Tead, iva mul on siuke tunne, et neil heebleid tuleb kogu aeg juurde, lihtsalt siia stuudiosse, kõik oli nii lihtne, kui me sinu elu taas tegema seda saadet, see oli lihtsalt üks klaviatuur, üksiir, nüüd ma näen siin viite monitori, miks on vaja viite monitori, et teha seda lihtsalt saadetes? Heebleid on musttuhat? No see oli lihtne, sellepärast et mina tegelesin heliga. Aga kes vastutab, miks? Raadio kahes on nii palju heebleid. Raadio kaks aastat maksumaksja raha eest on heeblid lihtsalt ostetud. Ma arvan, tahad hoida lihtsalt amatöörid väljas, et keegi, noh, ma arvan, et neli monitor on lihtsalt niisama, et teid segadusse ajada. Monitor on viis ja ei õnnestu see amatööride välja, said nagu juuresolevalt pildilt näha. Tere, minu nimi on Ivo krustak, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid. Ja meil on tänane külaline. Tere Anniki. Tere aitäh kutsumast. Anniki tutvustame kohe, aga kõigepealt me räägime ühest kirjast, mis meile viimase saate. Viimasest saatest inspireerituna tuli. Ja suur tänu ja lehvitus, sõbralik käeviibe läheb mujale klassivennale Johannesele, kes on ühtlasi meie saate kuulaja ja kirjutas meile vastu kajaks eelmisele saatele. Kall, Bill Clintonist, Karl pildilt on siis, oli niisugune Briti või on briti telenägu või sihuke meelelahutusstaar, kelle tõelisuse või autentsuse üleme Ivoga natukene arutlesime, et kas ta on komöödiageeniuse vikis reisi väljamõeldis, kas Šveits ja Steven, ma ütlesin, et on kahe peale kirjutanud sellise karakteri kellega on tehtud siis erinevaid raadiosaateid ja telesaateid, või on Karl Bill Clinton tõesti nii geniaalne karakter juba iseenesest lihtsalt inimesena lihtsalt inimesena Johannes oli nii hooliv, meie suhteliselt, ta juhatas meid ikkagi lõpliku tõeni ja põhjendas ära, et Bill Clinton tõepoolest on reaalne autentne komöödia, karakter, karakter siis ei taha üldsegi oleks eksitavalt. Ühesõnaga inimene, kes on nii naljakas, et ta mõjub nagu karakter, et kokkuvõtteks Johannes, ta kirjutas meile pikalt, aga kokkuvõtteks ütleski, et Bill Clintoni peaks nautima kui täiesti siirast, veidi lihtsameelset meest, kes tahtmatult on ka geniaalne koomik, kindlasti ta ei ole tegelaskuju tõestuseks. Johannes siis tõi välja, kuidas rikkis reisijast Kiievil Marchetti raadiosaade oli see koht, kus Bill Clinton esmakordselt tegelikult avalikkuse ette jõudis. 98. aastal hakkasid nad seda saadet tegema ja null nullindatel kuni siis aastani 2012 välja tehti seda raadiot erinevatel viisidel taliraadiosaade, siis oli boot käest, siis tehti sellest poodcastist omakorda selline animeeritud Boot käest ehk siis loba, mida nad ajasid, sellele tehti sihuke animatsioonikiht peal, et sai Youtube'ist ka vaadata ja üha rohkem siis võid õieti kael, Bill Clintoni ka seal mikri ette ja Bill Clinton algselt, nagu ma aru sain, siis oli seal selle raadiosaate heliprodutsent vastutusheeblid. Põhiline oli see mees, kes sai aru, mida kõik need 1000 heeblit peaksid tegema. Ja mida rohkem ta seal saates sõna võttis, seda naljakaks läks, kuni lõpuks siis sai temast telestaar. Tänu sellele Chureisimeutschent tõid Bill Clintoni raadiostuudio hämarusest välja Iisrijate rambivalguse kätte. Anniki, kas sina oled vaadanud sarja, mis selle nimi oli? Nidjate bürood ei ole, kahjuks ei ole. Ei tea, kes on karpilkington. Olen kuulnud Bill Clintonist, aga ma olen huumori suhtes, mul on see piinlikkuselävi on mul väga-väga madal, sealt sealt ei peagi nagu üle astumas, et koperdad kohe taha, nii et ma pean olema väga ettevaatlik. Ei, ma arvan, et aniidijate prod ei saa olema kahetsusväärne vaatamine selge sinu kõrgete standardite arvestades kõrgelt kõrgete standarditega, minu subjektiivne hinnangul see on ikkagi kõige naljakam jäliti CW seriaal, mida ma olen kunagi vaadanud. No nüüd ma lükkasin selle lati muidugi veel. Ma vaatan ka, sai, ei ole võimalik. No nüüd on kindel, et ma lähen siis ma saadan kirjad. Ei, ei, ma ei, ma ei taha seda pettumust kuulda. Peredel on lihtsam kui, kui, lihtsalt kui sa ei vaata seda. Laseb ja, ja need, kes seal juba näinud, las ta siis olla. Aga aitäh Johannesele, vähemalt meie oleme näinud ja me teame, mis see kõik oli. Anniki lamp on, kui niimoodi kaugelt võib-olla või eemalt vaadata on niisugune kahe väga sihukse huvitava spektriga inimene või, või sa oled sihukse kahe väga huvitav suunaga inimeste ühest küljest Sa pead sellist blogi nagu laistina could, Claymet, ehk siis elukülmas kliimas. Ometi nüüd sa vist elad suurema osa natukene soojemas kliimas? Brüsseli kliima, meie omast palju soojem on raske öelda, meil on seal olnud nii külm viimastel nädalatel, et ma kurtnud selle üle, et sellepärast ma viimati Tallinnas sinna ei kolinud, aga jah, ma elan muidu Brüsselis ja töötan ka seal Euroopa komisjonis. Sealses meediaüksuses olen, olen majandusteemade pressiesindaja, mis ma usun paljudele kuulajatele, kindlasti tundub väga traagilise elusaatusega, aga aga kui sind huvitab poliitiline kommunikatsioon või poliitikate kommunikatsioon, mis on inglise keeles holissi siis on muidugi euroop papa südames huvitav elada ja töötada