Tere me oleme oma rännusaadetes seiklemas nüüd selles Aafrika mandri kirdeosas ja seal selles suures etioopia riigis, kus on hästi palju erinevaid rahvaid. Ja nüüd eelmises saates oli kajutu mõnedest huvitavamatest rahvast, need olid siis aaride konsod. Aga kui me seal Etioopias muudkui lõuna poole liikusime, siis sattusime juba teiste rahvastemaadele ja nende rahvaste omapära oli nüüd selles, et kui need varasemad olid ikkagi nagu põllupidajad siis siin asendusid need karjakasvatajatega ja seda mööda. Tegelikult muutus ka ümbruse maastik. Et kui varem olid sellised mäed ja terrassid ja orud, siis nüüd hakkas laiuma kuni silmapiirini välja selline ühtlane savannimaastik, kus on siis hõredad põõsad ja purukuivad tahad ja kus maa nii põuane, et seal enamik, kus kohtades ei ole mingil kombel võimalik põldu harida. Ja see sa vann, see on ju Aafrika jaoks väga tüüpiline. Ja eks minagi olin oma eelmistel Aafrika reisidel Nizza vanne õige palju näinud. Kasvõi sealtsamast Etioopiast lõuna pool on ju kaks suurt Sa vannide maad, need on Keenia ja Tansaania ja need maastikud olid tõesti äravahetamiseni sarnased. Aga üks vahe, mis nüüd siin oli, oli see, et kui me siinse vannides ringi liikusime, siis neid klassikalisi loomineid, kaelkirjakud, elevante ja muid me üldse ei näinud, no vahel mõned üksikud anti loobid, silkasid meest läbi ja põhjus, miks need vannid siin on loomadest peaaegu tühjad, on see, et siin on väga tihe inimasustus. Kunagi ammu oli siin siis niimoodi, et siin tõesti rändasid ringi, rändkarja kasvatada, tead oma karjade kannul ikka sellesse kohta, kus parajasti karjadele süüa jätkus. Aga nüüd viimastel sajanditel nende inimeste tihedus siin kogu aeg kasvas. Ja siis hakkas juhtuma see, et sa vann muutus ja inimesed piga oma eluviisi muutma, sest sa, vann kütiti metsloomadest peaaegu tühjaks ja samal ajal ei jätkunud enam kariloomadele karjamaid. Ja siis juhtus see, et siis tuli juba need alad omavahel naabrit ega ära jagada nii et igaühele jäi mingi väiksem ala siis ei saanud enam iga rahvas nii palju kariloomi pidada kui varem ja selleks, et ennast ikkagi ära elatada, siis hakati ka tegelema selle põllupidamisega, et igas võimalikus kohas, kus vähegi võimalik rajati põllulappe ja siis niimoodi saadi ots otsaga kuidagi kokku. Aga kindel on see, et võrreldes varasemate aegadega jäi igale rahvale neid maid vähemaks ja nende karjad jäid väiksemaks ja kokkuvõttes hakkasid nad elama tegelikult viletsamini kui varem. Ja samas ei aidanud ka nagu paiksemateks. Ja vot selliseid väikseid rahvaid on seal nüüd selles kõige lõunapoolsemas etioopia otsas palju igaüks hästi omanäoline ja eriline. Ja nüüd tänases saates tuleb juttu kolmest sellisest rahvast, keda me siis kõigepealt seal kohtasime ja nende nimedeks on see maid, pannad ja hammerid. Niimoodi kõlab siis üks väga pika tantsu-laulu algus. Selline tants ja laul kestab traditsiooniliselt pikki-pikki tunde ja algab just siis, kui päike on looja läinud ja savanni kohale laskub hämarus. Ja tihti kestab see üks ja sama tants ja laul välja katkematult kuni hommikuni. Ja see helisalvestus on tehtud rahva juurest, kelle nimeks on hammerit. Aga Haverite kuulsus on see, et nad on hästi isepäised ja vahel lausa taltsutamatud. Aga nende hammerit Teie juurde jõuame me siin saate lõpuosas. Ja ma räägiksin kõigest järjekorras, nii nagu mees liikusime ja esimene kokkupuude nende poolnomaatidest rahvastega. Olime seal Lõuna-Etioopias ühes keskuses väike