Avalikku salvestust, mis toimus 21. märtsil Eesti Raadio esimeses stuudios ja mis oli pühendatud etioopia loodusele Tere kõigile kuulajatale nii raadiokuulajatele kui ka praegu siin saalis olijatele. Ja see tänane saade on aga eriline see salvestus, et see on esimene avalik salvestus rohkem kui tosina selle rännusaade, et aasta jooksul ja esimest korda siis on siin niimoodi, et meil on ka avalik suhtlemine ja kui ma olen oma jutu ära rääkinud, siis pärast seda saab igaüks küsida selsamal teemal midagi. Aga praegu lihtsalt on tore olla üheskoos ja, ja üheskoos mõelda, meid on siin päris palju. Ja teemaks on Etioopia loodus, et miks jaoks just see Etioopia loodus sellest Etioopiast endast on siin kõneldud juba nendes saadetes mitu kuud ja võib-olla on nüüd aeg siis teha ka nihukesi suuremaid üldistusi. Ja täna siis teeks neid üldistusi ja niisugust laia pilku just Etioopia loodusele, et milline ta siis on? Noh, ka see, et ta on ikka kindlasti üks osa Aafrika loodusest. Ja võib-olla veel tähtsam, et milliseid elamusi ta pakub, siis kui sa ise seal rändajana ringi liigud. See oli siis kindlasti mingite loomade hääl ma esialgu ei ütle, mis nende loomade nimed olid, ütlen vaid, et nad on ahvid ja loomulikult on nad ainult Etioopias elavad ahvid, mujal neid üldse ei ole ja üks huvitav seik on see, et nende hääli uuritud väga põhjalikult, sest ta, nad on tohutult lähedased inimkõnele. Ja sellise teadusliku uurimuse järgi on selgunudki, et just oma tonaalsuse ja vaheldusrikkuse ja keerukuse poolest on ta inimese kõnelenud kõige lähedasem häälitsus üldse, mida imetajad oskavad teha. Et see on väga huvitav, kui mõelda selle peale, et ju ahv on olnud inimese eellane, noh, me teame evolutsiooniõpetusest seda ja et nüüd geneetiliselt mõned ahviliigid on inimesele kõige lähedasemat, see on ka teada tõde. Aga see, et tegelikult kuidas ahvist ikkagi inimene sai, tegelikult see on väga keeruline asi ja noh, tänapäevani on inimesi maamunal, kes keelduvad seda üldse tunnistamast, et, et see on häbiväärne, et inimene nii uhke olend ja nahvist pärit ja teistpidi on siis väga põhjalik niisugune evolutsiooniõpetus, mille järgi siis tõestatakse, et see tõesti aste-astmelt niimoodi on käinud. Aga huvitav on see, et siitsamast Etioopia peast on pärit üks niisugune evolutsiooniõpetuse tugesid üks fossiilses kelleti lei ja leiti see fossiil sellisena, et see oli just seesama kõige ebamäärasem osa sellest, kuidas ahvist sai inimene. Et, et see on veel pikk, tee sellele palju igasuguseid vahelülisid ja oli palju andmeid, ütleme täiesti ahvi moodi elukatest või siis ka nendest noh, praegusel homo sapiens eellastest, keda nimetatakse inimlasteks. Aga vot sealt vahepealt seal oli tükk tühja maad, ühtegi sellist käegakatsutavat tõendit ei olnud. Aga just siinsamas Etioopias peas Addis Abebas pealinnast kirde poole mitte väga kaugel. Leiti siis üks niukene kivistunud luustik, mille järgi suudeti taastada ka selle inimese ja ahvi vahepealse olendi täpne välimus. Ja mul õnnestus selle olendiga kõrvuti seista ja temaga lähemalt tuttavaks saada, see oli siis sealsamas pealinnas, seal on rahvusmuuseum ja selle rahvusmuuseumi siis üheks suurimaks aardeks on see tema teaduslik nimi on Austria õpiteekus afarentsis. Ja kuidas siis tunne oli, kui sa vaatad oma kaugele ellasel ette, see olend elas kuskil kolm miljonit aastat tagasi kuskil seal Etioopia kandis? No muidugi oli aukartustunne, aga teistpidi mis mind üllatas, oli see, et kui pisikene see meie eellane oli. Ta oli täpselt nagu lapsemõõtu, nii et võtad käest kinni ja kõnnid lapsega edasi. Ja nüüd miks ta nii haruldane leid oli, sest teadlased on kindla peale tõestanud, et sellise luustikuga olend kõndis kahe jala peal, see on kindel. Ta kõndis nii nagu meie kahel jalal erinevalt tänapäeva kõigist ahvidest ja, ja teiseks, ta kasutas kivist tööriistu, mis keelest rääkis, seda muidugi keegi ei tea. Aga see oli, noh, tol ajal, kui see leid tehti, siis see oli ikka täiesti sensatsioon. Ja selles mõttes võib mõelda, et siis tioopia nagu mitmes mõttes inimestele lähimate ahvide või meie lähedaste olendite algkodu. Ja noh, eks ma siis ütlen, kas elav inimene välja, kes siin kõlas salapärane hääl, need ongi laadad. Ja see nende häälitsused, need on tõesti imelikud ja ma ju ise olin nendega ka kokkupuutes, me lihtsalt seal üleval. Etioopia mägismaal sattusime alatihti nendega kokku, saime nüüd pikalt jälgida igasugustes tegevustes ja oli ka selliseid juhuseid, tsensuur, kari, vahel kümned loomad ja kui nad liiguvad toitu otsides, siis nad lihtsalt liiguvad, ei kannata eriti inimestest välja ei tee ja siis me saime, õpetas ka, et sa pead paigal olema ja siis oligi nii, et ma sattusin korraga Keladade karja keskel ja nad lähemad olid nii lähedal, et puuduta käega ja sa lihtsalt oled seal vaikselt ja siis nemad söövad-laadata, põhiline