see olen seda Eestis pikalt teinud mitmetes ministeeriumites, aga see Eesti mastaap on parata paratamatult hoopis teine, nii et selles mõttes on seal selliste perverssuste huvidega inimestel nagu mul on väga, väga põnev toimetada. Ka selles suhtes nii-öelda siis see brüsseli lava on nagu kirkam, erksam. Ma tahan lihtsalt suurem komisjon, eks ole, katab kogu Euroopat, pluss, eks ole, suhtleb kogu maailmale, eks ole, meil on praegu pingelised suhted või huvitavat suhted USAga, eks ole, meie meie välissuhted, eks ole, hõlmavad kogu maailma mulle, kui ma küsitakse, et mis, mida sa, miks, miks sa seal Brüsselis oled, siis ma alati räägin sellest, et meil on iga päev kell 10 on meil koosolek, kus kõik meie kõneisikud istuvad Ta laua ümber ja arutavad, mis eile täna hommikul Euroopas juhtus igal teemal, mida me selle kohta öelda võiksime, sest et komisjon on seal iga päev kell 12 meedia briifing, kus sult võidakse küsida igal igal teemal, et me oleme. Peame olema valmis komisjoni nimel rääkima, mida iganes, küsitakse, kas, miks te olete sellised pehmod Süürias? Kas nüüd on USAga kaubandussõda, miks, miks Prantsusmaa eelarvega nii halvasti, eks ole, spektrum on hästi lai ja, ja lihtsalt see tunne, et sa istud seal ja kas sul on mingi ülevaade sellest kõigest, mis, mis Euroopas toimub ja sa oled väike osa sellest, et mõelda, et mida siis sellega teha või kuidas sellele vastata või reageerida või mõnel juhul ka, kuidas siis püüda Euroopat juhtida? Mulle tundub lahe. Kas see kõlab nii kohutavalt, keeruka ja suure, tõenäoliselt tegelikult ausalt öeldes väga väga nagu hästi isegi mõista, kuidas sa leiad seda aega, et siis sealt kõrvalt nagu küllaltki edukalt ja, ja tihedalt oma oma blogi ülal pidada. Standardvastus sellele ma magan väga vähe. Et ma nüüd olen võtnud ka tõesti eesmärgiks natuke rohkem magada, ma veel lugeda ka tahan, eksisin kolm asja koos kipuvadki olema üsna karmid, et kui ma olin esimest aastat komisjonis ja neil oli Kreeka kriis siis mul oli tõesti selliseid päevi, kus ma läksin kell kolm hommikul töölt koju. Logisin, läksin korraks magama, kell seitse läksin tööle tagasi, et pikal pikas perspektiivis väga selline jätkusuutlik mudel ei ole ja nüüd ma olen proovinud igal igal rindel natuke tagasi tõmmata ja natuke rohkem kuidagi paremini manageerida, seda aga, aga mõnikord, kui see hoog alguses väga suur olnud, ega siis ei ole lihtne tagasi hoida, tahad hirmsasti teha ja tahaks ju kõike teha hästi, mitte kuidagi nagu poole toobiga. Viskame siit õhku kohe blogi aadressi ka inimestele, kes ei ole sinna veel varem sattunud Anniki. Jah, see ongi välja VVV punkt Lifina Klaimalt punkt kolm. Com selline aadress ongi ja sind ei hakka Instagramist. Jah, leiab sellesama sama nime alt, nii et kui selle järgi otsida, siis jõuad, jõuavad kõik kohale. Kas see blogimine ja raamatutega aktiivselt suhestumine nendega koos kulgemine läbi päevade, läbi nädalate ja kuude? On mingisugune ammune asi, mis on tulnud juba ammu enne seda brüsseli enne enne Brüsseli ambitsioone ja, ja kas see on mingisugune Sa juba noogutasid, nii et jätan ammune. Et kas sa oled tundnud survet kuidagi jätta see asi sinna paika nüüd, kus käed-jalad on tööd täis ja tegelikult ju võiks magada. Tegelikult oli nii, et unistus või unistus, idee on hästi ammune, ma olin ammu mõelnud, blogi iseenesest ei ole ainult raamatutest kogu üks selle blogi mõte oli ka alati näidata, et et naised võivad olla huvitatud nii raamatutest superkangelase filmidest, Kuiga kosmeetikast riietest, et et üks ei välista teist ja see, kuis sulle näiteks mõnikord tunduvad lauvärvid huvitavad automaatselt, ei tähenda, et sa oled idioot. Et seetõttu täiesti teadlikult blogi on sellise üsna laia amplituudiga, et enam-vähem ainus asi, mida ma seal üldse ei puuduta enam-vähem proovin vältida, on poliitika ju sellepärast, et mu töö muudab selle keeruliseks, et ma ei tohiks seal tohiks sõna võtta, et on mingid teemad, kus ma isegi hea meelega tahaks. Aga, aga ma proovin olla professionaalne ja mitte neid kahte asja segada. Ühesõnaga mõte ise oli mul ammu. Aga nagu ikka, eks ole, tundub, ei ole veel valmis ja ei tea, ikka peaks veel harjutama, kas ikka oskan kirjutada ja mis keeles teha ja kus need pildid ja nii edasi. Aga siis kuma Brüsselisse läksin siis vastupidi, et siis kui ma komisjoni tööle läksin, siis soov ennast kuidagi vabamalt väljendada muutus nii suureks, et kõigi nende plusside juures, mis Brüsselile on, on samasse miinused, süsteem on väga suur sinu enda vabadusse liikuda, eks ole, kus Eestit Eestis kuskil ministeeriumist on, kui seal väga vähegi adekvaatne oled siis sa teed nii nagu tahad, eks ole, oma oma käe järgi ja ja ise sa kujundatki selle asja, mida sa teed. Komisjon on juba niivõrd suur mehhanism, et, et seal on reeglid palju rangemad, eks ole, see see raamat, mille järgi sa pead oma asju tegema juba ammu-ammu kirjutatud ja seda ümber kirjutada on keeruline. Millega mul ei olegi probleemi. Aga, aga nagu ikka, eks ole, kui sa ühest kohast surud asja kokku, siis kuskilt teisest kohast taarsele nagu laiali minna. Ja