Tere, me oleme nüüd oma saadetes rändamas seal Aafrika riigis nimega Etioopia ja olen rännakutega jõudnud täitsa Etioopia kõige lõunapoolsemas nurka, ka seal elab rohkesti väikseid rahvaid, väga omanäolisi rahvaid, igalühel oma kombed ja traditsioonid. Ja selles eelmises saates, kes sai siis kõneldud mõnedest nendest rahvastest, need olid siis need, see maid, pannad ja Hamerid. Aga tänases saates tuleb juttu juba veelgi kaugemates Kolgastes elavatest rahvakildudest. Ja need on siis Carod, nüangatoomid ja Mursid. Me seal olles käisime nende külades, vaatasime, kuidas nad elavad mis on nende kombed ja nende välimus. Ja peab tihti ütlema, kes seal kõige kaugemates nurkades ei olnud sugugi lihtne nendesse küladesse jõuda, sest vahemaad on pikad, teed on viletsad. Ja veel üks asi, need kõige kaugemate Kolgaste inimesed võivad olla tihti üsna umbusklikud ja vahel lausa vaenulik. Ja meid lausa hoiatati selle eest, et nende rahvast ja siin on nüüd veel üks tõsine probleem ja see on alkohol. Et hästi sageli on nagu liialdamist selle joomisega. Ja selle põhjused on tegelikult nende rahvaste ajaloos. Ja seda võiks Nis niimodi toda, et kunagi ammu elas siin rahvast hõredalt kõigile, KUS maid karjata ja kõik oli korras. Aga nüüdse moodne elu on peale tulnud, tsivilisatsioon tahab muuta inimeste eluviise ja, aga Etioopia riik nagu tahab neid inimesi nii-öelda ümber kasvatada ja õpetada neid elama, nii nagu elatakse tänapäeva moodsas maailmas. Ja tulemus on nüüd tihti see inimeste endised traditsioonid nagu murenevad. Aga selle uue maailmaga pole nad suutnud sugugi kohaneda ja see omakorda on toonud kaasa selle, et nende elujärg on alla käinud. Ja vot sealt see tulebki, et inimesed tajuvad, et nende endine maailmal hävimas ja elu on vilets ja tulevik on tume ja see toobki kaasa siis selle üldise nagu masenduse ja apaatia ja lootusetuse. Ja vot sealt siis tulebki see, nagu meil Eestis öeldakse, et võidakse uputada mured viinasse ja see omakorda teeb muidugi olukorra veelgi hullemaks. Noh, see probleem on mulle tuttav ka mujalt maailmast, ma olen näinud nii palju põlisrahvaid eri mandritel, kes täpselt samamoodi maadlevad selle jooma probleemiga. Aga nüüd Lõuna-Etioopias ja kui sa sinna kunagi lähed, siis sa pead alati sellega arvestama, et siin rahvas on mõnikord apaatne ja mõnikord kibestunud ja mõnikord lausa vaenulik ja purjus inimesi näed nendes kaugetes kolkakülades rohkem kui mujal. Etioopias. Siin laulsid muidugi lapsed hästi siiralt ja vahetult ja nemad nüüd küll kibestunud ja vaenulikud ei olnud nagu lapsed ka. Ja need lauljad olid Mursi lapsed. Nende Mursideni selles saates veel jõuame. Aga ma alustaksin nüüd muljeid Caro rahva juures, sest nende juurde me jõudsime kõigepealt ja kes need vot seal Lõuna-Etioopias üldse on. Väga pisikene rahvas, kokku on kogu rahvast ainult natukene üle 1000 inimese ja nende keel ja kultuur on võrdlemisi lähedased Amerite omadele, noh selle rahva omadele, kellest eelmises saates oli juttu. Aga mis vahe on nüüd Hameritel, Carodel on see, et need karot on juba üsna ammu saanud põllupidajateks ja karjapidamine on neile täiesti kõrvaline tegevus. Ja võib-olla, kui mõelda, et kuidas nüüd välimuse järgi neid karosid teistest paljudest rahvakildudest seal Lõuna-Etioopias eristada, siis nemad on kuulsad selle