Siin Tallinn. Nüüd on meil kavas puhuda lõbusat ja tõsist juttu riimis järinite. Meie stuudios on järgnevaks kolmveerand tunniks aset võtnud luuletaja Rudolf Rimmel näitleja Jüri Järvet, helilooja Valter Ojakäär uute lauludega pillimehed ning Heli Lääts, Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik. Avame Rudolf Remmeli luulevihiku. Hommik. Palun Jüri Järvet. Laul maast, mida nimetanud. Ma olen olnud Altais, kus walkisse uttu mähkunud sinised mäed soojendasid hommikutaevas oma metsa ja kaljudega kaetud vanadusest, hallpäid ja õitsvate orgude erutavast tuules. Päeval pilkusid päikese poole päevalillede kuldsed silmad kus valgete mägede tuuselda tuisk mattis õelasse jää tuhka. Korloalt Taiski Masaiat muldrid ning jagasid seedrit ja kuused. Kuskil Koblakat koormat lund kus elasid sõbralikud inimesed, kes lõdisevas pakases kandsid vatt kuubi ja vilte lik tolmu ahmivas kuumuses käisid sageli paljajalu ja higist otsmiku pühkides rõõmustasid, et nende kaevatud kanalis varsti voogab pahunid. Jõumees, kes noores elektrijaamas pöörlema, paneb turbiinid. Ma olen ehitanud teed, mis esialgu oli vaid kaardil, kuid mille jultunud ots hakkas tungima habetunud sohu, et peatselt päevitada päikeses läikivat asfalt nahka ja uhkeldada kruus aset urjaga, kõvera naabri ees sirge ja laiali. Koormaist käeksuvad räämas ise kallutajad matsid meid tolmu ja tolmust, kuuldusid kohased sõnad. Räämas, kui ise kallutajad. Istusime õhtuni sädemeid loopima, lõkke ligi, kus kõrval kolhoosid, tatsakad, staat tappis tunde põneva piibu jutuga. Nyyd pajatas majandi uutest siilidest. On vast jurakat kirevase pärast. Ja kui halladest nohune tuul Tuies kollases kulust, siis asfaldil lippasid lõbusalt taadid, siilide puhtad protektorid. Ma olen olnud komsomoli lähetuskirjaga taskus Kasahstani kollases stepis, kus koirohust kibesti tuul kõndis, kõrbenud kartell, päike nülgismilt nahka, present kinnast ja ihu külge takerdunud teravat higi. Tuul tassis Sollustepi rääksuvas parditiigis, kus karvased kivid leotasid oma istmiku. Pesime päevad tulise tolmu. Kodumaa kutset kuulnud mas uudised, stepi pioneerid juhtisid mörgavaid masinaid ja prožektorikiired lehestasid öiste põldude pimeduse mõju käst mürinast ehmus ja minema lendas raugastunud varju suur, surma küünisest pääsenud, tänulik maa, kinkis inimestele vägeva pilja. Eluratas veereb igalühel erinevalt ja ka erinevates kohtades võib inimene käia, liikuda. Nagu tundub, see esimene luuletus on seotud kaugel olekuga. On küll ja kuidas ja miks, ma sündisin Ida-Kasahstanis, sealt sai paari-kolme aasta pärast sõidetud Altaisse sain mõned aastad elatud seal ja see teadlikliga algas tegelikult al Taiskust on veel mõningad mälestused järele jäänud. Mu see kõige ehtsam lapsepõlv läks seal mööda. Hiljem luuletus kasvab ümber hoopis laiema piiriliseks kandepind on hoopis suurem. Hiljem näiteks see osa, kus on lasteehitamisest juttu, need kogemused, mis on omandatud, ütleme, mõõtsin metsafaasis ja maaparandusjaamas. Sellest ajast siis hiljem käisin uudismaal kosmoli lähedus küljega, üks osa on sellest kirjutatud lõppude lõpuks, ega kodumaa ei ole ju seesamune, see pisikene Eestimaa, kus me elame, vaid