keskus, kus parajasti sellel päeval, kui me seal olime, oli käimas üks päris suur turg. Selle keskuse nimi oli gei veer ja parajasti oli neljapäev ja vot igal neljapäeval kogunevad siia siis ümberkaudsetest kaugetest küladest kokku väga erinevad rahvad ja inimesed ja siis kauplevad seal omavahel ja see on hästi põnev ja kirju seltskond ja eks meiegi siis ju sättisime meelega ennast just selleks neljapäevaks siia, et siis näha seda turumelu ja neid inimesi. Ja me otsustasime seal teha nii, et me ei käi koos, vaid hargneme sinna turu peale laiali, igaüks vaatab, mis teda huvitab. Ja enne seda, kui me nüüd laiali läksime, siis meie teeoht etioopia teeb Samson, kes oskas ka inglise keelt, tema siis korjas meid kokku ja siis õpetas, et kuidas nüüd seal omapead turu peal olla ja käituda niimoodi, et ei tekiks mingeid arusaamatusi. See põhiline õpetus käis siis õieti pildi tegemise kohta. Sest siinsed rahvad päris tundlikud, kui tulevad mingisuguse võõramaa turistid ja siis hakkavad igas suunas pilte klõpsima, et see nii ei sobi, meile see ei meeldi. Ja siis Samson õpetus, et kuidas siis õigesti käituda ja noh, põhimõte oli lihtne, et kui tahad kedagi pildistada, siis pead kõigepealt temaga kokku leppima, et kas ta üldse tahab endast pilti, tehakse ja siis tuleb leppida kokku, et kui palju raha ta pildi eest tahab. Ja vot siis alles teeb pildi ja, ja maksad selle raha ära. Aga see keerukus, see sisu selles, et ega me neid kohalikke keeli ei osanud ja meil tuli omavahel nüüd hakkama saada selle nii-öelda rahvusvahelises kehakeeles. Ja Samson ja õpetus oli siis niisugune, et kui käid seal turu peal ringi ja näed üks väga huvitav tüüp on seal, keda sa tahaksid siis pildistada, siis kõigepealt katsu temaga saada omavahel silmside, et noh, vaatad teda niikaua, kui ta sind märganud kuidas sind märganud, siis, siis naerata talle kõigepealt ja siis vaata, mis tema teeb, et kui tal kulm läheb kortsu, siis lõpeta ära, mine edasi, rohkem tülita. Aga kui ta sulle lahkelt vastu naeratab, siis on selge, et ta tahakski, et tast pilti tehakse, siis tuleb kaubelda. Kui palju raha ta selle eest tahab? Siis tuleb teha niimoodi kätte keeles, et näited kõigepealt kaamera peale ja siis tõstab nii mitu sõrme üles, kui palju sa selle pildi eest sa oled nõus maksma? No see maksmine käib seal Etioopia rahades, need on siis need pirnid ja tavaline hind pidi siin olema umbes nisugune. Ta ühe pildi eest, kas siis viis või, või 10 veri. Lase viis pilvi seal meie rahas mingi 20 eurosenti või siis 10 Perry on mingi 40 senti, nii et meie jaoks on need õige väiksed rahad aga mitte nende kohalike jaoks, nende elatustase on hoopis midagi muud kui meil. Ja siis see rahasumma kokkuleppimine käib siis niimoodi, et kõigepealt tõstad siis ühe käe, viis sõrme üles, näitad talle ja kui ta siis noogutab, siis võidki pildi teha, aga kui raputab peadma, siis tõstad ka teise käe, viis sõrme üles ja vaatad, et kas ta selle peale noogutab ja vot niimoodi kaupled siis nii kaua, kuni ta siis noogutab. Ja vot siis võidki juba pildi ära teha ja selle peale raha maksta, minu meelest väga inimlikud reeglid, mida võiks pidada ja igal pool mujal Aafrikas ja ka teistel mandritel, kui sa võõrast pildistama lähed. Ja ette rutates olgu öeldud, et, et selline kehakeeles suhtlemine ja kokkuleppimine läks vähemalt minul täiesti ilusti ja, ja mõlemad pooled olid rahul, kui laiali läksime. Aga noh, me siis jah, läksime sinna turu peale laiali ja hakkasime siis