poolest et väga tihti on nende nägudel kevadel väga palju mustreid ja maalinguid, need on alati valget värvi ja need on tehtud väga meisterlikult kriidivärviga seda kriigi värvinud saavad seal oma kohalikest kivimitest. Ja miks need karot neid maalinguid oma nägudele kehadele teevad, selle põhiseletus on ikkagi see, et nad Huvitavamad ja toredamad ja meelitavamat välja tihti ongi nii, et naised siis teevad maalinguid selleks, et meeldida meestele ja mehedel selleks, et meeldida naistele. Ja mõnikord jälle need karumees sõdalased maalivad ennast sellistesse mustrites ka selleks, et kohutada oma vaenlasi. Carode lapsed, nemad teevad neid, sellepärast matkivad oma vanemaid ja harjutavad, et kuidas siis täiskasvanuna neid maalinguid väga meisterlikult teha. Ja karvade kohta oli ka see juba ette teada, et, et see rahvas nüüd küll umbusklik, ei ole mul üsna sõbralik. Nii et kui me sinna siis pärast mitmetunnist raputavad sõitu jõudsime, siis seal küla servast tulime autost välja, siis külavanem tuli meile kohe rõõmsasti vastu, kutsus küla vaatama. Aga enne kui me siis jällegi sinna küla peale oma pead läksime, siis meie teejuht Samson jälle jagas meile veidikene õpetussõnu, sest me ei olnud kunagi need siin Etioopias, lõunaosas oma pead külades ringi kolanud. Aga noh, need reeglid, mis ta rääkis, oli umbes needsamad, millest sai eelmises saates räägitud. Kui me seal turu peal ringi käisime, et põhiline on see pildistamise kokkuleppima pädet. Enne kui sa kellestki pilti teed, pead temalt kindlasti luba küsima ja hinna suhtes kokku leppima ja kõike seda tegema rahvusvahelises kehakeeles. Eks me nagu ma eelmises saates rääkisin, seal turu peal seda harjutasime ja natuke ka oskasime. Aga nüüd, kui me siis sinna külla läksime kõigepealt, milline see küla üldse välja nägi? No esiteks see, et ta asus tõesti väga kena koha peal. See oli siis suure jõe kõrgel kaldal, neid jõgesid seal kuigi palju pole, aga see jõgi oli homojõgi, see kõige suurem, kõige laiem, kõige võimsam jõgi otse selle kõrgel kaldal, see küla seisis ja sealt avanes muidugi uhke vaadeni sellele suurele jõele kui teisel pool laiuvatele avarustele. Aga need onnid, karude eluonnid, Need olid siis niisugused ümara kujuga, nende seinad koosnesid tihedalt üksteise kõrvale asetatud püst laiadest ja katus oli siis punutud savannirohust. Ja siis oli nende eluonnide vahel näha ka nihukesi väga kummalisi onne, mis olid palju väiksemad ja seisid kõrgetel jalgadel nagu nõiamajad. Need pidid olema siis Carode aidad, no sellised kus hoitakse siis vilja ja muud kraami. Ja siis oli näha seal külas ka mitme koha peal kõrgetele jalgadele asetatud plekktünne. Seal hoiti siis muidugi vett, sest vesi on siin hinnaline. Siin on kuiv ja vett hoitakse väga hoolega ja seda peab külasalatiga varuks olema. Seal külavahel oli siis näha ka külainimesi, oli mehi, naisi ja lapsi. Nende välimus oli tõepoolest selline, pilk jääb kohe peale, näiteks meeste näod ja kehad olid tihti lausa üleni valgete maalingud tegelikult ka kaetud. Igasugused keerulised ornamendid ja mustrid aga mitmed Karo külamehed kandsid ka relvi. Tihtipeale olid need küll üsna vanad püssi loksud, aga see, et need Lõuna Etioopia poolnomaadid relvi kannavad, seda me teadsime juba ette. Nad ise põhjendavad seda sellega, et relvi on vaja