Tere kuulama käbi saadet. Külalisi valides ei ole meie kriteerium kaugeltki see, et käbi oleks kukkunud kännu-le võimalikult lähedale. Aga tänaste vestluskaaslastega on küll nii, et nende jäljerada on eriti sarnane. Nii isa Peeter Mardna kui ka poeg Mihkel on meditsiinis hästi tuntud tegijad mõlema jaoks tähtsal kohal olnud sport isale rahvusvahelisel pojale Eesti tasemel, nagu ütleb Mihkel. Siin saates on esikohal aga lapsepõlve ja perekonnaga seotud teemad. Ja aeg on anda sõna külalistele, küsib Sten Teppan. Peeter tere tulemast vikerraadiosse. Kena hommikut ja Mihkel näha, Traagid, Peeter, kas te vahel olete mõelnud ise selle peale ka, et kuidas nii, sest lisaks mihklile ka tema õde on ju meditsiini sattunud on see juhuste rida? Või soosib keskkond seda? Või on vanematel olnud õigel ajal soov juhtida järgmiste põlvede elusid ja saatust? No eks siin võib-olla keskkond mingil määral mõjutanud ja võib-olla Mihkli puhul on see, et ta nagu täitnud oma vanaisa niukse soovi sest vanaisa lastelastest oli temani nagu öelda pailaps ja vanaisa ikka väga soovised tuleks temale see ametijärglane sellest, et nii mihklist kui minust on lõpuks koolitatud arst on ka teatud juhus, sest ma arvan, et praeguse Ülikooli vastuvõtusüsteemi järgi, kus ülikooli sisse saab gümnaasiumi lõpuhinnet baasil ei oleks mina kindlasti ja vaevas ka Mihkel üldsegi ülikooli lähedalegi saanud. Meie ajal pidi tegema sisseastumiseksamid ja selle konkursi saanud sisse ja see, et mina oma keskmise keskkooli lõpuhind, aga mis ma arvan, kusagil oli tublisti alla nelja. Need eksamid ära tegin, see oli tõenäoliselt selleaegse reaalkooli taseme näitaja, sest need madalad hinded eesti muu koolidega võrreldes võimaldasid ülikooli sisse saada. Mihkel, kuidas teie mäletada sündmuste arengut oma isiklikust perspektiivist, et see, et isa ja ema ja, ja vanavanemad kõik on meditsiiniga olnud seotud oli pigem niisugune teeotsa kätteandev võimalused teist mõtet või alternatiivi päriselt peast läbi ei käinudki oma eluga üldse noh, kasvõi juba kiusu pärast midagi muud peale hakata. Ma usun, et, et selline taust ikkagi soo siis meditsiini poole vaatamist ja võib-olla seda orientatsiooni aitas suunata, aga no erinevaid mõtteid oli, ega ma esimene. Ja kui rääkida sellest, et, et milline oli siis õppeedukus keskkoolis ja arusaadavalt kolmed-neljad, noh nagu mul isaga siin ütles, ei olnud ka tema suurt suurt parem. Aga ma arvan, et praegune süsteem, kus, kus tõesti ja siis gümnaasiumi lõpuhinnete alusel võetakse ülikooli vastu. Ma ei usu, et see on kõige õigem, sest et et sellises vanuses noored võib-olla ei ole endale eesmärki teadvustanud ja see tegevus ka õpingud ei ole eesmärgipõhised, et ma siin oma praktikast võin tuua sellise näite, kus mul keskkoolis oli noh, üsna suuri raskusi keemiaga. Aga ülikoolis esimesel kursusel ma olin keemiseks vähemalt õppejõudude arvates tugevamaid ja ma olin üleüldse kursuse pingereas teisel kohal, ühe neljaga, ülejäänud olid viied. Et noh ma ikkagi usun sellesse, et kui on piisavalt, et selged eesmärgid ja ja soov neid eesmärke täita, siis pühendumus on edu aluseks. Peeter, te olete sündinud aega, mis tähendab seda. Et need olud üleskasvamiseks ja maailma tundmaõppimiseks on kaunis keerulised, sest pärast sundi ei läinud palju aega mööda, kui sõjasündmused tulid peale. Aga mis seal teie esimesed lapsepõlve mälestused, mis teil meeles on, päriselt? Me mälestus üldse, mida ma mäletan, oli 41. aasta augustikuu, kus ma noh, olin nagu kolmeaastane ja ma olin naaberküla perepoega süles pimedas meie maja esikus, kus naaberküla noormehed olid relvadega seal, et kaitsta meid, mind ja vanaema ja ma ei mäleta, kes meil seal veel oli metsas ringihulkuvate maha jäänud vene soldatite eest. Meie maja oli maal metsa sees ja järgmine maja meie majast oli kusagil kaks, kolm kilomeetrit eemal, üksik maja oli metsa sees seal. Ja nad tulid lihtsalt teisest küla otsast tulid meid lihtsalt kaitsma nendeni nõust, marodööritsesid tõenäosust. Kust teie lapsepõlv möödus? No minu lapsepõlv möödus sky Vääna-Jõesuus, saue söödi väikses talus vanaema juures kus ma olin kusagil aastane, kus mind sinna vanaema juurde viidi ja siis, kui ma sain seitse ja peaaegu kaheksa sain, siis toodi mind linna tagasi siitsamast üle tee Gonsiori Kreutzwaldi tänavale ja siis ma läksin reaalkooli, et need seitse aastat ma olin seal metsa sees vanaemaga mis