vaatama, et mis seal siis on ja minu õnn oli siis see, et minuga tuli kaasa siis ka giid isiklikult. Nii et ma sain aeg-ajalt tema käest üht-teist siis küsida. No kuidas see turg üldiselt välja nägi, nagu turgi ka sajad inimesed sagivad seal edasi-tagasi, kauplevad kõikvõimalike asjadega nad põhiliselt mingit tarbekaubad, igapäeva asjad, mingisuguseid majapidamisriistad, riided ja jalavarjud ja nii edasi tööriistad või siis näiteks kaubeldi seal ka eeslite või kitsedega. Ja oli ka selliseid kohti, kus siis kaubeldi käe ja mingite muude kehakaunistustega ja muidugi suur osa turust oli siis toiduturg, seal oli igat sorti teravilju ja jahu, millest siin Etioopias tehakse kohalikku leiba, noh, need on näiteks mais ja Sorgoojatech rehv on eriti kuulus etioopia, ainulaadne teravili, sellest oli eelmises saates ka jutt. No ja siis oli seal turul hästi palju niukseid, troopilisi juurikaid nagu ja bataati ja muud siis maiustusi nagu näiteks sellised suhkruroovarrejupid, mida näritakse maiusena või Sist kuivatatud kõrvitsaseemneid, neid sisse krõbistatakse umbes nagu sihvkasid ja siis oli muidugi ka puuvilju, banaane, ananassi, mangusid ja muud. Aga noh, kõige selle turukraami kõrval oli võrratult huvitav on see, et millised inimtüübid seal koos olid ja ma mõnda nendest siis lihtsalt kirjeldan, kõike lihtsalt ei jõua. Oli näiteks üks selline sihvakas tumedanahaline noormees, kellega me siis ka kokku leppisime, et nendest pilti teen. Kuidas tema välja nägi, miks ma valisin noh, tal olid väga huvitavad riided. Tal oli seljas niisugune, just nagu mingisugune kirev miniseelik ja jalgade ja käsivarte ümber oli hästi palju värvilisi riideribasid ja siis ka klaaspärlite keesid. Ja kaelas oli palju pärlikeesid, kuigi ta oli ju mees ja kõige uhkem asi, mis tal nüüd siin kaelas oli, oli selline valge pikk pulk, noh, umbes nagu siin Euroopas võiks olla see ellips. Aga see oli tegelikult tehtud loomaluust ja selle otsas oli siis lai puuvilla tupsudest tutt. Juuksed olid sel noormehel hästi lühikesed, kes põetud, aga kuklas oli kelmikas pahmakas krussis patse ja peaehteks olidaal rohelise musta-valgekirju. Lai võru võiks öelda, võib-olla, aga nagu kroon kästi uhke ja käes oli niisugune puust nikerdatud järi sihuke pisikene vaevalt võib-olla 20 sentimeetrit läbimõõdus. Ja vot selliseid järisid kandsid väga paljud mehed ja see on neil siis nüüd selleks, et kui on vaja seal kusagil maha istuda, pikemalt kellegagi juttu ajada, siis ta istub kohe selle peale ja ja siis puhkab jalgu. Aga selle mehe kõige huvitavam detail olid ikkagi tema kõrvarõngad mõlema kõrvanibu otsast, ta oli siis rohelise paelaga rippumas, ei, mitte midagi muud kui kaks kohvri võtit ja ta oli nende üle ilm selgesti väga uhke. Ja siis minu saatja siis ütles, et kindla peale see nooruk on pärit see mai rahva hulgast, et see tsemai rahvas on võrdlemisi väike, neid on seal kokku umbes 10000 ja et ta just see majja need seda anda riiete ja ehete järgi täiesti kerge otsustada. Ja et need maid pidid olema niisugused suhteliselt heal järjel rahvas, et nad elavad suhteliselt viljakatel aladel ja põllupidamisest saavad palju tulu, karjapidamine on lihtsalt see kõrvaline tegevus nende jaoks. Ja sellepärast on see maid ka jõukamad ja puhtamad ja arvavad endast paremini kui paljud teised nende naabrid. Ja siin turul. Nüüd, kui me ringi liikusime, siis ma hakkasin kohe teiste meeste hulgas väga kiiresti eristama neid, see maisid, samasugused värvid, samasugused