toit on rohi. Seal puid ei ole sellise kõrguse peal. Ja teisest küljest see on väga haruldane kogu ahvide maailmas ainult rohtu, et praktiliselt mitte midagi muud ei söö. Aga seda jätkub neil sellest palju kiskjaid seal ei ole, nii et selles mõttes ja rahulik nagu vanajumala selja taga. Aga siis, kui ma seal muidugi kükitasin, siis nad muidugi peale söömisega omavahel suhtlesid ja, ja uskuge või mitte, vahetevahel mulle tundus, et et siin peab olema mingit naisi, et niukse maheda niukse naise häälega, kuuled sa, mis keel see on, ma ei saa aru, mis keelsena, kas need peavad olema inimesed, et võib-olla on siis kohalikud inimesed, vaatad ringi, no ei ole, kõik on ahvid. See on tõesti uskumatu, kui inimkeelel sarnane, see hääl on hallutsinatsioone, tunne tekkis sellest täiesti. Ja noh, me vaatasime, vala tihti, sattusime nendega seal kui ja näiteks, kui sa eemalt näiteks vaatad, jälgid sa ühesõnaga kuidas nad elavad oma elu, sul on palju aega. Loodusehuvilisel ongi see, et sul peab olema alati palju aega. Ja siis kuidas nad lihtsalt toimetavad omavahel, kuidas emad ja isad suhtlevad, kuidas emad hoolitsevad laste eest, kuidas mõned, kes on suured sõbrad, otsivad üksteise karvadest neid igasuguseid parasiit. See on suurim sõprus, haavaldus, mida ahvi riigis üldse võib ette kujutada. Ja siis need isased, kui uhked nad on, nende oma rinn, elan rinna peal, selline nagu allapoole teravikuga suur punane kolmnurk, vaat ülenjon tohutu pikas paksus karvast, nii paksu karvaga, pika karvaga ahven, mina maailmas teisi ei teagi. Aga rinna peal on niisugune uhke punane nagu orden. Ja see on nagu isaste uhkus ja au. Et selle järgi määravad emased, kui hea isane ta on ja kui ta on hea, siis tal on ikka palju naisi ja ja mõlemad on rahul. Aga jah, see jutuajamine, see niisugune. Ma ei tea, ma arvan, et nad lobisevad, ma arvan, see võib olla umbes nii, nagu kusagil meil sugune Smuul Dookuma vahel käib kogu aeg, et see käis ka sinna muidugi sinna asja juurde. Aga see Etioopia mägismaa, sa ise, see on ka ikka pööraselt võimas asi. No ma olen palju käinud mägedes, aga Aafrika suuremates mägedes siin-seal käidud. Aga see Etioopia võib-olla selles mõttes, et ta on mägismaa, see ei ole üks mäestik ja seal on tohutu palju maastikke, tohutu palju platoosid, sadu kilomeetreid läbimõõdus, nii et tervest sellest suurest Etioopia riigist on tervelt üks kolmandik. Se mägismaa ja kultuuriliselt on ta hirmus tähtis olnud, sest sealt on välja kasvanud see Etioopia tohutu iidne tsivilisatsioon seal tuhandeid aastaid vana ja see on selle tõttu, et seal mägismaal on ka niisugusi alasid, mida on kerge üles harida, kus on väga viljakas muld, kuigi seal mägedes kliima paljude taimede jaoks väga hea. Ja selle tõttu ta on toitnud väga suurt hulka ka inimesi, nii vanasti kui ka praegu praegu elab üle kolmveerandi kogu Etioopia elanikkonnast, elavad sealsamal mägismaal ja seal on väga huvitavaid taimi, seal on näiteks selline, mille Etioopia mägismaa on inimkonnale kinkinud, see on tehtud. See on niisugune noh, nagu väga peenikestest teradest koosneb see need defi viljad ja need on siis näiteks praegu tänapäeval maailmas tervisliku toitumise üks niisugune erriti hinnata taim, mida nüüd Euroopas ainult väga väike seltskond tunneb. Aga mille kohta arstid üksmeelselt ütlevad, et see on väga tervislik, sellest leiba tehakse ma iga päev. Etiooplased on söönud seda delfist tehtud leiba tuhandeid aastaid. Ja teistpidi on see mägismaa olnud neile ka kindlus, et näiteks kui tulevad tohu suured vaenlase väed, nad tulevad sinna üles mägismaale, nad tulevad sealt madalalt troopikast. Nad ei pea seal vastu nende meelest täitsa talumatult külm, jube jõua võitlema hakatagi, kui nad on juba nõrgaks jäänud ja lähevad minema. Ja see, et seal on teistmoodi ja vot seda ma sain oma naha pealt hästi tunda, kui me läksime seal troopikas sealt alt sinna ülesse, siis seal oli noh, esiteks, mis on mägedes alati muidugi, et jube lahe on hingata nii, väga hea õhk on seal. Ja muidugi see jahedus, mis eestlasele on väga kontimööda, aga siis on ka see, mis on mägedes ka, et päeval on väga lahe päike, päike paistab, aga siis, kui päike looja läks, siis juhtus see, mida Aafrika kohta ei usugi, et sulatada hakkab juba küll, tegelikult. Meil oli mingi varustus kaasas, aga mitte selline varustus ja see õnn, kus me elasime, see oli üsna õhukese seinaga. Nii et näiteks õhtul oli ikka niimoodi, et mul hakkas ikka tõsiselt kelm, et tõmbasin kõik riided selga, seal oli mingi kaks tekkinud, tõmbusin peale, ikka hakkas külm, tõusin üles, tegin kuuma teed, vahepeal täitsa külmetasin seal seal Aafrika etioopia katusel tookord et, et see on tõesti väga eriline koht. Aga tegelikult need taimed on seal ka väga erakordsed ja seal on seal on tohutu hulk selliseid taimehuvilise jaoks nisukesi tõelisi, noh, ütleme