Tere, mina olen Dajan Ahmet ja loen Voldemar Panso dialoogi Angermanniga igavesest. Jõngermann ei saanud aru, mis tähendab, et sured noorelt ära. Lihtsalt oled oled ja siis sind enam ei ole. Kuidas enam nagu alguseski. Mina olin juba alguses Enda alguses küll, aga mitte täitsa alguses, täitsa alguses enda alguses täitsa hinda alguses, aga mitte enne enda algust. Rumaluke onu, kes siis enne enda algust saab olla? Seda ma räägingi. Mida, et enne enda algust ei saa olla nagu pärast enda lõpebki. Enda lõppu jäi jõngermann kuulatama. Vaatas jõngermann mulle niisuguse näoga otsa, nagu oleks hammas suust välja kukkunud. Lihtsalt oled, oled ja siis sind enam ei ole nagu alguseski. Alguses ma olin, alguses olid, aga lõpus enam ei ole. Kes siis on? Ingermanni suu lahti. Aga mis siis tuleb? Lõpp ja siis? Siis sind enam ei ole. Mina olen lõpus, aga mitte täitsa lõpus, täitsa lõpus. Sa ei ole ometigi igavene. Kas sa ei ole jõngermann? Viisakas inimene ei vasta küsimusele küsimusega, kuidas sa saad igavene olla? Seda ei saagi olla, see tuleb ise. Kuidas see saab tulla, kui sa ei saa olla? Kuidas seisab tulla, et sa saad püsti olla, lihtsalt tuled? Tekkis meeleheitlik paus. Jõngermann seisis keset tuba, jalad harkis, põrnitses mulle jonnakalt otsa. Vaata, jõngermann, kärbes lendab. Sel suvel ta on järgmisel suvel teda pole. Kuidas ta igavene. Sel suvel on ta igavene, igavene loll, näed nüüd, mida? Kasvõi Loi, aga ikkagi igavene. Kui teisipäeval koju tulin, oli grammofon viimase kruvinud lahti võetud. Jõngermann tahtis näha, missugune ta oli enne enda algust. Kuna pooled mutrid olid kadunud, noppisin ülejäänud grammofoni kokku, raputasin Hercule karpi ja panin kempsunurka. Nüüd on grammofon surnud, ütles Ingermann mõtterikalt. Istusin tusaselt kempsu põrandal, Ingermannistus mu selja taga ja toetas oma väikese seljas doomino selga. Kõps kõps. Vanaema puhastas köögis kala. Onu volli. Ega sa pahane ei ole? Küsib selja taga vaikne hääl. Küsin liikumatult. Viisakas inimene ei vasta küsimusele küsimusega, kostab hääl veel vaiksemalt. Selles hääles on vaevu tabatud värin nagu uudiseks imepeene viiulikeel. Ma tahaksin teada, jõngermann, kas sa mõtled ka, mis sa teed? Siis põimuvad väikesed käed ümber mu kaela märg lapsepale, surub vastu kõrvu ja lausa pahinal nuttes ütleb ta hingepõhjast. Aga meile jääb temast mälestusonu vull. Nii ilus ja nii igavene.