Tere me oleme oma rännusarja lugudega nüüd parajasti Aafrikas ja sellises Aafrika riigis nagu Etioopia. Ja eelmises saates sai stuudios Etioopiast kõneldud kahekesi jutukaaslaseks oli maailmarändur ja etnoloog Indrek Jääts ja demon Etioopias käinud kaks korda põhjalikult ja kirjutanud sellest raamatu. Ja sellest etioopia muljetest me siis kahekesi seal rääkisime üldisemalt. Aga tänases saates ma tahan jätkata siis neid enda muljeid, kui me läksime seal Etioopia lõunaosa pikale tiirule ja kohtasime seal igasugu huvitavaid rahvaid. Ja käisime ka nende kodudes ja kahest esimesest rahvast, keda me nägime siis, kui me sõitsime Addis Abebas lõuna poole. Nendest olidki siis eelmises saates juttu, need olid siis need siltad ja torsed, väga omanäolised rahvad. Aga nüüd selles saates räägiksin nendest järgmistest seal lõuna pool ja need olid siis aari rahvas ja konso rahvas, ka väga omanäolised rahvad, käisime nende külades, ajasime inimestega juttu, saime üht-teist põnevat teada ja vot neid avastusi ja elamusi siis tänases saates jagada tahavadki. Sedamoodi kõlab siis üks pillilugu, mis on salvestatud aari külas ja et see on tõesti keset küla melu, kes Tähelepanelikumad kuulas siis seal selle pilliloo taustana kõlab ju lausa inimeste hääli ja vahepeal puude raiumise hääl ja muutuks igapäevast külaelu. Ja mängijaks oli siin üks küla noormees ja päris kindlasti ta mängis omatehtud pillil, see ei olnud kindlasti poepill, ta oli niisugune robustne ja viimistlemata ja välimus sellisel pillil ka päris omapärane Eesti rahvapillidest võib-olla kõige sarnasem Hiiu kandle, nii et niisugune neljakandiline kõlakast ja selle peal siis kuus keelt. Ja keeled olid tema pillil punutud nöörist. Nii et ta ei mänginud seda poognaga, nii nagu Hiiu kannelt siin Eestis mängitakse. Aga sõrmitsas ja tõesti väga ilusti. Aga mis mees ta oli ja mis ametite külas pidas, selleni me selles saates veel jõuame. Aga praegu kõigepealt siis, et kesse aari rahvas seal Etioopias üldse on ja kus nad asuvad? No see on võrdlemisi väike rahvas, neid on kokku umbes veerand miljonit ja nad elavad sinka linnakese ümbruses seal nagu nende administratiivne keskus. Ja kui me rääkisime eelmises saates siltedest torsedest, siis nendest jäävad need aarid umbes 100 kilomeetrit lääne poole. Ja nende ajalugu on olnud selline, et aparaat vallutasid selle ala kusagil üle 100 aasta tagasi. Ja siis nad orjastasid selle rahva pidasid ennast nagu kõrgemateks paremateks ja seda, et see rahvas on olnud selline allasurutud ja pole haridust saanud. See on siiamaani tunda, enamik aarisid ei oska tänase päevani kirjutada ega lugeda ja neil ei ole ka oma kirjakeelt olemas. Ja omal ajal, kui need am haarad hakkasid neid valitsema, siis nad tahtsid pöörata need aarid ka ristiusku. Nii et enamikus külades on olemas kirikud. Angaarid pole siiamaani eriti vedu võtnud, vähesed käivad kirikus, enamik peavad kinni oma rahvausundist, kus on siis igasugused jumalused ja suuremad ja väiksemad üleloomulikud jõud mängus. Aga kui nüüd jällegi me sinna külasse läksime sinna mari külasse, siis asus lausa suure maantee ääres ja kohe, kui me astusime autodest maha, siis oli selge, et, et see külale suhteliselt tsiviliseeritud välja, noh, võrreldes nendega, mida me siiani Etioopias