siis ma tundsin, et ma tahan ühte kohta, mis on päris minu oma, kus ma võin kirjutada, mis ma iganes ise tahan, täpselt nii, kuidas ma tahan, mida keegi teine ei kontrolli. Ja sealt siis lõpuks tuli ja sealt tuli ka see keele valik, et ma kirjutan inglise keeles just sellepärast, et ma olen ise Brüsselis, mul on noh, lugejaid hästi paljudes riikides, üllataval kombel USA on, et ma nüüd vist on jälle Eesti ees, USA on teisel kohal peaaegu kõikidest maailma riikidest, aeg-ajalt on keegi käinud, et, et see on päris kihvt. Et selles mõttes on muidugi inglise keeles väga lahe teha, et sul see lugejat ampluaa on ka väga lai ja seetõttu saab hästi kihvti tagasisidet, et mulle just kirjutas, eks Nigeeria naine raamatu valikutest ja Maniilast üks teine lugeja oma kogemustest taimetoiduga ja nii edasi, et noh, et see on see, mis hoiab mind käimas. Nii, nii kihvt seda oma maailma laiendada läbi läbi blogi. Kuna see blogi nagu võikogusse Sinuse life in could Claymet, sotsiaalmeedia Entity või, või tegevustööstus, sinu sinu sinu bränd, sotsioloogia, bränd keskendub noh, nagu võib-olla ta tal on väga lai ampluaa, ühes küljes on hästi palju nagu sellist ütleme, moeteemat ja ilutooteid ja selliseid asju siis teiselt poolt väga palju raamatuid. Ja ütleme, sellise võib olla klassikalise jaotuse all võiks teda kõige nagu täpsemalt nimetada, võib olla elustiiliblogija niimoodi, et ma arvan, et tuleb, tuleb nõustuda selle hirmsa tiitliga ja nii on, jah. Aga, aga kui mina nagu seda mingi hetk ta nagu avastasime lugema hakkasin siis minu jaoks ei olegi nagu vitud, ma ei ole tegelikult väga suur elustiiliblogi telge, kuna ma ei kasutage vägapalju lauvärve ega, ega nagu noh, kosmeetikavahendid laiemas mõistes võin sulle soovitada, on väga ja väga-väga tänulik oleksin, aga, aga see, ütleme, mis mind panustada lugema või mis selle huvi üldse tekitas, oli, oli võib-olla selle blogi puhul selline. No üks asi on see tõesti, see lai tegevusampluaa, sest sa kirjutad väga palju ulmekirjandusest ja filmidest, sellistest teemadest, mis mulle tegelikult korda lähevad. Ja samas väga huvitav on lugeda sellist elu elustiiliblogide väga veidras maailmas selliseid küllaltki. Ma ei tea, see blogib tõesti nagu see tiitel selles suhtes sobitajate kõlab nagu keegi natukene rahulikum põhjamaisem oleksite te kirjutanud ennast võrrelda nagu, mis seal, mis seal nagu muus muus maailmas toimub, mõtlen, kuidas, kuidas sa ise tunned või kuidas sina nagu lähenete sinu blogi versus kogu see muu teema. Kogu see ehitus oli ka suuresti selles, et kirjutada. Ma arvan, et seal mitu asja, mis mõjutavad üks, on see, et ma ei ole enam 19 et ja palju sellist klassikalist blogimaailma või see, mis inimestele alguses see on võib-olla, mis täna enam ei olegi nii palju blogimaailma, vaid on juutuuber ja instagrammi, eks ole, on minust nooremad ja võib-olla keskenduvad ka rohkem, et nagu me ütleme, elustiil, siis tavaliselt ikkagi tähendab, eks ole iluriided ja võib-olla natuke toitu, eks ole, et minu huvid on laiemad ja ma olen seda meelega ka jälle, eks ole hoidnud laiemalt, et näidata, et ma olen kindel, et suur osa teistest blogijatest on ka mitmekülgsed isiksused, eks ole, aga kuna nad näitavad, võib-olla, eks ole seda kitsamat juppi endast, siis, siis ei ole seda 360 vaadet. See mantra atlandil peab olema selge fookus. Ja, ja kindlasti ma olen kindel, et et lugejanumbrite mõttes ilmselt ongi mõistlik, et ma olen üsna veendunud, kui ma teeks näiteks kitsalt ilublogi, oleks seda lihtsam turundada ja nii edasi, aga see ei ole kunagi olnud minu eesmärk. Ma tahan, mul oleks endal tore. Teine asi on see, et ma teen seda tõesti hobina. Et see ei ole kommertsväljund, mistõttu ma ei pea muretsema, kuidas ma millestki räägin, eks ole, ma ei pea mitte midagi promoma. Ma peaaegu et väldin seda, et mulle asju saadetakse, eks ole. Ma ma olen ikka võetakse ühendust ja ma alati ütlen, et kui te soovite, saatke aga ma ei garanteeri, et ma kasutan, ma ei garanteeri, et ma kirjutan, eks ole, et mind ei, mind ei huvitama idee kommertsprojekte, ma olen teinud väga üksikuid asju koostöös, mis mind on tõesti ennast siiralt ja südamest huvitanud, aga jälle see annab sulle vabaduse, eks ole, astuda natuke välja sellest sellisest roosast, eks ole. Magusast maailmast, kus sa pead kogu aeg kiitma või kogu aeg. Et see seab sulle nii palju piire. Ja, ja noh, ja siis jälle see ka, et ma olen, ma käin tööl. Ma ei ole elukutseline blogija, eks ole, et ikka paneb, kirjutame miski see, mis seal tuleb seest, eks ole, või mis on su isiklik kogemus või et see, mida näiteks tööl selga panna, et kui sa tahad kanda midagi huvitavat korporatiivkeskkonnas näiteks, eks ole, see on hoopis teine asi kui see, kui sa oled 23 aastane blogija, kes läheb lihtsalt prantsile Londonis, eks ole. Et sul need parameetrid on hoopis teistsuguseid, kõik see, mis ma ise olen ja mis ma tahan teha. Noh, see peegeldub ka selles blogis ja ma olen ka Mul on vedanud selles mõttes ka, et mul on endal töö, mis, mis toidab, mistõttu see annab mulle ka vabaduse seda niimoodi teha. Et