Mina olen Jüri Vlassov ja loen teile ette Jüri Tuuliku loo, August Ahvenaelamine. Kingitus. Kui tuleb postiljon pensioniga, siis kirjutan ametliku allkirja August afen. Sama nimi on trükitud kuldpunasele aukirjale, mis kummuti kohal ripub. See anti kolhoosist tubli töö eest. Nüüdsel ajal tublist tööst eriti usinasti juttu ei tehta. Töömehed kaovad minevikku kui dinosaurused. Üleeile oli vaikne õhtupoolik ning Meida minu armastatud teine pool ütles oma dinosauruse ele. Võiksid mõne võrgu otsa meresse viia. Kassid vaatavad juba ammu tigedalt otsakut imperialistid. Tegin naisele märkuse poliitilise harimatuse pärast. Seletasin, et imperialist pole tigedam kui traktorist või kommunist. Tige inimene lihtsalt on tige. Minu märkus oleks võinud jutluseks kujuneda, ka naine arvas vaikselt, et tegelikult sai nagu kala pärast suu lahti tehtud. Inimkonna õpetamisest pole inimkond ega õpetajad märgatavalt targemaks saanud. Toppisin kolm võrku koti ning otseteed randa. Siin pole tegelikult sundi vaja. Rannapoissi viivad jalad ise vee äärde. Lodi on mul mätta otsa üles tõmmatud, tuulega vastu kive ära ei hõõruks. Kalakohad on siin abajaskalda, ligidal on haugi, on ahvenat, on säinast. Enne kui lootsiku vette lükkan, tuleb natuke merd tunnistada. Tuult nuusutada ning taevast vaadata. Vesi mängib valgusega, tuul toimetab oma lõhnade ja hiiltega. Kajakas tõttab kuhugi enne õhtut, vares toriseb kuuse ladvas. Iga minut midagi looduses toimub ja keegi ei kommenteeri, on see õige vale rahvale kasulik või kahjulik? Sellepärast tahan mina natuke lodjaninal istuda ja ilma vaadata. Sellepärast olengi vist siia üldse eluks ajaks pidama jäänud. Kas mina poleks võinud mujalt ilmast õnne otsida? Vennad läksid linna ning jahid sinna. Pole muidugi viletsad poisid, näiteks vanem Huberti nimeline jõudis isegi Teaduste Akadeemiasse. Akadeemikuks muidugi ei hakanud, ütles, et mõnel oli perel suurem ja raha rohkem vaja. Vend oli seal laojuhataja ja ütles, et sellist akadeemikut polnudki, kes poleks talle käega tere andnud. Nojah, aga nüüd nuusutasin mina tuuleõhku ja vaatasin õbluke pilvetupsu ja rahuliku õhtutaevast. Ja oli selge, et kena ilm püsib veel mõne päeva ning võib võrgu pette küllasta. Hommikul oli mitu haugi, paarkümmend ahvenat ja tosin säinast. Kui koju tulin, olid imperialistid väravas vastas, näolugusid ja vehkisid sabadega ja kraapisid küüntega mu kummi saabastelt kalasoomuseid. Pärast parkisid end värsket kala täis ja nüüd norskavad muretult kõik kolm tähtsalt ja väärikalt ja rahulolevate nägudega nagu rahvusvahelised rahusõdurid. Ja teadagi kus ikka otse kummutil ja ikka otse minu uhke aukirja all. Loomulikult on nad mulle uneski tänulikud, aga kui kassid lugeda oskaksid, võiksid need ärgates sedagi teada saada. Et August ahven oli sotsialistliku võistluse võitja ning rändpunalipu ära teeninud paadivanem. Kaladest, mis kassidest üle jäi, tegi Meida sülti ja kotleti Sainad soolast sisse. Säinast oskab tema niiviisi soolata, pärast sööd nagu lõhet. Ühe kena haugi, kolm ahvenat ja pooled säina pead panin ilusasti paberisse ja seejärelkandekoti. Nüüd minnakse südamedaami vaatama, tähendab Meida. Jah, ütlen mina mütsi pähe toppides. Ei ole minu süda kõva kutt, katusekivi. Meedia teab, kuhu ma lähen. Mõistlik naine ei hakka üle läve järele haukuma. Lähen tõesti maali poole, sest teda televiisorist ei näidata ja raadiost tema mõõdetud häält ei kuule. Kõige lühemalt väljendades on maalinaabrinaine kõige paremates aastates, nagu minagi. See tähendab pea hall ning käetöö rügamisest kanged. Aga silmad on tumedad ning ilusat kutt, noore põlveski. Muutumata soojusega säravad need mulle vastu. Aastakümneid läbi eluloo ning ajaloo. Maali istub köögis laua taga ning loeb raamatut, prillid nina peal. Tõin sulle värsket, ole kena, et sinu headus ka lõppe, ohkab maali. Sul juba merel käidud ning tuhaga, mina jahin siin luuletusi lugema. Mis sa siis loed? Kuule nüüd, kas pole kenasti öeldud, vaatavad nad sulle mõrrast vastu nagu riiklik Ernesaksa? Kes, kesse angerjad loomulikult Punju kenasti öeldud on, küll kese nõnda luuletab. On üks muuli nimeline mees. Kena jah, ütlen angerjat mul pole kõigest säina pead. Kusti hakkavad maali silmad kumama. Sa ju tead, et ilmas pole midagi magusamat asja, kui keedetud säina pead. Mina tean. Ning Maali teab, kõiki ei pruugi teada, ilm on otsata. Võib juhtuda, et elu jooksul ei saa inimene teada, mis väärt asi on keedetud säina, peamaalija. Minu pilgud jooksevad nüüd ühes punktis kokku. Selleks punktiks on aknalauale tõstetud tühi õllepudel. Jah, ohkab maali. See mu varandus oli. Künka Akseli poiss käis mul lambaaeda parandamas, millega sa ikka maksad? Loomulikult rahustan mina Maalit. Ta vaatab mulle pikalt ja soojalt otsa. Ta võtab aknalaual tühja pudeli. Loeb sildilt Saku Originaal. Siis haarab mul ettevaatlikult varrukast ning ütleb tasakesi. Kuskil ma tahaksin sulle kingituse teha. Läheme korraks õue. Mina ei saa jalamaid aru, miks tuleb kingitus just õue peal teha. Mina ütlen, ju saab ilma kingituseta ka elatud, ega ma siis sellepärast tule nüüd ometi tirib maaliminud armsasti varrukast. Õues asetab maali tühja õllepudeli puuridele. Külitsi keerab pudelisuud iga ilmakaare poole lõpuks ja pudelisuuvesikaare suunas. Sealtkandist pisike tuuleverre mere poolt tulebki. Aga nüüd istub minu kõrvale siia pakku peale, ütleb maali. Istume kõrvuti raiepakul, näod hommikuse mere poole. Kuula nüüd, sosistab maali. Kuulan, tuul puhub. Pudelitorust sisse ja sünnib sõuke hääl. Otsekud kutsuks üks ilus laev kaugelt merelt. Kuuled, sa püsib maali? Kuulen, on ju ilus? Hommik on jahe, kõrge ning puhas. Maali tumedad silmad vaatavad mind väsimata soojusega. Laeva kutse äratab mälestusi ja unistusi. Miks see siis ilus pole? On Steitele tehtud nii ilusat kingitust.