olime näinud. See nipp ostis väga suur küla olevat, lõputal ei olnud, kindlasti oli seal üle 100 elaniku ja tüüpiline maja oli täitsa selline, nagu meil siin Eestis niukene neljakandiline mitte selline ümar Hütt nagu Etioopias tavaliselt. Ja siis mõnedel majadel olid koguni olemas aknad ja vundamendid, väga haruldane asi Etioopias ja ümber hoonete olid siis niuksed, aiad, päris suured aiad, lopsakad aiad, kus kasvatati siis hästi palju erinevaid puuvilju ja köögivilju. Ja need majad ja aiatasusid seal külas, aga tihedalt. Nii et seal, kui me kulgesime, siis me käisime mööda külatänavaid. Ta kõnnib nagu kuskil Aetter linnakeses, palju rohelust, kitsad tänavad, ei mingeid autosid loomulikult ja ei olnud seal külas ka elektrit, mis on ka Etioopias üpris tavaline. Ja inimesed olid seal aari külas täitsa sõbralikud. No üks asi oli küll selge, et kuna nende külasus nii suure maantee ääres, siis nad olid turiste enne ka näinud, mis tähendas ka seda, et nad teadsid, kuidas meiega ümber käia, mida meile näidata ja lootsid ka siis sellest mingit jootraha, väikest jootraha. Nii et kui me sinna kõndima läksime, siis kõigepealt viidi meid vaatama seda, kuidas valmistatakse inserat. Seinsi eraon siis Etioopia laste klassikaline leib. Ja noh, eelmises saates, kui me Indrek jätsiga rääkisime Etioopiast, siis oli ka sellest inserast jutt, toed tehakse ühest väga erilisest Etioopia mägismaalt pärit taimest, mille nimi on Tech. Muide, väga tervislik jahu saab sellest defistuse teflon maailmas nüüd väga populaarseks muutunud selliste ökoinimeste hulgas. Aga siin aaride juures oli nüüd niimoodi, et neil siin Tehvi ei olnud piisavalt. Ja selle tõttu nemad tegid seda oma leiba siin ikkagi maisijahust, aga see leiva valmistamise viis, see oli samasugune nagu Tehvist leiva tegemisel. Ja eks meid viitasin õues just sellepärast, et see perenaine oli parajasti oma perele leiba tegemast. Noh, tavaliselt tehakse perele üks kahe-kolme päeva jagu leiba, aitäh. Ja noh, kui meie seal olime, ta võis siis natukene seda rohkem teha, et saaksime meiega maitsta. Ja see nõgi seal siis niimoodi välja, et keset õu oli niisugune lõkke lõkke peal oli väga omapärane pann nisugune, laome savist ja läbimõõdus tublisti pool meetrit väga-väga suur. Ja siis seal lõkke kõrval oli tal selline suur roheline plastist pesukauss ja pesukausi sees oli niisugune ollus. Kui nuusutama läksime siis niisugune hästi niukene, tugev käärimise lõhn tuli sealt ja selgus, et see nüüd oli siis jahust ja veest ja juuretisest jäetud siia nüüd siis nagu seisma see taigen juba kolm päeva pidi seisma. Aga nüüd oli ta siis nagu valmis leiva tegemiseks. Ja nüüd võttis perenaine sealt suure kannuga pesukausi seest seda üpris vedelat tainast ja hakkas hästi osavasti panni peale valama, nii et alustas nagu seda taignanire kallamist ringikujuliselt panni välisservast, siis tuli nagu spiraalikujuliselt kitsa nirega niimoodi sissepoole, nii et tainakiht sai hästi ühtlaselt ja väga õhukeselt selle panni peale. Ja siis ta seal küpses võib-olla viis minutit, 10 minutit ja muutus niukseks pruunikaks ja nägi välja noh, meie jaoks nagu mingi pannkook, võib-olla teist külge ta sellele ei keeranud, nii nagu meie siin pannkoogil keerame. Ja oligi leib valmis. Ja kui seda