šokolaadikomme kas või ainult nende puude hulgas on seal minu jaoks, kes ma olen ka väga suur puudehuviline, oli täiesti sensatsioonilisi asju. Me teame näiteks naistepuna mis meil aasadel kasvab. Hea tee saab sellest, eks ole, kuivatad ära ja meil ka kodus on seda, seal kasvas ta puukujuliselt, nii et me olime naistepunametsas, kõndisime ringi. See oli väga imelik. Või siis teistpidi, oli näiteks üks Eestis väga haruldane taim, mis on looduskaitse, on lobelia. Meil on vesi lobeelse kasvab eriti puhastusjärvedes. Seal on siis hiid lobeljaks. Samasse perekonda kuulub aga mille kõrgus on puukõrgune ja väga veidra imeliku natuke, meenutab Palmi, aga ta ei ole palm, ta on väga eksootilise välimusega. Ja neid mõlemaid leidub ainult Etioopia mägismaal, mitte kusagil mujal Aafrikas, aga mujal maailmas samamoodi nagu neidki laadasid. Nii et et see on tõesti väga väga eriline paik kogu Aafrikas ja kogu maailmas. Agalo MUU ütleme Etioopia on ikka troopika ja seal troopikas, siis me veetsime enamiku ajast ja võib-olla põikaks siis sellisesse maastikku, mille nimeks on vannvannid. Nendest on ju nii palju teles filme näha olnud ja nendest loomadest, kes seal on ja ma ise olen ka päris palju üle 10 korraga Ennot eri aafrika riikides vannides. Aga siin oli ka ja mul oli isegi niuke tutta tunne, kui sa pole sa vannis käinud, siis ma kirjeldan seda tunnet, see on väga lahe. Noh, võrreldes muu Aafrikaga, jällegi sul on parem olla kui päris troopikas, sest ta asub vähemalt kilomeetri kõrgusel merepinnast ja seal on teine õhk, nisugune jahedam, kargem, seal alati tuul ja sul on nagu kergem olla kui sellest päris Aafrikas. Ja noh, inimesed käivad muidugi seal nende elukate pärast, neid on seal ju hullult palju. Ja nüüd meie läksime Etioopias sellisesse savanni rahvusparki nagu maako rahvuspark asub Etioopia loodepiiril ja maastik oli sama, nagu ma ikka tean, mingit paopapi moodi taimed ja ja vahel niuksed põõsastikku alade vahepeal puhas Rohtla ja teid ei ole ja nende maasturitega sõitsime seal. Sõitsime sõitsime lõpuks kohalikud juhid ütlesid vabandamisega, me oleme ära eksinud me ei tea, kuhu minna. See oligi seiklus, seiklesime seal vahepeal mingid kuivanud jõeorud ja üks auto jäi kinni ja ja nii edasi. Ikka enne pimedat saime välja. Aga nüüd elukate poolest oli ta noh, minu jaoks natukene nagu nagu vaesevõitu, et ütleme neid suuri loomi, kelle pärast minnakse vannidesse elevant, kaelkirjak, ninasarvik neid seal absoluutselt ei olnud ja neid ei olegi nii epitajaid meie ei näinud, vaid polegi seal olemas. Kogu Etioopias on nad lihtsalt kadunud välja, surnud oli ka silla mitut liiki seal tiga sell, niisugune uhke, ilus, väga võimsate sarvedega ka sell, või siis ülimalt pisikene, anti Loptictic sellinne küülikusuurune. Neid oli ja siis oli, linde oli ka, noh Kotkas ja maasarvik ja niuksed, suured, uhked põnevad linnud. Aga kokkuvõttes ikkagi minu, see on natuke liiga palju, käid siis sa lihtsalt, võib-olla oledki liiga palju kogenud ja sinna on raske üllatada, et mul oli natuke pettumus. Aga selle põhjus, miks seal neid loomini vähe all on ka täiesti ühene. Et asi on selles, et see taust sellel mogo rahvuspargile on selline etioopia riik ei ole raatsinud teha seda, mida ta on paljudes teistes Aafrika riikidest teinud. No kasvõi Tansaania, Keenia, Lõuna-Aafrika vabariik, sealt lihtsalt küüditatud kohalikud inimesed minema sealt rahvuspargist, et loomad saaksid rahus olla turistid saaksid nagu nautida seda loodust ja loomarohkust. Etioopias pole seda teed mindud, seal on lubatud kohalikel nagu alles jääda. Ja muidugi see kohalike hulk on seal päris suur ja selle tõttu loomulikult nad kütivad, nad ei tohi, aga nad kütivad, keegi ei jaksa neid seal valvata. Etioopia, maainimesed väga hästi relvastatud, neil on väga tihti püssid, kalašnikovid, nad lihtsalt, neil on vaja süüa, nad on näljas ja see on see põhjus, miks seal vannis praktiliselt neid suuri savanni elukaid enam üldse järelejäänud ei ole. Aga nüüd siis see kolmas piirkond, mis oli ka väga põnev, on siis Ida-Aafrika suur alanud. No see on, see on niisugune kujutleda niukene määratu lõhe, mis läbib põhjast lõunasse, kogusada Aafrika kontinenti tuhandet kilomeetrit pikk ja ma olen mitmetel teistes Aafrika riikides nagu käinud seal suure alangu põhjas ja ta on kujunenud selle tõttu, et need kaks nihukest suurt lavama lähevad eri suunda ja see kogu aeg salong laieneb ja süveneb ja on ainult aja küsimus, kui sinna voolab siis merevesi ja kogu praegune Ida-Aafrika muutub omaette hiit Saariks. Nose juhtu nüüd lähemate tuhandete aastate jooksul, aga ta juhtub lähemate miljonite aastate jooksul ja see on kindel, seda mitte miski enam muutma Ta ei saa. Ja selle põhjas on selle tõttu väga palju nihukest vulkaanilist tegevust ja vulkaanikraatreid ja seal põhjas on ka väga palju järvi ja jõgesid. Ja vot nende järvede