Tere ja suur-suur, aitäh, et olete Vikerraadioga. Minu nimi on Sten Teppan ja täna kutsun ma teid kuulama jutuajamist isa ja pojaga. Raivo Suviste alustas kunagi televisioonis lavatöölisena kuid Nende teletootjana üles töötanud valdkonna tippude sekka. Ja vististi on kõige kõvem trump tema taskus Õnne 13. Raivole on praegusest kooselust tütar. Carola. Saatesse võttis ta kaasa aga poe kuku kelle soontes voolab tänu Puurade suguvõsast pärit ema helile tubli annus laulja ja muusiku verd. Nii siis on aeg meenutada lapsepõlve kasvamise ja kasvatamise lugu. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Raivo teleRaivoga koos poe kukku Rõõm näha. Tervist. Võib-olla alustame isast, kui sa vaatad poisile otsa ja peaksite välja pakkuma esimese ettejuhtuva või meelde tuleva iseloomustava sõna tema kohta siis mille sa lauda käid? Tasakaalukas, järjekindel. Sama küsimus sulle isa kohta. Mehed Tal on. Väiksest peale ma olen alati, olen alati nagu vaadanud linnadest nagu seda, et kuidas isa suudab igas sellises olukorras toime tulla, ei ole sellist olukorda, kus ei ole väljapääse ja, ja suudab jääda piisavalt vaos hoituks ja leida, leida nagu lahendust. Et selline inimene, kellele toetuda, kellele, kellele nagu kindel olla. Me tuleme nende teemade juurde hetke pärast tagasi. Aga meie saate ring algab ikkagi lapsevanema esimestest mälestustest. Lapsepõlvest ehk, Raivo, kus kohas sa sündinud oled, kus sinu esimesed eluaastad üldse möödusid? Ma olen selles mõttes tänapäeval Rapla kandi poiss, aga ma olen sündinud Valtus käinud seal koolis kuni neljanda klassini lõpetanud tänapäeva mõistes põhikooli Kehtnas lõpetanud Rapla keskkooli, siis tulnud Tallinna emal mul oli Valtu kooli direktor ja siis, kui ema suunati Kehtnasse kooli direktoriks, siis pere kolis ka Kehtnas. Mis sa arvad end esimeses järjekorras? Päriselt, lapsepõlvest mäletavad. Elasime Valtus, me elasime koolimajas, see koolime, kuidas me seal elasime, tegelikult on see mul kogu selle ruumide geograafia ja kõik see, mul on kogu aeg silmade ees ja meie peres oli veel ema ema, minu vanaema ja temaga maga, veetsin siis päevad läbi, aga ma ma ei julge öelda neid vanused, mul on mitmed episoodid, mis mul on meeles kas see on jäänud kirjelduste järgi või, või, või on ka tegelikult need mäletan, üks on, mul oli kolmerattaline ratas jah, ja ma sõitsin sellega seal kooli ja ja meil oli ikka kooli kõrval, oli kohe mingisugune aiamaa ja selle aiamaa vahet, ma sõitsin selle kolme rattaga ja vanaema oli mul ees ja ma mäletan, vanaemal on niisugune. Kas hästi suur sünnimärk oli tagajala peal ja ma sõitsin selle rattaga sinna pihta ja selleks kuidagi mingit katki ja ma mäletan, et siis mind hoiatas, et niisugust asja ei tohi teha, aga ma olin kogematta, sõitnud sinna pihta. Teine, mul mälestus, kui ma olin väike, sellest on mul mälestus ka pöidla peal. Kuivkäimla oli tol ajal, aga ma olin nii väike, et ma tegin ka poti peale ja ema käskis musta poti ise minna sinna ära viima, sinna kallama, sinna tualetti. Ja, ja ma olin nii vihane ja siis ma läksin, põrutasin selle taga sellasele tualeti ukse kinni ja Hess läinud näppu sinna vahele. Näpuots tipnes seal ja siis ma mäletan, kui ma tõmbasin endale elektripliit. Ta oli niisugune väike ühe augu line pliitumil akna peale, seal vanaema tegi putru ja ma tõmbasin selle pudru endale pähe. Siis mäletan, meil oli haiglasse. No ma saan aru, miks need valusad asjad kindlasti meelde on jäänud, aga kui sa mõtled niimoodi, kas need pigem olid juhused või sa olidki selline õnnetustesse või äpardustesse satu ja tüüp? Lapsena ma ei usu, et ma nüüd väga õnnetustesse olen, aga eks ma natukene ettevaatamatu olen olnud, pea kogu elu võib olla, et mingil moel, aga, aga ega mul nüüd endal ülemäära lapsepõlvest. Ma ei ole kunagi konte murdnud ja need hakkasid alles mingid vigastused tulemuslikuma, sporti tegin tõsisemalt, aga, aga sinna maanima ei mäleta, et mul väga palju, nii et nad oleks need, ma kõik, mis mul olid, ladusime ühe hingetõmbega nüüd välja. Räägi veel oma kodust, räägi vanematest vanaemast, mis roll kellelgi sinu elus oli või keda keegi endast noh, autoriteedi navi eeskujuna või inimesena su jaoks tähendas, see oli täitsa selles mõttes huvitav, kodumaa ühte vanaisamaa ei ole näinudki, minu ema-isa, Nad olid Tallinnas ja ta suri ammu enne minu sündi. Aga minu teine vanavanavanaisa ja vanaema elasid sealsamas valt, kus pidasid eesti talu ja jäid ka sinna pärast pidama talu pidama. Ja vanaisa oli kolhoosi tallimees, hobused oli palju, väiksest peale sõitsime hobustega ja, ja riisusin heinapõldude pealt ja niisugune lõbus, kui oli, vahest väiksena käisin vanaisa lakkasse heintes magada, see oli niisugune. Hästi romantiline. Ja isa oli tol ajal kolhoosis, oli autojuht emal siis algul õpetaja, pärast direktor, nii et, et ma mäletan seda perioodi küll hästi, helgena toredam. Kui ma koolis ei käinud, siis ma sõitsin päevade kaupa, suvel ma mäletan isaga autoga kaasas saime ema käest tõreleda, sest et isa oli ostnud mulle jälle päevasöögiks ühe batooni saiakesi ja pudel limonaadi. Ja sellest oli küll, aga see oli nii rõõmu rohkem kui kuhjata. Sa mainisid heinategu ja ja nagu ikka need asjad maal on käinud, et kas sinu lapsepõlv oligi selline, nagu üldiselt võib arvata