lähemalt vaatasin, siis üks omapära oli tal see, et ta oli hästi poorne. Nii et kui ta oli seal käärinud ja seal oli nii palju mull selle taigna sees olnud siis mullide kohad, need olid nii õhukesed, sellel leival, et sealt kohapealt leid paistsid täitsa läbi niisugune nagu pooleldi auguline leib ja siis õpetati meile ka, kuidas seda Inservad süüa. Noh, seal oligi tegelikult juba tal olemas laua peal mingisugused totsikud ja taldrikut, mõnes oli mingit liha, mõnes oli midagi muud köögivilju, mõnes oli ka näiteks mingit mett või, või mingit moosi. Ja see käis siis niimoodi, noh, kõigepealt perenaine tuli kannuga iga juurde ja valas meel näppude peale vett, et me saaksime sõrmed puhtaks, sest Inservat süüakse ainult sõrmedega ja just parema käe sõrmedega. Või siis edasi käib niimoodi, et sa rebid sellest suurest pannkoogi moodi tükist endajaks niukse paraja tüki ja siis võtad sealt kusagilt sealt mõnest sellest taldrikust või topsist midagi meelepärast ja ballett sõrmedega sinna Inserva tüki keskele, siis keerad seal insera niimoodi nagu rulli ümber selle suupiste ja pistad selles põske. Päris huvitav oli proovida erinevat maitset, soolased magusad, sihukesed vaheldusrikkad, snäkid. Ja noh, see leiva maitse ise ta oli, noh, suhteliselt niisugune tuttavlik võib olla meenutaski nisuleiba aga ta oli palju hapukam, kui need meie leivad. Ja kui see leib maitstud, siis läksime edasi ja siis tee peal seletati meile, et mismoodi selle külaelu siin käib. Küla lugu oli olnud selline, et kuskil põlvkond tagasi oli veel olnud niimoodi, et küla oli nii väike, et igal perel oli oma põllulapp, millega ta suutis iseenda pere ära toita. Aga lapsi on peredes palju, küla on väga kiiresti kasvanud ja nüüd on nii, et igaüks enam nii suurt põllulappi ei homo, et ta saaks sellega pere ära toita. Noh ja siis oli paratamatu see, et külainimesed õppisid uusi ameteid, mingisuguseid selliseid ameteid, mis on vajalikud, et siis niimoodi nagu raha teenida ja sedamoodi siis nagu leib lauale saada, nii et seal siis külas igasugu käsitöömeistreid. Et mõned teevad näiteks savinõusid ja, ja mõned teevad tekstiilitöid ja ja ühed pidid olema näiteks väga osavad samagonniajajad ja müüvad siis sedasama konn naaberküladesse ja nii edasi. Ja siis me vaatasime mitmeid neid käsitöömeistreid, seal olid seal tegutsemas ja päris huvitav oli näiteks vaadata seda savinõude tegemist, sest need olid igasugused niuksed, ümarad nõud, niuksed, kausid või topsid või kannud. Aga siin Harrid ei tunne absoluutselt sellist töövahendit nagu poti kedrata. Nii et poti ketraka saadi hästi sümmeetrilise nõu valmis, aga nemad tõesti ainult lihtsalt oma sõrmede vahel. Ja, ja väga osavalt täiesti sümmeetrilised kausid, kruusid, pannid ja kannud, sain neil seal savist valmis. Ega kõigist nendest käsitöödest siin nüüd ju rääkida ei jõua. Ja minu meelest oli üks kõige huvitavam koht seal sepikoda. See sepikoda oli niisugune hästi lihtne ehitis, tegelikult muud ei olnudki, kui üks suur avar katusealune rohust punutud ja see siis toetus nagu puusammastele seinu seal ei olnud ja seal katuse all siis õhkumas söed äärsis ja oli üks omatehtud vägev sepalõõts kitsal ahast, muide, ja see sepise oli selline noor vilka olekuga mees. Ja kui me sinna jõudsime, siis tal oli