ääres seal Etioopias me käisime ja mõnedest nende järveäärsetest elamustest siis tahangi rääkida. Ja üks nendest oli siis niisugune järv, mille nimi oli Abeata, järvsoo oli ka jälle omamoodi seiklus, Aafrikas on iga retk seiklus ja seal oli siis niimoodi, et kohalik rahvas, roomad olid tõusnud valitsuse vastu üles. Neil on püssid, paugutavad ikka lasevad ikka surnuks, kui nad tahavad. Ja siis mässu tõttu olid kõik teed suletud, tuntud ja tohutu hulk sõjaväge hoidis, et keegi ei pääseks sinna mässu piirkondades oli päris suur ja pidime tegema meeletult suure tiiru sealt ümbert ja jõudsime napilt siis enne pimeduse saabumist siis selle Abjata järve äärde, kus me lootsime näha flamingosid ja see lõpp poliisis päris järve äärde minek oli nii, mõtlesin, et soolajärved järved on nii soolased, et seal kaldal on tohutu lairiba, sihukest nagu meie mõistes niukesed, nagu jääd või lund, tegelikult sool, kuivanud sool, autod enam edasi ei julge minna. Jala läheme. Ja see, see on tõesti nagu jää, üks meie seltskonna liige kukkus sellest soolakihist läbi kohe ülepõlve vajus sisse, täitsa nagu, nagu läbi jää vajus seal Allanike pehmeke kuu muda. Aga siis me ikka läksime edasi, jõudsime sinna siis välja, kus need flamingod olid ja noh, see oli uhke pilt, kes kunagi ei ole seda pilti näinud, siis see on nagu mingisugune muinasjutupilte liiga magus, et olla tõsi, niuksed, suured roosad linnud lõputul hulgal. Ja sa saad neid rahulikult vaadelda. See oli muidugi jälle õnn ja juhus, et, et need parajasti seal olid need suured parved, aga seal nad olid. Ja siis meie kohalik teejuht, kes väga hästi flamingod hingeelu teadis, ütles, et me läheme umbes 100 meetri peale, lähemal ei tohi minna. Et see nagu ärritab neid ja siis umbes 100 meetri pealt, siis me neid vaatasime ja klitega jälgisime, mis nad teevad ja kellel oli korralik fototehnika, siis sai ka korralikke pilte teha. Ja seal oli naljakas see, et kui sa vaatasid need roosasid linde, siis osa olid justkui teiste lapsed teost, koli flamingo, vanemad ja flamingo, lapsed, palju suurematest, palju väiksemad. Tegelikult oli niimoodi, et need olid erinevad liigid ja üks suurem flamingoliik, selle nimi oli heleflamingo. Ja siis teine selle nimi on ka eesti keeles siis väikeflamingo. Aga nad saavad omavahel hästi läbi need kaks liiki ja seal oli palju süüa, nad otsivad oma lokkadega laiade nokkadega, sealt põhjast endale siukest põhjaloomi endale toiduks, lobistavat seal seda vett enda nokast läbi. Ja see oli tõesti eks, uhke elamus. Ja siis see teine järve elamus oli siis Chamo järve ääres. Sinna me läksime nagu põhjalikumalt, nii et me võtsime paadi ja sõitsime selle järve peale, järv on suur umbes nagu meie Võrtsjärv ja lihtsalt vot seal see kõik kaldad ja ka vees elu pulbitses, ümberringi tohutul hulgal linde ja igasuguseid kalu, elukaid ja lindudest ma ei jõuagi vist rääkida, neid oli seal nii palju ja põnevaid igasuguseid erinevaid nagu mingis linnupargis. Aga põhiline võib-olla, mida me otsisime, olid siis jõehobud krokodillid? No ja noh, jobudega on jälle nii, minu kogemus on see, et kui sa neile lähen, et nad on ühed kõige ohtlikumad loomad Aafrikas tegelikult ja kui statistika järgi võtta siis jõehobude tõtt. Igal aastal saab surma rohkem inimesi Aafrikas kui lõvide tõttu. Sest jõehobu on meeletult suur. Ta kaalub nagu elevant. Üldiselt rahulik Ta on ju taimetoiduline siukene flegma. Aga kui ta millegipärast vihastab või arvab, et keegi on talle ohtlik või tema lapsele ohtlik siis ta muutub koleerikuks ja läheb rünnakule. Ja see rünnak on tappev. Nii et näiteks seal oli ka nii, et paadiga läksime, 80 paadijuhid, teadsid ka mina teadsin ka, sa võid minna 50 meetri peale paadiga jobudest, neid on seal väikeste karjadena. Aga lähemale paremini maksa, sest kui näiteks ema leiab, et tema laps on ohustatud, siis ta kaob vee alla, sa ei näe teda ja ta tuleb mööda, põhjajõehobud ei vits eriti ujuda, nad kõnnivad mööda põhja. Ja ta kõnnib ja kõnnib sulle paadi alla ja siis tõuseb üles ja lükkab paadi kummuli lihtsalt lihtviisiliselt. Et see on väga ohtlik, aga kuskilt 50 meetri pealt, siis sa võid seal vaadata ja ja kõik see jobude olemine ja, ja kuidas need isad omavahel suid ammuli ajavad, et näidata, kumbal on suurem isaste maailmas on see alati, kummal on suurem seal nagu kõvem, eks ole, ja ja teine tahab taanduma, kui selge, et teisel on suurem suu ja hobude puhul ja nii edasi ja need hoolitsevad emad ja nii edasi. See oli kõik väga vahva. Aga siis krokodillid krokodillide poolt. Ma olin juba kuulnud, et just siin, Etioopias just selle sama järve ääres elavad tõenäoliselt kogu Aafrika kõige suuremad krokodillid, see Niiluse krokodill üksama liik, tegelikult kogu aafrika. Kas aga et kõige suuremad nendest elavad just sind sama järve kandis. Ja siis meie teejuht tegi ettepaneku, et, et läheme