põhjusel ju siis oli hea, muud vajadust ei olnud, ema oli üksinda peale sõda, sest isa arreteeriti 41. aasta 14. juulil 16 Eesti ohvitseridega. Ja, ja vanemad vennad käisid juba koolis sel ajal ja tõenäoliselt Boltlast kuhugile mujale jätt. Kas ma võin oletada, et sel juhul vanaema on mingis mõttes selliste põhiväärtuste kujundajana esimese järjekorra inimene teie jaoks olnud? Ei no vanaema oli mul kogu elu oli nagu, nagu öelda, minu tegevuse fänn ma olen mingil määral tegelesin spordiga ja, ja, ja kui ema ja isa ütlesid sa nagu tihtipeale, et see on aja raiskamine, siis vanaema mind alati toetas nafta lahkus siit ilmast 61. aastal, ta jõudis ära näha ka selle, kuidas ma siis sellel ajal sõudjana teatud edusin suures Venemaal, saabutsin ja tundis sellest rõõmu toetust mind alati nendega. Aga nojah, eks ma olin harjunud sel ajal kõiki et niinimetatud maatöid tegema teist aastaselt meil olid maalsel vahest kaks vaest, kolm lehma, seal olid käsitsi heinategemine ja karjaskäimine ja kõik neid töid. Ma olen osanud teha ja teinud. Ja võib-olla sellest on tekkinud ka niukene. Niisugune igapäevase tööharjumus ja arusaamine, et et ainult õielt õiele minemine ja niukene elu nautimine ei ole kõige tähtsam, vaid mingisugune tegevus, mis loob võimalusi edasiseks eluks, on nagu olulisem. Olite seal maal vanaemale hea laps, venna ratas. Käskija keeldust ei olnud, ma olin vaba laps, vabas metsas, tegin mis tahtsin ja tõenäoliselt mingi suurt suuri pahandusi vist ei olnud. Ühte asja ma küll mäletan, et Ma olin vist kusagil üks, seitsme aastane või kuma kõrvalt metsast käisin raiumas paari paari puid teha, reha, Varssi millegipärast oli vaja. Ja metsavaht sattus peale selle 45. aastal ja ja selle eest pidi vanaema trahvi maksma, siis oli küll pahandust, et miks ma seda tegin. Võiks veel meelde tuletada sealt varasest lapsepõlvest sündmusi, mis kuidagi on olnud nüüd hiljem tagasi vaadates elule tähenduslikud või isegi otsustavad olulised. Ma olen mõelnud seda, et kasu saamist soovinud inimeste abistamine, et inimestel on abistanud meil ju maal vanaemale, meil ei olnud hobustega midagi, ta ümberkaudse külamehed ilma igasugust vastuteenet soovimast, neid oli üks Naage külast välja ruudi kes kevadel käis avaajas hobusega kartulivaod sisse, sügisel ajas nad lahti. Niidumasinaga aita seina viia ja kunagi selle eest nagu midagi ei küsitud, vaid kui oli vaja abi anda, siis seda abi aint. Ja, ja kuidagi niisugune siiras ja aval suhtumine oli, ei olnud niisugust võltsnäitamist, et ma nüüd teen seda sellepärast. Ma see tagasi midagi ei saa. Ja võib-olla see on jäänud nagu elupõhimõtteks sisse, kui sa saad inimeste abistada ja on võimalus, siis sa teed seda ja iga tegevuse eest ei pea alati sugugi vastuteenet nõudma. Kuidas vanaema seal maal muidu hakkama sai? Noh, vanaema oli vägev naine, temal oli kolm miniat ja selle väikese noh, mis see talu oli seal niuke popsi kohtmis, isa kunagi suvilaks, nagu põhimõtteliselt ostis 36. aastal selle majandamine sõja aastatel ja pealesõja aastatel ikkagi nii meie kui ka tädi Stella Dali, Gustaf Ernesaksa naine ja tädi Eva lootsar. Meie lapsed ja need sõjaraskused, elati seal üle, ehtsad see piim, munad ja, ja sealiha ja need, need kartulid ja muud asjad tekitasid sellise situatsiooni, et nälga ja toidupuudust sellel aastal ajal meil kunagi ei olnud. Ja vanaema oli väga suur organiseerija oskus, sest ta oli nagu paidest pärit. Neil oli oma abikaasaga, oli paides esimene meierei, kus Tsaari-Venemaal esimesena tehti piima pulbelt siin Tsaari-Venemaa pinnal. Ta majandas seda kuni Eesti vabariigi keskpaigani ja lõpuks ta tuli sealt ära ja müüs selle asja maha. Nii et oli suure organiseerimisvõimega ja hoidis seda asja üleval. Aga, aga jah, see oli niikaua, kuni 54. aastal sõjaväe manöövrite ajal maja põles maha, seal siis tõenäoliselt üks rakett läks sinna pilpa katusele ja siis ana ema pidi ka linna tulema, ei saanud enam alla. Kas ja kuidas need sõjasündmused veel teie lapsepõlve mõjutasid või te jäite suuremast kärast siiski eemale? Mina isiklikult jäin suuremast kärast mäe eemale, vennad muidugi oli linnas ja kõik, nagu ma ütlen, on kõik, on suurte juhuste mäng, et et ema ellu jäi, oli ju ka suur juhuse mäng, sest ema oli valves, kui märtsipommitamine oli eelmine päev valves, oli väga väsinud haiglast tulles. Ja tädi Stella Ernesaks teda siis poolvägisi viis Estoniasse