Eesti lasteaial vähemalt siis aastakümneid tagasi maal elades oligi väga suuri töökohustusi mul ei olnud, sest ma kolisin sealt Valtust ka ära, kui ma olin. Noh, küllaltki väike ma olin. Ma arvan, kas 10 või 11. Et suuremat heinategu ma mäletan siis kui ma abiellusin Uku emaga ja, ja, ja me käisime Võrumaal ja siis ma mäletan, seal oli seda heinategu kohe küll kuhjaga, et see mõnile eluski meelest, mida rohkem teed, seda higisemaks lähed ja kõik need heina Pebret siia keha külge tulevad ja kui see kõik sügelema hakkab, siis oli päris päris meeldiv tunne, see oli igasuvine, nisugune, nendel tegevus. Aga isa-ema olid nad sinu suhtes nõudlikud, kuidas oma kodust korda, mäletad, millega sa tegelesid, kui palju nad sind juhtisid, juhendasid? Käskisid, keelasid, kuna ema oli kooli direktor, ma tean, et minuga võeti kooli programm läbi, kui ma veel koolis ei käinud. Ema võttis muga läbida kuueaastaselt, nii et kui ma kooli läksin, võib-olla mõnes mõttes oli see viga, et mul oli see esimene klass, oli kaunis, igav. Natukene niisugune ninatark, kaval lind. Ma mäletan, kui oli mingi tund ja noh, mina olin direktori pojana, teadsin, et koolitunnid peab vaikne olema, aga maal lapsed tulid koolja ei noh, olid vähe vabamad ja rääkisid. Ja siis ma tõusin püsti ja vaatasin õpetajale otsa, et ma olin kuulnud. Ema vist niimoodi on öeldud. Vaatasin õpetajale, ütlesin, vabandage, õpetaja, kas meil on vahetund või tund? Et noh, niisugune jama pärast mul rääkisid, mis ei sobinud ma olin jah, hästi range kasvatusega küll, ega ka seda öelda ei saa ja ja kui mingisugused Koerused olid, siis noh, igal pool, ükskõik kui keegi omavahel midagi tegemist, siis süüdi jäin alati mina, et selleks ema ütles, et mina pidin alati vabandama ja kambaga midagi tegemist. Ma, ega ma mingit nüüd meil maal ju tol ajal narkot narkootikume kuskil ei saadud, mingeid ahvatlusi sellel vallas ei olnud, et kõik need koerustükid olid ikka tänapäeva mõistes imetillukesed ja noh, niisugused situatsioonid, et viskasid naabrit Talla käega tõmbasid siis sealt individuaalembas ja naabripoisi suunas, aga see kummardasid sai eesti keele õpetaja selle üle turja endale, noh muidugi siis kutsuti kõiki isa kooli ja tema ütles, et mina seda ei lahendaja. Et kuidas nii on, lihtsalt õnnetu juhus ja, aga noh, nii ta läks. Kirjelda seda situatsiooni, kuidas see välja võiks näha, ma mõtlen just, et tema on kooli direktor ja siis poiss saadab pisikese pettuse korda ja siis kutsutakse isa kooli, kas ema kutsus isa kooli või? Ühesõnaga lasi kutsuda jah, et tuleb kooli, ma ei mäleta, me selle, seda vestlust ma mäletan, emasel ei olnud, aga siis õpetaja, kellega õnnetu lugu juhtus ja isa ja mina ka sees ja pea maas. Kas see, et ema sind juba enne kooli pani tegelikult näpuga aabitsas järge ajama, oli iseenesest mõistetav ja sulle vastuvõetav ja sa tegid seda hea meelega? Siis oli ta küll põnev ja siis ma tegin hea meelega ja. Ma ei mäleta, et sellest oleks mingit natuke isegi põnev oli, et kuueaastaselt tol ajal olid, ma mäletan, et ma mitte ei lugenud trükitähtedes, vaid ka nendes tähtedes, millega trükiti telekava, jahiad. Et noh, lugesin, et mul oli seal niisugune avastamine ja tegelikult temale huvitav siis mida ma kohas teha said, poisikesed, kes endale tegevust otsisid? Valtus, ütleme valin veel väikse, võib-olla ei olnud, aga kui Kehtnas seal, eks kambaksime, tegime metsas ja ega me tegime ka igast asju. Me karbiidiga pauk kui ja aga, aga väga suur osa. Me tegelesime maal spordiga. Me rajasime ise endale hüppekaste ja, ja tõukasin kuuli ja melonit, jalgratas, krossirajad, kus me sõitsime ja siis me tegelesime teadlikud spordiga õhtul kaua olime väljas, toksisime võrkpalli, seal Kehtnas oli suur park, näiteks kus suured kohalikud siis tegidki õhtuti trenni, siis me kiibitsesin seal kõrval, et vahest äkki võetakse mängu ka ja siis võeti mängu ja et jah, ma ma ei mäleta küll, et oleks olnud kordagi igav, nii nagu ma kuulen ka praegu vahest isegi oma väikse tütre puhul, et mis ma täna teen, vot niukesed mõtet mul tol ajal pähe küll ma ei mäleta, et oleks tekkinud võib-olla seal aastatega ununenud, aga, aga ma ei mäleta ja ma alati tean, et et õhtul koju saamisega oli ka tegu, et öeldi, kas kell üheksa või 10 päeval on kodus pime. Et aga see kippus ikka üle minema, sest juhtus ikka midagi veel teha küll. Me mängisime laptuudia. Noh, kõik olid niisuguste sportlike asjadega seotud väga palju. Kui kodus vahel oli tarvis asju klaarida, siis ema kooli direktorina iseenesest juba ma eeldan, on võrdlemisi range või vähemalt selle ametiga käib kaasas niisugune kuvand. Et kas see peegeldus ka kodus, et ema oli see, kes ütles, kuidas asjad õigesti käivad või kui oli tarvis kere kuumaks kütta, siis kes selle vitsa tõi ja valis? Ega ma täpselt ei mäleta, aga ma pean tunnistama, et ma vitsa olen saanud küll. Ja ega ma olen ka kaheksa-üheksa-aastasena solvunud ja, ja sellel võrkkoti sisse oma pesu ja pika pesu ja särgi pannud ja öelnud, et nüüd ma olen teie juurest ära, aga ma trepist kaugemale jõudma mäletan. Tol ajal vähemalt oli see üksmeel küll niisugune noh, kasvatamises, et et ma ei mäleta, et seal oleks olnud nagu probleeme, sellepärast või et oleks ema sõna rohkem, ega see, ma arvan ise samamoodi need, et