karja valvamisel. Et noh, mõnikord võib tulla mõni metsloom, aga veelgi sagedamini on ohuks see, et tulevad karjavargad. Need on siis naaberrahvaste hulgast mingid noorte meeste jõugud ja see pidi olema siinkandis üpriski tavaline asise karjavargus ja siis relv siis nagu peab neid eemale peletama. Ja kui nüüd mehed olid tõesti kohe väga sellised üleni valge, kriidimustriga kaetud, siis naistel ja lastel nii palju neid maalinguid ei olnud, aga teistpidi olid need naistemaalingud kuidagi mitmekesisemad ja vaheldusrikkamad. Mõnikord näiteks oli seal selliseid trikke. Mõnikord oli valgeid laike rivis mõnikord väikseid täppe, need täpid olid teinekord veel eri värvi, nii et näiteks Uranssi tumerohelised tumedad valged täpid, niimoodi kaunis mustris kas siis põskede peal või, või keha peal või õlgadel või kätel. Nii et tõesti, pilkupüüdvad, nägid need naised välja ümber puusade oli nii meestel kui naistel, siis mingid värvilised kangad tavaliselt. Ja naistel oli siis ka palju keesid ja võrusid ja Karo naiste soeng, see oli ka väga meeldejääv värvilt oli ta nii nagu eelmises saates sai kirjeldatud seal enamasti punast värvi, koosnes paljudest patsidest. Aga need vahe nende pannade ja hammeritega, kellest eelmises saates juttu oli, on see, et et need olid hästi sellised väiksed soenguid, nii et ainult pealae keskel oli selline niisugune. Et eemalt vaatad, et, et tal on peas nagu mingi pisikene Ruske savipott. Tegelikult olid need siis Rusked patsikesed, mis tal keset pealage seal oli, muu osa peast oli täiesti kiilaks pöetud. Ja mida need inimesed seal külas siis nüüd valesti tegid, kui me sinna tulime? Tõtt-öelda enamik nendest lihtsalt logelisid, noh, mõned natuke nokitsemist ka mingit majapidamise töid. Aga oli küll näha, et nii kui me sinna külasse ilmusime, siis küla täiesti elavnes. Ja oli ka selgem, miks, sest eks nad teadsid, et turist pilti maksab raha ja seda nad väga lootsid, aga teistpidi olid need kaared sellised, et nad kunagi ei tulnud nõudma tee minust pilti, nad lihtsalt ootasid ja tegid oma asju ja kui sa siis mõnest tahtsid pilti teha, siis leppisid selle hinna kokku ja tegid pildi ära ja nii edasi. Et kõik julges iseenesest ju päris rahulikult. Aga nüüd see, mida seal küla peal sai kogetud, oli natukene naljakas, aga natukene ka tülikas. Nimelt see, et kui sa olid nüüd kellegagi kokku leppinud, et ma teen sinust pilti siis ta teadis, et teda pildistatakse, muutus täiesti liikumatuks nagu mingi kivisammas nägu läks tal tõsiseks ja selliseks liikumatuks. Ja nii et ei mõjunud üldse loomulikult ja vot siis läks raskeks, sellepärast et sa kohalikku keelt ei oska, käte jalgade keeles on väga raske selgeks teha, et unusta ära ole nii, nagu sa enne olid. Ta ei oska sellepärast, et ta näeb, et teda pildistatakse. Et need olid naljakad hetked. Meenutas, nagu kui mingit fotosessiooni, mida vahel Eestis on siin tehtud modellidega. Et sa pead neid siis nagu juhendama ja natukene nagu näit tama, et kuidas sa oled ja kohusaama, näo pöörad ja nii edasi, et ära vaata kogu aeg kaamerasse ja liigu natukene ja nii edasi. Nii et väga tihti oli lihtsalt nii, et kuna sa ju keelt ei oska, siis lähed ja näitad. Ta oli niimoodi, et kõnni niimoodi ja pööra ennast siia poole. Noh, niuke omamoodi naljakas fotosessioon ja sealt Karo külast kõige