parajasti käsile suure kõvera noa viimistamine tõesti väga veidra kujuga, niisugune lugu, peagu sirbikujuline. Ja see pidigi olema, eks aaride väga eriline töövahend selline võsanuga, millega raiutakse hagu ja puid ja selle nimi pidi olema vaali. Ja ta parajasti oli nüüd pannud selle Noon, et sinna süte peale siis lõõtsutas sellel lõõtsaga tuult peale, nii et viimaks nuga oli üleni hõõguvad punane ja siis tõstis pihtidega selle alasile ja siis hakkas suure haamriga hästi kiiresti osavalt taguma. Siis vahetas nagu selle töö käigus selle suure haamri väiksema vastu ja siis tegi veel lõpliku viimistluse käis tal ikka suht kiiresti ja oli näha, et ta oli seda palju teinud ja siis kuis nuga valmis, siis tal olid natuke aega ka juttu puhuda perest ja tööst ja ütles, et lapsi on tal viis peres ja et sepatööga toidab pere ilusti ära. Sest kõikides ümbritsevates külades on alati vaja mingit rauast aia-põllu-, igasuguseid igapäevatööriistu ja Meeta pidi muide tegema vanarauast, et ostab turult hästi odava hinnaga ja siis teeb nendest tööriistu. Tööd jätkub ja kõik on rahul. Ja siis selle jutul lõpus ta siis võttiski sellesama pilli sealt majast tõi välja tuju oli tal hea parajasti ilmselt et tegigi siis selle pilliloo, mis siin saates juba algul kõlas ja hakkab nüüd jälle uuesti kõlama, ütles, et see pill oli ta enda tehtud ja et igal vabal hetkel talle meeldib seda lihtsalt niimoodi oma rõõmuks sõrmitseb minu meelest kenasti kukkus välze pilli sõrmitsemine lihtsalt, aga kenasti. Aga nüüd siis nende aaride juurest sinna veelgi lõuna poole konso rahva juurde, nemad elavad seal kandis, kus on niisugune linn, mille nimeks on ka konsoolase konsoon siis selle rahva nagu administratiivne keskus, pisikene ilmet linn, käisime seal ka korraks, aga midagi erilist seal linnas ei olnud, sihukene, igav, tänapäevane linn. Aga selle ümber on siis kontsade külad. Ja võib-olla kõigepealt siis jälle sellest, et kes need kontsad üle pea seal Etioopias on, nad on ka selline väike rahvas, vaarid umbes veerand miljonit, aga nende kohta on nagu teada, et nad on olnud väga paigatruu, et nad on elanud sajandeid ikka sellessamas kandis. Ja teisest küljest on siis teada see, et, et nad on sellise väga iseteadva rahvamainega. Et nad peavad põldu, on põllupidajad, aga näiteks need põllud on väga erilised neil rajatud künkanõlvadele, kenadele, terasspõldudele. Ja nende külad on alati suurte küngaste otsas ja on ehitatud nagu kindluse moodi, et neil on kivimüürid ümber ja kui vaja, siis on võimalik ennast seal külas kaitsta vaenlase vastu. Ja üldse andmed konsot, sellise alistumatu, rahva mainega. Ja no praegusel ajal on küll nii, et suurosakondadest on sealt küladest ära kolinud, linna läinud, noh, nemad on sulandunud siis tänapäeva linna kultuuri, aga need, kes elavad külades, nendel pidi olema ikkagi niimoodi, et külameestel on enam-vähem igaühel kodus tulirelvad. Ja sellega nad siis peavad jahti või, või kaitsevad ennast. Ja ja muide on kuulsad ka selle poolest, et nad on osavad salakauba vedajad. Sellega me puutusime seal täitsa oma reisil ise kokku. Ühel päeval sõidame mööda maanteed, järsku politseipatrull peatab mind kinni, vaatab üle, kes autos on mingi edasi ja niimoodi uuriti kõik autod läbi siis kui küsisime, milles