teed ja selline uh, sirge selgne rüht. Aga noh, neid mehi oli seal ka teisi, igasuguseid huvitavaid ja värvikaid. Aga muidugi naiste vastu nad ei saanud, sest naiste välimuse ehted, need olid veelgi pilku püüdvamad. Näiteks üks asi, mis kohe silma jäi, oli paljude tüdrukute ja naiste väga eriline soeng. No kuidas seda kirjeldada? See oli niimoodi, et, et need juuksed olid punased erkpunased ja nad koosnesid lõputust hulgast väga peenikeste natsidest. Nii et kokkuvõttes nägi välja nagu niisuguste lühikeste rastapatsidega naine, et need juuksed ei ulatunud isegi välja õlgadeni. Aga olid hästi silmatorkavad ja hästi hoolikalt punutud. Ja nende naiste kohta ütles soengu järgi kohe saate, et need on kindlasti nüüd kas pannad või hammerit. Et ta ütles ka, et kuidas nad sellise soengu endale saavad selle punase värvi nad saavad kookrist oopri värv, seda punast värvi saavad siit otse loodusest. Ja see patside punumine on väga peen töö ja selleks, et patsid väga kindlalt soengus püsiksid, siis nad on hästi paksult määritud kokku võiga. Nii et ooker ja, või, ja muidugi võid neil juba jätkub, sest pannad ja hammerid on rohkem, sellised karjapidajad ja põld on neile näkku niisugune kõrval tuluallikas. Ja nemad hindavadki oma perede suurust ja jõukustust karja suuruse järgi. Ja et seda panna rahvast pidi olema kokku umbes 20000 inimest ja hammereid palju rohkem kuskil 50000 ja, ja teistpidi need vanad ja haamrid, nende keel, kombed pidid olema väga lähedased. Nii et võib võtta ka niimoodi, et need pannad on lihtsalt üks hammeri rahvaharu ja kokku on need mõlemad rahvat siis siinses mõõtkavas kuskil 70000 inimest ikka üks väga suur rahvas. Ja nüüd, mis nende naiste välja nägemisveel puutub, siis peale erilise soengu mõjusid ka väga huvitavalt nende nahast riided, paljudel naistel olid siis sellised kitsenahast pruunid riided, noh nagu palakad korralikult hoolikalt tehtud, aga ikkagi puhtast nahast mõjusid kuidagi väga ürgselt ja ehedalt, et võid mõelda, et 500 aastat tagasi olid nende nahast riided ikka samasugused, aga 1000 aastat tagasi. Ja siis minu saatja nagu õpetas seda, et Nende põlesid, naistel olid lahkpõlled ja ühedel naistel olid need põlled, niisugused pisikesed nagu miniseelikud ja servast paljude kaunistustega ja need päikesepõllega naised nendel oli veel selja tagant rippus seal tuharute juurest alla, eks selline hästi pikk, kitsa naastriba, nii et see nägi välja just nagu saba. Aga need teised naised jällegi nendel seda saba ei olnud ja nende lakk põlled olid palju laiemad ja pikemad ja ilma kaunistustest ja see pidi siis nüüd olema niimoodi, et need kaunistuse ja väikse nahkpõllega naised, kellel on saba taga, need pidid olema siis vallalised. Aga need, kellel saba ei ole ja kellel on laiad nahkpõlled, need on siis abiellu naised. Ja siis oli ka nendel panna ja hammeri naistel väga tihti kaelas, hästi palju keesid ja käsivartel selliseid säravaid pronksvõrusid. Ja nüüd nende kaelakeede järgi jällegi ja näitas, et saab määrata, mis on selle naise staatus oma peres. Et kui naisel on ainult sellised klaaspärlitest keed, siis ta on vallaline väga, kui tal on kaelas niukene jämekaelavõru siis see naine on abielus. See võru oli tõesti väga selgesti, naas oli niisugune tõesti tugev tehtud nahast ja metallist, nägime niukene väärikas välja. Ja nüüd saati läks veel edasi, et, et nüüd selle abielu võru järgi omakorda saab otsustada, et mis koht sellel naisel seal perekonnas on, sest asi on selles, et