Mina olen õnne Welt ja loen Jaak Jõerüüdi loo Hemingway surm. Silma ei olnud oma õde juba hulk aega näinud. Viimati said nad kokku mineva aasta talvel ühel varahommikul, linnas aga kahjuks täiesti juhuslikult. Tookord polnud kummalgi palju aega sõlma kiirustas neeruarsti juurde, tal oli kellaaeg kindlaks määratud ja Anni läks turule liha müüma. Õe pool kodus polnud seal maaga varsti juba aasta otsa käinud. Nad elasid teineteises külas, vahemaa polnud üle 15 kilomeetri, kui maanteid pidi mõõta. Otsetee aga viis läbi metsa ja raba ning oli hea jupilühene. Selma oli 43 aastane ja teenis elatist kolhoosi põllutöölisena. Nüüd oli september käes suvi jälle mööda läinud, kõik aeg kusagile kadunud. Juba võeti kartuleid sõlmagoogutas alatasa hommikust õhtuni põllul. Aga nagu seda teinekord just keset kibedat tööaega juhtub, läks kartulivõtu agregaat rivist välja ja viidi töökotta keevitada. Üks päev jäi inimestel vabaks, ei hakatud neid teistele töödele laiali vedama, kas polnud tarvis või lihtsalt unustati. Vaba päeva hommikul tekkis silmal tunnet. Kui ta nüüd õe juures ära ei käi siis on halb. Miks see polnud päris selge, kuid tunne oli niisugune, et kui minemata jääb, hakkab süda asjata vaevama ja elu oleks nagu takerdunud. Varavalges silma veel minema ei kiirustanud ja polnud vajagi. Need tosin kilomeetrit otseteed käib ta niikuinii paari tunniga maha, kui see asi juba ette võetud on. Septembrikuu hommik on aga jalgadele külm. Keerada, mis alguses läbi luhtade lookleb, hiljem metsa välja jõuab, pole ju teab mis suur siht. Kastele rohi vihtleb kahelt poolt jalad märjaks, olgu siis vähemalt muidu päeva soojana. Keskhommiku ajal läks ta minema paljajalu, kingad kotis, kott käe otsas, villane kampsun, kleidi peale selga tõmmatud. Selma kõndis tavalist moodi parajalt kiiresti ja mõtles selle peale. Kas oleks olnud hädavajalik kodus mõni töö ära teha. Kas oleks õigem olnud seda käiku mitte ette võtta või tegi ta siiski omamoodi targasti? TÖÖ Skinny, mõtles ta endamisi. Kunas see parem aeg tuleb või kõik tehtud, saab. Iga asja juures tuleb ikka sama mõte, et kas oleks pidanud selle ette võtma või oleks pidanud hoopis tolle. Ei tea kohe, mis asi see viimasel ajal sedasi on. Üks arvamine mõtlemine teise peale, selle asemel, et ilma pikemate ära toimetada, mis vaja. Ega see iseenese tänitamine miskit sisse too. Siis mõtles ta veel, et vaja kindlasti küsida, kas annil on rotte näha olnud ja kas rott hull loom võib sulatatud mesilasevaha ja vanu tühjaks vurritatud kärgi närida. Silmal oli tekkinud kahtlus, kas aita pole rott käima hakanud. Muid värke esialgu polnud, aga kesse kärjeraamid niimoodi rippumast maha võis ajada, et tükitaga mine võta kinni, kas kukkusid puruks või on keegi närinud ka? Või kas see võis kass olla? Ei taha ilma peal uskuda, et kas Miki vana elukas käib ja hiilib nii tasa ning ettevaatlikult kogu oma kassielu sedaviisi käpi kõrgele tõstnud, nagu preili sellest küll ei usu, et äkitselt koperdama hakkas. Siis lõi ta mõttes kassi peale käega ja hakkas kaaluma, kas tasuks anniga juttu teha ka mahlapressist või ei tasuks. Õunu tuleb ohtrasti, ei jõua neid kõiki ära süüa, pressi läheks kindlasti vaja. Aga naabertalu inimestel, paljalt poole kilomeetri kaugusel Selma majast on press ka. Aga seal ma ei olnud päris kindel, kas anni on kellegi käest kuulnud, et temal naabritega hõõrumist on. Ega teagi, kas isegi siis, kui Silva küsiks hea näoga, nagu poleks midagi olnud, et heinamaa jagamist ega muud. Kas talle üldse pressi antaks, ehkki öeldakse niisama lahke näoga suu sissetrikki, kes või maha müüdud või linnas laste käes. Kes seda teab. Aga kui Anni juba tülidest midagi kuulnud on, saab ehk mahlapress jutust õhutust hakkab pärima ja vanema õe kombel veel nüüdki õpetama, mis teha ja kuidas olla. Selle peale ei tahtnud küll mõelda, see oleks päeva ära rikkunud. Sest kuidas sa lähed teisele külla ja kisud seal temaga tüli. Aga ilma vastu hakkamata oleks silmale üle jõu raske kuulata, kuidas oma õde ilmaasjata teda õpetab. No on ikka lugu ja anti selle mahla pressimisega. Ei taha kohe mõeldagi, läks silma üha tusasemaks. Maa läks vähe kõrgemaks ja kuivemaks. Põõsa tukkade asemele tulid puud. Algul kaske ja mängi segamini. Mida