asi, saime vastuseks, et eile oli politsei sattunud konsode salakaubaveoautole ja siis oli alanud tulevahetus ja kaks politseinik oli tapetud ja konso mehed olid minema pääsenud. Ja nüüd otsitakse neid igalt poolt, aga no arvatavasti neid kätte ei saada, neil on koduümbrus siin igal pool, nad teavad neid varjupaiku ja ka need kindluskülad on sellised, et seal politseinikutele mihukest korralikku läbiotsimist on peaaegu võimatu teha. Ja kui meile Konsadest niimoodi räägiti, siis oli tunda, et, et need, kes rääkisid, nad olid mõttes pigem nende konsode poolt kui politseinikud poolt. Sest üldiselt on Etioopia rahval politsei suhtes niukene üsna kõva vimm. Ja nad ütlevad, et politsei on korrumpeerunud samamoodi nagu mingid kohalikud riigiametnikud, samamoodi nagu Etioopia valitsus. Ja ma kahtlustan, et see jutt on suurelt jaolt täiesti tõsi. Aga nüüd sellest külast jõudsimegi ühe niisuguse hästi kõrge künka juurde jätsime auto seisma. Miks me siia külasse läksime, oli see, et meie giid tundis siin külas mõningaid inimesi siis ta läks niimoodi sinna läbirääkimisi, keda ma aastaid tagasiluba on antud, läheme sisse. Ja üldiselt see konso küla on niimoodi ehitatud, et kunagi see kõige vanem osa seda alustati sealt täiesti sealt ülevalt, künka tipult. Ja nüüd mida suuremaks kõla kasvas, seda madalamale see küla kogu aeg nagu ehita Läti. Ja see küla oli nüüd siin ikka nii suur, et see ei mahtunud üldse sinna künkale enam ära. Nii et naaberaladel seal ümber künka olid ka igal pool majad ja aiad ja need majad, mis seal nüüd juba künkast kaugemale jäid, need olid täitsa sellised tänapäevased niuksed, neljakandilised ja plekk-katusega. Aga meie muidugi tahtsime minna sinna kõige vanemasse ajaloolisemasse osasse. Ja siis selleks siis hakkasime siis sinna ülesmäge minema ja mingil hetkel oli selge, et siit algab nüüdse vana küla. See oli selle järgi selge, et, et seal oli väga korralik kivimüür. Mitte just nagu päris kindlusel, aga ikkagi üle meetri kõrge kindlasti täiesti toekas. Ja nüüd selle koha peal, kus tee nüüd sinna edasi läks, seal siis värav, see värav oli ka nagu mingi muinasjutu ära selles mõttes, et ta koosnes sellistest hästi jämedates puusammastest mõlemal pool ja mis olid ülevalt siis nagu Kuu kaardunud. Ja see värav oli hästi kitsas. Nii et seal üks inimene, pass ainult korraga läbi ja, ja see oli ikka kohe mitu meetrit pikk, et läheb nagu mingisugusest tunnelist niimoodi läbi. Ja siis, kui me sealt läbi oleme läinud, siis me olime selles vanas Colson külas ja seal tekkis meele õige kiiresti kohalik külamees, kes küll ei osalenud Inglise keelt, aga tema siis oli hea meelega rääkimas ta siis rääkis Ammhara keeles, mis on see Etioopia kõige levinum keel ja siis mee kiitsis tõlkis jälle selle inglise keelde ümber. Ja siis mees rääkis niimoodi, et selles külas elab 4000 inimest 4000, see on ju väga palju. Ja siis ta väitis ka, et küla olevat 800 aastat vana, see kõlas küll natuke uskumatuna, aga ta ütles, et ta pärast tõestab seda meile seal kui me külas sees olemas. Ja siis me läksime mööda peatänavat teda nagu sealt künkast üles. Ja selle peatänava ääres oli mõlemal pool niisuguseid hästi kõrged kivimüürid ja aeg-ajalt siis peatänavat nagu Harnasid, nagu kõrvaltänavad, need olid ka müüridega