Mina olen Aarne Üksküla ja loen Anton Hansen Tammsaare veste onupoeg. Muidugi tunnete minu onupoeg, eks ei. No kuidas nii, kui see võimalik? Teda tunnevad ju kõik, kogu linn, terve vabariik. Lubage tutvustada viisipäraselt riietatud juuksed kas number null või hästi õlitatud, siledaks kammitud lauk pahemal silmal. Suitsetab kenasti nagu mõni neiu. Mitte põrmugi onupoeg on ikka mees või naissugu. Tema on ikka mees või naisonupoeg. Bioloogiline mõistatuseks pisut haiglane nähtus, mis ebaloomulik? Muidugi teie arvates, sest teie ripute bioloogia küljes, aga minu onupoeg elutseb sotsioloogias. Teda peab ühiskondlikult mõistma. Saad aru? Ei, no pole midagi parata, ainult filosoofid mõistavad, mis nina ees, teised komistavad onupoja otsa ja ei tea ometi, kas ta on meeste või naiste suum. Pisut igavat võitu, teine igal pool jalus, mine kiriku või kõrtsi, ministeeriumi või riigikogus, teatrisse või ülikoolikirjandusse või kunsti. Kinos pole teda nähtud, usun, seal pole teda pimeduse pärast. Muidugi seal ei näeks keegi tema lipsuselemi küüsi. Lakksaapaid, taiet. Onupoeg armastab valgust, tema ronib aina kõrgemale ettepoole. Teatris istub ta esimeses reas või mängib peaosa. Jällegi saad aru, näen tõenäoliselt ei saa. Aga asi on hoopis lihtne. Kullake, kui naisonupoeg mängib, siis istub mees onupoeg esimeses reas või vastuoksa. Nüüd arvate muidugi, et mul on kaks onupoega, aga ei, ei käiks. Ainult kaks tema olemise sees. Avaldan teile suure saladuse müsteeriumi. Onupoeg on kaks, ainus. Jumal on kolmainus. Aga onupoeg, kaks haigus tähendab peaaegu jumal ja peaaegu inimene seisab jumala ja inimese vahel seisab ja on inimesele saatuseks ning jumalale komistuskiviks. Nii vägev onupoeg oma kaks-ainsuses, sest inimene on ainult üksainus. Sellepärast teda ei armastata. Aga onupoega armastatakse, mitte mina, aga teised, nemad armastavad mees, onupoeg armastavad naised arvata muidugi teie ja naisonupoega mehed. Palee märgist mööda võib ka vastupidi olla. Võib igapidi olla pikuti ja põigiti lapiti ja serviti, otseptija küljeti. Ühesõnaga onupoega armastatakse, armastavad naised ja mehed, naiste ja meeste tütred, nende õed ja vennad, sugulased, nende sõbrannad, tuttavad, sõbrannade sõbrannad, tuttavate tuttavad, nagu seisab pühakirjas kolmandast neljandast põlvest saadik. Aga kus me lõpetasime? Ahja teatris mängib ta ikka peaosa ja laksutab endale ise Iisrias käsi. Dagena mõnikord kingib endale ise lilli. Mida oma rahaga? Jumal hoidku, onupoeg maksab tellide suured silmad jällegi ei saa aru, issand halasta, onupoeg mängib, onupoeg vaatab, onupoeg plaksutab käsi, onupoeg kingib lilli, onupoeg maksab, onupoeg tänab lilledest aine onupoegi, onupoeg Kirjanduses. Olete tähele pannud, kui kenasti onupoeg kirjutab. Kui tal pole midagi mõelda, siis on tal midagi öelda. Kui tal pole stiili, siis on tal keelt. Kui tal pole luulet, siis on tal fantaasiat. Kui tal pole hinge, siis on tal pead. Üldse. Kui tal ei ole, siis on tal midagi. Onupoeg kirjutab, onupoeg kirjastab, onupoeg arvustab, onupoeg maksab honorari, onupoeg ostab raamatud, onupoeg teeb reklaami, kallis kuldne onupoeg. Kui oled naissugu moonu poeg, siis on sul õigem siis arvad ise või arvavad teised, et sul on midagi, silmad, suu, hambad, jalad, kõnnak, tantsukihk ning kõik muu. Ühesõnaga volüümi tsiinia volüümid seal pisut ühel pool ja pisut teisel pool. Sest samast, aga ei siin ega seal. Nõnda on mood. Siis on tal figuur, see on õige sõna õigel ajal figuur ja tantsukihk. Sellest aitab. Aga võib ka nõnda olla, et tal pole üldse midagi mittemidagi mõistete, mis tähendab, kui minu onupojad pole mitte kui midagi. Ei, seda ei mõista demite, lööme kasvõi käed. See tähendab, kui pole onupojal, siis on midagi tema