ma ei ole noorblogija, kes tahabki sellest teha oma karjääri, kes on mingil määral sunnitud vähemalt alguses, eks ole, tegin ma kõiki neid asju, et mul on lihtne, eks ole, siin olla üle. Jah, noh, nii on jah, olla üleolev ja rääkida kui millise moraalse integretiga, eks ole, oma asju teen, aga aga noh, see on minu valik olnud ja meelega täpselt nii tahangi teha. See on väga lahe, et sa oled säilitanud oma iseseisvuse ja teed, mis sa tahad seal blogis, sest et nii see ju kuidagi kujunes, et inimesed, kes agaramalt blogisid, neid korjati varem või hiljem üles mõne brändi poolt või brändide poolt ja neist sai sisuliselt reklaamkanal ja samamoodi läks juuti Uberitega, eks ole, kes esialgu tahtsin lihtsalt tähelepanu ja tahtsid kuidagi olla arvestatud olla sellised, leida oma kogukond võib-olla siis oma videote abil siis hiljem kujunes jällegi järg järjekordseks reklaamkanaliks ja nüüd on ju isegi palgalised YouTjuberid olemas, kes kuuluvad agentuuridesse, kuhu saadetakse siis erinevaid soove ja tellimusi ja siis agentuur vastavalt jagab tööotsad laiali ja raga. Ragab Jahasid jagab rahasid aga lugemisest ja kogu sellest ulmevärgist tahakski nüüd kohe süvenenumalt rääkida, et minna ikka nagu täiesti nohikuks kätte ära. Aga selleks, et me saaksime hinge tõmmata ja hoogu koguda, ma lasen teile väga mõnusat muusikat, kui te olete nõus sellega. Ma võtsin nimelt täna saatesse kaasa sellise supergrupi nagu ätsens Forbiis albumi amokk. Kas te olete kuulanud seda albumit? Ei ole, aga olen kuulnud, et on väga trendikas ja moodne valik. No ma ei tea, kui trendikas ja moodne see on, sest et ma ei ole nagu kuulnud, et neid väga lastaks. Ega nad ei ole väga palju ka teinud, sest et see amokk ongi nende üks ja ainus selline album, täispikk album ja põhjus, miks nad on supergrupp, seisneb selles, et Ta laulab seal trummi York, keda me teame veidi ühedi front ladina ja mitte ainult ei laula, vaid ka mängib pilli. Ühtlasi on bändis plii ansamblist Veedotšellitaturs. Ühtlasi on ansamblis ka veidi Hedi produtsent, naisel Kodvitš ja seal bändis on ka ansamblites Ariemm ja Beck, tuntud trummar Joey varanker. Ja lisaks on seal üks väga tähtis löökpillimängija Mauro reposco, ma arvan, et see on esimene kord, kui sa loed neid. See on, absoluutselt mitte see ei ole esimene kord, kui ma avalikult raadioeetris neid jälgida. Et ühesõnaga, tegu on supergrupiga, kes seda muidu poleks uskunud ja tegu on ka superalbumist, kuigi see tuli välja aastal 2013, ma ikka ja jälle taasavastan selle albumi enda jaoks ja üllatun, et kui püsivalt heas ja kõik on nii, et nautige lugu nimega difoolt. See oli Athens pargis ja nagu selgus siin meie omavaheliselt jutuajamisest loo ajal, see on üks neid bända, mida tuleb mainida selleks, et tunduda sofistikeeritud. Nii et vao, ma lihtsalt niimoodi instinktiivselt olen lihtsalt väga sotsistikeeris optimenikeeritud inimene, näen luus, lemmile, sõnandi keeritud, sõna kaasada, tunduda softistikeeritud, siis ütle võimalikult palju statistika heeritud ühe minuti jooksul mingeid muid softistikeeritud sõnu. Jah, me oleme siin saates koos külalisega, Janet külalistega, saated on alati need kõige erilisemad saated. Anniki, aitäh, et sa tulid Liphine could, lained on sinu blogi, kust me saame lugeda ja, ja saab ka silmailu siis teemadel kirjandus, igasugune nohik, superkangelasfilmid, värgid ja nagu sa ütlesid ka kosmeetikatooted vahel, miks mitte? Sest et sul puudub valehäbi ja päri ei puud. Aga hea kosmeetikat ja riideid saab sealt ka, vaata kosmeetikariietega raamatuid saad veel raamatukogust laenutada, aga kahjuks seda ei ole veel tehtud, et saaksid riideid ja kosmeetikat laenu. Tuleb läbi mõelda, mida tarvitada ja riideid veel nagu inimesed vist laenutatakse kosmeetikatooteid vaevalt et kuidagi vildikaid ei tahaks, keegi ilmselt ei toimi, juus on selja taha jäänud, aga lugemine, räägime lugemisest, sa juba kirjeldasid oma väga tihedat tööelus, kirjeldasid seda, kuidas sa põhimõtteliselt kas magad väga vähe või maga üldse selle kõige juures. Mina imestan ikka kõvasti, et sa nii palju loed, saad ka, kui palju sa loed nädalas mitu, mitu raamatut nädalas? Nädalas ei oska öeldes, nädalad on erinevad, aga noh, ma loen natuke üle 100 raamatu aastas. Nii et keskeltläbi mingi kaks raamatut nädalas. Siis ühesõnaga sa oled üks nendest inimestest, keda ma näen kuud viitsis keda ma korraks näen, ma vaatan nende statistid ka üle ja siis tunnen ennast halvasti. Annins Tallinn kuud vissi oma telefonivõimelised kardinad, toeta natuke nutan ja siis maha ja kuidagi tegelen edasi oma eluga omas tempos. Et see tundub ikka päris pöörane hulk raamatuid, eriti veel arvestades, et sul on muud muud tegemist ka, ma eeldan, et sa oled kiire lugeja. Olen üsna kiire lugeja, mul on tegelikult üks blogi lugu sellest kuidas rohkem lugeda nii, et neid, keda huvitab põhjalikumalt, võivad minna ja uurida, linkida, sellega ja hankida. Aga eks see tuleb ka läbi raskete valikute selles mõttes, et ühel hetkel tuleb endale tunnistada, et kõik elus ei jõua, et minu jaoks on see tulnud väga, väga raskelt, sest