krati vaatama, Estonia saiu kogunema, aga oleks ema on jäänud koju, siis meil poleks ema olnud, sest vaeste patuste tänav, see maja, kus meil oli sellel ajal korter, sai otsetabamuse. Ja mina mäletan lapsepõlvest seda veel, et vanaemaga meie esiku trepi pealt vaatasime seda suurt sulekuma, mis Tallinnas oli seda rakettide või seda valgusküünalde laskmist Tallinna kohal, seda ma ka mäletan. Sel ööl oli see valgus kummaline. Sinna Vääna-Jõesuus siis oli 25 kilomeetrit Tallinnast eemal oli kõik näha. Käeluulugu oli niimoodi, et see oli 16, september 44. Meil võeti kartuleid, mina ronisin sarapuu otsa, kukkusin sealt maha ja murdsin parema käe, kaks käeluud, mõlemad käeluud mustasin. Ja mind viidi Vääna-Jõesuus, oli Saksa sõjaväe väli, Hospital viidi sinna sellest hospidalis, ma mäletan seda, et seal ma sain nii palju šokolaadiküpsiste morssi, kui ma tahtsin. Aga asi oli selles järgmine suur juhus, et 19. septembril tagantjärgi ema jutust hospidule evakueeriti. Ja ema oli seda vist kusagilt teada saanud ja nii nagu tagantjärgi mulle sellest, et ise ma seda ei mäleta, oli ema mind saanud kanderaami pealt kätte, need Hospital evakueeriti laevadega, seal vääna lahte toodi laevade, selle peal olid rannas andmed kanderaami pealt kätte talle jala tulnud Tallinnast sinna Vääna-Jõesuus ei saanud mind kätte. Et oleks ta sinna veel üks pool tundi hiljem tulnud, siis tõenäoliselt teil põleksid minuga võimalus rääkida olnud ja oskus või juhus tulla siis õigel ajal õigesse kohta. Jah, julgus ja, ja ettevõtmine jala Tallinnast sinna tulla sellel ajal, kui sellised suured segadused olid ja see otsustavus ikkagi oli oluline selle lõhe all ja kas lapsepõlvest. Me oleme üsna sellistes mõtlikes toonides alustanud midagi mõnusat, sellist poisi glutile kihti ka meelde tuleb, oli võimalust seal maal kampa lüüa ja midagi ette võtta. No vot kampa löömist suurt ei olnud, eks ole, ja kuna me seal maal metsas üksinda olime, aga no näiteks üks asi, mida nüüd ma arvan, lapsed ei ole teinud siis vanema keskmise venna Toom, aga meil olid talvel jalas need niinimetatud venelaste vene sõjaväe need lubjavildid tõenäoliselt enne näinud ei ole väga jäigad ja, aga soojad ja ja siis toimus niimoodi, et jõe peal sai üks rada, nagus paljaks lükatud, sai siis o'ga joostud ja siis jooksu pealt lubjavildid paljaste jalgade jalgade otsast ära visatud ja siis paljajalu jää peal liugu lastud, paljajalu olisi liugu, hoopis pikem tegevuse puudust igal juhul seal ei olnud. Ja tädipoeg Ott Ernesaksa hakkame seal tihtipeale maal, olime koos, sest tädi Stella tõi ka oma vanema poja sinna tihtipeale ja me olime seal nagu paarisrakendis seal koos ja, ja, ja ükskord ma mäletan, et see oli umbes sama aeg, ehk nagu tänane päev. Sellel ajal tulid kevadel vääne jõkke kudema kalateibi, David tulid need, mida praegu enam ammu juba aastakümneid näeme ja seal me siis neid püüdsime. Ja ma mäletan isegi seda kohta, kus seal jääpankade vahel ott kukkus vette ja kuidas ma teda siis ridvaga sealt siis välja õngitsesin sealt kevadisest nagu külmast veest ja aga noh, vanaema nagu natukene riides, aga ega meid ei keelatud kunagi minemast. Nüüd ma vaatan, et lapsevanemad kardavad kõike, lapsed lähevad sinna või teevad teist või kukub puu peale või lõikavad noaga näppu või. Sellist keeldu meie lapsepõlves küll ei olnud, kirved, saed ja noad olid meil kogu aeg käes, vahest lõigati näppu ja ja löödi haamriga näpuveale, aga kas see käis asja juurde ja sellest nagu pahandust või tähelepanu sellele suurt ei pööratud, see, kes asja juurde ja siis laps õpib, et kui ükskord lõi näpu peale, järgmine päev on? On hoolsam ja ei löö praegu nagu hirmsasti kardetakse, et lastega kõik juhtub. Kui te linnas tagasi olite ja kooliaeg peale tuli, siis oli see hea uudis meelistele koolis käia. Ma ei mäletagi selles koolis, koolis oli üks niisugune asi, et ma olin nagu metsas kasvanud ja ja kallis abikaasa, tänase päevani naerad seda, et ma siit sammast reaalkooli läksiniku mina kooli läksin, siis ümberringi oli kõik laguneda, ainult varemed olid ümberringi, kogu koolitee oli seal Rävala puiestee, seal ainult varemed, eks ole. Aga minul oli üks niisugune kohver, millega ma kooli läksin ja, ja seal, kus minu lapsepõlvesõbra eri klass elas siinsamas kõrval Gonsiori tänav, see oli vist seitsmeteistkümnendas põrandaga. Ja minul tuli meelde, et ma jätsin sussid koolis, pidid olema sussid