ääristatud, mõned olid ka niukestest puu vaiadest servadega. Ja kui peatänav oli umbes selline kaks inimest vaevu mahtusid külg külje kõrvale, siis need kõrvaltänavad olid jälle niuksed, et sinna mahtus ainult üks inimene korraga sinna tänavale. Nii, ja seal me siis nagu, nagu läksime ja läksime. Nii et need majad, et vanad majad, siis traditsioonilised, need olid siis sellised ümarad savionnid rohtkatusega ja nende ümber oli siis pisikene aiakele seal mõne puu ja muuga. Ja vahel me põikasime ka sealt teadaolevalt kõrvale ja siis veel kõrvale ja järgnenud tänaseks alla kitsamaks. Ausalt öeldes orienteerumisvõime kadus ikka päris kiiresti, üldse ei saa enam aru, kus oled. Ja noh, mul endal tekkis niisugune pilt, kujutlus, et, et seal nagu mingi sipelgapesas terviseküngas sipelgakuhilpesa Synlab koos 4000 inimest ja siin on siis lõputult teid ja käike just. Ja ainult kohalikud teavad, kuidas nad siin kulgevad ja kuidas ühest küla otsast teise kõige kiiremini pääseb. Ja pidi veel olema selline jaotused, see külapidi jagunema üheksaks väiksemaks, küla osaks ja igas selles osas pidi siis elama üks kindel konsode suguvõsa ja sellel suguvõsal on siis pealik ja kontsad ise nimetavad seda siis klanni kuningaks. Ja nüüd, kui me edasi läksime, siis mõne koha peal oli siiski tänaval nihukesi laiendusi, need olid niisugused nagu mingit platsid või midagi sellist. Ja kui tee peal praktiliselt ühtegi inimest, mille vastu ei tulnud, sest nende väikeste platside peal siiski oli inimesi, no mõni rühmaga gene lapsi, kõige tüüpilisemad, mingid poisid-tüdrukud eri vanuses ja ka laisi näiteks mehi oli väga vähe näha, mina ei tea, kus olid, ajasid oma meest asju ja noh, mis need lapsed tegid, mõned ikka tegid tööd, mingisugust paljud teised mängisid. Ja naistel oli ka ikka mingi töö parajasti enamasti käsil, kas nad siis uimerdasid puu, nõudes mingeid peri või juurikaid või, või tassisid midagi mingit kotte või muud kraami. Aga tegelikult oli ka küllalt palju näha, et mitmed naisterühmad seal ei teinud ka mitte midagi, nad ristisid lihtsalt kambaga koos, ajasid mõnusasti juttu. Noh, ja kui nüüd meiesugused silmapiirile ilmusid, siis nad muidugi elavnesid väga kiiresti ja ja lapsed piirasid meid sisse ja, ja hakkasid üsna pealetükkivalt norima kummi ja, ja raha. Ja naised jälle lipsasid oma onnidesse ja tulid sealt välja mingisuguste pisikeste käsitöö suveniiride ka, et ostke midagi. Noh, midagi pole parata, sellega Mullen Aafrikas nii harjunud, et igal pool, kus turiste käib teavad kohalikud inimesed, et need kahvanäolised Nendel on raha ja seda tuleb sealt kuidagi nende käest siis kätte saada. Aga kui võrdlen nüüd aari küla õhkkonnaga, siis kontsert külas oli, oli selliste, mõtleks rohkem nagu agressiivsust või või siukest pealetükkivad olid need rohkem. Et ja mõned poisid näiteks teismelised Nad olid lausa vaenulikud. Kui oli juba mööda läinud, siis hõikasid midagi terava häälega selle oma keeles järele ja mõni vibud lausa rusikat. Ja siis ma mõtlesin, et ei tea, millest see tuleb, et kas on see üldse niukene võõraviha või on see, et poisid peavad oma isasid jäljendama. Aga noh, see selleks. Ja kui nüüd jõudsime sellesse kõige kõrgemasse külaosasse, siis seal oli juba igasuguseid päris põnevaid niukseid