Keelesäuts. Tere hommikust. Iseseisvuspäeva paiku helistas kunagine raadiokolleeg ja ülikoolikaaslane Mare. Et see oli aeg, kus palju räägiti kingitustest Eesti vabariigi 100.-ks sünnipäevaks. Siis jutu sees ütles Marega, et mida täna tema loal teiega jagan. Naljaga pooleks öeldud, aga täiesti tõsiselt mõeldud. Mina tahaksin Eestile kinkida niisuguse masina, mis jagaks inimeste jutust Nende lausetest sõnad kahte hunnikusse. Ühte, mis kannavad mõtet ja teise, kõik need keed hääd, täiesti vales kohas nagud, absoluutsed tegelikult ja nii edasi, ja nii edasi. Ja seda hunnikut, mis neist teistest kokku saab peaksime võtma kui keskkonnareostust meele ja mõttekeskkonnareostust, mis raiskab meie aega ja muudab segaseks mõte, mida öelda taheti. Niisugune oli Mare mõtte. Me peame loomulikuks võidelda looduskeskkonna reostamise vastu. Korraldame talgupäevi Käima oma talgupäeva kogemusi jagamas juba üle maailma. Miks me siis peaksime lubama meele ja mõttemaailmareostust? Paari päeva pärast on emakeelepäev. Kuidas oleks, kui katsuksime selle prügisorteerimise teha ära oma peas juba enne kui jutuga lagedale tuleme? Mõte ei kaoks prügi sisse ära ja kõik saaksime üksteisest paremini aru. Head sorteerimist.