Mina olen Madis Kalmet ja ma loen peet vallaku loo rahapada. Päike sulatas Aado napsi elamu ümber lumest aeg-ajalt imelikke asju nähtavale. Tema tare taga lamas küljeli granaadist purustatud väliköök. Ümbrus oli täis laiali pillatud ratta kodaraid nagu vurri luid. Kuskil vedeles kummuli roheline kiiver ja selle ümber suur sõõr sulanud vett. Reala taganurmel märkis lumi talviseid verelaike ja padrunikesti vedeles kõikjal loendamatul arvul. Enamasti iga päev luusis vana Aado nurmedel lepikus ja metsas ringi, kergitas saapaninaga siin ja seal vedela vaid asju pistis midagi tasku ja kandis oma maja koomitsasse, mis oli jäänud nagu ime läbi sõjamürinat tuhaks põlemata. Oli ilus kevadpäev. Maa juba roheline, hele, keskpäevane, päike kuumutas õhku. Hoopis juhuslikult võttis konstaabel hunt jahilt tulles suuna Ado hüti poole. Püsse rihmaga seljas jahi saaginud tedrekukk kaelapidi pihus. Ta seisatas hüti ees ja ta pilgud peatusid granaadikestadel, mis oli laotatud ridamisi muldrile. Ehmatas hunt seda sõjasaaki nähes, mis tegelikult peaks kuuluma riigile. Nüüd aga vedeleb siin Aado muldril. Ta sõrmed klõbistasid püssipäral. Tal tuleks Adoga nende kestade asjus vähemalt paar sõna kõnelda. Raske värav oli praokil ja uudishimulikult ajas hunt oma näovärava vahele. Ta pilk avastas rehalas peaaegu relvalao, sest sinna nurka oli pillutud väga mitmesugust sõjavarustust, kiivreid, okastraati, kaablit ja muud. Ja koli seest paistis välja isegi mittu roostetanud püssi. Hunt lükkas rehala värava saapaninaga lahtisagara nagisesid ja kiunusid. Ja jälle klõbistasid uudis himutseja sõrmed püssipäral. Ja ta näris oma vurtsu tutti. Kus on alles inimene, seal Aado, mõtles ta endamisi ja vihasööst lõi ta näo siniseks. Hütis endas selles madalas ja länsakil koomitsas, millele päikeselääts koondas oma põletavaid kiiri. Valitses aga ürgne vaikus. Äkki astus hunt ametniku raskete sammudega reaalast välja, kus Oladose vana kelm, kes nagu tagalarüüstaja endale võõrast vara kokku kuhjab. Köögiuks oli seestpoolt kinni. Niisiis saada on kodus. Ja kambri aknale oli valge riie poolde ruutu ette tõmmatud. Ado näis midagi tühjale lagendikule varjavatias algavat. Hunt astus muldrile ajas näo piiludes aknale lähemale. Ta võis seda teha, ta oli ametimees ja seaduslik korravalvur. Ta hakkas poole silmaga üle valge riideäärekambrisse piiluma. Aado istus särgi väel laua juures pea alla kummardatud. Laual oli mitu värvipoti, pliiatseid, pintsleid, Adolf kibedasti ametis, sõõri joonistamisega, keeleots suust väljas, nagu aitaks see kergendada kohmakate käte peent ja rasket tööd. Juba ajas hunt kogu oma silmapiida tagant välja ja see mustal üllatusest suureks. Siis ta nihutas ka oma teise silmas selle kelmika napsi salapärast toimingut piiluma. Nii urises hunt vihaselt, sest ta oli avastanud määratu roima. Vanamees oli ametis 50 Margase sõjaaegse paberraha võltsimisega. Ta joonistas sellele 50-le teise nulli juurde ja tegi raha 500 Margaseks, sest mõlemad rahad olid väliselt sarnased. Või nii või nii, hunt naeratas salakavalalt ja nautis mõnuga raha võltsija toimingut. Sest selle kavala kelmi otsustas ta täna õigesse paika toimetada. Lai naeratus näol, lõida sõrmenukiga äkki akna ruutadele. Nagu oleks granaat lõhkenud vanas näksis endas nii Hüpasseer lõõtsakile vajunud kogul laua juurest üles. Pea kargas selga hall silmad, kohutavalt suured ja ehmunud. Ja kui ta nägi väljas akna taga tumedat mehe, kogu selg vastu päikest lai irve näol laskus Aado kõhuli lauale ja mattis kõhu alla kogu oma kauba. Selle salapärase kaubamis kartis kurja päevavalgust. ADO näts masuurikas. Mida sa teed seal praegu? Möirgas, hundi karm pass, akna taga. Sooled Mulbioos, vana rebane. Lase mind sedamaid, siis seaduse nimel võtan su endaga kaasa. Täna ripub mul tedrekukke kõrval veel teine ilus lind käe otsas. Hundi raske kogu vajus ähvardavalt vastu aknaruutu. See otseb ragises lasementsisse, jätkas hunt nõudmist. Ära mängi seal jaanalindu, asi on päevaselge ja kohus mõistab su 10-ks aastaks naissaarele. Vana näpp lebas ikka veel kummuli laual, ta ihu tantsis hirmust. Ta