see on siiski midagi, midagi, palju suuremat, midagi palju enamat. Ja kui nüüd lühidalt kokku võtta seda luuletust ja üldse seda probleemi, siis võib-olla ainult nii palju, et see on ju siiski väga tore tunne, teades, et sa oled maailma ühe kuuendiku kodanik, Nõukogude Liidu kodanik. Kuidas teile endale tundub, kas tahate kirjutada Parema meelega satiirilise või lüürilisi palu? Raske öelda. No on juhtunud niiviisi, et ühed on soovitanud löörikat teha teised satiir ja ja tõepoolest väga raske on siis ühte või teist esimese helistada ja pidada ühte teistest targemaks. Öeldakse, et oma laps on endale alati kõige kallim. Kuid kumma peale teie oma luules parema koha annate? Ei kummalegi? Teed luuletuse, olgu ta siis lüüriline või satiiriline, see pole üldse oluline, alguses ta meeldib, aga hiljem ma arvan, et ma ei ole ainus autor, kellega niisugune lugu on, lihtsalt enam ei meeldi ja siis on pärast tagantjärele väga raske otsustada, võib-olla sellepärast, et meil satiiri tehakse üldiselt vähem ja sellepärast rahvale. Ma räägin nii oma esinemiste põhjal, meeldivat ka satiirilist värsid rohkem, siis võib-olla võikski arvata, et satiir tuleb paremini välja, võib-olla on see õige, aga ma ise küll ei julge uskuda. Aga seda võime kohe kontrollida. Jüri Järvet seab ennast valmis. Noobli soobli nahkse kasuka, krae, sky, kriiksus hiina. Olen tähtis nina. Läks paanika isikus lahti. Võeti kasukas seinalt ja lähti. Kust kostab see lagi? Seinal kriiksus, roostetanud mägi. Mat vaikselt mõtiskles mind, kõnts külgatab jätolm, mind matad. Sest 10 paari jalgu jätab mu peale oma pori. Kuid siiski, amet on mul hea, sest keegi minu käin noris. Abiellun kotkaga, kes viitab mulle lennu koos. Kolhoosiaias, sosistas üks imekaunis roos. Kotkas on nii võimas, ilus, uhke, julge, vaba roos, abiellus Vardlasega, kellel polnud saba. Kuid linnas elamise pind oli vaba. See peegel juba ammugi olnud, tuh kutt ikka uhkustab. Ohoo, ma olin juba noorsest Remo. Bull jõrras lõi, vastusõbrad ei lähe. Ei taha minna, sest pole lõngast pandud ninna. Pool poolitatud vihmaussist, hädavaevu pääses mulla sisse? Jep, juuksus massiski, pooldan kompromisse. Mitu elukutset on teil enne seda olnud, kuid luuletusi hakkasite kirjutama? Ausalt öeldes mitte ühtegi. Ma olen küll mitut asja teinud, näiteks ma olen olnud kraavi halja transporttööline, puudelangetaja ja isegi ehitustööline ja ja kui nüüd meelde tuletada, siis tuleks võib-olla parameetrid Veldes karianaga. Aga need on olnud niisugused lühemaajalised tööd suhteliselt ja nii, et ega need elukutsetena võtta vist ei saa. Miilitsat olin kauem mille kahe aasta. Nüüd olen ma ajakirjanik. Aga, aga missugune nendest ametitest kõige rohkem praegusele ametile lisa annab? Praegusele ametile annab kindlasti miilitsatöö kõige rohkem lisamiks ja. Ei oska öelda, aga mulle tundub, et miilitsas ja töö üpris kuidagi sarnaneb. Kuidas te iseloomustaksite miilitsa elukutset? Tegelikult kui nüüd ise seda tööd tehases kunagi vaevalt et sellele romantikale mõtled ja vaevalt et isegi sellest aru saada, aga kui ise seda tööd teha, siis nagu nagu ei saagi sellest aru. Näiteks minu arvates on geoloogide töö väga huvitav, aga