemate vastu. Lapse hing on eriti erk mäletama selliseid alandavaid olukordi. Olin juba aastaid toiminud näitlejana reisisin kord välismaale ning mu rong läks Valga kaudu. Olin emale oma reisust ette teatanud, kui täpne kuupäev oli jäänud mainimata. Kui rong seisis tolli tõttu kella kahe ajal öösel jaamas, näen äkki, et mu ema ilmu kupeesse, nägu kohtumisrõõmust säramas. Kuidas oskasid just nüüd siia tulla. Ja süda hakkas valutama, heitus mulle süüdistusi teatamata jäänud kuupäeva pärast? Ei ega ta polnudki teadnud. Ta oli ainult käinud igal ööl terve nädalapäevad rongil vastas, otsinud selle otsast otsani läbi. Ükskord sa ju ometi pidid tulema ja tulidki. Suure armastusega valmistatud toidupakki oli ta pidanud juba mitmendat korda uuendama. Ei ühtegi väitvat sõna, ainult rõõm ja armastus. See altruism oli enam kui liigutav, see vapustas mind siis ja teeb seda ikka veel. See oli ainult üks juhtum neist paljudest, mainimata jäänutest, kus ta ebaisekas lõppematu emaarmastus väljendus. Tema iseloomu kuulas veel muidki liigutavaid jooni. Kord olin ma kaugel välismaal, ema mõttes mulle tihti arvan, et väga tihti. Korderi ta metsas kõndides ja linnuparve nähes lehvitanud lindudele käega ja hüüdnud. Viige tervisi minu Liinale, linnud. Maantee kutsus teda. Jalamatkad olid ema eriliseks harrastuseks maanteel, ta tundis end koduselt ta jalgadel tiivad. Teel kõndides jutustas ta rõõmsaid lugusid. Tee viis teda edasi. Kuigi isa raudtee lasena sai priipileteid ei olnud midagi, mis oleks võinud ema takistada isegi kahe linna vahelisele jalamatkal asuvast. Mõnikord käisin minagi temaga koos lühemaid otsi. Üks mu ema kauaaegseid unistusi vanaduses peaaegu ainus soov minu suhtes oli see, et me kord läheksime jalamatkale tema sünnikohta. Seda soovisin minagi alati lubasingi minna. Aga mina sama tüdruk, kes lapsena oli mõttes lubanud ema panna istuma suurde mugavasse leentooli ja riietada ta siidkleiti. No ei saanud nii kaugele, et oleksin tema nii tagasihoidlikku soovi täitnud. Mu ema suri aastal 1925. Lapsena olin alati mõelnud, et kui see juhtub, siis ma hüppan jõkke. Ja kui juhtus Polnud ma enam nii väga noor tõsi jõkke hüpanud, kuid kõike muud juhtus. Tundus, nagu oleks maa kõikunud mu jalgade all. Teatri kevadine ringreis pidi just algama. Arvati, et ma ei suuda seda kaasa teha, kuid palusin, et saaksin kaasa tulla. Matustele järgneval päeval pidin ma näitetrupiga Valgas ühinema. Näitlejatel oli oma vagun ja rongi seistes jaamas nägin töökaaslaste murelikke nägusid, vaguni aknaid. Läksin rongi ja oma kupeesse. Ja ükski mu töökaaslastest ei tulnud kõnelema ega lohutama, kus olid kõik. Alles hiljem kuulsin, et ma olin nende silmis olnud hauga välimusega hall ja kortsus, väliseltki täiesti löödud. Ja keegi nendest ei julgenud tulla. Üritasin kõike reipalt kaasa teha. Kui astusin esimesel õhtul lavale, siis tundusid kõik vahendid, tegevus kõnelusedki, võõraina, tühjadena, mõttetuine. Kas see ongi kunst? Need pappkastid, tuttafoorid ja muu tühisus. Kõnelesin masinlikult, mu pea oli täiesti tühi. Ainult mu rutiin päästis mu ja eesriiet ei tarvitsenud enne lõppu alla lasta. Kui nädal oli möödunud, tahtis ringreisijuht mu koju tagasi saata. Ega publik pole süüdi, et sul on mure ja lein. Kuid ma palusin ainult, et võiksin jääda üritada ja pingutada. See on minu pikategevuse ajal olnud ainus kord, mil olen tundnud Beatris pettumust. Tundsin siis, et muusika ja luule oleksid võinud olla paremaks tõlgendamisvahendiks. Ja see jäi ka ainsaks korraks, kui tugev läbielatud tunne ei nõustunud kunsti teenima, sügavamaks muutma. Selle põhjus on tänaseni mõistatus. Kas oli mu kiindumus emasse ja mu lein tõesti nii erakordselt tugev. Või olin ma ise nii erilaadne, et mingi tavaline vahend ei võinud mõjuda?