Tere ja aitäh, et olete vikerraadioga. Elu on filmimehena alustanud Mark Soosaare, heitnud hiljem poliitikasse ja veerandsajaks aastaks Pärnu uue kunsti muuseumi looma ja hoidma seal muuseumi jaoks segase tulevikuga ajal. Istume mikrofonide juurde, et meenutada lapsepõlve ja leida vastused küsimusele, kuidas see kõik nii on läinud. Markil on neli last, poeg, kes räägib küll Mongoolia ja Hiina, aga mitte eesti keelt. Ja siis kolm tütart, kellest ühe on ta üksi üles kasvatanud. Isa ka kõik need aastad muuseumi asja ajanud Marie on tänagi isaga kaasas. Mina olen saatejuht Sten Teppan, soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Mark there ja Mark on kaasa võtnud ühe oma lastest Marjerm näha. Tere, market ülevaade saada elust ja sellest, kuidas läinud on, siis ole hea, räägi siia saate algusesse kohe. Kes veel sinu perekond aegade jooksul kuulunud on, sest Marie ju ei ole tegelikult sinu ainus laps. Maalid levinud ikka, isa oli Viljandimaalt pärit tori hobuste tõuaretaja tori hobuste tõuseltsi esimees ja vanaisa kaali. Selle elukutse peal. Ema oli maalikunstnik, Pallase lõpetanud inimene Viljandi linast vaesest perekonnast ja ja kui 49. aastal üle noatera küüditamisest ära pääsesime. Ma olin siis kolmeaastane, ma nägin seda Viljandi raudteejaamast pealt kõike. Siis talu võeti ära, isa kaotas töökohad, aga õnneks üks sugulane oli Pärnumaal sovhoosi direktor ja ja isa sai sinna tööle ja siis kolisime Pärnumaale valgeranda elama. Ja siis perekonnast vast niipalju, et Mariel on siis veel kaks õde. Kadri on, kes on temast vanem ja Pariisis õppinud graafilist disaini sealses kunstiakadeemias töötab praegu Tallinnas kunstiõpetajana Tallinna kunstikoolis ja noorematele tuule, kes on samuti egas õppinud nagu Marigi Maria. Kui peres ikka harjunud ikka Mariks kutsuma sind vari Marion siis egas õppinudki raamikuks ja tuule on siis moedisainer või kuidas täpselt öelda Marin ja siis neil kolmel õel on vanem vend Bill G, kelle emaga olime suur armastus Moskva filmiinstituudis esimesel kursusel ja ja kes on siis õppinud Mongoolia Ulaanbaatari ülikoolis ja pekingi ülikoolis ja praegu töötab Ameerikas. Nii kummaline kui see ka ei ole ja tõenäoliselt on ka teistest endistest sots riikidest mehi ja naisi, kes on väga spetsiifilise kõrgharidusega, töötavad rekkajuhtidel, nõnda nagu Morrison paneb end ameeriklased praegu sõidab mööda kiirteid, siis idarannikult läänerannikule ja tagasi. Ma panin tähele, et kolm tütart siin Eestis kõik on mingil moel kunstiringkonnaga seotud. Kas Mark su enda hinnangul me võime rääkida, käbid tõesti kännust kaugele kukkunud ei ole, kui palju sa ise, võttes arvesse? Suure osa oma energiast olete pühendanud uue kunsti muuseumile? Seda Gadja oluliseks pead, et tütred kõnnivad üsna sarnast jäljerada Marie vedelikuna. Sellele me kohe jõuame. Moskvas õppinud mehena võin öelda, et paljudes keeltes umbes samamoodi väljendunud vene keeles on see käbi jutt siis õuna kohta, et õuna õunapuust kaugele raiveere. Aga ükski õunapuu ei ütle maanteel, et ärge minge suurde maailma, sest linnud viivad ikka seemned laiali. Mina ei ole kedagi oma oma tütardest suunanud sellele teele nii nagu mu isa ega ema mind ei suunanud kunstiteele. Lihtsalt see arusaamine elust Ühest imest ja ühest väga ilusast võimalusest, mida meie vanemad meie lastele annavad kuidagi viib sellele, et sageli sellise ütleme, normaalse v rahuliku, mõistliku kasvatuse juures. Lapsed valivad sellesama tee. Marie, kui sa võtad oma nii-öelda kujunemisaastatele ja nendele hetkedele, mil sa pidid langetama otsuseid, kuhu elus edasi liikuda, kas see oleks võinud ka kuidagi teistmoodi minna? Minu esimesed mälestused üldse kunstist on tegelikult mitte seoses isaga, vaid vanaemaga Liidiaga kes mind väga palju hoidis ja kelle juures ma olin ja hommikust õhtuni tärpentiini lõhn ja need kavandid et vanaema tegi toidu ära lastelastele ja läks ise oma tuppa maalima. Ju see on ikkagi olnud nagu see siis teeme sealt, kuhu nagu minna ja samamoodi teisest toast tädi, kes tegi oma projekte arhitektuurikavandite jaoks siis oma keskkooli päevilt ma mäletan küll, et mul oli ikka kaks suunda, mis seal peas tiksusid, oli arhitektuur ja teine oli keraamika. Kuhu ma ikkagi lõpuks läksin? Õppima? Aga see töö, mida sa oled isaga pärnus teinud muuseumi juures kas see on rohkem niisugune administratiivset laadi või kui palju ja lähedalt sa oled päris seotud selle tööga, mida ma kujutan ette, et kunstnikud teevad. Ma olen nii seenehunt kriimsilm et ma ise nagu enda loomingu jaoks ei jää enam kahjuks aega, et see võtab ikka kogu energia ära, see näituste ettevalmistuskohaletoomine, reklaam, näituse ülespanek ja siis pärast veel töö samal ajal selle näitusega Viimastel aastatel ikka tema otsib uusi kunstnikke ja, ja uusi voolusid ja järgmine põlvkond aitab ikka väga suuresti kaasa. Aga mari sõnu vanaemast ja siis omaenda väga varasest noorusest oli mul hetkel praegu silmad ette üks mälupilt mis võib-olla mõnes mõttes räägib, kui raske on olnud ikkagi kunsti ja poliitika noatera peal kõndida. See oli 49. aasta suvel. Mõni kuu pärast suurküüditamist oli riikliku akadeemilise meeskoori praeguse rahvusmeeskoori kontsert Viljandis kaevumäel, mina olin kolme ja poole aastane, siis mehed olid muidugi frakkides, vrakid on teatavasti mustad särgid sinna juurde on valged. Ja ema oli kusagil põllu pealt korjanud suure suled rukkililli ja me kõik teame, mis värvinud on. Aga ta ei olnud mõeldud, mis võib juhtuda, kui ta oma poja siis kontserdi lõppedes kui Ernesaksa laulud, viimast laulu hakkame mehed minema, Paane need hoobid tormama ja nii edasi. Kuidas väike kahupäine poiss läheb selle suure sületäie siniseid rukkililli eelpool kirjeldatud värvide juurde ja kuidas siis rahvas sellest väga ühemõtteliselt aru saab. Ja ema on ise ka ehmatanud, sest et õhtul tulevad sugulased ütlevad, et nüüd küll mingi kodust ära järge siin nädalapäevad enam oma oma korteris ööbida ja mida ma ka mäletan, kuidas me siis maal elavaid sugulasi pidi rändasime. Et see on