aga sa oled pere ainus laps, meil, mul oli vend ka endal vend Ülar. Me olime kahekesi, aga ta nooremust palju ja nii, et ta mängukaaslased olla ei saanud, ei saanud ja siis ma olin siis. Aga ta on seitse aastat, on, oleme, aga toona vist kamba kokkusaamisega erilisi probleeme ei olnud, sest siis oli aeg, kui lapsi oli hoov täis, eks jah. Ega see sõpruskond, kes meil seal Kehtnas olime aeg-ajalt paar aastat tagasi alles saime kokku, et kellega me tol ajal suhtlesime ja ja nad on kõik praegu hästi toime, tulevad inimesed, kellega me seal Kehtnast koos olime ja läksime edasi. Kui aktiivne, mis tegelane sa üldse koolis olid? Siis koolis, ma olin ikka spordi tegemine, õppimine, mul oli niisugune keskmine, ma ei olnud kaugel kriimust. Mul ei olnud kõik neljad viied, Molaid kolmi. Eks see visa viga võib-olla selles oli, et süvenemist oli, oli võib-olla vähe, sest ega ma taipasin asju suhteliselt kiiresti, et ega see aeg ma ei mäleta, et ma kodus oleks õppinud, sest et nagu koju sai, sportel sai nurka visatud ja kohe mindud ka sporti või midagi muud tegema. Tol ajal oli sportali, oli au sees, et need, kes tegid nagu sporti, need olid ka rohkem nagu justkui hinnatud või ma ei tea, noh ma olin tegelikult ka igatpidi aktiivne, mingites näitemängudes mängisin jaa, jaa. Ma olen isegi kaks korda kooli, näidati näitemängus mänge mänginud Kustit nukitsamees. Kas sealt võis näitamise pisik kuidagi suurema rolli sinu jaoks saada, kas juba sealt või noh, võib-olla küll ta küll ütleme selle vahepeal, ta kadus ikka täiesti ära, kui ma keskkoolis olin ja siis ma ikka tegin oli sport oli minu jaoks ainukene, mäletan, et ema mulle ka ükskord ütles, et Sa olid, ma olin öelnud talle sel ajal, et te minuga, mis seal kõik tahad sportima küll leiad. Ma ikka unistasin olümpiavõidust ja ma ei tea, millest veel lugesin. Spordiraamatut on peas, kui sa küsid mu käest praegu Tokyo olümpiamängude kergejõustikuvõitjad, sest ma loen selle kõik üles, sest ma olen. Aga seal oli ambitsioon spordis ka päriselt-päriselt-päriselt ja sisemine. Ma mäletan küll, et ma niisugune hull unistaja olin, jah, aga miks sa vett vedama läks, miks sa ei realiseerinud seda? Elu läks oma rada ja ma arvan, et mul ei oleks kaugeltki olnud ka neid eeldusi, kui suuremaks saad, siis seda saad sellest ka aru, et et ega, ega võib-olla see kergejõustik ei olekski olnud õige ala, ega ma ei oska öelda, aga noh, ma olin ikka niisugune keskmik. Noh, tegin kümnevõistlust ja kunagi olin ka koolinoorte spartakiaadil tuli ka neljandaks, aga, aga, aga see on ka kõik. Kaugust ja kõrgust hüppasime, kuul kukkus varba peale. Millest sa veel mäletad? En tunnistavat lapsena või noorena, kui ma väike olin, siis kas tuletõrjeautojuht oli, mul oli ka üks niisugune elukutse, aga, aga siis oli eluperiood, kus ma tahtsin, jah. Oli sport, täna oli, oli rohkem sinna pähe, tegelikult võib-olla isegi ei mahtunud ja siis pärast kui ma lõpetasin, oli mingil hetkel oli küll, et ma mõtlesin, et näitleja on täitsa tore. Kui sa üldist kulgemist meenutad, siis kas direktori pojaks olemine oli pigem kasulik või kahjulik? Kas sellega kaasnes ütleme kompromisse või keerati vastupidi, kruve veel karmimalt ka teiste õpetajate poolt? Ma arvan, võib-olla, eks see on nii ja naa, eks ma tundsin küll, et mõne õpetaja poolt, kes võib-olla võib-olla ei armastanud mu ema, nii et siis ma tundsin, et oli, oli kruvega keelatud, aga oli selline väike ringiga kättemaks või midagi sellist, aga noh, ma võib-olla talle nii kõrget kõlavat nime ei annaks, aga, aga noh, ma vahest tunnetasin seda küll, et mingid asjad on, aga, aga põhimõtteliselt ma ma väga suures piirdes seda küll ei ole tunnetanud. Ta oleks olnud, aga, aga noh, ta on teistpidi, mida ma olen tunnetanud küll, kui kehtan seal ema oli niisugune raske range direktor ja ta ta koolis oli ka hästi range. Kui ta tuli kooli koridorist läbi, siis kõik jäid vaikseks ja, ja tema tunnis kunagi korda ei rikutud ja ja õpetajad tihti, kes uued õpetad tulidki, tulid kutsuda direktor, et tule aita korda saada, kui seal oli mingi millegagi probleeme ja isegi külas või seal Kehtnas ma tean, et mitmed inimesed käisid oma pere probleeme tema juures lahendama, sest ta on niisugune. Üks asi oli veel, mis sellest johtus oli see, et ega mu koolikaaslased ei tahtnud mulle külla väga tulla. Et minu juures väga ei käidud. Külas mänginud, ma käisin küll teiste juures, aga minu juurde nagu ei juletud tulla. Kuigi ema ei olnud selles mõttes noh, mingisugune vägivaldne, aga ta oli talinali talle küllaltki range. Kuidas sul oma subjektiivse hinnangu järgi kodus sõnakuulamisega lood olid? Vaata tol ajal muidugi ilmselt maailma palju arenenud, kui ma näen oma kolmeteistaastast tütart, siis tal on tol ajal tal on küll praegu oma arvamusi 200 korda rohkem kui mul tol ajal oli mul ikka tol ajal neid arvamusi ikka sellega võrreldes ikka peaaegu et üldse ei olnud. Ja sõnakuulamisega noh, probleeme ei olnud, et et vanemate sõna oli kodus ikkagi peal ja see on noh, ma ei mäletaks, et meil selles oleks olnud probleem ja ma usun, et tänapäeval on lastega oluliselt rohkem. Ikka kehtis reegel küll, et laps räägib siis, kui kana pissib. See on jälle üks tore väljend, mida ma siin saates olen ka varem kuulnud, et sa iseloomustab teatud