rohkem edasi, seda selgem männimets ümberringi kasvas. Siit algasid head marja- ja seenekohad. Lind võikas paremal poollatvades. Ees läks heledamaks. Pikad sirged männid seisid taeva all metsa serval. Rohelised oksapuhmad, ainult kõrgel tüve tipus õõtsumas. Raba ääre kõrged männid. Ja tuul läks kohinal selja tagant metsast läbi ning puud ohkasin raskelt. Iga kord juhtus nii, kui jõudsid siia põndakule. Rada keeras kaarega alla raba peale ja silma hakkas teraselt ette vaadates mööda vunklevat raskesti märgatavat Laugaste vahelist teed edasi minema. Suur-raba oli ümberringi lage madalad inimese kasvu rabamännid kasvasid siin-seal, kuid need olid nagu kühmu tõmbunud ega jäänud ette. Silm ulatus kaugele. Metsaääred paistsid selja tagant ja paarist kohast eestpoolt. Külgedel aga polnud silmal pidet. Siin rabas käidiga juhtical, aga selleni oli veel aega. Septembrikuises taevas rippusid praegu hallid lillaka sisemuse ja valkjad äärtega pilved, need sõitsid ühes suunas, kerkisid eespoolt ülesse, laskusid üle pea tahapoole. Pilved nägid nõnda välja nagu tahaksid hakata lund alla puistama. Midagi naad ähvardasid, kusagilt nad tulid ja kellegi kadu kuulutasid. Pilvede vahelt vilksatas ajuti päikesepaistet maa peale ja siis tundusid silmale raba taevas selle kohal ning tema väike inimene selle raba tuulisel pinnal laugast vahel eriti troostitud. Selle raba peal tundis silma end alati mahajäetuna. Siin oli üksildustunnet kõige suurem sellest, mis tema teadis. Tõepoolest lähemate majade nii oli vähemalt viis, kuus kilomeetrit, aga kui valesse suunda minna, siis võisid jumal teab kuhu välja jõuda. Kui üldse kusagile, kui üldse kunagi. Ta läks ja läks. Vesi lirtsatas paljaste jalgade varbavahedes, kõrred tegid tuule käes, kus jakis. Äkki silmasta ees pulmaaas midagi valget silma jõudis sinnani astus mõne sammu rajalt kõrvale ja küünitas käega ettevaatlikult et saaks paberi servast kinni. Samas oli laugas ja ta poleks muidu üldse sellist tükki tegema hakanud ega rajalt kõrvale astunud, kui poleks asu saanud, et valge paberilipakas on ajaleht. Silma taganes raja peale ja vaatas oma leidu. Ajalehepoolikul olid rebitud servad ja luitunud väljanägemine. Aga nii palju sai äärepealt veel aru, et oli juulikuuleht. Tuul plagistas lehte, Selma käes, ta voltis selle kokku ja silm jäi ühele fotole pidama. See oli laia habemega mehe näopilt. Kampsuni krae oli tal habemerullis ümber kaela. Ernst Hemingway surnud oli pildi kõrvale trükitud rasvaste tähtedega. Ja seal ma lugesin samast, et Hemingway oli alles hiljaaegu endale jahipüssiga otsa peale teinud muidu olnud tuntud mees. Siis hakkas silmal ühtäkki nii õudne nägu, oleks ilm ümberringi pimedaks läinud ning tuul raevuselt tuhmuma hakanud. Nagu oleks igalt poolt lähedalt ja kaugelt mätaste tagant ja metsaservast paistnud see laia habemega nägu. Pidin ma nüüd seda siin lugema, mõtles silma. Ja kes või mis jaoks pidi selle lehe siia maha jätma, mõtles ahastusega. Noh, kas see on mõni säärase lehekoht? Ja tükk aega ei teadnud Selma, kas pöörata koju või minna ikka kirjutaja vaatama. Aga kuidas või mis teed sealt pärast tagasi tulla? Sõlme vääristas õlgu tõmbas end vaikselt kühmu ja keeras kodu poole. Ilmad muutuvad alati. Vahetevahel muutub kõik. Varres lendab üle raba, rasked tumedad tiivad otsekui õhku mööda järele lohisemas. Ja ta pillab nokast oksarao, mida tassis oma pesasse kõrgeraba serva männi otsa. Õhk on täis ootamatust ja iga ilmakaare tuuli. Väike hall-põõsalind kukutab noka otsastmarjaseemne niiske mätta peale ehmub sellest ise ja lendab poolviltu üles. Tumedad vihmahood täidavad laukaid veega. Rästik poeb saju eest varju. Üle raba. Lendab juhus ja pillad teeraja kõrvale ajalehe kus on kirjutatud, et teisel pool maakera lasi vana kirjanik end maha. Roheline raba pind õõtsatab alt sügavikust tõusevad läbi pruuni vee, ümmargused gaasimullid, lõhkevad pinnal aeglase plaksatusega. Tundub nagu oleks püssipaugu kaja alustanud Ameerikas teed mitte läbi õhu vaid otse läbi maakera. Nagu oleks selle saatuslik kuiv raksatus maa, tuuma ja koort tihke keraja hääle tõmbuna läbides sumbunud, pisenenud, kokku tõmbunud. Ja kusagil siinsamas rabalauka pinnal süütu mullina plaksutades lõhkenud.