Mina olen Ülle Ulla ja ma loen teile katkendi oma mälestustest. Draamateater ajalugu ja elulugu. Mind on ajalugu alati huvitanud, ma olen tahtnud teada saada, millised olid need inimesed, kes elasid sajandeid tagasi või need, kes on elanud vaid veidi enne meid, milliste huvidega nad on elanud. Ja teater on koht, kus mängitakse minevikku ja tulevikku ja iga näitleja kohus oleks tunda ja teada minevikust midagi. Teater on olnud ju meile tänaseni ja on üks armastatud paik. Mina olen seotud teatriga, pea kogu oma elu ja mälestused teatrist ulatuvad tagasi 40.-te aastate algusesse. Sellesse aega, kus Eestimaad tabavad ülekohus, vägivald ja sõda. Lapselik meel ei suutnud siis veel paljut mõista, mis aga õige pea väga selgeks sai. Seda, millest aastaid vaikiti, kuid mis tuksus kogu aeg kuklas. Teater, muusika ja kunst on aidanud eestlasi elada ja vastu pidada. Ema viis mind teatri juurde väga varakult. Mälestus ammu nähtud draamateatrietendustest ei ole ununenud. Elab edasi mälus ja südames. Näitlejate näod, hääl, erinevad osatäitmised, need, kes enam ammu ei mängi teatris, keda enam ammu ei ole meie hulgas. Aga kes pühendasid kogu oma elu teatrile. Ma arvan, et järjest vähemaks on jäänud neid inimesi, kes tunnevad veel raadiost hääle järgi ära kunagi nii armastatud ja tuntud näitlejad nagu Hugo Laur, Kaarel Karm, Ants Eskola, Aino Talvi, Meeta Luts, Linda Rummo, Linda Tubin lihtsalt Lindow, Mari Möldre, Ruut, Tarmo, Rudolf Nuude. Teisi huvitavaid näitlejaid. Minu esimene kokkupuude teatriga oli arvatavasti kuueaastaselt lasteetendused Draamateatris ja balletist Estonias. See pidi siis olema 1940. aasta paiku. Lapsesilm võtab vastu kõike enda tasandilt ja tema muljed kinnistuvad sellistena mällu igaveseks. Minul on jäänud meelde, et ma nägin lasteetendust. Kuus venda. Peres oli sündimas seitsmes laps. Ja kõigi suureks rõõmuks sündis seekord tütarlaps. Mina ei mäleta etendusest küll midagi muud, kui et need lapsed olid kasvanud suuremaks ja nad kõik armastasid oma õekest. Ja õe osa mängis pikkade valgete patsidega. No see oli muidugi parukas. Aili Leetva, see etendus oli lauludega ja Aili Leetla laulis väga ilusasti ja hiljem mina olen üllatunult lugenud, et muusika sellele etendusele kirjutas Eugen Kapp ja et fragmente sellest lastetükile kirjutatud muusikast olevat ta kasutanud hiljem oma balleti Kalevipoeg komponeerimiselt. Kalevipoja etenduses olen mina päris mitmes lavastuses kaasa teinud ja see muusika on mulle väga tuttav ja meeldib mulle väga palju rohkem. Ma mäletan Ungari komöödiat kur kuusi, seitse tütart. Siin ma nägin esimest korda noort Ellen liigerit. Tema mängitud mütsi oli proua tütardest kõige huvitavam. Ta sädeles mängulustist ja temaga juhtus kogu aeg midagi, eriti naljakat, proua kur, kolledžit mängis Linda Tubin. See etendus on mulle sellepärast väga oluline, et selles ma nägin esimest korda Voldemar Panso at. Ta oli p. Sale noormees kummaliste, veidi pungis silmadega edendusta kandis Ungari sõjaväemundrit ja ta oli millegipärast hirmus hädas nende kollastel passidega pükstega. Ma olen hiljem aru saanud, et Ungari vormipüksid peavad olema punased. Miks need temal olid kollased? Ma tõesti ei tea, ma ei mäleta, aga võib-olla ma ei saanudki siis sellest aru. Minu enda karjäär diaatris algas aga sellest päevast ja tunnist kui meil emaga tuli linnas vastu üks näitlejanna, proua Alice kaktus-mägi. Ema tundis teda ja nad jäid tänavale jutlema. Mina seisin kõrval ja ootasin. Nad rääkisid sellest, millega proua mägi parajasti tegeles. Proua vaatas minu peale ja ütles emale. Draamateatris tehakse hetkel uut lasteetendust ja oleks väga vaja mõnda uut last juurde ja samas tegi proua ettepanekuid. Minuvanune tüdruk sobiks just väga hästi, lisaks nendele lastele, kes meil juba olemas on. Ema oli nõus ja proua kutsus meid otsekohe teatrisse endaga kaasa. Astusin esmakordselt draamateatrisse sellest uksest, mille kaudu päris näitlejad IGA PÄEV teatrisse sisenevad. See uks asus selles kohas, kus nüüd veel veidi aega tagasi müüdi taksojuhtidele hamburgereid. Ühes trepist üles ja kohe otse trepi vastas on uks lavale. Hetkel seal proove ei tehtud või oli just proovivaheaeg. Suure lava peale oli ehitatud veel üks väikesem kitsas lava. See oli lavanukuteatri tegemiseks ja sealsamas rippusidki nööride otsas puust voolitud nukud. Kostüümides. Nendel lugudel oli peale keha käte ja pea Kaialad. Draamateatri näitlejad olid õppinud puust nukke liigutama. Näitlejate jaoks oli ehitatud nukulava tagumise seina taha kõrge poodium, kuulsis näitlejad treppi mööda üles ronisid. See oli