generatsiooni hästi. Kas sa mäletad lapsepõlvest oma lemmiksööki ja kes seda valmistas? Peale limonaadi ja saia muidugi seal isa kõrval autos ma ei mäleta, kas, mis oli vait oli, mida Uku ei söönud, aga ma tean, et näiteks minu 13 tahtnud ei võta suhu kartulit tema alati talle ütlen, et kahjuks oleks mina sel ajal, kui mina nii väike, olen, nälga jäänud, sest et minu lemmiksöök oli tollal väiksena, kui ma niuke tilluke, ikkagi hakklihakaste ja, ja kartul ja seda mäletan, vanaema tegi seda väga hästi, siis ta vahestel praadis neid teki, ribasid ka ära sinna kõrvale ja noh, see oli, see oli väga, maitseb mulle jah. Aastavahetusele jalad. Ema oli kooli direktor, meie peres ka siis jõule ei saanud ju tähistada, sest et käidi akna tagant vaatamas, kas koolide direktoritele on jõuludeks kuuse tuppa toonud või haldatavassaa proto kaebama minna või just. Me täitsime nääre ja siis ma mäletan, seal olid nagu hästi rikkalikud söögid ja lapsepõlvest peale ma mäletan, et et üks minu lemmikasi vaata siin esimest jaanuari, sest ema tegi siis seljanka halasta, õhtuks oli kolmandat igast erinevaid lihasid ja kõik lava peale ja siis ta tegi nagu, mis oli nagu ülejäänud, siis ta tegi sellest seljanka küll seal ja esimese jaanuari seljanka niisugune traditsioon. Kas sa mäletad oma vanemaid sulle nõu andmas või sinult soovimas, mida sa oma tulevikuga peale peaksid hakkama? Mitte kordagi? Ma ei mäleta, ma tean, et see, kes ma praegu olen saanud, kes ma tegelikult olen, on väga suur osa. Olen ma tänu oma emale ja ka oma ameti oleme tänu võlgu oma emale ja tegelikult see selle ameti vestlus hakkas pihta just siitsamast raadiomajast. Nüüd sa oled natuke selgitama, et järg läheb käest ära. Et kui ma tulin Tallinna Polütehnilisest Instituudist ära teiselt kursuselt, siis ma ei osanud midagi peale hakata, et mis ma tegema hakkan, ja siis ema tundis kooliõde oli Hilda Raudkivi, kui ütleb, ütleb legendaarne niminejal Hilda Raudkivi ja helistasin ta laudke veel, et et mis poeg võiks siis teha. Ja siis ta viis mind oli siin maja selle ka üks niisugune tehnika vennakud tõlkkt, ta ilmselt oli ka üks legendaarne, aga, aga ka aastaid tagasi. Et aga ta ütles, et ta seal osakonnas, kuna ma tehnikaga ei ole, tegelikult midagi ei ole ja siis ta viis mind televisioonimajja lavatööliseks. Nii et minu amet hakkas pihta sellest siin kõrvalmajas. Ma olin lavatööline. Et nii palju nüüd küll hästi nurgaga ja kuskilt mujalt, aga et, et tema on nagu visanud mind kuskile vao otsale, rohkem ei ole ta minuga tegelenud, sealt edasi ma lähen siis hakanud ise tammumana, aga varvas sai nii-öelda õige ukse vahele ja, ja ilmselt õige ukse vahele. Noh, Raivo, enne kui me saame hukuga tema asjade juurde minna, siis palun meenuta seda hetke oma elus, oma pereelus, kui Uku sündis. Väga raske meenutada, ma olin sel ajal Moskvas kõrgematel režiikursustel, kui sain oma äiapapa käest telegrammi tol ajal. Helil sündis Võru haiglas poeg kolm pool kilo ja kõik ja siis läks veel, kui palju aega, enne kui sa Ukud nägid? Ei läinud palju, tegelikult see oli mõni nädal, sest et meil oli kuskil jaanipäevaks. Me saime koduda, sündis kuuendal juunil. Et ma arvan, eks paar nädalat olin ma veel sunnitud, olen Moskvas ja siis siis nägin jah, kas see oli nõukogude ajal ja olukorras noh, niisugune paratamatu olukord või noore isana äsja isaks saanud mehena tekitas sellist kuidagi sisemist ebalust ka, et sa pead olema 1000 kilomeetri kaugusel. Tol ajal olid need asjad ilmselt teise, sest oma tütre sünni juures ma olen olnud ka kohapeal. Et tol ajal seda ei olnud, ei oleks võimalik olla, see on parim, mis oleks saanud olla, on akna tagant palatisse karjuda ja siis minna sõpradega juua ennast pildituks, umbes. Nii käidi ilmselt juhist tol ajal. Et aga ma tean, et, et minul oli möödusse veel eriti dramaatiliselt, et ma sain selle telegramm ja mul valutas hammas ja tavaliselt nii jubedalt ja sõbrad viisid mind sinna kuskile Moskva hambale fliimikusse selsamal ööl. Ja siis üks mingisugune vend, kes oli verise põllega, tuli sinna öösel, ma olin trauma Moskva traumapunktis 82. aastal. Seal olid pingid, kus me ootasime, on täpselt samasugused nagu nõukogude ajal oli meil saunas need tsement, pingid selle peale seal istusin sellest traumapunktis ja ootasin seda, sest ta tegi ma ei tea, mis süstisel mul tehti, see üldse mõjunud, seda välja kangutama need et, et noh, see oli niisugune, nii et mina mäletan seda sündi noh nagu sellisena, nagu oleks. Ise pikali olnud, palatis võtsid natuke emavalusid endale hamba kanda. Nii et eks ta oli jah, ma ei oskagi öelda, kas seal, et kas seda tagantjärgi saab tõlgendada, et see oli see aeg või, või, või, või siis ei olnud, et sa sõidad, mis sa sõidad nüüd ka koju ja tagasi, et niikuinii sinna juurde sa kuskile ei pääse, sa ainult saad, saaks koju tuua ja peaksid nagu tagasi minema, noh. Missugused sinu esimesed lapsepõlve mälestused on nii kaugele, kui sa suudad tagasi mõelda ükskõik, kas siis oma mälule toetudes või fotode abiga, et mis olukord ei saa, mäletad lapsepõlvest, mis inimesi enda ümber. Tõenäoliselt kõige varasemad mälestused on kohast, kus me elasime. Ma arvan, et mu ema-isa elasid siis veel koos, ma olin vist kolmene, kui nad lahku kolisid. Väga-väga väike Kadrioru korter, umbes 