krokodille küttima. No mitte püssidega, loomulikult neil oli püssimees kaasas, aga see oli nagu meile turvamees Lähme fotoaparaatidega küttima. Mina muidugi rõõmsalt nõus, ülejäänud seltskond ka. Ja läksime ja see sellist foto jahtima ei olnud veel pidanud, me pidime siis üle paadiääre ronima vette, seesama järv on väga madal. Lihtsalt lähed vupsti vette, üldse pole sügav, aga mudakiht on väga paks. Nii et satud nagu põlvist saadik mutta alguses ja vööst saadik siis vette ja siis niimoodi läbi nagu kiti, niimoodi lähed sinna ranna poole niimoodi rajada endale teed. Ja siis jõuad kaldale. No seal kalda ääres juhtus, mul see jama, ostsin endale, ma arvasin, et see on mingi suur pikk terav ork mille ma ostsin endale labajalga. Kas, kui jala veest välja tõstsin, siis selle otsas rippus üks kalaskelett? See oli, see oli siis kohalikud pole midagi, see on üks säga mingi väiksem säga pidi olema. Aga noh, ta oli siukene rohkem kui peopesa suurune. Kaks nihukest pikka uba. Vot ühe selle ma olin endale jalatalda, astun õnneks mitte väga sügavalt, nii et minu pärast see nüüd pooleli jäänud minek. Ja seal me siis jahtisime krokodille lihtsalt niimoodi, et hiilisime põõsaste vahel, et kas me saame kellelegi lähedal ja see noh, võib arvata, Ta et võib omamoodi ohtlik olla inimese jaoks. Vahel võtke olla, kui sa väga ootamatult talle liiga lähedale satud, aga enamjaolt on ikkagi niimoodi, et krokodill kardab inimest ja ta põgenesid sealt. Noh, jällegi selle pika teleobjektiiviga ma sain väga huvitavaid pilte nendest seal kuskil põõsaste vahel rahulikult peesitavatest krokodillid, lest. Aga lähedal sa ei saanud neile, no võib-olla kuskil 80 meetri peal lähemale ei saanud, ei olnud, ei olnud ka nii hiigelsuured, ma olin sellised krokodille ainult mujal Aafrika riikides varem päris mitmel pool. No see oli siis see, tegime selle ära eksmehele paati ja siis hakkasime krokodille otsima veel paadiga. Ja vot siis me sattusime seal rekordi peale. See oli niimoodi, et kui sa paadiga tuled sellele krokodilli lähemale, siis ta ei karda samamoodi nagu maa peal olles ja Meiega julged paadimeest usaldame ka tema teab krokodillide hingeelu ja me jõudsime sellele krokodilli, lõika täitsa nina ette välja ja ta oli niimoodi ta seal täiesti nagu surnud, aga vaatad silm lahti, tegelikult näeb meid kindlasti ei liiguta üldse. Aga väga suur tõesti suus. Me ütleme Niiluse krokodillid, me ei räägi legendidest, ei räägi mingisugustest jahimehe juttudest. Me räägime päriselt, ütleme, kuus meetrit on Niiluse krokodilli kõige suurem pikkus, mida on mõõdetud. See oli seal kindlasti vähemalt viis meetrit väga suur ja teiseks, ta oli väga imelik, värvid oli rohelist värvi, ma ei olnud näinud rohelist Niiluse krokodill, sihuke igavene monstrum nagu mingisugune soomusauto seal ninale. Ja ma tean, milline jõud Tal on ja mida ta võib teha, kuidas ta võib ennast liigutada. Ja ta ei liiguta ennast üldse. Siis klõpsid tal sealt selle fotoaparaadiga paadist niimoodi kolme, nelja meetri pealt ja siis ühel hetkel, siis ta sai isu otsa ja siis käis kõik meeletu kiirusega. Ta hüppas neljale jalale üles niimoodi siis nagu mingi niuksem mürgem moodi sarnase liigutuse pööras endast 180 kraadi ümber ja pani plärtsti paadi kõrvalt mingi paari meetri kauguselt vette, nii et vesi lendas igale poole ja, ja oli läinud. Et noh, kindlasti krokodill ei ründa, aga see oligi nüüd tema jaoks, et aitab küll, mina enam ei taha mingi modell olla, aitabki nendest piltidest kell. Et see, see oli tõesti selline võimas, kõige võimsam krokodillielamus võib-olla minu jaoks üldse, mis mul on olnud. Aga ma kardan, et minu jutu aeg on otsas, aga meie saade ei ole veel otsas. Ja nüüd siis tuleb see osa, kus teie saate küsida ja võib-olla ka kommenteerida samadel teemadel, nii et hakkame siis omavahel suhtlema. Kõigepealt, siin on juba tulnud ette üks niisugune kirjalik küsimus, et ma vastan sellele tee siis mõelge vahepeal. Ja see küsimus on selline, küsib Joosep. Reisilugudes räägitakse enamasti, mis on sealse elu juures teisiti. Aga mis on Etioopias ja sealsete inimeste elus meiega sarnast? See on niimoodi, et vot see on see, et kui sa lähed esimest korda Aafrikasse või kuskile Euroopast kaugemale siis sa märkad alati seda, kui erinevad on need inimesed, kui erinev on see loodus. Aga mida rohkem sa käid, seda rohkem sa hakkad selle välise erinevuse alt märkama, ühist sarnast. Ja kuna ma olen nii hullult palju käinud siin aastakümneid, siis siis minu jaoks on see väga juba sügavalt arusaam. Mine, et. Me oleme uskumatud sarnased, meie igapäevane elu. Kuidas me magame, kuidas me sööme, kuidas me suhtleme teiste inimestega, isegi need põhilised asjad, mis meil peas liiguvad, mis teevad meile muret või rõõmu. Need on tegelikult nende maailma rahvaste juures üllatavalt sarnased ja ühtemoodi ja selles mõttes on kindlasti