mind huvitavad väga paljud asjad, kõike tahaks teha. Aga no siis ongi lõpuks nii, et et minu fookus on mu pere, Mu töö, mu blogi lugemine ja peale selle siis jääb väga väheüleselt natuke sotsiaalseks eluks, natukene aeg-ajalt kinos käimiseks, natuke kontserdil käimiseks, eks ole, et ma olen otsustanud, et, et lugemine on minu poiss on selles mõttes Ena näiteks suur ohver, selles on see, et ma ei vaata teleseriaal, eks ole, näiteks et see on üks üks maailm, kus ma, ma korraks murdsin seda, kui uus Discovery tuli. Star Trek tuli välja. Aga aga, kus midagi tuleb loovutada, muidu ei ole võimalik sadat raamatut aastast lugeda ja ma olen otsustanud, minu meedium, see mulle meeldib kõige rohkem ja ma tahan lugeda hästi erinevaid asju, eks ole tõesti ulmest fantaasiast kuni Mesopotaamia ajalooni välja, eks ole. Ja siis ei ole midagi parata, et kuskilt tuleb midagi ära anda ja see on väga kurb. Kahjuks ma olen aru saanud, et, et muud moodi ei ole võimalik. Ma mulle tundub, et see, see lause, mis sa ütlesid, et huvitavad meeletult paljud asjad kõigega, tahaks tegeleda kõigi jaoks, selle aeg on nagu selle saate mingi kes-keskne. Fookus on meie leitmotiiv ja ma ei tea, mida see sõna tähendab, aga ma olen Reolfistikeeritud sõna. Ma ei lähe hiljem person püstikeeritud inimesed seda teada. Mul oli üks point veel, kuhu ma tahtsin pärast lauset miljonid, mul on kõik sassis, vabandust, ei ole midagi, aga ma võtan isasid. Anniki sa kirjeldasid, et sul on tänu sellele, et su blogi on inglisekeelne lugejaid igalt poolt maailmast ja said hiljuti kirja Nigeeriast, kus lugeja tänulik lugeja andis vastukaja raamatuvalikule ja USA-s on sul suur lugejaskond. Ja sa kirjeldasid ühtlasi, et sa oled kuidagi öelnud ei igasugusele kommertsvärgile, et sa ei tee kellelegi reklaami, sa lihtsalt räägid nendest raamatutest, mis sind päriselt huvitavad. Aga kas lugejate hulk on ka mingil määral avaldanud survet sinu lugemisvalikutele, kas sa mingil hetkel tajusid mingisugust vastutust või mingisugust justkui et, et sul on mingisugune arvamusliidriroll ja seetõttu sa pead olema kursis kuidagi mingite asjadega, millega varem sa poleks võib-olla isegi kuidagi pidanud vajalikuks olla kursis. Blogis, ma ei tunne seda väga, sest blogi on ikkagi hästi minu enda maailm seal, need, kes tulevad sinna kommenteerima nad tulevad nagu minu koju külla, eks ole, mu seal mingeid troll ei ole, ma ei ole nii suur blogi veel, et et see tõmbaks selliseid inimesi ligi. Küll ma tunnen selle seda Instagramis natukene. Et noh, ma olen üldiselt olnud läbi aegade üsna siin üksiklugeja, et noh, lapsena eriti mul ei olnud, noh ma lugesin palju rohkem kui kõik teised ja lugesin omaette, reeglina see natuke muutus ülikoolis näiteks ja keskkooli ajal, aga siis pärast seda jälle ma lugesin asju, mis näiteks ulme fantaasiakirjandus mul ei ole olnud sõprussõprade hulgas väga palju selliseid inimesi lähedalt hulgas, kes loeksid sarnast kirjandust, eks ole, siis ma lihtsalt lugesin oma rõõmuks. Mõnikord käisin kuskil internetis mängimas ja vaatasin, mis teised ütlesid, aga, aga noh, see oli selline. Üsna noh, ei midagi regulaarset. Et ja siis nüüd, kui ma olen aga Instagramis ja nagu otsapidi ka Buck 100 grammi aasa boksta gramm, on siis see osa Instagramist, kus ongi täiesti ainult raamatutega tegelevad account, seal üldiselt vaadatakse väga halvasti nende peale, kes muudest asjadest ka kirjutavad vahepeal, nii et mina ei ole nagu päris päris puhta grammer, sest et vahetasin reetikes ska stiilist ja, ja ilusti, kõigest muust kirjutab. Aga kuna ma ikkagi nii palju raamatutest raamatutest postitan ja mul on mitu väga head sõpra, kes on sellised üsna populaarsed Buxto grammereid, siis ma olen seal maailmas nagu otsapidi sees. Ja seal tekib küll ikkagi see, et loomulikult sa külastad neid inimesi, kelle, kelle kaudu tundub sulle huvitav, sa näed, mis on need raamatuid, millest palju räägitakse. Ja tekib küll ühel hetkel surve. Kui sa näed näiteks inimesed, kelle maitset sa väga austad. Ma ei tea, kõik nendest midagi lugenud kohutavalt kiidavad et loomulikult tekib selline tunne, et peaks ikka ka lugema, et ühelt poolt, see on selles mõttes hästi positiivne, nii et nii sa leiadki häid raamatuid, kui sa leiad inimesed, kelle või raamatuid, mis on sinu jaoks õiged, eks ole, kui sa tunned teiste inimeste maitset, teadete maitse on väga sarnane, siis sa jõuad mingite asjadega, mis sulle meeldivad. Teiselt poolt ma väga tunnen ka seda jälle, seal on ulmet ja fantaasiakirjandust on ka Instagramis vähem. Seal on küll väga tugev present sellistele, seal on palju noortekirjandust, mis on ka tihtipeale fantaasia või, või ulmesugemetega, eks ole, aga seal on, see on jälle omaette kategooria nooremalt ja hangede alt, eks ole, kus on, kus on peamiselt noored noored inimesed, kes peamiselt loevadki Kirjanduses minagi aeg-ajalt loen, et kui mul on vaja pead puhata, eks ole, kui ma tahan lihtsalt, et ma ei mõtleks kolm tundi mitte millelegi muule, ma hea meelega võtan jämedalt raamatu ja, või mingi sellise trassi fantasy ja loen seda ja lülitan ennast