30 ruutu, kus me elasime siis mina väikse väikse väikse beebina isa ema ja siis vanavanatädi kõik mahtusime sinna ära ja, ja need on nagu sellised esimesed inimesed minu ümber, keda ma, keda ma mäletan, et keegi minuga kuskil midagi toimetas isa seljas ma kuskil vahepeal magasin, mingeid selliseid mälupildid, võib-olla mõned, ma olen neist pärast fotode järgi kokku pannud ja loomulikult sellised mälestused, mis nüüd puudutavad ka vanavanemaid Kehtnast ehk siis kus ema ja isa elasid. Sealt on esimesed mälestused vanaemast, kus tal oli hästi palju tomateid, tal olid jänesed, oma aiamaa ja loomulikult, et isa, isa, kus, kes, kes, kes viis mind alati õppe õppeplatsil autodega autoga sõitma. Nii et ma arvan, et ja isa tegelikult juba juba kuskil viie aastasena viis mind Kehtnas. Sellisele tuletõrje ja õppeplatsile ma mäletan, sõitsime kahe esimese käiguga tohtis sõita algul kuni me siis arendasime neid käike vaikselt juurde. Aga isa, ma mäletan väga palju just ka tänu sellele, et, et siis olid ema-isa juba lahus, ma elasin tol ajal rohkem nagu ema juures ja ütleme siis, pidupäevad olid nagu isa juures, et isa tuli järgi, isa ootas, ootasin akna peal, siis telefoni mobiiltelefoni ei olnud, kus sa said küsida, kaugel oled, siis oli üks lõputu ootamine, ootad, ootad, millal ikka isa tuleb. Ja lõpuks tuli ja siis ma mäletan, et isal oli alati hästi palju tegemist ja hästi palju sõitmist. Just nagu autosõit oli, oli, oli selline asi, mis mul nagu ühest kohast teise alati ma tean, isa käis kuskil kohtumas ühest kohast täis ja siis seal toimus mingisugune saate salvestus. Ja telemajas kogu aeg temaga kaasas käimine. Need on nagu sellised mälestused, mis, mis hüppavad nagu esineb. Ta võiks tegelikult rääkida lahti selle olukorra, kuidas üks või teine pool lahendab selle nii-öelda pere lahkuminemise momendi, et kui sa oled nii pisikene laps, ma ei kujuta ette, kas sa päris teadlikult jagasid ära, et missugune perekorraldus on, et ühel hetkel, kui ema isa lahku läksid siis mida see situatsioon Uku sinu jaoks nagu tähendas? Mäletad sa sellega seoses emotsioone? Ei, tol ajal absoluutselt mitte midagi, sest ma ei, ei olnud teadlik kuidagi sellest mingil põhjusel ma ei tea, kas minu juuresolekul mingit mingisugust küsimust kunagi lahendate, aga ma ei olnud teadlik ja ma isegi ei mõelnud ausalt öeldes selle peale, sellepärast et nii Bail, mina ei ole oma ema-isa oma elu sees kuulnud või näinud, et neil oleks mingisugune lahkeli või argumentatsioon mitte kordagi, nii et võib-olla tänu sellele on mul nagu olen võtnud seda, et ju see nii peab olema, et õhk jäi nii-öelda terveks selles olukorras. Aga kas sa mäletad umbes seda aega, mil sa hakkasid teadvustama seda, et, et tegelikult suisa ema ei ela koos teismeeas tõenäoliselt kui ka tekib selline puberteediaeg ja võib-olla isegi natuke peale seda, kus sa hakkad nagu mõtlema, vaatama elule ja küsitlema teatud küsimusi, mida sa varem oled nagu enesestmõistetavalt nagu võtnud, et siis tahad nagu võib-olla teada saada, et kuidas ja miks nagu elama seda võib-olla nagu teistmoodi läbi arusaama sellest teistmoodi, mitte et lihtsalt nii on ja jah, pigem pigem siis. No vaadake siin sinu poolt ka nagu isa vaatajat läks kuidagi nii, et tukk oli kolmene, kui isa-ema lahku kolisid. Aga mis olukorras sa ise toona olid, see ei ole ju ükskõik mis iganes põhjus, seal taga on väga lihtne samm teha. Ma olen kaunis niisuguse mis arvan, vahest võib-olla liiga õrna hingega, eks ma elasin seda muidugi päris üle, aga aga ütleme meie vahel üsna ruttu too lahendasime 10. asjad ära, nii et et kuni tänase päevani. Me saame heliga Uku emaga väga hästi läbi ja tähtpäevadel ikkagi me istume ühise laua taga ja ta käib tihti meil külas ja, ja tihti ma ütlen valesti, aga aga meil ei ole mingisuguseid probleeme, ütleme võib-olla see niisugune pool aastat või aasta on ikkagi lahku minnes on nagu niisugune ebameeldiv, aga, aga me kõik küsimused lahendasime ära ja meil ei olnud hukuga mitte mingisuguseid probleeme. Tähendab heliga ukuga kokkusaamises või, või ma ei mäleta, et see oleks olnud mingi probleem ja lõpuks siis kaheksanda, siis tukka kolisel uuesti jälle minu juurde, nii et noh, et me oleme küll heliga suutnud seda kasvatustööd küll hästi jagada. Ütle palun, missugused peavad omadused inimeses olema, et selles olukorras kõik tervena välja tuleksid. Sest pahatihti lähevad asjad hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see on inimeses kinni, ma ei oska seda ühtegi omadust nagu välja tuua, kui sa esiteks normaalselt mõtled, et miks ma peaksin teda vihkama, kui ma olen teda kunagi esiteks väga armastanud. Ma olen ta leidnud, see, et meil tekivad mingisugused probleemid või üks leiab keegi teise või, või mis iganes. Aga see ei anna põhjust noh, elu lõpuni vihad. Ta takkaotsa, meil on ju ühine laps. Et ma isegi ei oska öelda, ma ei näegi seda probleemi, ma ei oskaks nagu teistmoodi selles olukorras käituda või loomulikult mingil hetkel, kui mingi asi toimub, oled sa emotsionaalsem või elad seda rohkem läbi, aga kui sa ikka tundub, mäletan seda mõtet küll, et me oleme otsustanud, siis ma sõitsin maale ema juurde, ema tegi mulle männiokkavanni. Lamasin seal ja ja siis tundus, et elu on läbi. Kus ma nüüd küll uuesa. Ma