võib-olla ka olnud minu elu üks suuremaid vigu. Et mul on see kunsti ja poliitika tegemine, noh, nii väga koos olnud ja selle tõttu on meil ka palju probleeme olnud, nii nõukogude ajal siinsamas raadiomajas, vanas raadiomajas, uues raadiomajas, kus me praegu räägime telemajas. Ja ega Eesti vabariigiski pole palju see asi kergem olnud, aga sellest hoolimata ikkagi seda on seal kunstipoolel Marianne muidugi poliitikast kõvasti tagasi hoidnud, öelnud, et isa raud ära elada. Tegeleme nüüd ainult kunstiga. Ja noh, selle olelusvõitluse juurde, mida te praegusel ajal peatame, kindlasti saate käigus veel tuleneb. Aga see on see koht, kuivõrd marks olete mõned üsna värvikad meenutused oma varasest lapsepõlvest juba siia jutu pikkinud, võtame sellesama lapsepõlve põhjalikumalt lahti samainite vanust kolm siis missugused on sinu esimesed päris mälupildid lapsepõlvekodust vanematega seoses? Esimesed mälupildid on kindlasti visuaalsed. Võib-olla see on põhjus, miks pärast ma olen ma eluteele ikkagi filmi valinud ja ja see on andnud mulle võimaluse palju rännata ja maailma näha. Ja võib-olla esimesed mälupildid ongi siis sealt isadalus, laane Sukilt kus praegu mõõde Kiira elab ja seda talupeade on arhitekt, muide kussand seal Viljandi lähistel umbes kaheksa kilomeetrit Viljandist Tarvastu poole ja mäletan neid hobuseid veel kelle juures isaga käisime. Mäletan ka seda lugu, kuidas isa, 148. aasta ma pidin siis kaks ja pool aastat vana olema. Isa siis kahe hobusega vilja lõikas, olid sellised viljaniidumasinad millel olid rehad küljest neli reha, mis liikusid nagu tuuleveskilabad ja ja lükkasid vilja vihkudesse. Ja noh, neid mälupilte ikka on kindlad read tekivad siis, kui kuueaastaselt esimest korda merd nägin ja, ja kolisime mere äärde elama. Valgeranda olen ikka seda pildimaailma usku olnud, sest et filmifestivali korraldades, kui ka näituseid kokku pannes oleme uskunud seda, et heas ja suures kunstis on visuaalil taga suur tähendus. Ja kõige paremad kunstiteosed on sellised, kus on vähe plakatlikust ja hästi palju ruumi ka vaataja jaoks. Olgu, see siis tõsiseltvõetav, suurepärane film, kus sulle mitte ette ei Nõmmutatajad, kuidas sa mõtlema pead vaid et seal on piisavalt ruumi omaenda fantaasia jaoks, olgu see siis hea raamat või film või teatrietendus või jamal. Kui sa mõtled oma vanemate peale, siis kas kohtusite nende tegevusalasid silmas pidades kaks päris erinevat maailma missugust tähendust see toona neljakümnendatel viiekümnendatel üldse kandis, et ema väga loominguline inimene, eks. Ja siis sa räägid siia juurde töödest, millega kõik selle aja inimesed mulle tundub, vähemalt on, on väga-väga lähedalt kokku puutunud seotud näinud seda, seda raskuste keerukust juba varasest lapsepõlvest. No isa oli talu peremehel aga ikka väga praktiline inimene, sest et talu pidada ja ja oli ka üsna palju töölisi talus. Ja sellepärast ta kulakuks tehti, et võõrast jõudu. Ta oli praktiline hästi ja ema muidugi jälle poeetiline luuleline oma loomes. Aga ema rääkis sellist toredat lugu. Kui nad veel lisaabielus ei olnud siis ükskord saali õhtul heinaga õhtul kutsunud ema siis heinamaale ja, ja öelnud, et näed, selle tüki jätsin ma niitmata, sest ma lihtsalt tahtsin, et sa näeksid seda lillede mustrit, mida, mida siin loodus on loonud. Neid lugusid oli, oli üsna palju, kus, kus isa väga nautis kunsti ja isal meeldis ka teatris käia ja isa rääkis, et et kõige ilusam teatris on ikkagi pillide häälestamine. Ma olen seda mõelnud, et see on tõesti nii. Iga algus oli väga ilus. Kas su fantaasia, kõik sinu loomealged on alles õhus ja sa juba näed seda, sa pead oskama näha seda, mis nüüd tuleb. Ja kui seda ei tule, mida sa ootad, siis inimene Vetub, aga kui sealt tuleb rohkem, kui et siis on kõik õnnestunud ja eks neid näitusi ja filme teha, siis mis ma olen siin oma elu jooksul teinud? Olengi püüdnud ka samuti niimoodi töötada. Aga kombe pisikesel margil enne pihku pisteti kas pintsel või rehavars. Ma isegi ei mäleta seda vaikselt korda, ikka majas kogu aeg muidugi, et enda järelt kõik ära koristada ja natuke natuke teeb isegi muret see, kui tänapäeval näeme, et lastel on tohutult mänguasju ja siis vanemad õhtul peavad kamandama, olgu nüüd koristatud, olgu koristatud. Minule ei olnud rohkem, kui ainult nelja-aastaseks sain, oli üks niisugune punane puust buss tellitud tisleri käest ja puurrattad olid all ja sinna sai ikka väikeseid augukesi asju sisse pandud ja ja ma olin selle üle väga õnnelik, piduvast. Mida sa lapsepõlve endast kujutas, mida sa mäletad end seal tegemas? Ikka tööd ja ma arvan, et juba seal siis kui ma kuue aastane olin, siis seal pidime kuidagi moodi ellu jääma. Isa oma palgast, mis oli äärmiselt väike ja millest veel nõukogude võim riigilaenu obligatsioonide jaoks mingid protsendid ära korjas. Kuupalga võttis riik ju tagasi, mis tal inimestele maksnud. Mingi 100 rubla eest pidid neli inimeste ära elama, seda isand maal muidu elatud, kui pidi loomi pidama. Kuueaastaselt tuli akad heinamaal juba käima ja ülim õnn oli siis, kui mu seitsmeaastane olin ja, ja looreha sadab sadulasse isa lubas istuda. Ja sellest ma mäletan kõige rohkem seda, et hobustega väiksest peale sõber olnud, nendega ei olnud probleeme, hobuse juhtimine oli minu lemmiktegevus. Aga ma olin alati seal looreha sadulas istudes mures selle pärast kas ikka konnad sealt nende suurte ratta piide vahelt jõuavad läbi hüpata või jäävad rataste alla ja ja see, see mälupilt on terve eluga meid saatnud, et kas suudad elus nendest keerulistest olukordadest, mis ette tulevad, ikka läbi hüpata ja terveks jääda. Aastal 1950 süüdis õde kiiram olla. No ma olin nelja aastane, jah. Ja siis, kui isa õele sünnitusmajja järele läks ja pint kaasa kutsus, siis mina ütlesin, minul ei ole aega. Istusin poti peale, lugesin föderska Pravdat, siis seal see temaatika, et et uus võistleja tuleb perre. Mida see mänguseltskond toona üldse kujutas endast oli, oli kamraade ümber, kellega asju ajada. No ikka oli maapoisid, kes seal olid. Kõrvalmajas elas Raul Mälk meest, kellest sai hiljem välisminister ja suursaadik ja, ja nii edasi ja toredaid poisse, tüdrukuid oli küll, kellega me siis alates 10.