pärimusasju, konsode kultuurist, näiteks oli seal ühe suurema platsi peal selline hoone, see oli võib-olla isegi paarkümmend meetrit läbimõõdus hästi paksu rohtkatusega ja seisis sellistel väga jämedatel massiivsetel. Puu sammastel ja puusammaste peale olid mingid maalingud, maalingud kujutasid enamasti mehi sõdalasi ja meestel olid siis seal mingid kilbid ja odad, nuiad ja noad ja niimoodi ja igamehe juures oli kirjutatud selle mehe nimi ja mõnele ka aastaarv. Ja üllatav oli see, et näiteks ühel oli seal aastaarv väga värske, eelmine aasta oli sinna kirjutatud ja siis seletas, oli selline, et, et see on hästi vana komme konsodel, et kõige vapramad sõdalased Nende jaoks siis on need sambad ja nüüd siis nad jäädvustatakse siia samba peale. Ja et see on, on hästi vana komme, vanasti oli nii, et said siia, kui olid surmanud mõne vaenlase või või võitnud mõne ohtliku kiskja ja umbes samade reeglite järgi pidi see siiamaani käima. Aga see ole ise, see pidi olema siis selle külameeste nõupidamise majana siinses skulptuuris on nii, et ikka mehed on ikka võimul ja patriarhaalne ühiskond, pealikud otsustavad tähtsamaid asju. Aga siis me jõudsime niisuguse platsikest peale, kus seisid kõrvuti hästi lähestikku mitu sellist puutüve koos okstega kohe kuivanud puutüved, hästi võimsad, massiivsed ja nende kohta oli küll huvitav jutt, lepid olemas, siis põlvkonnasambad. Ja saime siis teada kontsadel niisugune komme, et inimeste vanust eraldi ei arvestata, arvestatakse põlvkondade kaupa, nii et iga 18 aasta järeltulevat külas tohutut pidustused ja siis kõik noored, kes on vahepeal jõudnud täis ka need siis nii poisid kui tüdrukud pühitsetakse siis täiskasvanutega ja siis pannaksegi üles need sambad ja need pannakse iga põlvkonna järel erinevasse külaosasse. Aga kokkuvõttes pidigi siis olema see, mille järgi küla vanust saab määrata, et siin need vanad massiivsed tüved ei mädane kuivas kliimas isegi sajanditega. Ja kui tahad küla vanust teada, loe külas kokku kõik põlvkonnas hambad korda 18-ga ja ongi küla vanus käes, et selle järgi see 800 aastat siin selles külas noh, nii meile siis räägiti. Aga seal külas me tegime ka visiidi ühele konso kuningale ehk siis klanni pealikule ja üllatav oli see, et Ta rääkis väga sujuvalt inglise keelt ja selgus, et ta on tegelikult kõrgema haridusega õppinud ülikoolis juurat, vanus 43 aastat, nimi hingav ja kuidas ta kuningaks sai, see oli siis niimoodi, et ega ta ei tahtnud kuningaks saades kontsadel on nii, et see kuninga tiitel on päritav ja siin oli siis tema isa kuningas. Ja ühel päeval, kui siis isa ootamatult suri siis tuli kera hingal jätta päevapealt oma juristi töö sinnapaika, tulla siia külasse ja vaata kuningaks. Ja siis me küsisime kaednemisele kuninga, siis nagu ülesanded on, ta ütles, et noh, kõige tüüpilisem, millega ta peab tegelema, on igasuguste oma klanni, inimeste murede ja tülide lahendamine. Nii et pead olema noh, väga hea inimestetundja oskab neid lepitada, ära kuulata, Ta vahendada, et, et see ongi see kõige tähtsam, mida ta peab tegema ja ja ega see tema kodu nüüd nii väga kuningakoja moodi välja ei näinud, oli üsna sarnane nendele teiste külameestekodudele. No võib-olla oli seal natukene rohkem mingit tekstiili ja siis selle kuninga tribuut, ikat