lisan nii palju juurde, et tegelikult sellest ajast, kui mina mäletan, siis isa vanemaid vanavanemaid, nemad olid ka lahus ja üks asi, mis mul ikkagi ma omast arust juba mingitest asjadest aru sain, mis mulle nagu väga meeldis. Ja mida ma küsitlesin, oli see, et nad kõik suhtlesid omavahel, mu isa suhtles emaga ja väga hästi, suhtles kohe, mitte nagu, nagu nad oleks koos, aga, aga natuke nagu ta oleks pereliige ja samamoodi tegelikult vanaema-vanaisaga, et olgu nagu ma ütlesin, et huvitav, miks, miks ei ole vihased. Ja, ja siis ma taipasin või sain sellest aru, aga, aga see on ju see kõige parem asi, mis saab, saab olla, et, et inimene suudab, et näha seda natukene võib-olla kõrgemal tasandil natukene küpsemalt, et täitsa ei pea olema emotsionaalne ja vihane kellelegi või millelegi peale, vaid vaid vaid nägema nagu selles pigem seda nagu see asi on, mulle lihtsalt väga meeldis. Ja ma mõtlesin, et kui mul peaks kunagi midagi sihukestel juhtuma, et küll tahaks olla ka nii küps ja eluterve. Ma arvan, siin-seal peab olema mõlemat pool, siin ei saa olla, et miks Ühel on üks iseloomujoon, kui ma oleks üritanud ka olla, kui teine pool käitub teistmoodi, see ei saa seal mingisugune ühine keemia, mis aitab sellest üle saada, et seal, see peab olema, mõlemad pooled peavad tulema teineteisele vastu ja mõlemad pooled, nii et, et siin ma ei saa endas otsida iseloomujooni. Täpselt samamoodi. Ma pean otsima, et mis on helil, nii et, et see on jah. Korter, nii hukku, võtame lapsepõlve mälestusi veel lahti, sa siin mõned päris toredad momendid juba tõid välja, kas sa lasteaias käisid ja käisin, mis mees sa lasteaias olid, meeldis sulle, seal olid sa liider, olid sa mis kuju oma pundis? Ei, ma olin seal väga nii palju, kui ma mäletan, ma olin ikka väga vaikne poiss. Kohe nii vaikne, et ema tuletab mulle tihti meelde, et mul oli seal küll üks puita, nii, need olid mitu juba sees. Aga ma ei mäleta, et nendega oleks väga selline suhtlus arenenud, et vaid ema meenutab, mulle kasutati rääkinud, et Me istusime tunde järjest pead koos niimoodi üksteise kõrval. Ma ei tea, kas ma midagi olin rääkinud talle, ma ei mäleta sellest mitte midagi aga pigem selline väga palju mõtlikuste, väga palju sellist mõtlemist, jumal teab, mida see väike pea võis tol ajal mõelda. Sihuke vaatlemine, mõtlemine, ka mu muusikaõpetaja Lydia rahula, räägime, et ma sellistest esimestest klassidest just olin, olin pigem selline, kellele meeldis aknast välja vaadata. Ja ma ei tea, mis ma seal nägin, siis mitte mitte niivõrd nagu tundi kuulata. Muidugi see muutus, esimene hinnangul muusikas oli ka, oli kaks. Ja oli sellepärast, et ma olin siis aknast vist välja vaadanud, kui, kui kui räägite sellest, mismoodi diktaati teha ja mida, mida, mis mood ühesõnaga seda teha. Ja ma ei olnud seda nagu tähele panud, mul olid mingid muud põnevad mõtted või ma ei tea, ma olin joonistanud midagi igal juhul. Ja see kõik pöördus, sest et muusikaline selline kuulmine ja Anne oli, oli mul väga hea. Kui ma siis nagu arendasin endas või nägin nagu seda, et et kui sa tunnis tähele paned ja kui sa kuulad seda, ühesõnaga see kuidagi hakkas mind hoopis huvitama. Ja ma olen märganud, et, et tihtilugu Ongi asjadega elus, nii et, et ma lõpuks teen kõige suurema innustusega kõige suurema armastusega järjekindlusega nagu isa ennem minu kohta nagu mainis just nimelt seda, mis hetkel mulle tundub nagu silme ees see fookus või, või, või see asi, ma ei tea, võib-olla on see kõigiga nii, aga, aga ma muud ei kuule. Siis mul muud ei ole, mul võidakse anda nõu, mage, võidakse rääkida. Mul on siis oma mingisugune nägemus ja nii, ju siis mul algul oli aknast välja vaadata. Et nukukas, see musikaalsus on sinu ellu peaasjalikult tänu ema suguvõsale Puurade suguvõsale jõudnud ja ennast sinus kinnitanud, vabandust, Raivo, ma ei taha sulle kuidagi praegu liiga teha. Kas mu oletus on õige või kuidas sa ise seda näed ja tunnetad? Noh, selles mõttes, et jah, ema oli mul õppis konservatooriumis ja, ja onu Väino Puura on tuntud ja klassikaline laulja. Ja võiks arvata küll, et loomulikult liini pidi muidugi, mina arvan seda, et, et on vaja üht osa sealt, teine osa võib olla näiteks see, et, et mina arvan, mul on hea rütmitaju, ema on alati öelnud isa isale meeldis väga trummi mängida, et, et võib-olla seal rütmitaju on, on isalt päritud, kunagi ei tea, mis asjad võivad nagu kokku saavad kokku saada, et vahepeal on see, et, et geneetiliselt kui liini pidi ühelt poolt suguvõsast on kõik muusikud, siis, siis mitte mitte mitte ei ole ainult geneetika, see võib huviline, et, et ta väiksest peale, eks ole, muusikale keskkond on see, mis nagu nagu soosib seda, et kus see, kus nad täpselt geneetilised, mingisugused muusikalised alged on, seda ei tea. Kunagi sain ma õigesti aru salata, hingelt trummar kunagi olnud või ei ole, ei ole. Meeldis kätega plaksutada põlvede peal ja ei ma olen 100 protsenti veendunud, et siin muusikalise koha pealt on temast nüüd minust küll. Iga päev ikka mikroskoobiga vaatama, nii et ma Saaremaa valsi seal maha, aga sellega ta kaugele ei oleks sõitnud äino. Aga isal oli maraton maal, isal oli isa vana kitarr. Mida siis? Ma tegelikult ei ole niisugust isa poolt ühte niisugust lugu otsast lõpuni kuulnud, aga mu isa on