-st eluaastast hakkasime sovhoosi põllul tööl käima. Libya kolis tunnistus kätte sai, sain siis järgmisel päeval läksin tööle ja üks nädal enne esimest septembrit tulin töölt ära ja täiskasvanud meestega kõrvuti töötada sõnnikut vedada. Väestada oli päris raske, päris väsitav, sellepärast, et tööpäevad olid kaheksa tundi pikad. Kaks tundi oli küll lõunad seal vahel, laupäeviti olid tööpäevad. Aga sügisel oli rõõm väga suur, kui kui raha oli nii palju, et sain jalgrataste ja sinna otsa veel fotoaparaadis meiena. Talviti siis kasvatasin küülikuid ja nende nahkadest saiale nii palju raha, et suurendusaparaat ja ilmutusvannid osta. Ja ma mäletan ka seda, et Audrus, kui brigadir hakkas tööd jagama, siis vanemad poisid jooksid kõik ja võtsid paremad hobused kallist ja minul esimestel päevadel hobust ei antud, arvati, et ma olen liiga noor. Ja siis ma ütlesin isale, kes oli Soothnicat isa, mina olen tööl ei lähe. Kui mind meheks ei peeta ja mulle hobust ei anta siis korraldati see asi ära, siis pandi tomatikaste hobusega hobusega vedama. Päris suur rõõm oli ka see, kui näiteks kombaini peale juba vait, esimesed kombainid olid kolme mehega. Üks mees oli roolis ja kolmas töömees oli siis seal selle põhukasti peal, kes siis Anguga pidi põhkusel, et kokku lükkama ja lõpuks ka välja puistama. Hiljem tulid sellised iseliikuvad kombainid, mis olid ainult ühe konteineriga. Kõik see on läbi tehtud ja juba seal küpsesse mõtet. Kui ma suureks kasvan ja saan hakata filmi tegema, siis ma ei tee selliseid filme nagu ringvaadetest näidatakse, et. Laulvad naised valgetes riietes võttes rehad õlgadel, vikatit käes, lähevad põllule ja õhtul tuled lauldes sealt jälle tagasi. See tegelik elu oli ikka hoopis midagi muud, seal higi, mudasõnnik ja raske tööga. Oli ka selliseid hetki, kus ma oleks äärepealt võidud elu kaotada, aga olnud Belarus peal. Uus konstruktsioon oli selline traktoristi näidud, agregaate, aga need olid tema selja taga ja pintsakuhõlmapidi pöörleva detaili vahele ja siis keeras mind juba tagurpidi, nii et minu jalad lõid traktoristile vastu selga ja siis ta pani masinale seisma. Nii et ma olin pea alaspidi, seal juba õnneks läks. See oli murdosa sekundi küsimus on jah, need on elus teisigi olnud. Mark, mis asjaoludel teie pere sattus Viljandimaalt Pärnumaale üldse? No põhjus oli see, et kuna isal võeti talu ära ja võeti õigus töötada oma elupaigas siis suures hädas läks ta kõigepealt käis, vaatas, mis, kus tal tuttavad ja seoseid veel on seoses hobusekasvatusega. Jõudis kuni Moskvani välja. Püüdis seal põllumajandusministeeriumis tööd leida. Aga kui nähti, et tal on kuldsõrmus käes, abielusõrmus. See oli kodanlik igand. Ja siis õnnestus tal Pärnumaale Audrusse sellektsionäär zootehniku koht saada, sest meie kaugelt sugulane oli seal direktoriks ja ta võttis isa tööle sinna. Muidugi, isa jaoks oli see ühelt poolt suur õnn, aga teiselt poolt ka väga suur pettumus, sest et kui sa oled tegelenud kuninglike loomudega tervisega perekond, isad, vanaisad ja edasi aretanud ikkagi tori hobusetõu välja siis pealtsigade ja lehmadega tegelema, siis see oli loomakasvatuse hierarhia suur. Tagasi kukkumine. Aga kuidas aeg perele tervikuna mõjus, kas sa lapsena märkasid kõrvalt kuidas isa ema seda kõike üle elasid, vastu võtsid ja hakkama said just ka vaimse poole pealt. Meie saime, meie põlvkond sai väga vara poliitiliselt küpseks. Need, kes nägid, elasid üle küüditamise. Need, kes nägid seda, kuidas mis toimus siis, kui Stahlil suri. Minu tädi töötas Viljandi jämejala haiglas ja ta tuli 54. aastal meile jutuga, Konstantin Päts toodi sinna? Noh, seda oli võimatu laste eest varjata. Me tajusime kõik, mis toimub ja kuni 56. aastani, kui vanemad väga ootasid, et et ajalugu läheb nagu kiiremini edasi, et kui alguses punaarmee okupeeris pärast oli, siis Wehrmachti pärast uuesti punaarmee jättis. Ehk siis varsti tuleb Ameerika armee ja tuleb vabastab ja kogu aeg oodati neid lennukeid, et ühel hetkel tulevad. Kui 56. aastal oktoobris Budapestis ikkagi ülestõusu päriselt maha suruti ja Budapest kannatas rohkem kui teise maailmasõja ajal. Purustusi oli seal oluliselt rohkem. Ma mäletan väga hästi, kuidas läbisegajat Ameerika häälest kuulsin seda, et minuvanused Nevetšekid, aga Pal-tänava poisid oli ju minu põlvkonna jaoks väga populaarne raamat lugeda. Et kuidas need väikesed nimed, tšekid, kes olid või need hanked olnud vaatama Budapesti tänavatele kinni nabiti ja surma mõisteti. Ja et nad hukatakse siis, kui nad 16 aastaseks saavad. Siis pärast seda ei saates, et ei noh, nüüd ei ole enam mingit lootust, et nüüd peame katsuma siin hakkama saada, sest kogu aeg oli lootus, et antakse talu taga, seisab Viljandimaale ja siis niimoodi peab järgnema. Teemegi. Kui Ungari ülestõusust oli 40 aastat möödas, oli siis 96. aastal mul oli õnn olla oktoobris Budapestis. Küünlad põlesid igal pool ja ma küsisin ungarlaste käest, et mis nendest väikestest nimelt tšekkidest siis sai. Ta ütles, et jah, nad hukategi 16 aastaselt. Sa rääkisid Mark, sellest, kuidas sa poisi glutina juba tegid täismeestega koos sovhoosi põllul tööd. Oli see niisugune vältimatu sündmuste areng või see oli ikkagi noh, heas mõttes isiklik motivatsioon, nagu sa kiitsid, siis tähendas see hiljem preemiaks jalgratast ja nii mõndagi muud juurde. Et kuidas sa seda aega mäletate, kas see noh, nii-öelda töö mõttes eeskujulikuks olemine käis ka koduste toimetamiste kohta, tuli sind kodus kuidagi utsitada, kuidas sa selles plaanis, et just vanematega läbi said, et missugust ilmavaadet nad sinusse kultiveerisid, mida sinult oodati? Ta ei mõelnud nii kõrgetes kategooriates nagu sina praegu küsid. See oli väga normaalne, et me töötasime koos vanematega koos, see oli väga normaalne. Me käisime kooliaias ja nii kevadel kui sügisel ja ja see oli ka minu arvates päris normaalne, et igas koolis oli elavnurk ja sügisel olin händkakupoja