onupojal selle õel-vennal isal-emal sugulasel tuttaval sugulased tuttavalt tuttava sugulasel mis siis jällegi onupoeg pika onupoegi, midagi muud. Ning see onupoeg krõbiseb või on tal rattad alla? Ühest kui teisest, aitab? Ei usu, jällegi. Ei usu, et minu onupojal rattad all agromit, joontele, rattad, rattad ees ja taga. Aga keskel ei ole, mitte ei ole. Ja krabisid imestate tee. Kui rattad all, siis ei krabisse, siis haiseb. Aga kui krabism, siis ei haise. Oled teate, kes esimesena seda sõna tarvitas, onupoeg siis oli ta rooma keiser. Nüüd ta enam ei ole. Rooma keisritroon on vaba. Sellest teinekord. Nüüd aga ütlesin kohe, et ega te ei mõista, mis tähendab, kui minu onupojal mitte, kui midagi ei ole. Kui aga minu onupojal midagi ei ole, siis on tal külluubia, oinameel, utesarved ning kaameli selg. Nõnda kõlbab ta igale poole. Nõnda läheb ta igast nõelasilmast läbi. Läheb ministeeriumi riigikogusse, kiriku ülikooli. Ainult piiritusega tai hangelda, seda mitte. Piiritus nõuab jäärasilmi ja kõveraid keerdsarvi, kust valvur kinni haarab. Aga riigikogus pole jäärasarvi vaja, seadused sünnivad, nende taga sünnivad ja lähevad ka enam ja enam isekeskis keerdu. Kohtunikel peaksid olema jäära silmad, et neid lugeda. Onupoja silmad. Aga pea, kus peatuma jäime. Õige, kui krabi sipsis ei haise. Kui haiseb, siis ei krabisse. Nõnda edasi nõnda edasi, et minu onupoeg on väga kena poiss, kui ta ei ole väga kena tüdruk ja tema on igal puhul. Tema meeldib, sellepärast rahvuslikultuur, sellepärast üldine võidu jooksmine, sellepärast võidu jooksmine, onupoja haisevad rataste ja haisuta krabisevat järele. Aga teeme näo, nagu laulaks Eka tantsiks onupoeg. Nagu ei oleks ta professoriks kirjanikuks, kunstnikuks, ametnikuks, nagu istuks onupoeg pangas, nägu ei jagaks allkirju, laenu, auhindu ja autasusid. Ent armas onupoeg, soovite raha? Olge nii lahked, armas onupoeg allkirja kõige paksema rõõmu karmas oma poeg. Pankrotti aitan kaasa, armas onupoeg, tähendab mustlased ja muud ning kaardid. Onupoeg, mu armas, sa isa maaliku kultuuri, tõru ja juur. Neis kõigis on pisut onupoega, sellepärast ei tunne ka, näeme teda. Ta Sokratese ajal ei nähtudega tuntud teda sellepärast ütleski ta tunne iseennast, tähendab tunne onupoega. Kultuuris Velkinud, hindulane, ütleb Kakvam, asi Sa oled sina. Maakeeles on see ära seletatud, see on onupoeg. Kõik on onupoeg, jumal, inimene, loom, taim, kivi, vesi, tuul, kõigest onupojal osa. Kõik on ligimene. Sellepärast armasta onupoega, nõnda armastad ligimest. Kristlus. Armasta onupoja looma taimekivi, vett ja tuult. Tähendab stiišiline. Tähendab ainult onupoeg saab asunnikuks normaaltalunikuks, ainult onupojale voolab veri. Mõistagi solisti ärevust. Ainult onupoeg ehitab maal, kui linnas omale uue maja ehitab ja elab seal sees või laseb teisi elada selle eest, mis ei haise. Mis krabiseb, ainult onupojalt kasvab ilus mets, kas või kroonupinnal. Armasta onupoja metsa, armasta onupoja kivimis lõhkeb dünamiidiga. Armasta onupoja, lille vast see lõhnab Dauguli, selle siku või mõnel muul aknale. Armasta onupoega ennast, siis armastab ta jumalat ja inimest. Ja kui sa teda enam ei armasta, siis armasta onupoja onupoega. Onupoeg lööb tema onupojaga välja. Kindel. Beltzebuliga Beltse polionupojakalu poega seisab piiblis. Selle tähe all võidad. Pea seda meeles, armas Beltsibul onupoeg. Rohkem ei midagi. Mittemidagi. Ainult sa oled pagana kena poiss, Marmas onupoeg, kui sa pole kena tüdruk ja andekas, vaimukas, geniaalne. Ühesõnaga oled päevakangelane, oled kangelane, kuigi ainult asemel. Tahaksite teada, kelle asemel küsige onupojalt, tema teab ja ütleb. See pole kuigi suur saladus, ütleb kindlasti. Seniaga armas onupoeg, tervitab sind tädipoja poolt.