jalad vahetama, sussid jätsin maha. Panin kohvri sinna maja ette maha ja jooksin koju tagasi sussid jälgi. Pärast olin Üliehma imestunud, et seda kohvrest, kui ma tagasi tulin, enam ei olnud. Ma ei tulnud isegi selle peale, et keegi võib kusagilt midagi ära võtta. Et see oli niisugune esimene kogemus linnast. Aga jah, koolis oli niimoodi, et esimene päev ema mind viis sinna kooli ja pärast ma käisin kogu aeg ise ise, vahest oli natukene kõhe küll, kui pimedas minna ja ümberringi olid ainult varemed. Ja kooliajal oli muidugi see, et me tegime sporti ja suusatlasime. Ja Kadriorus oli üks väike suusahüppemägi, ma mäletan seal veel klassikaaslaste saans paljale ja kes meil seal olid? Et kui oli külmapühad, et oli 25 kraadi külma ja kooli ei pidanud minema, siis me olime seal poistega seal rahulikult seal suusamäel kukkuma, et kooli ei tohtinud minna, suusatamine võis minna küll. Kas Peter teid on kasvatanud siis ikkagi naised ehk vanaema ja ema kui tegelikult, kust nemad ei öelda, et ega selles mõttes, mida mõeldakse neid kasvatamiseks otse keeldude ja käskudega tegelikult niisugust asja polegi olnud? Vanaema muidugi oli see koduhoidja, kes, kellel oli alati, kellel tuli söök laual ja, ja kodu puhas elu, aga ema töötas sellel ajal kahel kohal ja, ja sellel ajal oli ju kuuepäevane töönädal. Ja kuni algkooli lõpuni ma praktiliselt ema nägin ainult pühapäeviti sest emal läks kusagil natukene peale seitset, kui mina veel magasin või olin vaevalt üles lasnud, läks, läks ära tööle. Ja peale seda, kui ta keskhaiglas oli oma haigla töö lõpetanud, oli tema õhtu mett koolis oli õpetaja, ta tuli kell 11 õhtul tagasi, kui kui mina juba magasin. Selline koormuse, selline pinge, mida ema pidi tegema, on tänapäeva seadustega kõiki mõtete järgi lihtsalt mõeldamatu. Aga jooda selle ära kannatas ja, ja meid kolme poissi siis ka koolitus sellele. Aga isa saatus oli sel ajal siis missugune isa oli? Nagu ma ütlesin, 14 10. juunil. Ta arreteeriti ja viidi sinna Norelski laagrisse. Ta tuli 47. aastal üheks aastaks tagasi ja 48. aasta lõpus 90. aasta algus, siis seal viidi uuesti asumisele. Ja tuli tagasi 54. aastal, nii et ta oli 41.-st kuni 50. 13 aastat, praktiliselt tuli ta. Aga ajaloo keerdkäigud on ju keerulised, et riigireetmise eest ja, ja vastutöötamise eest vangis olnud inimene ju, kui ta siia tagasi tuli, määrati neljanda haigla esimese osakonna juhataja, tehakse esimene osakond oli seal, kus meie partei ja valitsuse kõrgkihi inimesed ennast käisid ravimas ja kõige raskem, mida tõenäoliselt isa on teinud ja ka mina olen teinud, mis nagu moraalselt on kõige raskem oli see, et nii isa kui ka mina olin pärast selle haigla juht kunagi. Me pidime mõlemad ravima iidel Jakobsoni kes kaunis jõhkrale moel. Kuula süleisa patareis. Ta oli sellel ajal plaanikomitee asetäitja. Nii et, aga siin ei ole midagi teha. Inimene on, inimene, on haige, siis tuleb teda ravida. Õiget tabletid ja jooda siis sai, sest ta elas kõrge vanuseni. Mis suhe teil isaga jäi või tekkis, võttes arvesse, et ta sisuliselt oli ära? Noh, kogu selle aja, kui, kui te olite juba peaaegu suur mees, noh vaadake isaga ma koos praktiliselt olen ju väga vähe elanud, eks ole, mina olin siis üheksandas klassis, kui ta tagasi tuli. Siis ma läksin Tartusse. Maalin Tartus ära ligi 10 aastat, kõik vaba aega, nagu ma ütlesin, ema tegelesin sõudespordiga, kündsin vett nagu praktiliselt kodus ei olnud normaalsed suhted ise nagu poja ja isa vahel, et ei olnud seal mingit probleemi. Ükskord 61. aastal, kui ma esimest korda pääsesin liidu koondisesse ja kui, siis kuna mul ei olnud välispass ja kui mul tehti ettepanek, et kui ma tulen lähen Moskvasse üle ja sinna kehakultuuri instituuti, kus Mashanud viimasele kursusele sellel ajal, et siis mulle vormistatakse välispass ja kõik ja kui ma sellest kodus sellest võimalusest juttu tegin, siis siis oli teatud pahandusi saali jäigal seisukohal, et sellist lollust ei tule teha ja lollus jäi ärase, kurtis. Aga tema võrreldes vanaemaga muidugi minu sportlikute saavutuste juures ei olnud selline fänne vanaemal. Mis põhimõtteid kodust veel, mäletate oma emaga seoses siis põhiliselt, et kas ta näiteks kooli sattus kunagi teie pärast või polo päris mitu korda. Mind on kaks korda pioneerist välja visatud ja ükskord taheti ka koolist välja visata, see oli noh, selle, need olid keerulised ajad, esiteks ma olin rahvavaenlase