kinni püüdnud ja ja viisin siis kooli esimesel septembril ja, ja sest seal olid ainult huvid ja hiired. Aga õpetajad ütlesid, et kus sa selle said, vii kohe metsa tagasi, poiss et selline aastaringne töö tegemine koos vanematega oli täiesti pidigi nii olemas, oli väga normaalne, muidugi meil oli ka, oli ka väga helgeid hetki, kus pühapäeval tõesti isa rakendas hobuse siis kaariku võtta. Sõitsime siis Audrus Pärnusse 10 kilomeetrit ja käisime korraks ka Pärnu rannas ujumas ja meil osteti siis õega kahe peale, siis sihukese kaks jäätist ka suve jooksul üks kord mitte, nii et et oleks terve suvi saanud rannas käia, ega neid lapsi ei olnud eriti palju, kes oleks suvel tööpäevadel rannas olnud? Aga kui sa nüüd distantsilt vaatad tagasi, siis kas sa söandad välja tuua midagi niisugust, mida sa nimetaksid kasvatamiseks? Noh, eks ikka see põlvkondade vahel kogu aeg olemas. Eks nad ootasid muidugi, et ma ostan ise omale riideid ja ma ise ostan omale saapad ja ja portfelli ja koolivahendid, aga ei saanud kiusatusele kuidagimoodi vastu panna. Järgmisel aastal ostsin ikkagi maki. Paar aastat hiljem juba sellised riistad, mis võimaldasid hakata ka aastatega ajalehtedele ja see ei olnud päris loogiline valik vanemate jaoks? Ei, mitte eriti, võib-olla jah, sellepärast et eks ma natuke läksin ka üle piiride, ma hakkasin koolis tegema sellist käsitsi kirjutatud ajalehte, milles õpetajad ära korjasid ja ja siis vanematele kooli kutsuti ja sest see et nõukogude ühiskonda õiguslikult sobiv igal juhul ajalehes säde, ilmus mul neljandas klassis esimene artikkel ja Eesti raadiole tegin esimese aasta 62. aastal, kui ma olin üheksanda klassi õpilane ja see oli intervjuu kahesajaaastase naisega, Pärnust. Vaatan siit praegu raadiomaja aknast välja, sinna sellesse vanasse majja, tulin neljandale korrusele, kus lasteraadiotoimetus oli noorteraadio sealsamas kõrval. Et siis hakkasid toimetajad vaidlevad, kumb selle siis endale saab. Kas noortesaated, lastesaated ja sajaaastased inimesed on väga suur haruldus tollal see oli selline Heroline naine, kes oli neli korda jalad Tallinnas käinud, aga ma küsisin, et miks siis ta vastas, et sellepärast, et ta peab oma, ta pidi oma poegadega kohut käima ka siis rongid ei käinud, oli Pärnu muuli ehitanud Kaheksanda. Klassiteenistuse. Raiskasin ma täielikult filmikaamera peale, aga sellest sovhoosi põldudel teenitud rahast ei piisanud isali saatnud, et mind värskeid kartuleid müüma turule Tallinna turule ja ma olin kaks ööd-päeva, küsin siin neid ja siis ka see raha läks sinna kaamera alla. Isa ei pahandanud sellepärast, isa ütles, et ei usu, seda ikka elus tarvis läheb, ikka läks ka. Kas sa olid koolis siiski pigem selline, kes sai kokkuvõttes kenasti hakkama või, või sa olidki väikest viisi konfliktne kui ka, kui sa sind meenutasite, et teatud põhjustel vähemalt pidid vanemad koolis käima. Õpetajatele oli minuga raske hakkama saada. Eks ta lihtsalt sellepärast, et õpetajad pidid ju poliitiliselt lojaalsed olema. Selle pinnalt tekkisid probleem ja ikkagi mitte õppimine või kohusetunne või midagi, mis mind kõige rohkem häirisid. Õpetajates silmakirjalikkuse variserlikkust, et nad räägivad ühte tunnis ja tegelikult ma teadsin väga hästi, mida nad mõtlevad. Nad ei osanud seda varjata. Aga ma ei olnud ise samal ajal nii osav, et saad aru, et kahjuks tollase ühiskonna mängureeglid olidki sellised. Miks tekkis Mark sinus huvi tehnika vastu? Seesama magnetofon filmikaamera, kus kohastas tõuge, tuli raske öelda. Minu tädimees Adam Randalu asutava kogu liikmena oli ta veel Adam pahman tolle ajakirjanik ja pärast, kui nõukogude võim tuli, siis teda ei arreteeritud, aga tal oli liikumiskeeld, ei tohtinud Tallinnast väljas käia üldse. Ja kui ta KGB küsis, et kas ta võiks nüüd näiteks Pärnusse minna, siis kohe küsida, et kas lähete Zoozaridele külla või? Tema ütles mulle niimoodi, et kui sa tahad selle asjaga tegeleda filmiga ajakirjandusega ütleb, et kõigepealt peeglisse vaatama küsima enda käest, et kas sul on eneseavaldamistung. Aga Sten, sul on lehes avaldamist, kuidas ei istuks siin praegu mikrofoni ees? Jah, kas ma just seda niimoodi endale lahti mõtestanud olen, aga ilmselt selles on teatanud tõde olemas. Kas sa mäletad, et vanemad ootasid sinust mingisuguseid kindlaid valikuid elus, sest ühe ega teise rada sina konkreetselt ju siiski ei läinud? No nad nõudsid, kui ma esimesel kursusel väga ilusa ja toreda mongoli tüdrukuga Viljandisse tulin ja, ja neile ütlesin, et et ärge nutke midagi, et siin midagi tõsist ei ole, kuigi oli väga tõsine luga kaudu. Vanemad ju ei peta. Nutsid nad täpselt, mille pärast sellepärast et tüdruk oli mongoli. No muidugi sellepärast, et ma ei osanud neile öelda, et vot olge nüüd õnnelikud, et ta ei ole neeger. Et ükskõik kuidas, see ka ei olnud, eks nad ikkagi tahtsid, et eestlane läks koos eestlasega ja lapsed oleks puhtad eestlased ja miks nad muidu mõtlesin, et võib-olla arvasid ka seda, et liiga vara Tales esimene kursust ega nad seda seletanud. Tuleme selle koha peale hetke pärast tagasi, aga Marie, seal võiks olla see koht, kus sa räägiks natuke enda mälestustest vanavanematega seoses. Mina vanaisa ei näinudki, kahjuks mina nägin ainult vanaema. Minu lapsepõlv on möödunud põhiliselt ikka isa vanaema ja tädiga. Kuna mina jäin isa kasvatada kolmandal eluaastal ja siis peale seda me kolisime Läänemaale Virtsu lähedale, kus meil olid lambad, kanad, kass, koer. Ja siis, kui isal oli vaja teha filme, siis mina tulin siia Tallinnasse vanaema juurde. Vanaema juures oli tädipojad aatomi Lauri, kellega siis minu päevad möödusid. Nüüd on see koht, kus ma pean ikkagi need lüngad Mark sinu abiga ära täitma, et sa oled rääkinud sellest Moskva elust. Ja mulle tundub ka mõneti dramaatilisest momendist su enda jaoks, kus sul on poeg, kellega sa eriti palju ei ole saanud elus saatuse tahtel koos olla. Võib-olla mõne lausega kõigepealt kirjeldad seda, miks läks nii, et, et sinu esimene laps tegelikult eesti keelt ei oska ja kas ta siin üldse käinudki on