sarnast kalendi Etioopia. Seal on mingi 80 rahvast kokku vähemalt et nende juures ka sarnast. Meiega on palju rohkem kui erinevat, kui sa oskad seda märgata. Tere. Mul on selline küsimus, Te olete kindlasti käinud ka Austraalia Konganis ja Lõuna-Aafrika Filboses, need on siis põõsas Rohtlad. Nad kuuluvad muidugi teistesse rikkondadesse Lõuna-Aafrikas näiteks Kappentsis põõsas, Rohtla toon väga taimeliikide rikad kuni 7000 taimeliiki on seal. Et kui palju Etioopia savannid erinevad või sarnanevad siis ümbosele Konganile. Ütleme, seal Rinbos Lõuna-Aafrikas on ikka maailmarekord oma oma elurikkuselt ja taimeliikide rikkuselt ja õiterikkuselt. Ligilähedastki ei pääse ligi Etioopia vannid nendele. Et, et nad on ikka, ütleme, niuksed nii-öelda tavalised Aafrika savanni Misson, pooleldi nagu kõrbetaolised, kus taimeliikide hulka on suhteliselt väike, nii et midagi sama uhked seal ei näe. Minu küsimus on siis puudutab looduse ja keskkonnakaitset. Et ma ise ka olen väga palju reisinud ja igal pool märkad, kuidas hävineb loodus, kuidas reostatakse ja te ütlesite, et tioopias elavad inimesed isegi kaitsealadel ja kütivad loomi. Et millised on looduskaitsemeetmed täna ja millised on üldse, kui me üldistame? Sissejuhatuses me rääkisime, et täna on üldistav saade. Et kui me räägime kogu Aafrika mandrist, et millised on siis tänapäev, looduskaitse, tänambage, perspektiivid. Ja no kui me paneme Etioopia looduskaitse, Aafrika riikide looduskaitsetaustale, siis ta on, ütleme parem kui keskmine aga ta meeletult palju maha noh, nendele kõige paremini kaitstud kaitsealadele Aafrikas. Ja mina jällegi oma kogemuse järgi olen ju ikkagi püüdnud käia maailmas paikades, kus loodus ei ole täielikult ära rikutud ja selle tõttu ka Aafrikas ma olen käinud nendes riikides, kus looduskaitse on, on ikka väga heal tasemel ja nendega võrreldes kurvastas mind see etioopia seis. Seal on kehvasti selle asjaga, tegelikult see, seal on see eta tohutu palju salaküttimist rääkimata mingisugust puude raiumisest ja muust looduse laastamisest. Et nad ei suuda seda kontrollida. Etioopia riik on vaene. Nad ei suuda kontrollida seda näiteks sedasama salaküttimist ja see peegeldub ka sealses looduses, et väga palju on, on tegelikult rüüstatud loodust võrreldes nende mall kaitsealadega seal kuskil kas või Lõuna-Aafrika vabariigis või Tansaanias või Namiibias. Nii et selles mõttes nagu meil läks kurvaks ja sa saad aru, et nad ei saagi kogu sellest asjast. Sest seal teistpidi ta on vaene riik ja vaesel Aafrika riigil on alati kahvli otsas, sest ühtpidi nad tahavad küll kaitsta oma loodust ja teistpidi küsimus on selles, et kas inimesed surevad nälga või ei sure ja seal seda kompromissi leida tuleb mingi kompromiss leida. Ja selle tõttu Etioopia on ka suhteliselt läbi sõrmede vaadanud, sealsamas näiteks selles samas Simieni rahvuspargis seal Etioopia mägismaal, kus me käisime, seal ju ka olid, külad alles jäetud ja need külainimesed pidasid seal põldu, kasvatasid karja. Lihtsalt Etioopia valitsus laseb neil seal olla ja selle tõttu muidugi paratamatult loodus kannatab, nii et tioopia ei ole eeskujulik maa selle looduskaitse poolest soovi. Kui sa nüüd käid ringi mööda Aafrikat kohtut, krokodillid ega magad mägi onnides suure külma käes ja seiklejad igatpidi kõige otsesemas mõttes. Kui palju sa siis mõtled selle peale? Et vaat siit saan nüüd ühe hea teema oma saatesse, kuula rändajat. Siit saan kolm minutit mõnusat juttu, siit võib-olla ühe märksõna lause. Kas selline mõte nii-öelda käib kaasas paralleelselt või ei käi või käib isegi nii tugevalt, et segab sellist otsepildi nautimist? Ja no kõigepealt on ikka see, et, et ma olen sellisena sündinud. Et mul on see pisik ikka veres ja see tung nagu, nagu minna nii kaugele, kui annab ja näha midagi, mida inimsilm harva näeb, see on mul instinktina sees, nii et, et see veab mind igal juhul, kui ma neid raadiosaateid teeks, ma käiksin ikka. Aga võib-olla küll see, et, et nüüd see saade nii kaua on käinud, siin on küll nüüd see oma põhjused siin on tekkinud niisugune võiks öelda ringsüsteem. Et ühtpidi mulle meeldib käia, aga mul on olemas nüüd väljund, mille kaudu ma saan siis seda vahendada ja jagada oma elamusi. Ja selle tõttu see saadeki, ma arvan, on, on nii kaua kestnud, võib-olla ma tõepoolest nüüd nii kaua ja nii paljudes kohtades ei oleks käinud kui ma ei teaks, et, et siin kuskil on need saated tulemas. Aga see kõik on kuidagi selline noh, omamoodi nagu lõdvalt seotud sellepärast et ma ühesõnaga neid maid, kus ma käinud olen, ma jõua nende juttudega järele nendes raadiosaadetes, kes ja siin on mitu maad, mida ma ei ole jõudnud rääkida, kus ma olen käinud juba poolteist kaks aastat tagasi, nüüd ootavad järjekorras kannatlikult. Nii et see on niisugune omamoodi niisugune huvitav asi küll, kuidas ta nii on läinud, mina ka ei saa aru, aga