lõõtsutab. Ta teadis, et hunt ei tee nalja, et hunt on karm ja halastamatu ametnik, kui tema ähvardab naissaarele saata, siis ta kindlasti saadab vana kelm ukse lahti. Jätkas karm pass väljast paukumist. Seaduse nimel lase mind sisse. Hunt seisis ikka veel väljas, muldril. Ilus jahisaak seisis kambris, otse ta silme ees ikka veel kõhuli, oma roimal, teadmata, mida teha, mis tegemata jätta. Kogu vald murrab pead ja mõtlen, milles naps küll elab ja sööb ilusasti, käib riides, tihti istub restoranis, aga ametit ei mingit. Või niisugune suur kelm elab siin soo ääres ja joonistab mulle või muudkui lastakse uusi viiesajalisi, rahab ajast välja. Ja mis sul seal reaala nurgas on, vanamees, terve relvaladu. Niisugusel on naissaarest vähegi jumala õiget juttu ajan. Need upitas Aado end pikkamisi laualt üles. Ta ajas oma ehmunud näo aknaklaasile lähemale ja hakkas siis halisema, silmad vett täis. Kallis Hendrik, oleme sugulased, sugulased. Kui ma olen midagi kurja teinud, siis teen seda esimest korda. Seda võin ma sulle vanduda kõige kurja nimel. Halasta vanainimese peale, ole pehme ja kannatlik minu vastu. Ja olgu see viimane kord, mis ma siin täna teen end, hundi süda näis olevat kivist. Mis sugulane ta oligi. Aadole Aado naise surmaga läks ka nende sugulushauda. Nüüd on nad jälle teineteisele võhivõõrad. Kui kambri uks jäi kõigest hoolimata lukku, ütles Hunt. Lähen ja toon külast abi. Tõstame Sukoomitsa kas või palgikaupa lahti, kui siin muidu kätte ei saa, pead saama vangirauad, see on kindel, siin ei aita enam ussi ega püssirohi. Ta nägi küladel vankrit lähenemas ja ruttas aknalt tuisates minema, et kutsuda endale teelt abi. Ta oli vilgas nagu kala. Seda valeraha tegijate ei tahtnud ta minna lasta. Ta oli auahne ametnik ja kui ta avastab valerahameistril kindlasti viiakse ta üle mõne parema koha peale. Olgu, Aado pealegi sugulane, siin ei saa enam olla mingit halastust. Olen kadunud, nuttis vana mees laua juures, rikutud raha näpu vahel. Ta värises kogu kehast, vanade silmade ees läks ilm uduseks ja hämaraks. Kadus ka hundi südi ja sirge kogu, mis ruttas abi tooma. Ent külateel lähenes vanker pikkamisi suur kapristi redelitel vankri keres igasugust vana koli. Mees ise kõndis maas, roheline sõdurisinel, seljas hall sõduri müts peas. Isegi tema hobuserakmed näisid pärit olevat mõnest laiali tassitud sõjaväe moonalaost. Ja kui see vanker jõudis tee käänule, kus hunt püsti seistes ootas, võis silmata vankris koli hulgas mitmesugust sõjavarustust. Okastraati tühja kahurikuule ja kesti. Ja roheline kiiver rippus köie otsas nagu pool kolpa. Nüüd pole enam mingit pääsu, Hei, mingit ta on juba mitu ja mitu korda pääsenud oma mustade näppude pärast. Kuid tänada langeb raskesti ja teda reedab ta oma karmi südamega sugulane, see auahne mees, verine tedrekukk käe otsas. Neidsamu sõnu raius ka hunte ääres seistes minu käes vana kelmeid pääse enam ei pääse. Tulgu kasvõi katk, maad rüüstama ei pääse. Ta ajas käe uhkelt püsti, andes teelisele väärikalt märku, et see peab tema juures peatuma. Ta käsi seisis lapiti õhus nagu Zemafor. Stopp. Vanker lagises, aga ikkagi edasi, sest mees oli jäänud tükk maad vankrist maha, ruttas nüüd särkides järele. Vana Aado jälgis aastades seda pilti külateel. Ta nägi, kuidas koorem auklikul teel vaevu edasi nihkus. Hobune ise otsis paremat teed ühest sügavast rööpast teise. Ent äkki vajus koorem küljeli vanker ühes kapiga prantsatas tühja kraavi, otse hundikohale kraami vedaja käeliaid ehmunult õhku püsti, piits pihus. Ja siis kõlas teelt kärgatus. Õnnetuskohalt viskus tuld ja suitsu üles, maa võpatas, hüti aknatilisesid. Ja kuigi suitsusammas polnud veel hõrenenud, võis näha veidrat pilti. Tuhatnelja kihutas hobune suitsupilvest välja. Vankri esimene telg kahe rattaga ta järel. Ja mees, kes oli Sõrkinud koorma kannul ajas end üles eemal nurmel, kuhu ta oli käpuli paiskunud. Ent miilitsamees ja ta tedrekukk. Need jäid jäljeta kadunuks ka siis, kui suits oli lõplikult hajunud. Vana Aado võis lõpetada oma pooleli jäänud nulli ja tema sõidust naissaarele ei saanud asja. Ka temal vedas.