palju kordi käinud, nüüd alates aastast 2000 Ja meie mariga oleme käinud Mongoolias ja niuke, hea ja tihe side on tal ka oma teiste õdedega. Aga eks kogu see lugu juhtus Kalmand ahi ja minu vahel oli ka poliitiline õnnetus, sellepärast et mu isa oli olnud sotsialistlikus Mongoolias isiklik number kaks paali kõrval, kes oli esimene sekretär parteis. Ja tuur Võrtsjärv oli siis see mees, kes oli tõsine rahvuslane Tšingis-khaani 800. sünniaastapäeva puhul talle hiiglasliku monumendi püstitas. Selle peale kreml andis käsu tsedaim Balile see inimene ära koristada, niiet märga plekki ka järele ja kolmanda oli tema tütar. See tekitas mul siin probleeme ka töö saamisega, seitsmekümnendatel aastatel. Äärepealt oleks võinud instituudist välja visatud, aga juudi professorid kaitsesid mind ära, sest et nad ikka nägid mu töid ja oli hakkas minust kahju, et sellel põhjusel peaksin nagu sellest elukutsest loobuma. Eks nii see elu läks, et tolmunud, ah, läks tagasi oma kodumaale ja mina olin siis ja Eestisse siis vast võib-olla niipalju veel, et Stalini tellimusel oli ju kirjutatud kaks raamatut, mis ka eesti keeles olid ilmunud, kui ma ei eksi, olid nad seiklusjutte maalt ja merelt. Või mõnest muust sarjast, üks oli Tšingis kaunist ja teine oli patuhhanist. Ja Need on sellised võikad raamatut, kus kirjeldatakse mongolid ja nende kultuur, et kui äärmiselt inimvaenulikus adistliku väriseb, et monarhiat, kus kõik probleemid lahendada ainult surmamise teel ja see on juba Puškini Tšadajev ajast pärit ideoloogia, kus kus vene ideoloogia suur osa on olnud selline ja mis ka siiamaani kumab läbi, et Lääne-Euroopa ja äärmiselt tänulik olema vene rahvale, kes päästis Lääne tsivilisatsiooni mongolite hävingust hukust tuues ise kohutavalt palju ohvreid. Ja sellest oli enamiku eestlaste teadvus ju läbi imbunud, keegi ei teadnud, millega tegelikult tegemist on. Aga mongolite kui ka siis korealaste, jaapanlaste hiinlaste puhul on tegemist palju vanemate kultuuridega veel, kui on meie siinsed kultuurid ja ja mina seal teise inimese austamine. On palju kõrgemal tasemel, kui siin isegi tänapäevases Eestis võib-olla on. Kui ma 2000. aastal mongoli Mongoolias esimest korda läksin ja kõike seda nägin siis ma sain aru, et kuidas on ikkagi meid siin ninapidi veetud kogu selle temaatikaga? Kui sa poisil otsa vaatad, siis kas Eesti veri voolab tema soontes ka ikka. Tunned sa selle millestki ära? Seda võid sa mari käest küsida, sellepärast et kas isa konsoldast labori kõrvuti seisavad, isik on, olek juhtus see, kui ta 2001 ja tuli siis mina ajasin juuksed sama pikaks kui temale habeme ära ja värvisin oma juuksed mustaks, nii nagu temal on mustad juuksed, siis ajakirjanikud enam vahet eriti ei teinud. Ühel hetkel tekkis sul siin Eestis Markuus elu ja Marie juba mainis, et kui tema oli kolmene, siis siis võtsid sina isana tema kasvatamise enda õlgadele. Kuidas läks nii ja mida see sulle tähendas? No kõik lahkuminekud oli valusalt mõlemale poolele, aga aga kui ikka ei sobi inimesed omavahel ja siis ei ole midagi teha, siis tuleb minna lahku. Inimesed on erinevad. Mul on elus kaks lahutust olnud. Sest et kadriannil on üks ema ja siis tuulel ja, ja maril teine maaga ka lahkuminekud ka väga lähedaste inimeste lahkumine teise maailma on toovad kaasa muidugi suure kurvastuse. Aga mõlemal puhul ma olen seda tähele pannud, et et lahku minnes jääb inimesest, kes sinu elust lahkub alati palju energiat maha. Seda on võimalik lihtsalt küll seletada, eks ole, inimene kogub jõudu selleks, et ise edasi elada. Aga isa kui ema lahkumine andis tugeva loomingulise impulsi? Ma ei oska kohe öelda, see on nagu mingisugune suur hulk elektrit, suur hulk-kosmilist energiat jäi maha. Aga räägi sellest olukorrast, kui üks isa jääb noh, olukorda, kus ta kasvatada on ikka väga pisikene tütar. Mis aeg sinu jaoks tähendas? Ei no see oli omakorda jälle väga ilus aeg, sellepärast et kui sul on isainstinkti veel emainstinkt ka olemas. No seda on mitmed teadlased väitnud, et igas inimeses on kaks alget. Ta on mehelik alge ja naiselik alge, nüüd küsimus on selles, et millistes proportsioonides nad on. Ehk siis emalik algele lööb nagu rohkem välja siis kui sa pead üksi olema, kui sa, mees oled ja võib-olla ka need naised, kes teavad üksi nende, siis omakorda, kui nad poisslast kasvatavad, lööb jälle võib-olla isalik alge välja. Loodus kompenseerib neid, olukordasid loodus tuleb ise appi. Oli see olmeliselt keeruline, nii palju ma juba olen kuulnud, et, et su ema ikkagi sai ka päris palju Mariet hoida ja sellele kõigele kaasa aidata, et elud jääksid terveks. Aga isa silmade läbi. Isa ise väga tahtis teda kasvatada, selles on asi. Ja kui inimene midagi väga tahab, siis ta ka tugevasti püüab. Miks see tähtis sulle nii tähtis loodus kuidagi nagu dikteeris, et, et on tähtis. Tütrega vist on natukene keerulisem, ma arvan, kui pojaga oleks seda teha. Ei ütleks, minu ema ütles palju marju, eks ole. Ma mäletan seda, et Maria andis juba sellest ajast peale, kui ta kõnelema hakkas. Vahel nii head nõukogud, mille peale ise ei oleks üldse tulnudki. No palun väga Läänemaal lihtsalt selleks, et jälle välja tulla. Nõukogude lõpuaastad olid ikka väga rasked. Kasvatasime kurke ja kõrvitsaid. Ja käisime Tallinnas turu peal, müüsime kurke ja ja kurgiraha eest ostsime marile siis päikese, kolme rattaga jalgratta, oli vist nii kahe rätteinabi ratastega? Jah, selles jalgratta ostsime ja kui seal ära ostetud, siis läksime mööda Viru tänavat, aitäh mari, nägin ühte väga ilusat vihmavarju. Isa, ostame sellega, mõtlesin, aga meil ei ole rohkem raha. Kurkidest ei saanud rohkem. Marju ütles, et aga meil on kõrvitsaid ka seal maal veel sügisel või talvel. Millal me siis käisime kõrvitsaid müümas Tallinna turul? Ei mäleta, kas sa said selle vihmavari või ei saanud, aga hiljem ütleme selliseid mõtteid, kuidas ikkagi uue kunsti muuseumil ka edasi minna. Millal aktsiaselts Chaplin, millega me alustasime endises parteimajas, sest et aastal 92, kui me alustasime, ei olnud MTÜ-sid, ei olnud