et siinsetel rahvastel tihti siiamaani traditsioonid, kas ühel mehel on mitu naist. Ja nüüd siis, et mis tähtsusega see naine seal oma peres on, vaat seda saab siis vaadata selle selle võru järgi, nii et see esimene naine, see on siis kõige uhkem see, mida kõik naised tahaksid olla. Ja see esimese naise tunnus on siis see, mida kannavad suure uhkusega. See on niisugune hästi selline massiivne võru ümber kaela põhiliselt lavastajaga, seal on siis niuksed metallist nagu vööd peal. Ja siis eriline tunnus on veel see, et otsesin rinna peal on selle võru juures niisugune silinder välja ulatuv. Niisugune peab rusikasuurune silinder väga raske ja massiivne ja ka kaugelt silma ja sellel pidi olema isegi Amerite keeles oma nimi, selle nimi on vurcule. Ja vot see Burcule on siis iga panna ja hammeri naise unistuseks. Vot sellised pisikesed, väga-väga põnevad tähelepanekud nendest esimestest kohtumistest kohalike pool maadidega seal Key Asseeri turul. No siit kõlas nüüd jälle üks jupikeseda pikka Hameri tantsu-laulu heli ja meie, kui me nüüd ringi liikusime siinkandis, siis me muidugi väga lootsime, et me saame mõnest Nendest traditsioon, aalsetest tseremooniat, test ka kohapeal osa võtta, sest enne reisi maalin nendest päris palju lugenud. Ja nüüd seesama Ameri rahvas, nendel on tee kuulsad rituaalid õieti kolm, millest palju teatakse, need on siis noormeeste pullihüpped, Noorte naiste piitsutamine ja siis see laulu ja tantsupidu. Ja täpsemini on see taust selline, et need kõik kolm käivad kokku ja siin on siis tagapõhjaks niisugune väga iidne traditsioon. Et need on õieti seotud noorte meeste siirde riitusega. Ehk siis selle käigus pühitsetakse selle rahva noorukeid täismeesteks ja et selleks, et selleks saada, peavad nad siis läbima need katsed ja proovid ja pärast seda, kui nad on seda õnnestunult teinud, siis nad loetakse täismeeste hulka, nad saavad abielluda ja omada isiklikult kariloomi ja nii edasi. Ja nüüd ma püüan natukene kirjeldada, et milles need need riitused siis seisnevad. Need on tõesti väga omapärased ja, ja võiks öelda ka imelikud, aga noh, nüüd on pikad, need kestavad mitu päeva, aga siis algab sellega, et see nooruk, ehkki ema valmistab siis kogu külale lihatoitu aitäh ja jooke ja kutsunud siis kõik kokku. Ja siis nüüd see esimene riitus, mis seal toimub, see ongi siis nüüd see nii-öelda naiste piitsutamine. Ja see on tõesti väga, väga kummaline, see on umbes niimoodi, et seal siis naised kogunevad nagu ühte punti. D, ja siis nad tantsivad ja laulavad, neil on käes nihukesed, pisikesed pasunad ja viled riietatud loomanahkades niimoodi, et nagu rind on kaetud ja kael ja õlad on kaetud, aga selg on paljas. Ja nad kõik, kes on siis selle nooruki sugulased, kes siis need pühitsetud peab saama. Ja sealsamas lähedal seisavad siis mõned teised noorukid, kes on hiljaaegu oma mehe eksami läbi teinud, nad on ka kaunilt ehitud, neil on linnusuled ja ja igasugused võrud ja keed ja igaühel on peos selline tugev malakas puuoksast tehtud. Ja siis hakkab niimoodi, et, et need naised sealt pundist hakkavad nagu ühekaupa, nagu eralduma tulevad siis selle mehe aitäh tõstavad käe üles ja näitavad, et löö mind selle malakaga. Reegel on selline, et, et see mees ei tohi sellest keelduda, ta peab seda tegema isegi siis, kui ta ei taha. Ja mida kõvemini annab, seda parem on. Sest eesmärk on see, et ta peab selle hoobiga saama seljast vere jooksma. Ja naine ei tohi selle juures mingit hädakisa. On saanud