poeg, eks ole. Ema oli sellel ajal oli neljanda valitsuse haigla arst, eks ole. Ja see on haigla suures pargis me siis hullusime, jooksime ringi ja jov loopisime kastanimunadega. Autosid möödasõitvaid autosid ja mõnikord saime pihta ka ühel korralikul pihta saime, tuli auto pidas kinni ja sealt autojuht tuli välja ja püüdis meid kinni ja tuli välja, et see oli Boriss kummiauto kaasa selleaegse. Siseministri auto on selle tagajärjel meid siis pidulikult visati pioneerist välja. Muid pahandusi olnud, aga järgmine kord oli meil Kreutzwaldi tänava trepi peal. Keldrist leidsime Saksa sõjaväeajakirjad, signaal oli selle nime seal ilusat pildiajakirjad ja vaatasime trepi peal neid. Tiltage esimesel korrusel, nagu pärast teada saime, elas Mererajooni komsomolikomitee sekretär, kes seda nägija käis kaebamas. Ja siis oli tõeliselt väga suur pahandus kus kahe rahvavaenlasega ands, võrgu isa oli sellel ajal arreteeritud ja siberis. Pojad vaatavad keelatud kirjandust ja niimoodi siis taheti koolist välja visata ja kõik muud, aga. Aga kuidagi see asi vist mingil määral laabus, et kooli edasi jäima. Tema käis koolis seal ja ja Antsu ema käis koolis seal sellepärast õiendamas ja ja mis pahandust siis tegid, poisikesed leidsid keldrist pildiajakirja, õieti vaatasid neid pilte, mis kuritegu see oli, see oli ikkagi minu meelest tagantjärgi mõeldes ikka ikka väärastunud arusaamine lastest üldse kogu sellest elus, kui nihukest asjast tehti nummer või mil moel Peeter, te jõudsite otsustava valikuni oma elukutse suhtes. Mäletate tema suuniseid, ettepanekuid, mõtteid, mida peale hakata, et või oli see täitsa oma ooper? Ei, mind nagu otseselt ei suunatud, suunatud küll selle arstiteaduskonna peale küll keegiaga. Võib-olla oli niukene sisemine tunne, et vanemad oleksid soovinud, ütleme sinna arstiteaduskonna lähen ja sellepärast ma sinna läksin, eks ole. Aga nagu Mihkel kesin alguses ütles, et see sissesaamine hinnetega, mina mäletan küll minul lennust, ka 57. aastal reaalkoolis läks koos minuga viis kuld- ja hõbemedaliga last arstiteaduskonda kellest ainult kaks lõpetas, teised kukkusid välja. Ja minusugune ja veel mõned teised minusugused, kellel häid hindeid ei olnud, vedasid välja ja, ja edaspidises elus suutsid ka oma elukutset pidada ja selles ametis edasi olla. Nii et ma olen küll sügavalt veendunud selles, et, et midagi tehakse ülikooli vastuvõtu juures peaks muutuma, sest keskkoolis või gümnaasiumis saadud keskmised hinded ei ole lõplik näitus näitamaks seda, milleks inimene tegelikult on võimeline, milleks ta tegelikult sobib. Mihkel, kuulates siin oma isa mälestusi ja meenutusi nendest aegadest, seal lapsepõlves ja, ja kooliajal, siis sa tunnetad oma isa ära, seletab see isa, nii nagu teie teda teate, et on need teemad kunagi varem kodus üldse üleval olnud ja, ja see taust on need sel viisil varem kavanud. Me eriti tihti lapsepõlve mälestuste ümber ei aruta ega ei diskuteeri, aga mul on hea meel, et, et et ka tema on, ütleme, sihukesi suuremaid väiksemaid sigadusi lapsena teinud, noh mis on ka minul ette tulnud, et et jälle mina nagu ainus siin maailmas, kes kes ei ole kõige eeskujulikum käitumisega lapsena ja ka kooli. Ja võtame selle lapsepõlve siis lahti, et mis teie esimesena mäletate? Mäletan õieti kahte asja, et üks oli naljakas, ma olin siis tõenäoliselt, et kuskil võib-olla aastal või üle aasta, millal oli augustitorm 67. aastal 68 67 67, aga millegipärast mul on meeles just, et kui me olime sealsamas Lääne Jeesus talus ema ja meil hundikoer, et mul nagu mingi selline ja väljas oli jube lärm ja niisugune müra, et selle me elasime sealsamas selle augustitormivääne, Jeesus õlle kuidagi mul on see pilt meelise teine et kus mind siin Kreutzwaldi tänaval tõsteti kapi otsa vanaisa püsti kõrval selline kipsist, sellest on pilt ka. Kas te olete tegelikult linnapoiss? Mina olen küll linnas kasvanud, suviti maal muidugi. Ema sugulaste juures. Kohila, Rapla vahel on selline koht nagu lohu seal ja siis Vääna-Jõesuus, suviti ja koolis olen käinud ikka linnas. Isa, ema peale, mõtlete siis, millal ta ära jagasite, millega nad tegelevad ja mis valdkonna inimesed nad on, kodus on ikka olnud ju, kui, kui kasvõi suurem külaliste seltskond on koos, siis mis on põhiteema ikka meditsiini ümber käib arutelu ja sellega seonduvad. No see ei ole raske nagu märgata ja ja ma usun, et, et seda sai märgatud üsna