näiteks valitseja, saua ja nii edasi, aga ega see lihtne eluviis. Ja siis kerahein ka ütles ka niimoodi, et naisi on temal viis, sest konso kuningal ei kõlba. Ah, et oleks vähem naisi? Nii et mis teha, kui oled küll õppinud juristiks, aga ühel päeval pead hakkama kuningaks, pead võtma endale viis naist. Aga sealt me läksime veel edasi ja ma tahaksin saate lõpu poole rääkida kahest aga kummalisest kivist, mis ka kuulub väga rangelt Konsade pärimusskulptuuri. Et me nägime ühte sellist kivi väiksel väljakul, seal see oli umbes niisugune kivisammas võib-olla poolteist meetrit kõrge ja selle ees oli lapiti moos, selline suur ja lame kivi ja selle kohta öeldi siis niimoodi, et seal konsode tõotamise kivi ja seda pidavat siis vaja minema, kui on tekkinud kuri kahtlus, keegi külas on salaja midagi teinud, mis ei ole hea näiteks varastanud või midagi. Ja siis, kui ühtegi otsest tõendit ei ole, siis viimane võimalus pidi olema see, et ta tuuakse siia. Ja siis ta peab panema selle kivisse hamba peale oma peo ja tunnistajate juuresolekul ära rääkima, kuidas asi tegelikult oli. Ja konsodel on see oma usund on veel siiamaani väga tugev ja kase sügav usk käib sinna juurde, et kui seate ootamise kivi juures valet vallud, distabab sind kindla peale ikka paratamatult väga halb needus. Ja sellepärast ei pidavat mitte ükski külaelanik niimoodi käsi vastu taotamise kivi valet ütlema. Aga see viimane kivi, mis oli ka ikka väga huvitav oli siis niisugune, et nägi välja nagu väga suur munakivi tõesti ilmutada suur, nii et meile öeldi, et see kaalub veidi üle 50 kilo. Ja selle kohta Ta endises niimoodi, et seal konso, meeste rammu, näitamise kivi ja selle juures siis konso mehed näitavad üksteisele, et nad on tõelised konso mehed ja see niukene eksam käib siis niimoodi, et see kivi tuleb maast üles kangutada, kõigepealt rinnale saada ja siis heita üle pea. Ja see külamees meile seda rääkis, siis pakkus, et kas keegi tahab siin Eesti meestest ka proovida? Mõned ikka proovisid, aga ausalt öeldes ütleme sa said selle kivi kuidagimoodi maast lahti, aga seda 50 kilost või isegi raskemat kivi veel nüüd rinnale saad seda munakivi ja siis veel üle pea heita. No ei, see ei tulnud kõne allagi ja siis me muidugi küsima, et aga näita ise, kuidas konso mehed seda teevad. Ta oli nõus näitama, ega see ei olnud tal ka kerge, see oli ikka väga raske kivi, nii et et ta näiteks rinna peale upitamisega nägi ikka väga palju vaeva ja, ja päris sealt üle peada seda ei visanud, kavaid heitis ikkagi üle õla, niimoodi, aga ikkagi selja taha. Nii et tegi eksami läbi. Ükski meist testi meestest siis konso mehe tasemele ei ulatanud. Aga nüüd on aeg nii kaugele, et aeg on ümber ja saade tuleb lõpetada ja jäägu seda saadet lõpetama. Sihukeses konso mehe laul. Selline kindlal häälel jõuline laul. Ta muide saadab ennast kitsenahast pilliga sealjuures. Ja kui sa seda laulu kuulad, siis tema puhul küll ei teki kahtlust, et tema küll jaksab seda 50 kilost kivi üle pea enda selja taha heita. Ning siinkohal saab see tänane saade siis otsa kahest pearahvast aarideste konsodest. Aga järgmises saates, siis läheme ikka edasi, ikka ikka lõuna poole kus on juba järgmised rahvad. Ja uskuge mind, need järgmised. Kohe veelgi värvikamalt, kui see konso rahvas