sihtasutusi. Ainukene juriidiline isik sai olla aktsiaselts, vahvliküpsetajad olid aktsiaseltsid. Siis oli meil esimesel aastal juba katastroof. Linn oli andnud 15-ks aastaks Leisvunadi 10 meile tasuta kasutusse, et kultuurikeskus teha meiega Paavo imbus üks mees, kes püüdis seda maja siis vaikselt rootslastele maha müüa. Ja siis me ei saanud seda olukorda muidu päästa, kui pidime siis hakkama ise raha teenima selleks et küttekulusid maksta ja siis mina vedasin oma selle lada pik abiga siis Pauligi just avatud saue kohvivabrikust vabriku hinnaga kohvi ja siis müüsime Pärnu ettevõtetele kauplustele ja ja hotellidele siis kohvi juurdehindlusega edasi ja niimoodi saime. Saime esimese talve üle elatud. Me oleme kogu aeg pidanud ennast mõtlema selle peale, kuidas kunstimuuseumi majandada ja siiamaani peame mõtlema ja väga paljudel juhtudel on mari öelnud just seda, et ärme teeme nii, teine hoopis teisiti. Marie, mis olukorrast isa lapsepõlves meenub? No kui neid pilte juht hakatagi nüüd niimodi sirvima, siis esimesena üks pilt, mis, kus me istume kahekesi fotograafi juures. Ma ei tea, mille jaoks see passipilt oli vaja teha, arvatavasti siis oli passis viisat vaja kuhugi. Me istume seal kahekesi, minul minu tool on isal nabani ja ma istun seal kõrval, pea isa õlal ja mul on isa tehtud, patsid peas ja seljas hall villane kleit, mis on siis korruse seal villavabrikus villa vastu vahetatud ja, ja kaeluses on isa tikitud lilled. Kleidil, nii et sai seal ebaametiga ikka natukene hakkama küll, jah. See kõlab ikkagi juba ühe keskmise isa kohta tõesti päris uhkelt, et patsid ja, ja tikkimine ja oskasid seda kõike varem või see oligi nüüd olukord, kuhu lihtsalt isa satub siis, kui, kui tema peab kõik ära tegema. Ele oma püütud hülgenahast pastlad Saint tegin dist sulle veel ja midagi veel siis. Mütsi õmblesin ka vist. Jah, karusnahkne müts oli mul mul oli vist kõrvapõletik ja lavastused Endla teatris. Hitchcocki lindusid ja mina olin siis samal ajal haige. Aga pärast kõrvapõletikku kõrvu soojas hoida siis väikestest karusnahk nahatükkidest sai mulle selline suur kohev müts ja sõrmedelt. Ja see ei ole mitte esimest korda mulle õmmelda, sellepärast et juba siis pisikese poisina õmblesin ikka nukkudele riideid ka, et nukud, kes selles punases bussis sõidavad neil ikka oleksid riided ka seljas. Mida see sinu jaoks tähendas olukorras, kus sind kasvatasid isa ja ja vanaema. Mina mõtlesin, et ta täiesti loomulikuna, sellepärast et mul teist peremudelit ei olnud ju. Lapsepõlv möödus ikka loomadega ja looduses. Suurem osa sellest ajast, mida ma mäletan, on Manija saarel, tegelikult kui me kolisime 84 ja, ja seal me olime kaks aastat, siis sinna sai võetud ka hobune kellel lindis veel kaks varssa. Ma ratsutasin seal seal hobusega ringi ilma igasuguste valjate või sadulat deta. Siis lammastega sai ratsutatud ja jutt, mida ma ka oma lastele olen rääkinud. Et millega isa tegeles, oli ikka see, et samal ajal oli ju Kihnu mehe filmimine pooleli ja siis oli vaja sinna ühte kaadrit, kus siis üks kihnu tüdruk ronib õunapuu otsa, hüppab sealt alla oma ilusa, selle kihnu Gerdiga ja et teeme selle mõtte nüüd ära. Päikesepaisteline ilm ja mina ronin õunapuu otsa ja hakkan alla hüppama ja kahjuks juhtus nii, et ma jäin seelikut sabatpidi sinna õunapuu otsa rippuma. Aga isa ei pannud kaamerat kinni, et last ära võtta, sealt vaid tulija kaader. Trumpisin jalgu küll pärast, aga no kes seda enam kuulisega kaader tuli eal. Ja seal olid seal pea alaspidi Kärkerdi händ oli siis puuoksa külge skendi ning rääkis, et nagu oleks ratta peale, aga no mis teha, noh, ei saa ju kaamerad välja lülitada, sihuke haruldane asi olla. Põnev oli see lapsepõlve helikopteri tellisid ühe korra, sinna sai ümber Manija sõidetud, et kaadrid saaks ja vähe teistmoodi. Lapsepõlv, ma arvan, kui tavalisel lapsel ikkagi. Nii et see, et isa kaameraga tihti ringi käis, see ikkagi mõjutas elu omajagu. No ma olen ikka enamuse filmide juures kaasas olnud, mis Saaremaa seal käinud kaasas ja. Kuidas niisuguse isa käe all kasvada oli? No eks ma natuke katsetasin, ise ka. Tähendab, no ma pidin ikka ise päris palju endaga hakkama saama just sellel perioodil, kui Eesti hakkas vabaks saama. Isa oli siin Toompeal filmimas ja ja kui tuli ikka kõne Tallinnast, et nüüd sa pead filmima minema, siis mina jäin Pärnusse, näiteks kui ta siis sellel ajal elasime. Mina jäin Pärnusse üksi koju, siis ikka. Sa olid siis 12 13 14. Justkui Maria oli, sai 18 või 20 või mingisugune tähtsam, sünnipäev oli seal ja siis sa ütlesid hästi toreda ütlemised. Et isa, sa ei ole mulle kalleid kingitusi teinud. Sa oled ühte asja küll minu heaks teinud ja et sa oled tänulik selle eest, et sa saad ise elus hakkama. Siin mul tuleb ka Fret Jüssi kohe meelde, sest et see on ka tema elufilosoofia, et kõige suurem asi, mis me oma lastele anda saame, on see, et nad saaksid ise elus hakkama. Aga kuidas seda antakse, ma just mõtlen, et kui Marie räägib, et ta oli mingil perioodil üsna palju üksinda ja pidi noh, nii-öelda ise kasvama, et kas see ongi seeläbi mille või mille kaudu saab seda tarkust lapsesse edasi anda, et ta saaks ise hakkama või sa oskad seda kuidagi muude isa tegevustega veel seostada, et kuskohast see pärit on? Ma arvan, et see on ikkagi see, et isaga koos kasvamine ja koosolemine ja elamine, et see ei ole, et nagu isa enne ütles ka, et meil ei ole olnud seda suhet, et sina oled laps ja mina olen nüüd see suur täiskasvanud, et me oleme olnud võrdsed. Et Me oleme küll eriealised, aga ei ole olnud seda pluti-pluti, et kui ma olin näiteks väike kolme, nelja aastane ja ma ütlesin, et issi siis isa ütles, et ei, ma ei ole mingi isi, olen isa. Mis värk sellega on, miks niimoodi see justkui minu interpretatsioon või tõlgendus, aga kas nad nagu kuidagi sellise läheduse äralõikamine või eitamine ei ole kasvõi seesama issi? Ei, see ei ole mitte eitusäralõikamine, vaid see ei ole. See on just see, et ei tee vahet, et üks on palju vanem ja teine palju noorem, praegu teeme saateid, kihnukeelseid