täiesti välja. Et ma üldse ei. Ma ei ütle selle kohta mitte midagi halba. Aga ütleme, et sellist minusugust natuke nohiku või vähemalt siis kohati nohiku lugejat, kellele meeldib eepiline militaarulme, eks ole, või või siis feministlik, progressiivne fantaasiakirjandus, eks ole, selliseid on suhteliselt vähe. Et ja siis ma pean natukene ka iseendale meenutama, et Anniki loe ikkagi seda ka, mida sa ise tahad, eks ole, ära unusta seda teist poolt ära, sest et kui sa oled, et kaasatud hästi huvitavatesse vestlustes, loomulikult see tõmbab sind oma orbiidile, sa tahad rohk rohkem lugeda selliseid asju, mis lubab sul nendes vestlustes osaleda, jälle seda ulme ja fantaasia vestlust on natuke vähem, aga õnneks ma olen leidnud ka mõned, mõned inimesed Ta instagramis kukkustagramis, siis kellega me just lugesime näiteks Jemiseni pruukinud triloogia teist osa, mis on täiesti fantastiline fantaasia raamatuid, mida ma kõigil seal on siis kolm raamatut, fessiivsen obelisk, geid, Stonscaaii, mis on võitnud kõik Hugo sest Nebula ka, no ühesõnaga kõik auhinnad, mis on saada ja täiesti põhjusega. Et ja noh, see on üks elu suuri rõõme, kui sa saad lugeda sellist kirjandust, mis, mis teeb. Ja siis saad seda kellegagi arutada, kes on sinuga nõus. Ja sa saad rääkida suhteliselt sofistikeeritud juttu sellel teemal. Asi, mis mind isiklikult kirjandus armastajana kirjanikuna õudselt vihale ajab, on see, kui hakatakse kuidagi halvustama või, või, või lükkama nagu teisejärguliseks igasugust žanri kirjandust ja see on niisugune võitlus, mida on kirjandusteooria või kirjanduskriitika areenil peetud juba pikka aega. Kas sa isiklikult tajuda, mingi nihe on toimunud või toimumas või on fantaasiakirjanduse ikka veel selline asi, et sa pead kuidagi kõigepealt vabandama, et sorry, noh, mind huvitab alati igast ulmekad ja fantaasiaasjad, siis läheb saal tühjaks, see on ju tegelikult öeldes kolm inimest jäävad, jäävad need kutsuvad saatesse. Ja siis jätkub vestlus. Ma ma esiteks lihtsalt soovin nõustuda, et see on üks asi, mis mind kohutavalt ärritab, see põhimõtteline uskumus, olemata ise midagi lugenud või või, või olles lugenud kaks ulmeraamatuid ja selle põhjalt, eks ole, tehes järeldusi, öeldes midagi lahterdada žanri, kirjandust, millekski madalamaks või, või vähem huvitavaks. See ajab mind täiesti endast välja. Aga ma arvan, et mingil määral on muutusi tekkinud. Siin on olnud, eks ole, mõned sellised suured näited, mis on toonud fantaasiakirjanduse mainstreami, mis on tihtipeale olnud televisiooniga seotud käimast rõõmsa, loomulikult, eks ole, või siis teenijana lugu nüüd et mulle tundub, et toimub progress, noh. Mis mind hämmastab, on see, eks ole, et me et niipea, kui me otsustame, et mingi raamat on hea, siis me unustame ära, et sulle žanri kirjandusest, eks ole, et kui me räägime ohvelist jätku uudist, eks ole, siis neid raamatuid me oleme valmis nimetama headeks raamatuteks, kuigi tegemist on, eks ole, nii-öelda parameetrite järgi selge, selge zhanri kirjandusega, eks ole. Aga nüüd on ta kirjandusklassik, okei, no siis öeldaksegi, et seal Distopiline lugu ja kõik võtavad ühiskonnakriitika loeme. Et siis ta nagu enam ei ole see see see lastekirjandus, kus keegi vehib võlukepikesega ja draakonid lendavad. Mulle tundub, et praegu on just ulme fantaasiakirjanduses selline aeg, kus toimub hästi palju huvitavat toimub sellist ja selle žanri piiri, sellist hägustumist, eks ole? Issand, mis selle autori nimi, mosid, mossinamid, eksi Tuest, mis oli eelmise aasta üks suuremaid, siis mainstream edulugusid kirjastamises tema imeraamat oli Velagdon fundamentalism, mis oli, meile läks ka väga hästi. Ta kasutab seal fantaasiakirjanduse elemente üsna napilt, eks ole, aga tegelikult räägib migratsioonikriisist, eks ole. Et noh, see on üks selline hea näide, kuidas ja loomulikult saab peksa mõlemalt poolt, eks ole, saab peksa fantaasia sõpradelt, kes ütlevad sulle ainult mingid uksed, kogu see kontseptsioon on välja arendamata, küll oleks võinud teha nagu bänks, eks ole, kirjutab ikkagi täiega fantaasiat, eks ole, siis teiselt poolt, et noh, oli siis vaja need uksed sest sinna panna. Et kas ei oleks võinud lihtsalt migratsioonist kirjutada nagu tõsiselt, et aga noh, on näha, et et paljudele inimestel läks korda ja oli nii põhimõtteliselt ikkagi nii kriitiline kui müügiedu. Et sul toimub ühelt poolt hästi palju huvitavaid asju seal nii-öelda sellise noh siis need päris kirjanduse näitasin siin neid jutumärke, ütlen kuulajatele ja piirimaal ja sul toimub ka hästi huvitavaid asju sellises klassikalises žanri kirjanduses, eks ole. Et vaatame, eesti keeles, on ka ilmunud Anlekki stamist abistav õiglus, abistav mõõk sele Silvi chatis, sellel oli marsi on kogu triloogia siis täiesti Vapustav triloogia jälle, mis räägib meie tänastest probleemidest tegelikult, aga lihtsalt läbi eepilise ulmevõtmeks läks kõik paremad. Parim fantaasia ja ulmekirjanduse žanrikirjandus alati räägib sellest, mis meil täna toimub, meie tänastest probleemidest lihtsalt mingis muus. Piip selle kuskile universumisse, et on, on lahedam