naljakama. Na jäi meelde üks selline seik. Et kui ma jõudsin ühe mehe juurde, kes oli sealsamas jõe kõrgel kaldal, vana mees, kortsuline, väga uhked keha- ja näomaalingut peal kõik ja käes niukene, vägev püssi. Õige vana küll, võib-olla teise maailmasõjaaegne, aga ikkagi püssi ja see mees oma maalingutega nägi selline sõjakas ja uhke välja. Ja siis ma tahtsin tast pilti teha ja ta istus seal kalda ääres väikese puust järi peal, mis on hästi väikene, niisugune käelaba suurune ainult. Ja siis nagu ootas, et tule tee, must pilt ja siis hakkasingi tegema, tegin mingi proovipildi ära ja siis ma sain aru, et tegelikult ei tule head pilti sellepärast et ta istus niimoodi, et selja tagant päike paistis selja peale, siis nägu ja rind ja need uhked mustrid, need jäid täiesti varju. Ja vot niimoodi sa head pilti ei saa, nüüd oli vaja teha selleks, et pööra ennast natuke valgust, paistaks ka näo peale ja rinna peale. Ja vot sellega läks asi päris naljakaks, sellepärast et noh, kõigepealt ma näitasin talle nagu kätega passi niimoodi pööra ennast natukene. Ta ei saanud mitte midagi aru, istus täpselt samamoodi edasi, niimoodi kivistunud seal. Ja siis mõtlesin, et hea küll, et ma siis näitan sulle ette, läksin talle sinna juurde, kükitasin maha, keerasin ennast niimoodi, nagu ta peaks pöörama, tegin kõik nagu talle ette ja vot siis ta ei saanud enam üldse midagi aru ja ta sattus segadusse silmanähtavalt ja tõmbus kuidagi nagu kühmu niimoodi. Ja, ja siis ma ei osanud midagi teha, et kuidas ma näitan, et nii lihtne, pööra ennast natuke ja siis ma võtsin tal mudi õrnalt õlgadest kinni, keerasin teda natukene ja vot see, et see puudutus see ajas selle püssi mehinud täiesti paanikasse. Et niimoodi klammerdunud sinna suure püssi ümber kahe käega ja tõmbas kuidagi väga kühmu ja see oli niivõrd naljaks, no nuta või naera, et et enne oli niukene sõjakas, uljas sõdalane ja nüüd on sa püssi ümber klammerdunud, hirmunud poisike. No ei saagi pilti ja, ja ei saanudki teha, sest ma ei suutnud talle selgeks teha seda väikest asja, tema lihtsalt teadis, et minust pildi tegema, minu peal raha saama ja sellega on asi lõppenud. Nii et ei olnud see fotostuudio seal sugugi lihtne. Aga kui me sealt külast ära läksime, siis oli ka selge, et et tegelikult noh, kogu see küla suurelt jaolt praegusel ajal muud ei teegi, kui ootab, et järsku ilmub silmapiirilt mingi järgimine, turistide rühm ja et nad tahavad pilti teha ja maksavad seda rahakest, mis meie jaoks on absoluutselt tühine aga mitte nende jaoks. Ja tõenäoliselt ongi selles kaaru külas juba niimoodi, et kõik need igapäevased tööd, mida nad teevad, need ei anna neile pooltki seda tulu, mida annad turistidelt saadud pisikene pildistamise tasu ja sellesse nende põhiline elatusest praegusel ajal tulebki. Siin nüüd Leelatasid jällegi armsasti oma rahvalaulukest Mursi lapsed, aga meie seal Lõuna Etioopia retke järgmiseks sihtkohaks olid nüüd vot nii angaator, rahvaküla, ja kes need kaotad, siis on, nemad on võrreldes nende karvadega ikka suur rahvas. Arvatakse, et neid on kokku 30000, aga keegi täpselt ei tea. Sest asi on selles, et osa sellest rahvast elab teisel pool piirinaabermaal Lõuna-Sudaanis. Ja kuna seal eriti ka mingit piirivalvet tõsist ei ole, siis need Kato kogukonnad liiguvad üsna vabalt üle piiri