saateid kase kaiga, mina olen 72, tema on 10. Ja me teeme nagu kaks täiskasvanud inimest, kaks võrdset. Ma arvan, et paljude vanemad häda ja ongi just selles, et nad suhtuvad lastesse kui kui lastesse või sellistesse, keda peab nunnutama, näidata oma ja kelle juttu ei saa väga adekvaatselt võtta. Aga mina olen seda usku, et geniaalne mõte võib sündida ka väga väikese inimese peas. Ja selle vastu ma absoluutselt ei vaidle, aga kas nii nagu sina seda marja ette kujutad, lapsepõlv seal ikkagi oli? Oli mitte nii, et see isaga võrdseks olemine tähendas ka seda, et sa pidid palju varasemas eas äkki hakkama saama asjadega millega tavaliselt said hakkama või tegelesid vanemad lapsed. Eks ma ausalt öeldes ikka igatsesin ka seda, et mul oleks kogu aeg nagu kõik need teised asjad, mis teistel lastel ka olid, aga noh, see oli lihtsalt realdus. Ja vanaema juures olles oli ikka noh, oli see poputamine. Aga idaga kaasas olles oli see, see oli väike põnevus ka ikkagi uute inimestega kohtumine ja teistmoodi. Aga kuidas sa lahendasid enda jaoks ema küsimuse, sest ühel hetkel need küsimused ju paratamatult lapse peast tulevad, ükskõik kui loomulikuks sa seda olukorda või peremudelit enda puhul ei pea? Ma teadsin ja me suhtlesime emaga ja oma teisme eas ma ise läksin ema juurde tagasi ja lõin need emaga, need tihedamad suhted ja praegult minu lapsed suhtlevad ka väga hästi vanaemaga. Minu ema rolli tegelikult isa kõrval täitis samal ajal vanaema kes siis nagu õpetaski igasuguseid niinimetatud naiste töid, siis mida nimetada naiste töödeks, ja samamoodi vanem õde Kadri-Ann kes tegelikult on minust üheksa aastat vanem ja rääkis ka minule kõike igast selliseid asju, mis tüdrukute ja naiste elu juurde puutuvad. Aga kas sa oled pidanud enda jaoks kunagi tegelema selle küsimusega et, et kuidas isa ja emaga niimoodi läks või et kes missugust rolli sinu elus tegelikult siis etendab, et seal on lihtne olukord minu meelest kujunema nii et suhteliselt lähevad ikkagi katki ja et et keegi on süüdi ja nii edasi? No ma teadsin, et need suhted on katki ja kodus oli ausalt kõik asjad nagu lahti räägitud, kuidas asjad on olnud, kuidas nad on ja kuidas kuidas need läinud on? See mark oli niisugune moment, milles alguses tegid selgeks, et tuleb olla tütre kaos. Ma arvan küll, et see on igasugustes peresuhetes ülitähtis. Ja kui inimesel tekivad perekonnavälised suhted, siis mitte sinu elukaaslane või sinu abikaasa ei pea olemas viimane inimene, kes sellest teada saab, vaid tema peaks olema esimene, kes sellest teada saab. See on näiteks Rootsis ja Skandinaaviamaadest niivõrd elementaarne, et sellest räägitakse oma oma kõige lähedasematega. Kõigepealt. Tüdruk jonnima hakkas, kas on niisuguse olukord, ei, mäletad või ei mäleta, et mul ei oleks jõudnud? Ei ole võimalik ja ei ma ei ole näinud niisugust last jonniks. Ma noh, võib-olla siis siis seal õunapuu otsas on, võib-olla jonnisin. Seal ei pidanud kunagi temaga pahandama. Ei mäleta, tõesti, mäletab päris ausalt vahel kui mõni eksimus on, siis noh, nagu pärast pahandada ise, et, et natukene võib-olla häält kõrgendasid ja nii edasi, sest ei inimesed eksivad ka. Sina Marie, ka isa puhul siis niisugust nähtust nagu rangus ei, ei mäleta. Rangust ikka on, on olnud kogu aeg reeglid, tegelikult et kui ma olin teismeline, siis oli kindel kellaaeg, kui kodus pidi olema ja mul ei tulnud mõttessegi, et ma nagu astun nendest üle. Kui me käisime Prantsusmaal kui Prantsusmaa 200. juubel oli, sa kindlasti mäletad, kuidas Pariisis välja nägi ja sealt sõitsime edasi narroshellija. Sa tahtsid linna minna ja seda vana keskaegset linna vaadata, ta siis täpselt minuti pealt kokku lepitud, millal sa pidid tagasi tulema ja salatitulid ka. Teisiti ei saaks ju üldse ollagi. Eks ma tean, et isal ei ole aega oodata. Lennart Meri stiil, las ta kõiki oodata on muidugi väga võluv, aga seal võib osutuda väga-väga kurnavaks. Tegelikult. Ja praegu ma olen ka niisugune tülinorija ikkagi, sest et kui muuseumis meil näiteks näituste eks kui eksponaatide sildid ei ole silmade kõrgusele pandud, siis ma tulen, hakkan kohe õiendama. Avalikkusega suhelda ja tahame neile siis väga head kunsti maale tuua. Siis me peame väga põhjalikult ekspositsioone vaatama bussisõbra pilguga. Et ta saaks aru sellest, mida me öelda tahame. Ja see on päris suur töö. Ma pean ütlema. Marie, kui kusagil tekkis see moment, kus sinust sai isa abiline uue kunsti muuseumi juures siis kumba pidi asjad käisid sinu jaoks, kas sa pigem ise läksid appi või isa väga ootas ja esimesel võimalusel siis, kui juba jaksu oli ta sind sellesse mänguga sikutas. Ma ei tea, kas ta väga ootas, aga minu jaoks oli see kuidagi loomulik käik, et et kui ma isaga algusest peale olnud filmi tegemiste kõrval olnud siis selle muuseumi tegemisel ma olen jäänud sinna nagu kõrvale ja nüüd olen jäänud, kui nagu appi. Et kooli kõrvalt ülikooli kõrvalt ja nüüd ka peale ülikooli, siis nüüd ma seal ikkagi olenev. Lihtsalt alguses Eesti vabariigi taasiseseisvumise järel oli suured probleemid, olid meil kaadritega, kaadrid olid välja koolitamataja ja vahel oli niimoodi, et lihtsalt ei olnud inimest, kes näituse külastajaid vastu võtaks ja siis tegevjuht meile helistas vist kooli sulle. Et kas sa ei saaks tunnist ära tulla. Nii oli ja. Siis ma läksin, õnneks oli kool piisavalt lähedal. Kui sa isa vaatad kõrvalt nende aastate ja aastakümnete jooksul, siis kirjeldad teda nii nagu sina oled teda aja jooksul läbi oma silmade näinud. Ta peab kogu aeg tegevuses olema, kui tegevust ei ole. Siis on, siis tulevad probleemid. Et kas tuleb haigus peale või midagi sellist, aga ilma mitte midagi tegemata küll ei saa olla, et lihtsalt kusagil istuks, mõtleks, vaataks aknast välja seda. Ma ei kujuta ettegi, nagu et praegultki, mis meil on siis kõik, sul on kihnukeelsed uudised, uue kunsti muuseum Manija saarekeskus siis muinsuskaitse, kõik Läänemere kunstisadam. Ma tahaks, et Pärnu ikkagi vähemalt sellisel määral nagu maailmakaardile on, teda aidatud, aidatud sinna ka jääks ja