Minu nimi on Dan Põldroos ja ma loeksin teile Andrus Kivirähki romaanist liblikas. Ühe katkendi. Kas sa mäletad seda päeva milleerika meie juurde tuli, küsis pinna. Kindlasti, mäletad, ma ju panin kohe tähele, mis näoga sa teda vahtisid. Küllap on see päev sul paremini meeles kui ühelgi teisel. Aga ka mina mäletan seda päeva, sest ainus, mida meil tollal veel polnud ja mida isegi mina kusagilt välja võluda ei suutnud, oli oma liblikas. Kõik muu oli korraldatud. Ma olin kokku ajanud kõik, keda leida suutsin. Kõik need, kellest ma nägin, et nende veres on säilinud veel midagi kaugetest unustatud aegadest nagu näiteks poissin, pinna osutas sallikule. Või sina, päkapikk? Meie Altermanni ka olime nad kokku ajanud ja kui teo mõneks ajaks meie seast lahkuma pidi, sest tööd oli meil mujalgi, mida ainult siin siis kutsus ta koguni Vilmeri ülevalt meie sekka ja see oli rohkem, kui ma esialgu loota olin julgenud. Me olime suutelised juba midagi looma, peaaegu kõik oli valmis saatkonna ehitamiseks saatkonna, mille müüride taga oleks võimalik võita, aega panna teda voolama sellise kiirusega, nagu meile meeldib, kasvõi kaks sajandit ühe õhtu jooksul kasvõi viis ja kui tarvis, siis ka tagasi pöörata või sootuks peatada. Et temal ja ta koertel poleks võimalik täielikult hävitada kõike seda mis kunagi olnud ja seejärel kellade tiksumise saatel põrmu vajunud. Siin pidi veel midagi säilima. See kõnts pidi inimestele ja nende minevikule alles jääma. Siin pisikesel laval pidi igavesti elatama edasi, nagu inimesed ikka on elanud kurvastades ja leinata, nii nagu praegu enam ei suudeta. Ja naerdes, nii nagu tänapäeval keegi ei oska. Siin asendas kella kong sellise argielust irduva aega naeruks paneva saatkonna ehitamine oli meie ülesandeks. Aga meil polnud veel oma liblikat. Ja ma ei teadnud, kust seda otsida. Ning siis tuli ta ise. Sa mõistad, päkapikk, kui rõõmus ma olin. Teatri uus maja hakkas valmis saama, kui tal polnud veel hinge. Loomulikult ei sobinud selleks mingi tõsine maipõrnikas või töökas sipelgas. Ja ammugi mitte hall kärbesega näljane tarakan. Ainult liblikas, kes lendab suviste aasade kohal nagu varrelt lahti pääsenud lilleõis ainsaks saateks ilu. Liblikas, kes on habras ja nõrk, kelle tiibade vigastamine maksab elu ja kellaaeg halastamatult surmab kuid kes igal kevadel siiski uuesti aasale ilmub, kuna on jõudnud viimasel hetkel enne hukkumist oma munad muneda milles sünnivad uued eelmistega, äravahetamiseni sarnased liblikad. Nii et näib, justkui polekski midagi muutunud. Kui Erika Juncholtzi ukse taha ilmus tundsin ma ta kohe ära. Need suured läikivad silmad, see nõtke peenia, väike keha, see lendlev kõnnak. Tema oli see õige. Ma võtsin ta kohe trupi vastu ja teadsin, et Estonial on nüüd olemas hing. Järgmisel päeval tehti viimane katseehitamist peatada kuid see ei õnnestunud. Ja sa ju mäletad, millise hooga teater seejärel kerkima hakkas. Tal oli see elu ja ta sirgus iseenesest, ka siis, kui töömehed kodus magasid, venisid müürid kõrgemaks nagu kasvaval liblikad. Tundlad. Ta sündis kahetiivalised valgena tõeline liblikas keset teda ümbritsevaid halle kulunud tiibadega kärbseid ja punaste katustega untsakaid lebadriinusid. Pinna kaldus pisut ettepoole nagu kaotanuks tasakaalu kuid ei kukkunud siiski ega toetunud isegi lauale vaid jätkas kõnelemist imelikus diagonaal selles asendis. Tema nägu oli minu näo lähedal ja ma vaatasin talle otse silma. Ma mõtlesin seepeale, et kõik on valmis, ütles ta tuhmunud häälel. Ja ma otsustasin lahkuda. Esialgu mina koos Juncholtsiga ja seejärel netti ja trio. Inimesed pidid ise hakkama saama. Meie poolt oli ju kõik korraldatud. Aga siis puhkes sõda ja hall koer imes end verd täis nagu kaan ja muutus tugevamaks. Muutus väga tugevaks. Ja siis sai ta kätte Theo. Ja meie Karliga olime sunnitud tagasi pöörduma ja netti pääsenudki kuhugi. Ja praegu tean ma juba hästi, et me ei pääsesid iialgi. Ja seepeale kukkus pinna siiski vastu lauda. Ajalehes ümber mõned tühjad pudelid ning peremees tuli tuppa ja ütles, et voorimees on ees ja me võime koju sõita, kui tahame veel magada. Sest suurhommik on käes. Me sõitsimegi koju ja Troiskas ei rääkinud pinna enam midagi, vaid tukkus ainult lõug jalutuskepi najal. Vaatasin talle otsa. Pinna nägu näis kummaliselt vana ja võõras. Tundus, nagu istuks minu kõrval täiesti tundmatu inimene, kes on tõmmanud näo ette hästi valmistatud pinna maski. Ega see ei tundunudki nii võimatu, kui kauplustes juba pinnapildiga sigarette müüdi. Miks siis mitte maske. Nii liikumatu oli pinna näoilme. Viisime ta koju ja sõitsime edasi minu juurde. Erika oli juba ärganud ning kammis peegli juukseid väike habras seljas tiibadena laiade varrukatega hommikumantel. Täidis muigava pilgu ja ütles. Käin külma duši all ära, tunni aja pärast algab proov ning lisas Selderson köögis. May kõnelenud Talle pinnajuttudest. Värskendasine nii hästi kui suutsin ja vahetasin riided. Teatris ootas meid juba pinna värske ja rõõsa, nagu äsja lüpstud piimases ujunudkonn. Tegi nalja ja naeris ise. Ning kui madalalt küsisin, kuidas tervis pärast sellist tööd ka on. Vastaspinna reipalt. Tervis on nii hea, et sünniks keisri härralegi näidata. Ning naeris rükkavalt, nii et inimesed seda tänavalgi kuulsid ja 11 müksasid lausudes. Seal naerab näitlejapinna.