edasi-tagasi selle järgi, kuidas loomadele rohumaid leidub ja niimoodi edasi-tagasi pendeldamist või on nad kurikuulsat ka selle poolest, et nad siis koos oma kariloomadega veavad mõlemale poole piiriga siis teatud salakaupu näiteks väga tihti relvi. Ja üldse need Njaan, Kato mehed on kuulsad just sõdalastena. Et nad on hästi sõjakas kad väga tihti tülitsevad oma naaberrahvastega ja Kato mehi on kerge näo järgi ära tunda, sest nende nägudel on sisselõiked, niuksed, korrapärased, armid, mis siis on tehtud selleks, et ära tunda, millisesse klanni keegi mees kuulub, peremärgid ja samal ajal see annab meeste näole sellise karmi ja vihase ilme. Aga kui meie nüüd jõudsime siia Cato külasse, siis peab ütlema, et see oli üsna ebatavaline aeg. No juhtus lihtsalt niimoodi, et me sattusime sinna külasse täitsa keskpäeval. Sel ajal mitte ükski mõistlik Lõuna Etioopia alane ringi ei liigu. Äike on lõõmavalt kuum, kõik on pugenud kuskile varju ja kui me siis sinna külasse jõudsime, noh, seal paistis täiesti nagu välja surnud, mitte ühtegi hingelist. Viskas meie teejuht oli hulk aega hõiganud kõva häälega, siis mõned naised pissid oma unised, näod sealt tonnidest välja ja hakkasid ennast liigutama. Neil oli hea meel, et turistid tulevad, kes teevad kindlasti pilti, annavad raha, mis neil selle vastu. Ja siis nad seletasid meie giidile, tema seletas meile, et ETK on selline, et siin külas on praegu ainult naised ja lapsed, ühtegi meest ei ole. Kus need mehed on, seda seletanud, mine tea, salakaubaveol kõrtsis ajavad oma meeste asju. Aga nüüd need onnid olid väga teistsugused, kui olid olnud seal karvade külas. Nende seinad koosnesid sellistest väga hõredatestraagudest, nii et sealt vahelt käis täitsa vabalt läbi valgus ja ka tuul. Nii et kui sõbralikult öelda, siis väga hästi tuulduvad onnid. Katused olid sellised üsna tihedad, jällegi tehtud savannirohust ja nägid välja umbes nagu mingid teravatipulised kellad, kuplid, nihukese terava tipuga puuga üsna omapärased. Ja siis seal selle küla piirides oli näha ka mitmel pool selliseid karjaaedu, need olid siis piiratud niux maa sisse pandud vitstest aedadega. Seal siis hoiti ilmselt loomiaga, mingeid loomi seal praegu näha ei olnud, need olid ilmselt kuskil kaugel vannis ainult kitsi hulkus seal külavahel ringi. Ja noh, siis uudistasime naiste saatel ka neid onne, oli täitsa selgesti näha, et inimesed elasid siin kehvemal järjel kui Harrod onnid olid nagu rohkem sellised lagunenud ja ja onni sisse piiludes oli näha, et seal õieti mitte midagi ei olnudki, mõned vanad majapidamisnõud põrandal matid, mille peal magatakse ja muud mitte midagi. No mõnes onnis oli näha ka, et et seal oli kitsi, nii et tippilmselt ka siis koos kitsedega, mõnes onnis koos. Aga nüüd, mis puutub nendeni kata naiste välimusse, siis nende kehakuju oli väga uhke. Ma ütleksin, lausa kuninglik. Nad olid siis näiteks kaalude-ga võrreldes sellised pikemad ja sihvakad ja sellise nõtke kõnnak, aga noh, ikkagi karjapidaja rahva naised, kes peavad palju liikuma ja rinnal ja kaelal rippus neil hästi palju keesid, need olid klaashelmestest. Ja nüüd see meie teejuht tema Sis juhtiski tähelepanu, et vaadake, see ongi Cato naiste üks selge tunnus, mille järgi neid ära tunda. Tohutu palju keesid on kaelas ikka osale lõputult, need on siis värvilised