oma vitsa kätte, läheb eemale, tuleb järgmine ja niimoodi käib. Ja selle mõte on siis nagu see, et see piitsutamine on tegelikult nagu ühest küljest naiste vapruse näitamine ja selle näitamine, et nad ei karda valu ja et nad usaldavad kogukonda. Aga teistpidi on see ka omamoodi selline veresideme loomine sesse sama noormees, kes neil naistel ühekaupa selja peale vorpe lööb tema selle kaudu, tegelikult nagu ühendab ennast vere teotusega nende naistega see tähendab seda, et edaspidi ükskõik mis saab, ega need, siis ei pea tema naised olema edaspidises elus kõik, aga need on seotud. Ja kui ühelgi nendest naistest näiteks on vaja edaspidi kaitset või on neil rasked ajad siis seesama mees, malakaga mees peab tingimata Ta neid aitama. On huvitav, et enne Tammeri naiste seljad on siis tõesti armilised, palju selliseid arme, uuemaid ja vanemaid ja nad on selle üle nagu uhked. Sest nemad ütlevad niimoodi, et need armid on armastuse armid nimetavad ja ütlevad niimoodi, kellel neid on selja peal kõige rohkem. See on kõige suurema südamega laine ja see on võimeline kõige kõvemini armastama meie kultuuris, inimestele see tundub natukene võib-olla arusaamatu. Aga sealses skulptuuris see niimoodi on. Ja siis tuleb juba sellesama siirderiituse järgmine aste, need on siis need pullihüpped, see käib niimoodi, et et nüüd need noormehed, kes nüüd varem on samasuguse eksami läbi teinud, need seavad siis üksteise kõrval hästi tihedalt niimoodi külg külje vastu umbes kümmekond veist ja hoiavad neid siis kinni, hästi kõvasti osaajavad sarvedest Osajevad sabast, et lisaks kuskile liigub toda. Ja siis tuleb see päevakangelane, ta on täiesti alasti ja ta peab jooksma üle nende selga täht, niimoodi Ta kordagi maha ei kukuks. Ja kui ta siis ikkagi vääratab ja kukub sinna kuskile veiste vahele, siis tal on õigus uuesti proovida, igal juhul peab ta siis suutma kolm korda joosta üle nende selgade ilma eta, kordagi libastuks ja siis on ta eksam läbitud ja siis algab see riituse kolmas osa, see on siis tantsu ja laulupidu, mille muusikat me siin juba kuulsime, sellel on oma nimi, son evangeedil. Ja nüüd järgmisel hommikul, kui see kõik on läbi, siis hommikul teatavad siis nooruki vanemad, et kelle nad oma poja esimeseks naiseks välja on valinud esimest naist. Ta ise ei tohi valida, selle valivad vanemad, aga järgmised naised, need on juba seal on rohkem mehel juba oma sõnaõigust. Vot selline on siis siirderiituse üldiselt ja me siis, kui me seal ringi sõitsime, siis me väga lootsime, et satume mõnele nendest, ega neid ei korraldata kellelegi võõrapärast on ainult juhus, asi, kuidas kuskil järsku toimub. Aga noh, selles osas oli nüüd niimoodi, et ümbruskonnas parajasti ühtegi sellist pidustust silmapiiril ei olnud. Aga nii palju oli meil siis õnne, et ühes kohas. Me jõudsime päris hämaruses juba sinna, kus oli käimas siis kolmas riik, see staadium, see tantsulaul ja see evangeedi ja vot seda me siis saime jälgida ja siin saate lõpus ma siis kirjeldaksin, et kuidas see käis. Siin nüüd oli ju kuulda, et see evangeedi tantsu Laul oli muutunud nagu hoogsamaks, siin oli rohkem lauljaid. Ja see staadium müüvad tavaliselt kätte siis mõne tunni pärast pärast algust. Aga üldse see tants, mida me siis nägime, see käis umbes niimoodi, et noored olid nagu suures ringis keset suurt külaväljakut ja ühes ringi otsas olid siis mehed rivis. Teisel pool olid siis naised ja külgede peal olid siis niisugused plikakesed ja poisikesed, et need