varases eas juba mis ametiga vanemad tegelevad, huvitas ennast ka, tundus põnev jätisse mingi mulje, emotsiooni meditsiin on igal juhul põnev. Et minu kokkupuude meditsiiniga see algus õppis nagu ka väga, väga põnevalt ja huvitavalt, et ma olin, suunati võib-olla peale üheksandat klassi trahviroodu tol aja kiirabihaigla traumaosakonda Suveks suvetööle. Kuidagi hakkas seal meeldima ja see seltskond oli ja mind võeti seal hästi vastu ja mäletan, et ma tundsin ka kangesti huvioperatsioonide vastu, et saaks minna vaatama, aga siis tol ajal Eesti NSV peatraumatoloogia ortopeed doktor Ivarist, kes ka sealgi kiirabi haiglasse-osakonda juhatas tema arvates minul asja operatsioonituppa ei olnud, et minu, minu töö oli medikamentide ja ja tarvikute toomine apteegist osakonda ja muud sellised lihtsalt patsientide tõstmine. Sellised, sellised lihtsamad lihtsamalt ettevõtmised. Aga mul õnnestus ikkagi tol ajal ka korra operatsioonituppa pääseda, praegu aastakümneid juba Soomes töötanud doktor Arvo Kukk mind kuidagi poolsalaja, nagu ikkagi võttis kaasa, siis mul õnnestus näha. Esimene lõikus, mida ma nägin, oli rangluu osta süntees. Ega ma väga ei kannatanud vaadata seda operatsiooni, et hakkas noh, hea ei olnud, et tuli istuda. Eks see ole ka niisugune asja kokkusattumus, siis 57. aastal, kui ma üle ülikooli läksin, siis ma sattusin ühiselamusnäituse tänaval Ivo ristiga ühte tuppa Bademadi siis viiendal kursusel kui mihklil teatud niuksed koerustükki pahandused olid, ta peaks nägema, mis niisuguste, mis juhtub, kui mitte korralikult käituda, mis traumade tagajärjel juhtub, siis ma rääkisin oma sõbra nivoo ristiga, et saab sinu osakonda siis sandid, tarriks teda. Ja mina arvan küll seda, et mihklist tohter sai üldse sinna ülikooli selle eriala peale läks, oli tohter Ivo Risti nagu teene või ta tahtis teda jäljendada ja nalja pärast ülikooli ta ju jäi ju tööle ka Ivo Ristiosakonda ja sealt oma puse ju tegelikult saigi. See on kõik niimoodi, nagu öeldakse, suht korruptiivne tegevus tutvustaja sõprade kaudu. Saanud tööle, saanud ameti, liikunud edasi. See on see, mille vastu me need kõik kangesti võitleme, aga mina leian, et sellise suhete järgi kogu süsteem tegelikult üleval seisab. Mihkel, kui palju vanusevahet õega on natuke üle nelja aasta, kas te olite mängukaaslased ka lapsena või? Kuidas kujunes? No eriti mängukaaslased ei olnud, meil olid rohkem omad sõbrad, et võib-olla jah, onulastega, võib-olla väikse väiksemana meil olid nagu nagu tekkisid omad grupid vanusevahe ikkagi teatud vanuses, noh, kui sa oled laps, siis neli ja pool aastat on päris suur vanusevahe, et selliseid ka huvid ja mängud on natuke erinevad, et seetõttu nagu väga palju isegi selliseid ühismäng mängimisi, nagu ma ei mäleta või siis lapsepõlvest meelde tulevad tegevuseta linnapoisi jaoks. Noh erinevalt tänapäeva lastest ükstapuha kus, kas, kui tulime kas lasteaiast koju või siis hiljem koolist koju, et siis mind ikka välja sõpradega mängime, joosti ringi, mingit jalgpalli, kus väravateks olid, valiti puudu, pandi toikad maa sisse sellist nagu liikumist ja jooksmistele hästi, paljudele on see kardinaalselt muutunud, lapsed peamiselt koju tulles istuvad ikkagi arvud taga või, või tegelevad muude, selliste pehmete tegevustega, et ma usun ja ja väga paljud teisedki minu eriala esindajad usuvad, et selline tugi-liikumisaparaadi nõrkus või koormusele vastupidamine tuleneb just sellisest lapsepõlves vähesest liikumisest, vähesest füüsilisest aktiivsusest. Kas ta oma laste peal saate seda kuidagi vältida või ennetada, eks teatud määral võimalus on ikka, aga no kui lapsed kasvavad suuremaks ja ja selle väga palju mõjutab ikkagi ümbruskond, keskkond, sõbrad ja ma usun, et on üsna keeruline seletada oma lapsele kui kõikidel teistel näiteks klassikaaslastel on nutitelefonid, et mikspärast, tema ei saa seda. Ma arvan, et ühiskond liigub natuke sellises konstruktiivses suunas, et kõik need igasugused sotsiaalmeediat, Facebookid, Twitterid, et et see on ju virtuaalne keskkond seal reaalsusest kui tänapäeval. Noored ütlevad, et mul on seal 1000 sõpra 1000 502000 sõpra, et need ei ole sõbrad, tegelikult nad ei saa aru, millest nad räägivad. Sõpru saab reaalses elus olla ikkagi mõned tõsised sõbrad, noh tavaliselt saab neid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Mõnes mõttes on, see on sõltumatus ja, ja noh, paratamatusega võidelda