Tervist minu nimi on Peeter Tedre. Ma loen teile, Armin Kõomägi loo, rahu. Andu istus oma kulunud töölaua taga ja tegi. Õieti ei teinud ta midagi. Laualambi kollakas valgusvihk langes ta kätele. Andu keeras neid ühte ja teistpidi olid sellised viiekümnese mehe käed. Andu proovis meenutada, kui vana ta on, vist mingi 52 või kolm. Igatahes umbes nii. Ta oli neid juba mitu kuud terveid päevi oma toas istunud. Naine ja lapsed tundusid sellega harjuma, hakkavad. Aeg-ajalt hüüdsid lapsed talle midagi, mille peale andu miskit vaevukuuldavalt pomises. Tavaliselt pominale enam midagi ei järgnenud. Mõnikord oli naine käinud andu toas, et kas too süüa tahab vini. Viimane kord juhtus see vist umbes kuus päeva tagasi. Andoli vaikselt ühte magevee kalade teadmiku lehitsenud ja lasknud naisel uksele velt oma kampsuni selga vahtida. Ise sõnagi lausumata. Vastust saamata oli naine mõne hetke pärast õlgu kehitades lahkunud. Andu kuulatas. Kodus tundus olevat kõik väga tavaline. Ükski heli ei viidanud, et miski oleks korrast ära. Hommikune sagimist kärabakatas kujukese laste ja naise järel sulgus. Naine läks tööle, poiss ülikooli ja tüdruk mingitele kursustele. Üksi olles tõusis andu oma toolilt ja läks, vaatas midagi hamba alla. Mõnikord Andu pesi ennast, aga riideid ta suurt ei vahetanud. Andul tekkis mõte, õigemini küsimus. Juba mitu päeva polnud ükski pereliige temaga kontakti otsinud. Äkki nad ei vajanudki teda enam. Aga kas andu neid vajas? Sellele küsimusele vastata ei osanud. Kas nad ikka tunnetavad, et Andu istub kodus samal ajal, kui nemad telekast oma mõttetuid saateid vahivad ja üksteise võidu vaimuvaeseid kommentaare lobivad? Või kui nad kolmapäeva hommikul söögilauas värske seltskonnaajakirjanumbri esmalugemisõiguse pärast lapsikult nähklevad? Ei, nad pidid ikka andu olemasolus kindlad olema. Hoidis ju andu alati oma toa ust irvakil just niipalju, et elutoa diivanilt oleks tema tumerohelises kampsunis selg näha. Nad teadsid, et Ando kodus nad teadsid, et andu lihtsalt istus oma toas ja oli seal nagu veidi oma. Andule tundus, et talle ei meeldinud enam kodus olla, talle meeldinud ta naine, talle ei meeldinud ta lapsed. Nad tundusid kuidagi mõttetu kogusi, nende sagimine oli kuidagi tühi. Nende jutt oli sisutu. Andu ei saanud aru nende olemise mõttest, ta tahtis neist eemale, tahtis sära, vaikusesse. Vaikus oli suur tunne. Vaikus nagu tõestas oma olemasoluga, et kogu see sigin ja sagin on mõttetu, jõuetu. Sest kui sagimisel oleks tõeline jõude, siis oleks ta vaikuse ammulematanud. Aga vaikus oli olemas. Kõik muidugi ei märganud seda. Andu unistas vaikusest ja mitte ajutisest, mis sisenes andu pere lahkudes ja lahkus andu pere sisenedes vaid pidevast. Ta tahtis üleni vaikusesse imbuda, niisama kodust lahkuda ei suutnud. Mitte et oleks raskusi tee valikul. Ei Ta lihtsalt soovis lahkuda märkamatult karjuvate tagajärgedeta. Kuigi ta polnud sugugi kindel, et tagajärjed karjuvad, saavad olla aga siiski igaks juhuks lihtsalt vaikselt vaikusesse. Ühel õhtul sirvi Sandu raamatut vahakujudest. Piltidel oli kujusid kuningatest ja kuulsatest näitlejatest ja poliitikutest ja ei tea kellest veel kõik väga tõetruud ja elusuurused. Andu vaatas neid pilte ja otsustas vahakujude tegija üles otsida ning tellida endast vahakuju istuvas poosis sellise veidi kühmus seljaga. Just niisuguse, nagu Ando arvas end oma toolis istudes olevat. Ühel päeval toodigi vahakuju ära. Andu asetas kuju oma toolile. Kuju põrnitses rahulikult, tema ees olevat kalastajate ajakirja. Tundusid sigala asjandus, päris huvitas teda kohe. Andusikutas seljast võidunud kampsuni, tõmbas jalast plekiseid püksid ja riietas kuju. Aluspesu väel, astus anud oma toa ukselävele ja vaatas kuju. Siis istus ta diivanile ja vaatas koju. Siis jalutas ta kööki ja viskas pilgu vilksamisi oma toa suunas. Ta oli rahul, väga rahul. Uks avanes tol õhtul tavalisel ajal, päästes tuppa naise ja laste elava seadistamise. Nad olid oma kirevate päeva sündmustega nii ametis, et ei märganud, kuidas sulguvast uksepraost hõljus hääletult välja kellegi tuttav siluett. Andu töötoa uksepraost paistev tumeroheline kampsuni. Selge aga hoolitses selle eest, et kõigil oleks endiselt turvaline.