ka võisid seal osaleda, nii-öelda kaasa mängida. Ja naiste ülakeha ta oli täiesti paljad, rinnal rippus mingisugune siuke peenike kitsa naastriba see ulatus välja lausa põlvedeni ja siis käte ja kaela ümber oli igasuguseid keesid ja võrusid ja niuete ümber oli selline nahast või riidest seeliku moodi ürp, aga seljad olid täiesti paljad, selga te peate, oli tõesti näha tohutu palju sügavaid piitsutamise, arme ja naiste soengud olid siis just sellised, nagu seal turu peal sai nähtud sti punast värvi, niuksed, efektset rastapatsid. Ja siis need naised seal niimoodi ka hüppasid, kohapeal aga tavaliselt esinema hakkasid, mehed, mehed hüppasid nagu kahe papa sealt rivist välja, siis kargasid hästi kõrgele, üheskoos õhku ja laulsid ja uhkeldasid, siis läksid tagasi, tuli järgmine meeste paar ja niimoodi käis meeste esinemine. Ja kui nüüd oli seal hulk aega juba esinenud, siis korraga, mida me nägime, terve naiste rivi läks korraga liikuma ühtselt meistri poole läksid hästi lähedale meestele ja mehed siis tulid oma riviga neile vastu. Aga kui nad jõudsid juba väga lähedale, siis naised nagu pöörasid ümber ja taganesid väga kiiresti, mõned jooksid ikka nagu rinde ees, mõned jooksid nagu tahakallutatud selg ees. Ükski ennast kätte ei andnud, läksid oma positsioonile tagasi ja siis hakkas kõik jälle otsast peale. Ja edasi juba, kui aina rohkem hoogu satuti, siis oli ka nii, et mõned naised hüppasid nagu üksinda või kes siis sealt oma naiste rivist välja läksid, meeste ette ja siis nagu tantsisid või laulsid seal mõnele mehele, kes neile kõige rohkem meeldis ja aga kui see mees talle vastu tuli, jälle taganes tagasi oma naiste rivisse. Et niimoodi edasi-tagasi noh, niisugune urritamine või üksteise üleskütmine. Et see on see põhiline, mida seal tantsus siis tundide kaupa juba tehakse, nii et see meie teejuht Samson, tema ütles, et tema nimetabki seda võrgutamise tantsuks, sest ega muud siis on, kui noored kütavad ennast vastastikku üles, ajavad üksteise päid segamini ja muutuvad aina kirglikumaks. Ja see pidi siis tegelikult niimoodi lõppema, et kuskil hommikupoole ööd, kuhu siis kõik on igat moodi läbisegi seal omavahel paarilisi valinud siis lõpuks igal mehel ja naisel oma kindel, kõige armsam paariline välja valitud ja siis ta läheb sealt tantsuringist minema, lähevad kahekesi kuskile sinna hämarasse siis oma armuasju edasi ajama ja hammeritel pidi olema ikkagi see komme, et kui noored on veel vallalised, siis suhtlemine, see mind, kiin, vahekorrad, seks, need partnerid, neid võib vahetada, niipalju kui sul tuju on, mitte keegi seda pahaks ei pane. Et näed, niisugused keelud ja truuduse nõuded tulevad siis pärast seda, kui abiellutakse ja, ja luuakse pere. Ja see oli tõesti nüüd niisugune väga meeldejääv elamus seal pimedas savanni öös, kuidas need noored kirglikult seda pikka võrgutamise tantsu, seda evangeedi tantsisid? Selle koha peal saab see tänane saade siis otsa saade nendest Etioopia kõige lõunapoolsemates rahvastest. See Maidest, pannadest ja hammeritest, kes on poolnomaadid ja praegu hakanud rohkem nagu karjakasvatajat, eks, aga paljud nende väga iidsed traditsioonid on säilinud. Ja nüüd see järgmine saade, see on ka pühendatud nendele hästi erilistele rahvat kildudele, seal kõige lõunapoolsemas etioopia otsas. Aga need on juba teised rahvad, nende nimed on Carod, jaan, katamud ja Mursid ja vot nendest sama põnevat test või isegi põnevamatest rahvakildudest, siis see järgmine saade tulebki.