klaashelmed, hästi kirjud, sellised ja neid on nii palju, et Kolku on tal seal kaelas rinnal nagu mingisugune suur keedest koosnev sall. Ja meie Samson teie juht seletas, et kata naistel pidigi olema niimoodi, et ta neid keesid, mitte kunagi ära ei võta, ei öösel ega päeval. Ja iga kord, kui ta saab uue kee juurde, siis ta paneb selle kaela ja see jääb talle siis elu lõpuni ja sellepärast mida kauem ta elab, seda rohkem neid keesid koguneb, nii et neid võis seal ikka igal naisel olla kaelas ikka mitu head kilo. Et sellega jäid need Nyangaato naised küll tõesti meelde aga siis see meie kõige viimane rahvas Lõuna-Etioopias, kelle juures me jõudsime ära käia, need olid siis need Mursid ja Mursid elavad umbes samas kandis, kus Katod seal Lõuna-Sudaani piiri lähedal. Mursi rahvas on suhteliselt väike, neid on kokku ligi 8000, aga neil on üsna lähedasi sugulasrahvaid, näiteks surid selline rahvanimi ja muud igasugused. Ja nendel Mursidel sugulasrahvastel on väga omapäraseid kombeid ja traditsioone, mida teistel ei ole. Ja nüüd sinna enne Murside külla minekut meid siis hoiatate, et nüüd olge ettevaatlikud, sest Mursid on üsna sõjakad ja nad võivad olla ka lausa agressiivsed, kui sa sinna lähed. Ja neil on ka siis alkoholiprobleemi, nii et, et mingil juhul ei tohi Mursi külasse minna kuskil lõunaks või pärastlõunaks, sest siis nad on enamasti juba nii vindised, et võivad võõrastega käituda täiesti kontrollimata poolt, et tuleb minna hästi vara hommikul ja läksimegi, hakkasime sõitma juba enne päiksetõusu mitu tundi rapualt teed ja siis jõudsime üsna keskhommiku hakul sinna külasse. Ja noh, kui me seal siis hakkasime küla poole kõndima, siis tegelikult võeti meid üsna viisakalt vastu tuli külavanem meile vastu, pikakasvuline mees, palja ülakehaga noorepoolne, selline asjalik ja kaelas rippus tal täitsa uus särav kalašnikovi automaat. Ja andis loa, et võite siin ringi vaadata küll. Ja noh, millised need Murside onnid siis välja nägid, igatahes teistsugused, kui olid olnud Carodel ja Katodel. Et need olid niisugused hästi ümarad, meenutasid nagu suuri heinakuhjasid sellise sujuva kujuga ja sissepääsu ava oli madal ja, ja ümmargune. Ja eks needki onnid olid siis punutud savannirohust. Aga nüüd nii kui me seal külavahel hakkasime ringi liikuma, siis oli küll kohe see arusaamine, et ja siinsed inimesed käituvad võõrastega teistmoodi kui need eelmised. Just need siinsed naised olid kuidagi sellised peale tükkivamad ja ma ütleks, lausa ründasid. Et nad ei jäänud sugugi ootama, millal sammast pilti teed ja siis raha maksad. Tuli aga juurde ja näitas, et minust pilti anna raha siia. Ja see oli, see oli natukene ootamatu, sest ega niimoodi ju ise ei tahtnud, et, et igaüks, kes nõuab, teed temast pilti, tahtsid ikka ise välja valida, kellest pilti teha. Ja siis, kui sa näiteks ei olnud nõus, tema nõuab, sina pole nõus vot siis läks asi juba päris tõsiseks. Mõni naine lihtsalt võttis kõvasti käsivarrest kinni ja ei lasegi sind edasi, Devilt ära, siis pääsed minema. See oli, see oli päris nagu natuke rüselemist, et noh, et mitte päris tüliga ja kaklusega niimoodi asja lahendada. Päris keeruline oli tõesti seal liikuda, aga, aga noh, sai ikkagi nendega suheldud ja nendest pilti tehtud, kellest ise tahtsid ja peab ütlema, et need Mursi naised nad