lugeda ja kihvtid kihvtid, kosmoselaevad aga räägib ikka inimestest. Kosmoselaeval. Et ja inimeste juurde me tuleme tagasi pärast järgmist lugu, Athens frakis. See oli Athens pargis võib-olla kõige sofistikeeritum ansambel, kes on kunagi meie saatesarjas üldse kõlanud. Ja meil on saates endiselt külaline Anniki tšikeeritum küla all, seda ei pea isegi ütlema, aga nii see on life could lainet on Anniki blogi nimi ja sel teemal ka jätkame. Ma tahtsin torkida natukene veel kirjelduse poole pealt seda graafiliste graafiliste romaanide teemat, ma kasutasin vist õiget Tõlget norralane, eks ole romaan, kogu aeg valeti, graafiline novell ja see ei ole, eks ole kuidagi päris pööraseks, sest. Mul on, ma olen hästi aeglane lugeja, tavaliselt ma loen nelja-viite raamatut korraga ja, ja noh, kõik need lähevad ääretult aeglaselt ja seetõttu ka suured eepilised ulmeteosed on sellised noh, ütleme, nende nende läbimine võtab omajagu aega, et selle hästi ma kindlasti võtan ette, see tundus ääretult põnev, aga aga meil on üks selline teema, mis tundub, et ma olen nagu sinu blogi postitustes näinud, mis, mis sulle ka väga huvi pakub ja see saaga, saaga, koomiks ja sellega minu arust suurepärane näide sellest, et noh, kuidas lootselise võrratult kireva, mitmekesise siukse nagu väga segase maailma ja tegelikult see probleem, mis selle nagu kogu selle nagu ulme maailma keskmes on, on ülilihtne, üliinimlik ülitavaline, et sellele nagu mitte, et rikkuda nagu sealt sisust ära. Aga tegelikult see on lihtsalt ühe pere nagu probleem, et seal on nagu mitte midagi nagu suuremate laiemalt. Aga kogu see maailm ja kõik selle ümber on nagu nagu, ääretult suur ja, ja võimas. No saaga on täiesti fantastiline koomiks, mis olgu see siis kõigepealt öeldud, et no nagu me enne rääkisime žanri piiridest ja mis on nagu okei kirjandus ja mis ei ole siis minu meelest taga on suurepärane näide sellest, et igas igas vormis on võimalik kirjutada meistriteos. Ja ta võtab täpselt kõik selle kokku, mis mulle ulmekirjanduse juures meeldib. Et ja see on naljakas, et inimestena jälle ma arvan, et see tuleb sellest, et inimesed ei ole ise ulmekirjandust lugenud, neile tundub, et see räägibki, ainult eks ole, kosmoselaevadest ja tehnoloogiast, aga ulmekirjanduses, nagu igas muus kirjanduses on, peavad olema head tegelased, peab olema mingi emotsionaalne konks, mis, mis sind seal hoiab, et seal kõik needsamad reeglid kehtivad. Et ja ma arvan, et tõsi on ka see, mis žanr on ise kõvasti edasi arenenud, eks ole, kui täna lugeda Siimovid näiteks, keda ma südamest armastan. Aga kui sa loed asumiseeriat, siis ütleme, see karakterit emotsionaalse poole, ei ole seal kõige tugevamaks, ei ole seal, see ei ole see, miks me miks me loeme Asimovi või miks me loeme asumit, seal on kontseptsioonid ja kogu see suure ajaloo kulg, eks ole, ideede pool on, on ilmselgelt tugevam ma ja see teine pool on järgi tulnud läbi aegade tänast moodsat ulmet lugedes, seal on kõik see olemas. Loomulikult, sul on seal jama ka nagu igas žanris nagunii nagu ka päris päris kirjand nagu selles. Kui sa lähed eesti raamatupoodi, eks ole. Ega ükskõik, mis sektsiooni sa lähed, kõik sellest ei ole puhas kuld, eks. Nii on ka ulmelise fantaasia. Aga kui tuttav oled sa eesti ulmega? Siin on ju täitsa toimiv ja pikkade traditsioonidega ulmekogukond olemas. Kuid kui palju sa oled jälginud nende tegemisi kõrvalt ja kui palju sa lugenud eesti ulme? Võiks lugeda rohkem paarile Harglale, lisaks midagi muud ka nendega, ma olen viimasel ajal selle peale mõelnud, aga see on jälle see, et mul on alati olnud väike probleem sellega. Et kas peab tingimata midagi lugema ainult sellepärast, et see on Eesti oma. Ja tänaseks ma olen nüüd ringiga läbi, ütleme sellise teisme ja must valguksuse ja varast 20.-te sellise ehituse jõudnud tagasi sinna, et jah, tegelikult saab küll. Et just seal, noh, ilmselt see, et ma olen ka ise ära ja see tekitab selle, et sa oled küll kosmopoliit, eks ole, ja loede Teet, kõike, mida kõikjal maailmas, eks ole, tehakse, aga aga hea on omada ka mingit juppi, mida sa tunned süvitsi ja, ja kui see on sinu oma keeles ja sinu oma kultuuriruumist, siis sul on loomulikult seda lihtsam tunda kui ükskõik mis suvalist juppi. Et, et tegelikult selle aasta üks mu eesmärk on lugeda rohkem eesti kirjandust ja sealhulgas ka eesti ulmet ja fantaasiat, kus ma tean, on tegelikult väga toredaid asju, aga peab, peab lihtsalt ette võtma. Okei, aga väga põnev, siis tuleb lihtsalt su blogil hoida silma peal, sest sealt on tulemas väike ülevaade Eesti ulme hetkeseisust. Ma saan aru lähi kuudel nüüd ilmselt. Ja kuna sa oled 100 raamatut aastas, siis ei võta väga kaua aega, et see kõike Eks ole sarske väga hea ülevaatliku pildi sellest kõigest, aga hüppaksin siit eestist nüüd tagasi USAsse, kus sul on palju lugejaid ja kus on vägagi hästi toimiv ja õitsev koomiksitööstus juba aastakümneid olnud ja me oleme siin oma saatesarjas rääkinud, et ka superkangelasfilmidest või sellest Marveli filmimaaniast, et põhimõtteliselt see ongi see, mis praegu domineerib, kas on meil, eks ole, mis on sinu suhtumine Marveli filmides, aga aga teistesse superkangelaste filmides, et, et mida see laine sinu jaoks nagu tähendab. Minu suhtumine on väga positiivne. Ma mõnikord mõtlen, et Amazoni algoritm tõenäoliselt arvab minu kodus elavad koos 50.