on samas rumalus, eks ole. Aga loomulikult mina, mina soovin küll, et minu lapsed oleksid kehaliselt aktiivsed ja noh, eks eks nii palju kui võimalik selle eest seista ka. Aga tagasi Mihkel, teie lapsepõlve, mida te korraldasite niisugust, mida mis pani, ütleme, ema südame valutama või need kõige suuremad lood jäid ikkagi enda teada, et sellest vanemad teada ei saanudki üldse? Enamus asjadest teistest suurtest asjadest ikka vanemad teada. Et noh, kui siin enne paljastust rääkida, et kõiki kõiki sihukesi koerostike või, või sigadusi nüüd ei taha siin otse-eetris paljastama hakata, aga ma usun, et kõikidest nendest pahandustest või ütleme koerustükkidest kui noorpoistelt mingit pahandust näiteks seda koera seks nimetada. Et sellest oli nagu õppida ja ma usun, et ma sellest õppisin ka sageli läbi selliste raskete keeruliste olukordade, ma arvan, ma sain ikkagi paremaks. Kas te olete pigem sündmuste keskele sattuja tüüp kui organiseerija tüüp? No nii ja naa sisa kinnitab või lükkab ümber. Võtame asja peaks küsima ema käest ses kogu kogusele kasvatuspooli ja ja see raskus on langenud kõik mihkli ema peale, sest nagu öeldakse, sellel kooli ajal, mina lasin mööda maailma ringi ja kündsin vett, eks ole, ja olin seal ministeeriumi tööl ja, ja kulgesin trajektooril Tallinn-Leningrad Moskva edasi-tagasi. Et see kasvatustöö ja see lähem kontakt lapsega oli ikkagi ema all ja ja ma mäletan ühte asja, millest me ennem juttu oli, et kunagi Mihkel on paar korda käinud siin Atlandi ookeani ka oma ametit õppimas, professor Brauners instituudis ja elu näitab, et vahest tunnustatakse neid, kes tegelikult seda tunnustust pole ära teeninud, sest kunagi Mihkel tuli täienduselt tagasi, siis ta tõi mulle kirja, kus professor Brownes tähendab oleks võinud sellise noore inimese kasvatamise ja ettevalmistuse eest, eks ole. Tegelikult see kiri oleks pidanud olema suunatud mu abikaasal. Mihkel, kuidas teile lood meelde on jäänud, kas ka samamoodi, et isa tõesti oli pidevalt ära ja see oli pigem selline jou tunne, et saab kuidagi vabamalt asja võtta või? Ma ei mäleta ja nagu sellist aega, et kogu aeg nagu ise algse ära olnud, et küll aeg-ajalt jah, ta kuskilt jälle välisreisilt tuli ja ma mäletan ühte korda, kus ta minule õele tõi. Kollased kummikud, selli, närimiskummid, tol ajal oli see kõva sõnasalvest närimiskummi ju Eestis ei olnud. Aga et ta kogu aeg ära algselt seda, seda küll november. Ilmselt ilmselt oli piisavalt palju tegevust, et et noh, ühele asjale keskenduda, kes sära on ja kes on kohal, et et inimesed, kellel on liiga palju aega ja liiga vähe tegevusi. Ehk siis nagu Ülo Vooglaid ütleb, et kellel individuaalne minut on hästi pikk, nende elu on lühike, kui tegevusi on palju ja selliseid meeldejäävaid tegevusi on palju, siis sellised üksikud episoodid, need ei pruugi alati nii hästi meeles püsida. Lisasin saate alguses rääkis oma versiooni sellest, kuidas tema nägemuses teie hakkasite arstiameti poole liikuma. Missugune teie nägemus on olukorras, kus ümberringi on kõik meditsiiniga seotud inimesed, et kes nii-öelda niidiliigutaja oli või mõjutaja või äkki isegi keegi konkreetselt otsustav persoon, miks liisk just niimoodi langes? Sõitsingi keegi nüüd Zeniidi liigutaja on olnud, et loomulikult nagu ma ütlesin, see selline keskkond omab teatud mõjuaeg ja koht omab mõju. Et kus sa oled ja loomulikult mõju omab ka juhus. Et ka selle rolli ei saa nagu vähe tähtsustada. Aga üks mõte küll minu meelest vanemate poolt laideti maha, kui ma üheksa ideeks oli minna kehakultuuri, olid veel alternatiivid nagu bioloogia, aga siis oligi meditsiini ikkagi selline valdkond. Üldiselt sama bioloogia meditsiin, selliseid loodusteadused te olite ise ju Peeter tippspordist sõna otseses mõttes näppupidi sees ja juures. Teadsite täpselt, mida see maailm tähendab, kas, kas see oli ka põhjus, miks mihklist ei saanud tegelikult päris sportlast, äkki isegi või? Isa ütles, et ei lähe läbi? Ei ole vaja? Miks? Ei, ega pole öeldud, et ei, aga küsimus on selles, et 50.-te lõpus ja 60.-te algus Alttippu jõudmine oli kuidagi nagu reaalsem, aga juba kaheksakümnendatel aastatel ja 70.