üks toetab teist ja tore on rännata ja tore on sellest rääkida. Aga kui nii küsida, siis vastus on see, et rännata meeldib rohkem, kui sellest kõnelda, et see on ikka alguses, algul oli muna, siis ta oli kana. Küsiksin Etioopia hundi kohta, et ma tean, et Etioopias on oma hunt kõrgemate jalgadega ja kas seda nagu oli, nagu seal õnnestub näha või on ta ikkagi. Nonii, selline haruldane loom, et seda ei näe, ei kuule. Ja see on võib-olla kõige suurem haruldus üldse Etioopia mägismaal. Ja ainukene asi, mis on kindel, mis ma sealt kinnitust sain, on see, et ta on olemas, ta ei ole veel välja surnud, aga ta on ülimalt haruldane. Ja ta liigub ka hämaras veel nii et teda näha praktiliselt võimatu, selleks on ilmselt vaja olla uurija, zooloog kohapeal, vähemalt kuu aega ainult selle nimel väljas. Nii et meie teda ei näinud, aga ta on tõesti selle Etioopia mägismaa üks harulduste sümboleid, teda ei ole jälle mitte kusagil mujal maailmas. Ülimalt huvitav, ülimalt haruldane olend. Mis jäi nüüd looduse poole pealt kõige rohkem kripeldama Etioopias head, mis oli suurim üllatus? Et kripeldama jäi palju asju seal alati, kui sa käid esimest korda kusagil, siis alles tead, kuhu peaks minema. Jäi näiteks kripeldama kaks paika Etioopias, üks oli looduse asi ja teine oli pärimuskultuuri Asips. Looduse pool on siis see, et, et seal kõige põhjapoolsemas osas selles Ida-Aafrika alangus. See ala läheb aina sügavamaks ja seal on juba selline sügavuseta madalamal merepinnast kümneid meetreid. Ja seal oli üks selline piirkond kus on vulkaan vulkaani küljes kinni ja sealt voolab välja laava ööd ja päevad nendest hulkaanidest, nende ümbrus on täiesti müstilise lärimisega lilla, kollane, punane läbisegamini, mõned mu tuttavad on seal käinud neid pilte näidanud. See kripeldama ja ütleme, kultuuri poole pealt see tioopia põhjapiiril on siis ütleme aksumi piirkond, kus on sellised kirikud ja kloostrid, mille see minekuks sa pead köitega mööda püstloodis seina üles ronima ja mis on pööraselt vanad, pööraselt iidsed, ligi 2000 aasta vanused siiamaani alles, siiamaani on seal jätkuvalt kristlik tegevus käimas. Need kaks. Ja teine pool küsimusest, mis üllatas kõige rohkem? No tagantjärgi mõeldes ikkagi tegelikult see Pöörane etniline rikkus see uskumatu, erinevad rahvad, kellel igalühel on oma vaimne maailm, mis erineb teisest ja et meid on nii palju ja nad on iseseisvad. Ja nad on niivõrd noh, efektsed, kui sa näiteks üldse maailma rahvaste kultuuridest midagi ei tea. Sa lähed sinna, sul jääb suu ammuli ja sinna on suhteliselt kerge pääseda. See oli see üllatus minu jaoks. Ma tahaks küsida seda, et kas teil on järsku ka nendest inimestest, kes seal elavad, mille me näidata pilte, millised need välja näevad, millised riided seljas ja majad ja. Ja ma ütlen omavahel teile mul plaanis umbes kuu aja pärast teha veel üks samasugune ja seal me räägime ainult nendest rahvastest, ainult nende kommetest, kuidas nad välja näevad, mis on nende traditsioonid, millised on nende elamut, mida nad söövad? Nii et olete taas oodatud siia samma seitsmeteistkümnendal aprillil kell kuus õhtul seal, teisipäevane päev ja siis on etioopia rahvat käima. Praegu konfidentsiaalse info keegi mujale diast. Henrik, sa ütlesid, et see rännuinstinkt, et sul sünnist saadik sa tahad käia, sa käiksid nii kui nii, kui sa ka seda saadet ei teeks. Teisalt me teame, et inimese baashirm on hirm, tundmatu sina lähed, rändad, avastad enda jaoks täiesti tundmatuid maailmu. Kas sul on vahel selliseid olukordi, kus tahad minna, avastama, aga on hirm ja siis uudishimu saab hirmust võitu, kas on sind viinud ka sellistesse eluohtlikesse olukordadesse, kus sa oled silmitsi surmaga ja mõtled tõesti, et oh, no küll nüüd nüüd alles hakkab toimuma või, või võtab täiesti kangeks või tunnetki, et kas nüüd on minek. Ja no ikka on olnud, ega siis. Ühesõnaga, need aastakümned, mille jooksul ma olen ringi käinud siin alguses sellel laial Venemaal ehk nõukogude liidus ja pärast kogu maailmas, et noh, kõik on ette tulnud ja see, mis sind tegelikult ikkagi viib kuskile minema. Vähemalt meeste puhul ma kahtlustan, ongi ka see, eks, et sa tahad riskida. Sa tahad nagu ennast proovile panna, see on loomariigis on ju ka niimoodi näiteks, et kui mõni loomaliike oma levilat levitab, siis isased lähevad ees kontrollivad, mis seal on, ja siis tulevad juba teised järgi ja asustatakse, see maas on väga sügavalt loomariigis sees. Ja see niisugune vajadus nagu riskida ja samas leida midagi täiesti uut. Ja kui sa siis oled kusagil ja sa ei tea sellest paigast hästi, siis selles mõttes ühel käel on elevus ja tohutu põnevus ja teisel käel alati hirm, need on kõrvuti, need on üks on ühel pool ja teine teisel pool. Nii sa oledki kogu aeg. Ja siis, kui noh, tekivad mingid ootamatud olukorrad noh siis ja see hirm võib nagu tugevalt kasvada. Aga