-test feminismi feministid, akadeemik ja tema 12 aastane poeg. Tegelikult see olen lihtsalt mina, minu filmimaitse suuresti mõtlen, kuna mul ei ole väga palju aega kinos käia ja, ja minu emotsionaalne energia tihtipeale läheb tõsisema kirjanduse peale, et ma ei loe ainult ulmet ja fantaasiat, ma tõesti loen üsna laialt. Ja kui sa oled lugenud jana keha ära Lifi läbi, siis kaks nädalat ei ole võimeline mitte midagi muud vastu võtmas. Emotsionaalselt täiesti kurnatud. Et siis. Ma kipun esimesena alati vaatama seda tüüpi film, eks ole, ja kuna mul on ulme ja fantaasiahuvi, siis siis superkangelased, noh see on minu suits, pott nii-öelda, et ma tõesti naudin ja minu meelest on tore ja minu meelest kogu see kvaliteet on nii palju läbi jälle nii palju kasvanud ja kõik kõik on läinud õiges suunas, aga ma mäletan, ma olen, on suur yks meest fänn algusest peale, kui see hakkas filmidena välja tulema ja siiamaani olen, aga kui sa täna vaatad esimees yks mehi, siis vahe sellega, mis meil on, olgu see Black Panther või, või viimane hoori film või või Ventures või mis iganes, see nii produktsiooni kui ka sellise sofistlikeerituse tase on täna hoopis teine ja mul on lihtsalt hea meel, eks ole. Lihtsalt on tõesti siiralt hea meel, et meil on nüüd naissoost superkangelane, eks ole, kellel on oma film, kus ta ja edukas film, eks ole, näha, et seda oli vaja, et meil on just ja et meil on must panter, eks ole, neile maailm on täiesti imeline, eks ole. Noh, seal mul ei ole see isiklik suhe, võib olla nii tugev, aga aga et näha, kui palju seda filmi oli vaja, ta on lihtsalt ka filmina ise väga vahva, kogu see filmimaailm, kogu see visuaal, kogu kogu see maailma ehitamine seal minu meelest on imetore, ma olen seda lugenud ka koomiksi, mul on lihtsalt nii hea meel, et eksisteerib ääre peal. Oleksin koomiksipoest ostnud mõni päev tagasi pläkantoviaga, võtsin hoopis fenomy. Aga mõlemad on äge. Külma veiniga. Ma olen kuulnud mingit sellist fänniteooriat nüüd, et noh, kuna see Marveli filmide noh, ütleme näitlejale on see väga keeruline teema, kuidas see nagu lihtsalt konstantselt aastaid ja aastaid ära pukitanud, sa pead seda kõike tegema. Ma olen aru saanud nendest Robert Downey juunior oma Ayron mallile rolli kogu aeg kehastades nagu väga ei, ei taha ja ei viitsi enam mingi hetk, ta justkui peaks kõrvale astuma ja see teooria on, et tema nii-öelda selle tema saabastesse või tema selle tehnoloogiaguru positsiooni võtab üle siis musta pantri õde. Ja ma väga loodan, et see on tõsi. Ta on niivõrd kihvt tegelaskuju ja, ja suurepärane kogu musta pantri siis kaas ning minu meelest on ideaalilähedane Me võiksime jääda siia lobisema, tõesti, tunne on selline, et me alles alustasime ja alles nüüd läks põnevaks, aga, aga just nüüd on aeg ka tänane saade lõpetada kõigile. Keda huvitab see kõik, millest me rääkisime, on, on mul hea uudistesaate minna Lifina hulk lainet blogisse ja vaadata lähemalt, et mida kõike imelist on avastada filmimaailmast, kirjandusest ja miks mitte ka kosmeetikamaailmast. Anniki suur au oli olla sinuga siin stuudios, sest et me otsime omasuguseid ja me jumal teab, Meid on vähe. Nii et hoiame kokku, hoiame kokku ja kui sa ikka Brüsselist tagasi jõuad, siis anna märku ja teeme veel ühe jätku, saate, kus me saame pikemalt minna süvitsi oma lemmikteemade arutamise, aga enne lõppu veel meil on Ivoga üks teade ja me ootame väga, et tuleksite kuulama, kuidas me meliseme, aga nagu päris. Päriselus mitte mitte läbi raadioeetri. Tuleb välja, et Tallinn Music Weeki raames ei mängita ainult muusikat, nii et ka inimesed, kes ei ole muusikaliselt andekad, saavad ennast seal nii-öelda välja paista. Välja saavad olla väljapaistvad ja kolmandal aprillil siis kell 19 30 biit, nii plaadipoes vanalinnas võite tulla ja kuulata siis, kuidas me saadet laivis lindistame. Just nimelt, me pole ammu oma kuulajatega lives kohtunud, nii et kolmas aprill pange kalendrisse kirja, mis kell see oli 19 30 just täpselt plaadipoes biitmiini, mis on Tallinna vanalinnas, tulge kuulama ja kaasa elama, võib-olla saate isegi häält teha mikrisse, ma ei tea, mis meil plaanis on. Ühesõnaga Tallinn Music Week järjekordne näide ettevõtmisest, kus heeblid ei hoia amatööre tagasi, me oleme seal laikis. Ja Anniki aitäh sulle veelkord. Huviga loeme Eesti ulme ülevaadet. 2018. tähed kutsusid teemadel filmidest palju rohkem kirjutada, sest ma olen seda näinud umbes kaks korda, aga pärast kõigele jäänud mulje, et olen suur filmikriitik. Vot nagu, nagu öeldud, sai, enne kui me salvestama hakkasime, et see ei ole see saade, kus oma mainet parandama ei ole see saada, lihtsalt loome uut reaalsust ja reaalsus peab järele jõudma sellele. Ja nüüd hommiorg saab laulda umbes 20 sekundit, saate lõpetuseks ja siis tulevad uudised, aitäh, et kuulasid ja kohtume järgmine kord miis.