selles mõttes väga tugev Soomes, et et ta oskab näidata 1000 loo algust ja kuidas see kõik käis ja kuidas ta omal ajal ikkagi oli ja ja seee minust pildi, vot mina tahan ka niimoodi kitarri mängida. Võikski Tarzaloli enam me mängisime, üks hetkel tekkis tahtmine, et ma tahan kirjad kitarri osata, siis ma ise õppisin duurid ära ja siis ma isegi mõned lood kirjutasin. Ja kirjutasin ka sõnad, aga noh, need olid ilmselt väga piinlikud algelised, nii. Vaatame, mis välja tuleb. Mingil perioodil ma kirjutasin luuletusi, hammast, alust kaustakse, käisin vaatamas Kadriorus, jalutasin, vaatasin vanalinnapilti ja tornkraanat ja kirjutasin luuletusi. Kohe hakkasid seest tulema, eks, et olid ja on aeg ja tol ajal olid kõik kopikas kopika rubla rubla peale 100 100 peale ma mäletaks seal isaga kunagi tegelikult klaverit õppinud isegi neli aastat, nii et seda ma sain hiljem teada, siis minul oli see, et mind pandi varakult muusikakooli, oli muusika siinsamas üle tee sedasamast 20 koolis muusikaklassis. Nii et seda muusikat oli nagu hästi hästi palju ümber. Aga ma mäletan, et kunagi ei olnud nagu sellist mõtet, et see võiks olla mingisugune ala, millega ma võiks tegeleda, et see elukutse ei käinud, nagu küll mitte kuidagi nagu nagu läbi mõttes, et pigem ütleme, puberteediaeg hakkas tulema noh siis sellised klassikalise muusika harjutamised ja kõik ta, et ma üritasin rohkem nagu vana rasva pealt ja, ja mida, mida, mida rohkem saab kuidagi niimoodi, et nüüd ei pea neid tunde panema, harjutama sinna, mida ma lõpuks usun, et ma siiski tegin. Aga, aga ikkagi, et kuskil saab niimoodi natukene nagu paremat läbi ajada. Käisid ka mõtled, et ma ei tea, kas see ikka klaverimäng minu jaoks on ja ma kuulsin, et isa on kunagi klaverit klaverit õppinud, siis ma mõtlesin, et pagan, ma ei saa. Ma ei saa ka seda nagu kuidagi pooleli jätta, et, et jah, põhimõtteliselt see muusika ka professionaalsed tegelema ja seal tuli palju-palju hiljem. Ma nüüd oletan, sa saad kohe kinnitada või ümber lükata oma elu lapsepõlves. Kui isa-ema on lahus, siis kas see tähendab lapse jaoks olukorda, kus mõlemad pooled kannavad teda kätelda? Ma ei tunne, et oleks olnud sellist mingit meelitamist või midagi taolist kätel kandmist, kätel kandmist mitte küll aga ma eriti tolle aja kohta ma tean, et isa isa küll võimaldas mulle igasuguseid selliseid asju mingisuguseid vahepeal, kui tal olid tööreisid. Ma tean, et ma sain näiteks mänguauto raadide lauto tol ajal väga seda poodides siit nagu näha ei olnud, aga aga ma ei mäleta, et mul oleks neid autosid niimoodi, et nüüd kus küll eksmäed, ehted ära hellitatud. Ja, ja ma mäletan seda, et isa oli ka minuga tegelikult nagu nõudlik ja range mitte küll varasemates aastates, kui ma väiksem olin, aga pigem pigem siis ma tundsin nagu, et, et kui ma läksin isa juurde elama, see oli vahetult enne keskkooli 13 14. Kolmas klass koldeis lõppe, miks sa otseselt seal sündis? Sinu jaoks, miks see tähtis oli? See tundus selle pärast. Esiteks, mul oli põnev, ma ei olnud kunagi isa juures niimoodi elanud, ma tahtsin, ma tahtsin ka isaga koos olla ja, ja see oli, see oli ilmselt aega, kus, kus poisikesest võib olla sirgub, eks ole, mees, tundsin, et ma vajan midagi sellist ja, ja ma tahtsin oma õppimist palju paremaks saada. Ma tahtsin saada edasi sedasama keskkool jääda. Ma tahtsin, et mul on olemas päris oma tuba, mida mul tegelikult tema juures olnud, et närime, kahe mul oli kaks õde ka seal ikkagi jagasime mida kogu aeg ja, ja selline nagu vajadusele, et mul oleks oma tuba, oma oma aeg oma luba võib-olla rohkem midagi sellist ja, ja tundub nagu põnev isaga koos elada ja selle uku peale mõeldes ma veel üürisin korteri, ka tollane üürisin korterit, üürisin sinna hästi kooli lähedal, ta käis Raua tänav 20 esimeses koolis Raua tänaval, üürisin korteri tõrjeks, tillukene asi tal tol ajal mäletan, oli tal veel ka mingisugune intsident. Ta oli trammis, kas keegi oli tulnud midagi kallale norima, et ta oli niisugune natukene, noh, mingi periood oli natukene pelglik ja siis ma võtsin veel koera. Bokser Nestor, kes oli siis hukku koer, et see oli julgestuseks, nii et seal me niimoodi me seal raua tänaval hakkasime siis elama kolmeks. Uku Lester, väga palju räägitakse tänapäeval koolivägivallast, siis minu mälu kogu oma kooliaja vältel ei tea, ei mäleta ühtegi intsidenti, ei, endal ei enda klassist endaga koolist midagi taolist oleks juhtunud. Küll aga oli see mingi periood, kus mul juhtus neli intsidenti suhteliselt järjest, kus mul tuldi tänaval, tuldi kallale, raha küsima, pommimine seal juba homme, mil seal ja see oli mingi periood, mis ta võis jääda 90.