nägitasti välja hulga fantastilisemaid kui need eelmised rahvad, keda me seal olime oma külades näinud. Nende nägudel oli selliseid värvilisi maalinguid ja kaelas, kätel oli igasuguseid uskumatult fantastilisi ehteid. Aga noh, mis täiesti nagu meeldelõikus oli see, et naistel rippusid kõrvade küljes tohutu suured ja rasked kõrvarõngad. Ja siis muidugi see, et nende alahuule küljes rippus Allase taldrik kui Moody huuleplaat. Need kõrvarõngad, see oli niimoodi, et nende kõrvanibud juba olid tohutu pikad ja väljavenitatud. Ja siis kõrvade sees kõrvade ümber oli selliseid väga suuri tallist või nahast rõngaid kõrvarõngaste. Ja neid oli palju. Ja väga tihti oli näiteks niimoodi, et et naisel oli kõrvarõngasteks lehma sarved, kujutate ette, mõlemalt poolt ripuvad siia rinna peale kõrvadest alla lehma sarved. See paistis olevat Mursidel väga lemmikkõrvarõngas. Aga siis noh, need huuleplaadid on, need meenutasid nagu selliseid nagu ütleme, mingid alustassi, alustassi suurused, tehtud siis kas siis metallist või savist ja väga tihti kaetud väga peene mustriga. Ja noh, see, et neil need huuleplaadid on, seda ma teadsin juba enne siia tulekut, ma olin seda asja kodus enne uurinud ja ja ma teadsin ka seda, kui valuline ja vaevaline on tegelikult tüdrukutele see alahuulemuundamine, enne kui nad saavad selle huuleplaadi endale paigaldada. Seda hakatakse tegema tüdrukutel juba kuskil vähemalt 15 aasta vanusest. Ja siis algul tehakse see lõige nagu päike, kes siis seda nagu venitatakse ja laiendatakse palju, palju, kuid aega enne kui see muutub siis nii suureks lõhe seal alahuule all, et sinna saab siis pressida selle huule plaadinasse, huuleplaat on mingi 15 sentimeetrit läbimõõdus keskmiselt, mõnikord ka suurem ja nende huuleplaatide mustrite pealt saab siis lugeda ka seda, millisesse klanni ta kuulub ja kes ta selline on. See on nagu omamoodi kiri nende endi rahva jaoks, et aru saada, kes plaadikandja on ja kui meile tundub see kuidagi nagu noh, seal ta metsik või isegi kole see huuleplatsis Murside jaoks on, muidugi, nii ei ole see, miks nad neid huuleplaate kannavad, selle kohta on igasugu seletusi, niukesi, müütilisi ja imelikke ja naljakaid, lõpetades sellega, et et nad pidid need kunagi sadu aastaid hakkama tegema, sellepärast et siis orjakauplejad ei võtaks nende rahvahulgast naisi, sest nad on nii koledad. Aga need jutud, kuulujutud on üpris valed ja eksitavad. Lihtne tõsiasi on see, et kui sa mõnel Mursi naise käest saaksid teada, miks ta seda kannab, siis tema vastus on väga lihtne. Esiteks ta ütleb nii, et nii on, see meil ei olnud ja teiseks ütleb ta, nii et need on väga ilusad ja ongi kõik. Rohkem seletust ei ole vaja. Aga nüüd meeste peale vaadates oli niimoodi, et nemad nii väga uhkelt ehitud ei olnud, aga mis silma hakkas, et tõesti paljudel olid käes relvad ja päris korralikud tulirelvad. Ja mitmetel meestel olid ka niisugused pikad kepid, niuksed, toeka, kahemeetrised, kepid. Ja nüüd, mis puutub siis relvadesse, siis üldiselt on teada, et morsimehed on üsna sõjakad aga nüüd just need kepid nende kohta, ma olin ka kodus uurinud, mis on nende väga kuulus traditsioon. Need on tegelikult võitluskepid ja nad on nende käsitlemisel väga osavad. Ja võib-olla kunagi olid need ka sõdimiseks, aga juba palju aega on see nüüd meeste