marionettteater ja osa draamateatri näitlejatest. Salme Reek, Aili Eingelberg, Olli Ungvere, Aino Talvi, Voldemar Alev, Helmut Vaag, Oskar liiganud ja Evel teisedki mängisid ka nukuteatris kaasa. Esimene lasteetendus, milles mina hakkasin kaasa tegema, oli 1943. aastal pöialpoiss proovides. Minul ei ole mitte midagi meelde jäänud, vaid ainult seda, et need toimusid laval. Kõige tähtsam tegelane oli muidugi nimiosaline Salme Reek. Seal oli kuningas ja oli kuningatütar, keda mängis maimu orgussar ja oli õukond. Õukonna daamidest hakkas minule silma üks väga ilus noor naine. See oli Ellen Kaarma, kellest tulevikus sai esinäitlejanna Vanemuises. Aga mina suure grupi lastega olime metsa ära eksinud küla lapsed, metsakoll kimbutas meid, arvatavasti päästis pöialpoiss meid kolli käest ära. Sellest ajast, see oli siis saksa aeg. Mäletan ma veel seda, et teatri peasissekäigu juures oli alati vitriinfotodega etendusest ja üks vitriinfotodega oli saksakeelsetest draamateatrietendustest ja mul on jäänud meelde. Ühel pildil oli ilus blond Signe Pinna väga ümber keha liibuv, vast läikivas õhtukleidis vinegi sees ja Olev Eskola tema partnerina. Näitlejal tuli mängida ka saksakeelseid etendusi ja siis, kui venelased tulid, siis hakkas meie teatris etendusi andma ka Balti punalipulaevastiku teater vene keeles. Kui ma ei eksi, siis oli ühe etenduse nimi voori juhtuma. Ma ei mõistnud ju veel vene keelt ja ma ei saanudki mitte midagi aru. Aga ma vaatasin siiski suure huviga, ma tahtsin kindlasti teada, et kas nad on ikka head näitlejad või on nad niisama asjaarmastajad. Järgmiseks lasteetenduseks oli augustis Kitzbergi Kaval-Ants ja Vanapagan. Ja seal siis olin mina koos murueide tütardega liblik kanatiibu lehvitama, sest mul olid väga ilusad värvilised tiivad ja ma lehvitasin väga püüdlikult muru, õieti mängis jälle Aili Leepaja, laulis Kaval-Antsu mängis Martin härm. Ja teises pildis olime vanapagana lapsed. Olime paljajalu ja kriimude nägudega nagu Murriemid, juuksed kammi, mata jalgadele, tõmbasime pruuni triipe, et oleks nagu räpakam. See etendus toob mulle alati meelde üheksanda märtsi koletu pommirünnaku vene lennukite poolt Tallinnale, sest just sellesama päeva hommikul ma olin teinud kaasa veel teatris Kaval-Ants ja Vanapagan etenduses. Ja sama päeva õhtuks olime emaga tänavale jäetud ilma koduta ilma isiklike asjadeta. Kuid me olime elus. Aasta varem, 1943. aastal võeti mind Ibseni Noorasse Noora tütrekest mängima. Emme oli vist ta nimi. Ma läksin lavale vaid hetkeks, et uksest sisse joosta ja hüüda. Ema, palun. Mulle musi. Noorelt mängis Aino Talvi. Ta kallistas mind ja andis põsele musi ja mina jooksin jälle välja. Oligi kõik. Kuid sellepärast pidi ema alati mind õhtuti teatrisse tuuma ja ootama minu etteaste ära ja kuna oli sõjaaeg, siis võib juhtuda, et äkki etenduse ajal anti õhuhäire ja siis tuli kiiresti minna varjendisse. Mina olen all draamateatri keldris pommirünnaku ootuse kartuses koos ema ja näitlejatega väriseva südamega hirmunult istunud. Noora etendusest peale. Õppisin tundma ja armastama Aino talvit. Tema hääletämbrit, kõnemaneeri minu jaoks jäi tema Norra parimaks ja usutavamaks hiljem nähtud Nooradest. Liina Reiman on öelnud talvi kohta. Selle rolliga on Aino Talvi end mänginud haruldaseks näitlejaks. Sõda oli lõppemas. Inimesed otsisid uusi töökohti ka minu ema ja ta leidiski selle draamateatri püruus masinakirjutajana kuhu ta jäi tööle paljudeks aastateks. Mina olin juba siis nii palju suurem, et ma vaatasin huviga vanainimestele mõeldud etendusi. Seda enam, et tänu ema töökohale teatris võisin ma etendusi vaadata mitu korda samuti proove päevasel ajal vaikides vaikselt, kusagil rõdul nurgast jälgides. Minul on jäänud meelde unustamatut kaks tõsist klassikalist etendust. Tammsaare põrgupõhja uus vanapagan ja Sekspiri kuningas liiv. Mõlemad lavastati aastal 1945, sega kohe pärast sõda. Karl suururg põrgupõhja Jürgana Liisi Linda jõulama Johannes Kaljula, Ansuna ja samuti Johannes Kaljula kuningas Liirina. Tema tütreid mängisid Aileen Kelberg, Lil Asner oli Ungvere narr, oli Alfred Mering ja kogu ülejäänud seltskond. Aado hõimleb, Voldemar Alev, Oskar Põlla, Valdeko Ratassepp. Kõik on mul meeles. Etendus oli ju lavastatud ajastusse ja see meeldib mulle alati. Kõige rohkem meeldivad dekoratsioonid, kostüümid, teatraalsus, näitlejate mängus heas mõttes. Ja etenduse finaal seal, kus vana elu näinud kuningas murdub lõplikult, mõistes et tema kõige kallim tütar kordeelia ei hinga enam. See mõjuv imeliselt mängitud hetk etendusest on elanud minu mälus edasi 60 aastat.