praegu kõige suuremaks mureks on ikka see, et meile uue kunsti muuseum säiliks seal, mida me oleme siin nii palju vaeva näinud ja riik on abistanud ja Pärnu linn siiamaani on abistanud ja ja mari oma elust 25 aastat on andnud juba juba selle ümbrusele muuseumi loomiseks. Ja see muuseum ei ole mitte lihtsalt ainult üks maja, vaid see on ikkagi kollektsioon mis meil võib olla 90 protsendi ulatuses, on annetused. Esimene annetus, suur suur annetus tuli 96. aastal. Porto Rico kunstnik Martin Garcia Rivera, kellega ma olin sea Paulo biennaalil tuttavaks saanud saatis meile oma hiiglaslike puulõigete näituse, millest jagub terve suure saali täitmiseks. Siis kui näitus läbi sai. Mul oli seal hästi meeles, ma sõitsin Tallinna poole. Mobiil oli esimest aastat ja siis helistatakse. Porto Rico on aasta 96 ime, eks ole, inimene, Porto Rico helistab, küsib, kuidas näitas, läks, mõtlesin väga hästi. Kohe, kui esinesin vastu Martin karsija käest, et kuidas töödega oleme, kuidas meil tagasi saadame, ta küsib, et kas teil kollektsioon on? Muidugi oli, aga me ei ole seda endale sellisel määral teadvustanud, et me võiksime üle maailma hakata korjama. Siis on minu kingitus teile siis hakkas asi veerema, siis ei olnud mitte midagi muud üle, kui tuligi hakata koguma. Kui juba selline suur kingitus oli seesama Porto Rico riiklik väljapanek, mis oli Sao Paulos palju tähelepanu köitnud, see siis kukkus meile päriselt. Me oleme vahetusnäitusi teinud Ateenas 2004, olümpiamängude ajal, nüüd kohe lähemal ajal tuleb Eesti, Läti, Leedu juubelinäitus Jurmalas. Just siin mõned päevad tagasi käis Jurmala kunstimuuseumi direktor ja valis meie kollektsioonist välja fantastilised Norra rabateosed. See rahvusvahelise võrgustik, seda me võime siin õhtuni või õhtust hommikuni rääkida, mille me loonud oleme, see on ise omaette väärtus. Ma loodan, et et see kõik jääb alles, aga, ja et sina, Mari, jätkad seda ja sinu mõttekaaslased sinust järgmine põlvkond jätkab seda, sest ühtegi muuseumit ei looda ühe põlvkonnaga. Sedalaadi asju tasuks natukene nagu vaadata, et lisaks ERM'ile lisaks kummule, mille üle me peame kõik väga uhked olema oleks ka teiste kollektsioonide, millel on oma nägu ja mis on maailmas unikaalsed, et ikkagi oleksid koos. Ma arvan, et see, see olukord, mis, millest me praegu oleme, et me järjekordselt peaksime võib-olla hakkama pakkima ja mõtlema rahvusvahelisele toetusele, ilma milleta me tõenäoliselt vist siin selles eesti riigis ellu jää või ärakolimisele, kas just Jurmalas või, või mõnda teise riiki, aga me oleme neid asju arutanud, sest et pidevas hirmus elada. Et ja tähtaegade aeg, millal me peame hoone vabastama kas siis eraomanikule või ei tea kellele, eks ole, siis? Ma arvan, et see on nii Pärnu kui ka kultuuriministeeriumi jaoks ikkagi tõsine mõttekoht. Marje, kuidas sulle tundub, oled sa vahel jäänud endamisi mõttesse, et miks isa seda rida ajab ja miks see kõik talle nii tähtis on olnud juba üsna pika aja jooksul? Ju see on siis nii südamelähedane ja tahe nagu harida ja tutvustada maailma Eestile ja Eestit külastavatele inimestele. Jah, ja lisaks ka ütleme Eesti kunsti jälle välja viia, eks me oleme ka üsna palju eesti näitusi korraldanud, kui oli Maidan Kiievis siis poolteist kuud hiljem oma muuseumiga viisime oma kollektsioonist ja ikkagi väga korraliku ja tugeva näituse Kiievisse. Otse Kiievi südalinna, mõnisada meetrit maidani väljakust. Melku muuseumil ei olnud võimalik hakata rahaliselt neid toetama. Aga me korraldasime heategevuskontserte heategevuskontserti teest, ostsime Häädemeeste mesinikult õietolmu taruvaigu kastide kaupa ja, ja me tahtsime seda siis Ukraina sõduritele kes külmik külmades kaevikutes haiged olid. Niimoodi olid nelja magamiskotid. Nad ütlesid, et ärge saatke meile siia raha, sest see võib kaduma minna. Nende rahahimulisi küll ja küll. Aga saatke magamiskotte, mis võimaldaksid nendes jääkülmades kaevikutes ellu jääda. See tuleneb kaastutest. Kunstiga saab ka tundeid väljendada ka need, kes näitusi korraldavad. Väga hea näide minu arust kui me Philip Luige näitus avasime sügisel see tunne, kui inimesed astuvad saali ja näevad neid värve. Filipp Luik on, et Eestist läinud kunstnik Rootsi Arvo Luik oli tema vana nimi. Aga kui palju värve võib maalides olla ja kui vaataja tuleb saali ja näeb ja saab energiat nendest töödest? Need on Itaalias Toskaana, kus ta käib maalimas ja ta elab rootsis, aga tema enda lugu on ju väga inimlik ja väga ilus. 73. aastal üks küllaltki jõukas, vanemas eas soomlanna, kui ma ei eksi, märkas, et Viljandimaalt Alstrest on sirgumas noor poiss kes on väga andekas ja ta võimaldas, tal vist oli abiellumise teel või fiktiivse abiellumise teel sõita Soome asuda sinna elama. Ja ta andis talle väga hea kunstiga hariduse. Õppis Soome ja Rootsi ja Šveitsi kunstikoolides jäi elama Rootsi. Ma ei tea, kas tema toetaja enam eluski on, seal vanusevahe oli väga suur ja ja nüüd, kui ta tuleb tagasi ja inimesed räägivad, milliseid värve nad on näinud, meil ei olnud tema näitust üldse kusagil, reklaamide inimesed lihtsalt voolasid uksest sisse ja kõige parem reklaam sellele kunstil oligi see, mida ta ise oli teinud ja see suust suhu. Info, mis liikus Pärnusse, oli lihtsalt imeline. Ja kinkis meile ka pidutööd seal ja inimesed võivad tulla ja praegu vaadata fuajees neid töid. Aitäh teile selle aja eest. Väga huvitav oli kuulata, Mark, soovin, et puhuks pärituul, ehkki vahepeal on raske sellesse uskuda, ma kujutan ette. Aga jõudu. Loovida saab igasuguses tuules, igal juhul aitäh kutsumast ja ma ikka olen seda mõelnud, et kõige suurem rõõm elusam, kui saad kellelegi midagi kinkida ja meie oleme siis Pärnus 25 aastat kinkinud seda võimalust maailma kunsti vaadata ja senikaua, kui meid lubatakse seda teha ja lastakse tehaseniga, palun tulge võtke vastu neid kingitusi. Aitäh Maria, sulle ka. Aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Külas olid isa tütar Mark Soosaar ja Marie. Nädala pärast kuuleme taas, siis on Sten Teppan uue saatega eetris kõike head.