sellel suvel komandeeringu ka, et ma sain kolme Joloogika kokku võõrastumas, olime ühes toas ja siis nad ütlesid, et see pidavat siiski olema täiesti kõige igapäevasem ja isegi kõige igavam töö mõnes suhtes. Ma olen muidugi oma vana töökohta Tallinna keskkooli meeldis osakonnas nüüd külastanud, seal on ikkagi sõpru maha ja tuttavaid ja ja siis alati, kui lähed sinna, kuulad, mis on seal uut ja mida tehakse, tundub tagantjärele ütleme, et see on kuidagi niisugune mehine töö. Niisuguseid väga inimlikke juhtumeid oli, mäletan seal üks noormees. Ta oli vist 17 aastat vana, varastas tervist, mõningad niisugused igapäevases elus tarvisminevad esemed ja siis me saime ta kätte paar päeva hiljem kus arstidel maha müünud ja vanemaid tal ei olnud ka. Ja noh, hakkasime siis töökohta otsima, noor inimene ja ja lõpuks kinni panna mõtet. Töökoht lubati anda kahe nädala pärast ja siis. Ühesõnaga sai talle sai talle raha laenatud ja ausalt öeldes oli juba ununenud ja siis umbes aasta hiljem Ja tõi oma võla tagasi, siis on, muidugi oli rõõmus ilmselt kohtumisele mina muidugi veel rohkem ja vabandas, et seda võlga varem tagastanud ja see on isegi niisugune sõit nagu, et võõral inimesel seiskuda laenud ja nalja. Tuleb alati meelde. Kui miilitsa mälestusi küsitakse ikkagi, et inimesed on siiski ausad siis pole ka vist midagi imestada, kui te oma ühele luuletuskogule panite, pealkirjaks lüüriline miilits ja 13 huligaansuste. Jah, selline on teisel luuletuskogu pealkirjaga lüüriline miilits, ma arvan, et sellest saab igaüks aru, aga mikspärast kaldeisoligaansest seda ma ei ütle. Seltsimees Järvet on praegu valmis lugema ühte luuletust sellest kogust pealkirja all seltsimehelikkus. Ma arvan, et seltsimehed teos pole otsest või kaudset tahtlust, samuti pole kahtlust, et isa ilmlõpmata karjuda ikka ettevaatust ja ettevaatust. Kolleegi võiks öelda nöökis saatus toib inimest hukesis mõist. Eksida mõistagi mõista. Kuid kes meist ei eksi? Mis puutub sellesse, et ta kedagi peksis, siis kes julgeb väita, et ise tappa saada, on parem. Ja on juhtunud ka varem, et seltsimees jõi. Seepärast öeldi veel või et ta on alkohoolik, sest mis loeb mõni poolik? Puna ninane, advokaat oli löögivalmis ja tragi mees pula nina sees, süüdistatu all tuul, mõnust, Kraulus jännagises. Laguda isegi nentis, tegi ta purjuspäi kära, kuid ei tohi jutelt ramentisi pärast tappa ära. Varem olid tal samuti nii väikesed patud, et teda Key vallandatud. Juba seltsimees patudki lunastas noomitust andes. Lättev vaadake kuidas ta punastas, nagu meiegi. Andkem siis andeks. Haškaks soole nüüd juba autori esituses ja kommenteerida pole siin ka vist midagi. Olge kiidetud looduses loksuvad veed. Ooteile on soolas, mul ammugi kõik veed olgu kiidetud, sest veeta ei saa teha. Me ainsat sammugi. Olge kiidetud udu ja kastepiisad oodi, vägevad taandeist, üürata, teieta, mõnigi värside jääks paugupealt lüürata. Olge kiidetud linnade veevärgi veed muuhulgas auga kraanile. Mõnigi supidirektori maja oleks teieta jäänud vaid plaanile. Olge kiidetud veerohke, maa ja ilm. Vett kulub tõepoolest palju. Oo, mõnigi veevedaja stsenarist seal tammutab hiigelnalju. Ja nagu nõuab üldine