-te lõpus oli see kipu tase nii palju tõusnud et sealt alt sinna tõujõudmine oli. Õnnestumise protsent oli 0,0, eks ole, et midagi võis juhtuda. Kõige lihtsam näide on selles, et ma vaatasin hiljuti eriti just sõudmise juures maailmameistrivõistluste ja olümpiamängude finaali sõitude tulemusi seal on medalivõitjad, olid maksimaalselt kahe sekundi sees kõik. Minu ajal ma vaatasin tagantjärgi näiteks kolmekordse olümpiavõitja Ivanovi olümpiavõitu seal kõige väiksem vahe tema olümpiavõidu juures oli 6,2 sekundit olid taha, tähendab, praegu öeldakse, et see on kalendri vahesport on üldse selline alaasi, kus mingisugust garantiid ei ole, sa võid meeletult tööd ja sa võid meeletult andekas olla. Aga selle juures lihtsalt juhus ja asju võib ühe juhusega võib inimene tõusta võitjaks siiasamma juhusega, võib ta jääda sinna kaugele taha. No võtame kas või selle küsimuse, et meie Jaansoni Henriksoni, Pekingi olümpiamängudel oli ju kinni selles, missuguses tõmbefaasis nende viimane tõmme, allikas tõmbe lõpus või tõmbe alguses see 0,0 sekundit vahet oli selles kinni, see ei olnud enam sportlaste taseme tahtega, kõik see, see oli juhus ja küsimus, eks ole, kas tuleb ponks või tuleb hõbejumal oli nende poolt nende juubel ja spordis olemise aeg on ju ka väga lühikene. Ütleme 10 noh nüüd 15 20 aastat, kui need elukutselised sportlased. Aga elu on ju pikem, elu on vaja ju millegi alusele saada. Kui siin isa alguses ütles, et ta on spordiga kokku puutunud, siis mul läks siis selle vastu öelda. Aga ma vist ei ole spordiga kokku puutunud. Kui tema tegi ikkagi sporti rahvusvahelisel tasemel, siis noh, minu tase piirdus siin enam-vähem niisugune eestitasemega. Ja sõudmise juurde sattusin ma jah, seetõttu lihtsalt omaalgatuslikult, et kuna ma murdsin talvel krossi joostes hüppeliigese ära ja mul tekkis väga suur pausi jooksuga siis ja ma ei saanud pikka aega joosta, siis ma otsisin seal Tartus ühiselamu lähedal mingeid võimalusi mingit muud ala harrastada, jaa jaa. Paraku jah, ütleme kergejõustiku maneeži. Järgmine hoone oli sõudebaas Emajõe ääres, nii et sinna ma läksin kas seal kusagil alguses siis kui te veel arst ei olnud, aga ütleme, teel selleks saamisele oli teie jaoks oluline isa-emaga nõu pidada näiteks või nende arvamust kuulda ja, ja kuidagi mõjutasid nad sel viisil otsuseid ja valikuid. Või te olete soolad teinud pigem eks ikka see nõu peetud. Jaa, jaa. Noh, häda on ju selles, et arstiteaduskonna tudengid, et mida lähemal nad viimasele kursusele jõuavad, seda nii-öelda eneseteadlikumaks või targemaks nad oma arust saavad, et nad on noh viimasel korrusel olevad arstiteaduskonna tudengid on ehk et kõige kõige targemad ja siis aastate jooksul, kui sa õpid edasi lõpetatud residentuuri töötajad praktiseeriv arstina siis järjestused aru kui palju asju tegelikult peaks veel teadma või õigemini, kui palju on asju, mida sa veel ei tea, et jah, see selline arusaam tuleb aastatega hilisemalt noh, võib-olla ei ole nii palju nõu peetud selliste kliinilise meditsiini teemadel aga pigem võib-olla nõu küsitud, et just niisuguse organisatoorse poole pealt, et sellel ajal, kui Mihkel õppis-täiendas ennast lombi taga oli meil emaga suur hirm, et me võime kaotada oma poja siin Eestimaal, kui temale avanes nagu osaliselt võimalus Ameerika ühendriikidesse minna residentuuri või sinna jääda kartes seda, et kui ta sinna jääb ja aastateks sinna tööle jääb, et siis ta ei pruugigi tagasi tulla nagu kaudselt majutasime teda sellest ettepanekust loobuma ja oma õpinguid oma täiendused siin Eestimaad läbi viima. Et see oli võib-olla ainukene kord, kus tema arstiks õppimise ja saamise teel me nagu otseselt üritasime vahele segada ja ja tänasel päeval tõenäoliselt mõlemad oleme sellega rahul, et ma niimoodi tegime. Seal on ikka tähtis Isala puhta ma mõtlen siis, et poiss on lähedal, kas sellest? Ma leian, et jah, et perekond peaks olema koos ja teineteist toetama ja ja siis sa näed ka tulevikus oma nagu elu mõtet peale sind jääb ka midagit järgi, kui enam. Kui sa lähed lõpuks üksinda ja kaotasid ära, siis jääb nagu niukene tühjuse tunne, aga nüüd jääb ikkagi selline tunne, et kui sa siit üksused lahkusid, siis jääb midagit sinust järgi. Selliseid perekondi väga-väga palju, kus kolmandat generatsiooni Eesti Eestis on, ütleme, perekon perekonnasiseselt on meditsiinivaldkonna esindaja või praktiseerivad arstid, et neid väga palju ei ole Eestis. Minu teada, et see on mingisugune järjepidevus, jah, meie, meie suguvõsa siis selles mõttes on siin olla tore lõpetada aitäh, Peeter. Aitäh, Mihkel. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan jaama ja nädala pärast kohtume jälle.