-te väga algusesse, oli 96. See oligi niisugune aeg mingi väga kahtlane perioodi ja, ja ma mäletan, et üks intsident läks nii hulluks, et selliselt ehmatas mind korra ära ja siis mis juhtus. Ma tulin poistekooriproovist Mere puiesteel ja mu ümber kogunes kamp tüüpe ja nad küsisid, küsisite raha? Ma alati ütlen, et, et mul ei ole, mul ei ole või ei anna, või? Selles mõttes ükskord hakkasin, hakkasin karjuma, sellepärast et mul ei olnud muud võimalust, kui sul mitu venda tuleb, ma ei saa. Mul ei ole mõtet neile midagi, kui ma osutan, vastupidi, ma ei tea, kas kellelgi nuga, kes keegi vilgutab vastu vahtimist, et ma ei saa üksinda mitte midagi näha. Me tolle hetke oli, kus, kus mind hakata tõukama üksteise vahel ja sisuliselt taheti tappa anda. Nii. Aga ma panin, no mulje. Panin nii kõvasti karjuma, et see oli siiski, see oli selle koha peal, kus on trammipeatus enne seda Viru Viru ringi, et noh, seal siiski see ei olnud nagu täiesti inimvaene koht ja see ei olnud kellaaega, oli ikkagi kuskil pärast kaheksat proov lõppes. Et nad lihtsalt ei teinud rohkem midagi, aga noh, sisuliselt kui sind ikka, veetakse ära kuskil natukene kuskile tahapoole ja, ja, ja hakkab tõuklemine pihta ja keegi tahab sulle kuskil virutada. Raha. Ta oli niisugune ebameeldiv kogemus, kui seda mitu korda juhtub, siis vot see oligi kummaline ja ma ei saanud aru, miks see nii oli, et väga-väga kuidagi ebaturvaline liikuda ringi. Sa koolivägivallast rääkisid, räägime koolist veel natukene, aga mitte vägivalla aspektist, vaid üldse hakkamasaamisest ja huvitundmisest, et olid sa eeskujulik klassis, olid sa hea õpilane kas võib olla mingi periood pigem enne keskkooli kuskil, kus ma väga pingutasin? Ja, ja päris alguses, kui ma kooli läksin, aga olid mingid perioodid, kus ma olin võib-olla natuke laisem õppija ei olnud niivõrd eeskujulik, aga see on huvitav, kas seal päriselt tekkiski siis enne põhikooli lõppu või kusagil seal motivatsioon järsku õppida, et sa tajusid, et sa pead hakkama ise oma tuleviku eest. Absoluutselt jah, päriselt mõtlesidki nii jah, et kui nüüd kätte ei võta, et siis jah. Ja see mul õnnestus. Kas on nii-öelda ainult kättevõtmise asi? Loomulikult on, võib olla erinevaid, tõsi, aga, aga, aga väga palju on harjumus ikkagi, kuidas on su harjumus, kas sa lähed koju, kas sa hakkad kohe tegelema kooliasjadega? Kuid tähtis on sul see, et sa omandad selle, kui tähtis on see, et sa saad hea hinde selle eest ma arvan, et kõik asjad ongi, milline on öelda sinusse bluubrinud igal õpilasel või siis ma ei tea, kuidas seda öelda eesti keeles, et millisena sa tegelikult nagu ennast näed? Ma tean, mina mäletan tol hetkel, et ma pean nägema ennast teistmoodi, et ma olen nelja-viieline õpilane, et mul on kõik hinded head, et ma olen väärt sinna saama, ma pean nagu nägema seda nägemust. Ja mitte see, et ma sunnin ühte või teist tegema, sellepärast et selle sundimisega, ma arvan, ongi just see, et, et sa võid sundida ennast täna, võin sundida ennast homme, aga kuidas sa tekitad selle järjepidevuse või mis motiveerib sind ülehomme seda siis tegema? Et pigem, võib-olla mina mõtlesin just sellele nägemusele mis on mind palju paljus muus elus hiljem mis on, mis on ennast õigustanud või, või, või et just just nägemine ennast kuskil. Kuidas sina, Raivo, mäletad seda hetke siis, kui poiss tuli sinu juurde ja oli ennast nii-öelda käsile võtnud või tahtis võtta, et kas sa nägid seda pingutust kõrvalt või pühendumust, märkasid sa, või oli see niisugune asi, mida ta hoidis rohkem? Ei no, see oli selgelt, eks me oleme ju, olime ju ka rääkinud ja, ja see oli ju selge siht oli talle ju silma, sest me oleme seda arutanud ja minu ülesanne on lihtsalt ära luua kõik tingimused, mis vähegi sain ja jaa, jaa, mäletan esimese arvuti ta sai kohe kui sinna kolisime, siis oli mingi neli, kaheksa, kuus oli mingi Pentium. Et ta võtsin ennast käsile ja ta tegi selle 180 kraadise pöörde. Et noh, eks ta aitas ka kaasaegse võib-olla keskkond muutub ja nii nagu ta ütles, et ta sai oma toa ja ta nautis seda ja et nii tol ajal kui ka hiljem on ta olnud küllaltki, austan kõik asjad ära rääkinud, kui tal midagi on olnud, nii et ega ei ole ma kuskil pidanud kuulma ja kas sa mäletata end unistamas ametist või elukutsest või valdkonnast. Sa mainisid seda, et muusika või laulmine ei olnud sugugi iseenesestmõistetavalt sinu jaoks see üks kuidagi tol hetkel nagu ei olnud ja ma isegi ei oska sellele vastata, tähendab, miks ei lihtsalt lihtsalt ei, lihtsalt ei olnud mõttes. Ja väikse poisina Lion sellist ametit, et ma kindlalt tahan mul lasteaia lõpul küsite et kirjutada siis lõputunnistuse peale, et küsiti, kelleks sa tahad saada, siis ma küsisin, ootavad, kui isa ometi nimi oli, režissöör režissööriks. Sest et mulle muidugi meeldis. Aga ega ma ei osanud ju muidugi teada, mida tähendab sõna tegelikult režissöör. Et ma olin näinud seda telemajas, kuidas isa tegi. Kapitalishow vist oli üks näide. Ta istub suure pulli taga. Sul on telekad järjes ja kogu sõu jookseb läbi sinu ja on otse-eeter ja isa saab valida neid nuppe. Milline kaader täpselt sul läheb nagu telesse ja minu jaoks tundus sel hetkel selliselt nii müstiline, et esiteks, milline vastutus. Ja teiseks meil ei ole võimalus tema esinemine tegeleda ütelnud lahti, läks ikkagi selles keskkooli lõpupeol laulis ta rock n rolli lapsed ja see oli niisugune esimene avalik esinemine, sest minu meelest ta nagu oma Ta pigem nagu tinistasin, aga kui, kui kuskil pidi paar korda üles astuma, et see tekitas nagu kuidagi äkki selle põnevuse või, või nägemuse, et oh selliseid asju võiks rohkem näha, et aitäh teile selle jutuajamise eest oli huvitav kuulata. Mul on hea meel, et võtsite vedu, kaeva, tänan, aitäh uku. Aitäh. Aitäh. See on saade. Käbi ei kuku. Külas olid isa Raivo ja poeg Uku Suviste, mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite ja nädala pärast kohtume taas.