kui ma mõtlen, mis täbarasse olukordadesse sattunud olen üks kahtlemata oli see, mida ma nüüd oma viimases raamatus ka räägin, oli see kulla, käisime seal kuskil keskel ja, ja, ja ma jäin malaariasse ja ikkagi tuli kuidagi sealt mägedest läbi tulla. Et siis ma tundsin küll, ma tajusin, et mu lähedal on see, see piir nagu tajusin, et ta on väga-väga lähedal ja kuidagimoodi ma olen isegi selleks valmis ja ma olin tohutult jõuetud. Ja seal ei olnud muud varianti, et ma pidin sealt minema saama. Lihtsalt, kui minuga midagi juhtunud, siis lihtsalt oleks juhtunud ja olekski kõik olnud, et see, see oli üks niisugune terav elamus. Siberis ma olen murdnud oma jala ja sealt siis nagu kuidagi välja roomanud. Hirmuma tookord ei tulnud, see on, pigem oli see, et sul tuleb nagu elujanu tuleb kangesti sisse, et sa tead, et muud võimalust ei ole ja kui sina ise ei saa hakkama, siis ongi kõik. Ja siis tuleb mingisugune jõud nagu, nagu sinusse juurde. Aga niukseid hirmuhetki, ma arvan, neid hetki on olnud, kui sa satud kusagil mingisuguse elukaga vastamisi või mingisugusesse füüsiliselt täbarasse olukorda. Aga huvitav on see, et et mingis mõttes on nagu see vajadus seda piiri kombata, seal mugul mul ka väga tugevalt sees, ma tihti ise mõtlen, et misasja sa vananes. Sa pead ahju peal magama, praegu sa pead kodus istuma, lapselastel pead silitama, eks ole. Aga see tahtmine nagu panna ennast proovile ja ma ei tea, mis sellest tuleb aina uuesti kombata seda piiri ja isegi kui sa ei ole nagu sattunud eluohtlikus olukorda, aga tegelikult sa oled nagu väga ekstreemses seisundis. Ja tuled sealt välja siis pärast seda ütleme see enesetunne, see oleks nagu teinud Endale tahvli puhtaks. Vaimses mõttes. Sa oled uuesti puhastanud ja see annab sulle selle arusaama, mis on kõige tähtsam sellest sinu järelejäänud elus, mis sul üldse on. Ja ma arvan, et kui sa ei lähe seda viimast piiri kompama, siis võib sulle järsku hakkama segaseks jääma see, mis on kõige tähtsam, minul on see endal väga selge. Ma ei oska seda sõnastadagi, aga ma tajun seda lihtsalt väga vähesed, väga lihtsad asjad, väga tähtsad, aga kui sa ei riski viimase piirini, siis sa võid need ära unustada. Kas on maailmas koht olemas, kuhu ta kindlalt minna ei soovi ühel või teisel põhjusel? Küll hea küsimus, jah? No ikka kindlasti on, kasvõi Aafrikas, on ikka selliseid riike, kuhu ma ikkagi ei taha kindlasti minna. Kesk-Aafrika vabariik näiteks praegusel ajal või ka Lõuna-Sudaan ja terve rida riike seal kuskil, ütleme Sahharast lõuna pool Nigeeria kus on lihtsalt see risk ületab juba nagu mõistlikkuse piirid ja see, mis mind takistab, on enamasti ka see, et liikumisvõimalus kui seal on ohtlik, siis tavaliselt seal on nii raske ringi liikuda, et sa ei pääsegi mitte kuskile. Nii et on ikka Aafrikas, on need, ma arvan, kuskil vähemalt 10 korda triki praegusel hetkel ja ja mujalgi maailmas tavaliselt see on kas sõjaga näiteks seotud või ja üldse, ega mulle ei meeldi väga minna nii-öelda põrguaukudesse või, või sellistesse Klookidesse inimkonna Klaakides, näiteks lummides mulle ei meeldi käia, olen natuke näinud, mis elu seal on. On selliseid paiku küll. Aga millised on need maad või riigid, mis on sinu unistuste nimekirjas, aga sa ei ole veel jõudnud, aga tahaksid sinna kindlasti jõuda. No ma ütlen ainult ühe see kõlab ka ilusti all Tabra, kas keegi teab? Kus on all Tabra? Tabra on on üks minu unistusi. Ja ka sellepärast, et sinna on peaaegu võimatu pääseda. Lühidalt öeldes, Al Tabra on umbes nagu Ecuadori lähedal on Galapagose saarestik ja Aldabraan siis Galapagose saarestik umbes 400 aastat tagasi. Ehk siis inimene on Calapagosel väga tugevalt seda loodust mõjutanud, seda loomastikku. Ja see lootse paradiis ei ole enam Lootuse paradiis, seal olid jäljed sellest. Aldabraal ei ole inimesi, aga ta on sama rikas, seal on needsamad hiidkilpkonnad, kes on Calapagosel, see on üks teine liik. Ja neid on seal tuhandeid ja inimesi ei ole, seal on maailma suurimad krabid ja juhi, seal on nii palju põnevat ja sinna on peaaegu võimatu pääseda, on keset India ookeani mingisugused laevad, mingisugused lennukid sinnakanti üldse ei lähe. Ja seda rohkem sinna tahan. Ma olen uurinud igasugu võimalusi ja uurin edasi. Ja ikka lootus jääb. Aga see, see on üks üks variant, kuhu ma kindlasti tahaks minna. Nii, ja nüüd on siis ka küsimuste vooru aeg meil täis ja meie tänane salvestus on jõudnud lõpule ja siia lõppu mul ei ole mitte midagi muud öelda, kui aitäh kõigepealt siia saali tulnutele, et te kaasa elasite ja küsisite. Ja aitäh abilistele, keda oli siin väga palju, tänu kellele see saade üldse salvestatud sai. Ja aita raadiokuulajatele. Kuulake neid rännusaateid edasi. Kuulmiseni. Kuulsite avalikku salvestust, mis toimus 21. märtsil Eesti Raadio esimeses stuudios ja mis oli pühendatud etioopia loodusele. Koos Hendrik Relvega