omavahelise mõõduvõtmise jaoks. Jahane kepivõitlused, need on väga kuulsad Mursi meestel, see käib siis umbes niimoodi, et igal aastal saadab iga Mursi küla välja oma kõige parema võitleja. Ja siis need mehed kogunevad kusagile sinna savanni nagu ringi ja siis algavad omavahelised duellid. Kahekaupa võitlevad, nad on alasti ja annavad siis nende pikkade vägevate teivastega üksteisele nii kõvasti, kui vähegi jaksavad. Need õige julm ja metsik, näeb see välja ja väga tüüpiline on, et võitlejad saavad seal vere jooksma ja saavad vigastusi ja ja mõningad saavad lausa surma või löövad teisel silma peast välja. Ja võideldakse seni, kuni vastane kas annab alla või lüüakse nii oimetuks, et ta lihtsalt ei jaksa enam võidelda. Ja siis need võitjad lähevad jälle omavahel kokku ja lõpuks siis selgub, et kes kõikidest kõige parem. Ja see Murside parim meesvõitleja, see saab siis muidugi väga suure sangari kuulsuse ja on austatud nii meeste kui naiste hulgas. Ja noh, see võitlus on niivõrd metsik ja ohtlik, Etioopia riik on Mursidele selle ära keelanud. Aga kuuldavasti nad siis salaja teavad neid ikkagi kusagil seal omaette edasi. Aga muidugi turistidele nad tõesti seda mitte kunagi ei näita, nii et nad toetasid seal küll oma võitluskepp pidele, aga keegi seal ei näidanud, kuidas, kes käib. Ja siis oli veel üks asi, mis nende Mursside juures väga meeldelõikus naiste kui meeste kehade peal oli hästi palju iluarme ja need armid nende kohta ma jälle olin lugenud, et, et nende tegemine on tohutult valuline ja väga vaevaline ja seal on niimoodi, et tõmmatakse mingi terava noa või millegagi kehasse selliseid haavu ja siis ei lasta sellel haaval kinni kasvada, pannakse sinna mingisuguseid rohtusid peale, nii et ta hästi kaua püsiks avatuna ja siis tekib sinna haava sisse nagu liigliha. Ja vot siis liigliha see annabki siis selle mustri, nii et et kui sa eemalt vaatad, siis paistab, nagu oleks meestel ja naistel keha peal mingid niuksed bareljeef või midagi selliseid niukseid välja ulatub, tuvad liiglihamustrid. Väga-väga kummaline. Vahepeal ma muide sain üsna sõbraksel külavanem, aga tema nimi oli Colo Tuuru ja ta suutis mulle ka selgeks teha, et temal kolm naist. Ja siis ta lubas ka, et kõige ilusamaid neid kehamustreid võib siis pildistada ja näiteks seal tema sõbral, kelle nimi oli arseraaga, sellel olid näiteks käe peal niuksed, väga meeldejäävad, päikese tead niuksed ringid kiirtega kujutleda, kui valuline võis olla nende tegemine. Või siis seal oli näiteks tüdrukuid üks tüdruk, temal oli jälle õla peal vasaku õla peal väga suur niisugune lilleratas, väga kummaline, väga imelik. Tüdruku nimi oli Naroole, noh, meie mõistes oli ta lihtsalt väga hullusti, nagu vigastatud ja veider. Aga kokkuvõttes liigliha tekitas tõesti sellise lille kuju. Ja tema oli selle üle kindlasti väga uhke. Nii et tegelikult läks meil seal Mursi külas päris kenasti, mingit suuri tülisid ei tekkinud ja kui me lahku läksime, siis külavanemal ola turul surusin kätt ja lahkusime nii-öelda sõpradena. Ja selle morsi laste armsa rahvalaulu saatel saab meie tänane saade nüüd siis otsa saade nendest kõige kaugematest lõunarahvastest seal Etioopias, nendest Kaarodest, katamadest ja Mursidest, et millised olid nende külad ja millised olid nende inimesed ja millised olid nende kombeks.