muud, hüüan minagi auvetevoole, sest ka minu seesamune ood kisub kangesti vete poole. Igast kandist kasulik töö. No see on üks niisugune luuletus, mis on välja mõeldud kõige puhtamal kujul täiesti tellimise peale, aga ma siiski arvan, et see võib tegelikus elus ka nii olla. Sarvprillide ja vestiga papa silus mõnusalt läikivat pead. Ata poiss, et sa teaks neid artiklid, ükski teine ei kirjuta nõnda pikki tindi ninane juntsu, suure huviga tursked lehe pakitakseeris ja väga õndsa näoga konstateerisk. Hea isa, et nimelt sina artiklit palju ja hästi suuri oma klassist ma kindlasti kõige rohkem vii kooli makulatuuri. Ema sai tähtsa kirja. Trükitähed, pitsat ja puha, veel luges valjusti kodanik luha v-l. Teie avaldusele vastata võime, et ka juunis Teie tütre jaoks vabaneb koht lastesõimes. Ema, kodanik, luha, PL paberi võttis ja puha veel. Ja saatis vastuse, lastesõime. Teie vastusele vastate võime, et kasutada teie teeneid hästi, nagu enam ei passi, sest ka juunis mu tütreke lõpetab 10. klassi. Nehatu Neulogismid. No see on, see on ka tõsielust võetud, aga ma olen tegelikult välja naerda seda keelevaidluste sugugi ei tahtnud, aga lihtsalt natukene nalja teha selle arvel ja selle abil minu arvates võis. Kõikidel inimestel oli õigus sellest vaidlusest osa võtta ja vahel sekka võib väsida oma mõtteid avaldada vaidluses et pruukida sobivat kõnetlus. Vormiistik vajab tõhusat keelereformi. Seda taipasid mitmedki targemat meistrit, keda toetasid meened seal Nooned kogu Eestist. Suu loomise käigus pääsesid laidust mehised, sõbrucki, myypydia näidud, Seltsiter, Veliter laia ja lanna semul janai. Näete, kui tore ritta neid panna. Sina saatana maid, nõnda viljad utsitas usinalt loomulik paist. Leiti, et patt oleks eristada abielus ja vallalist naist sest selline vahe on kodanlik pahe, mis lihtsale naisele liialt teeb liiga seda arvasid vanapiigad. Lõpuks haarati härjal sarvist ja abielus, naise tarvis leiti värvikas sülonüümi. Audi. Kapoksis loeb ringi kohtunik kaheksa üheksa out. Inimene oma olemuselt on juba ükskord naeruhimuline, kuid tahes-tahtmata ikkagi vähelist saame naerda. Ja kelle süü see siis nüüd on, kas puuduvad tekstid või heliloojad, on laisad kirjutama et lustakaid, lugusid ja satiiripalu kuidagi vähevõitu. Helilooja Valter Ojakäär? Noh, kui nüüd nii heliloojate tsunftireeglitest kinni pidada, siis peaks muidugi kohe ikka kõigepealt süü luuletajate kaela ajama, see on meil niisugune omamoodi kirjutamata seadused, kui ka laule vähe, siis ikka on põhjus tekstide taga. Enesekriitika ei tee ka viga. Seda peab ka vahetevahel tegema, eks seal ikka ole oma lohakust ka küll nende asjadega, mis siin tänases saates on, nendega oli lugu niimoodi, et siin tuli üks, kolmas jõud vahendajaks, see oli filharmoonia, kes kunagi mulle andis kolm teksti, Rudolf Rimmel sulest. Ja siis mulle tekstid meeldisid. Ma vaatasin, et seal oli see rosin sees, mis peab olema mida tavaliselt ikka ikka heliloojad otsivad. Ja said nad ära tehtud tükk aega nad seisid, kogusid jõudu, lõpuks siis said nad ära lindistatud. Ja siis neljas lugu, mis ka tänases saates on. See tuli raadio vahendusel, nii et see on hea, kui vahetevahel niukseid vahendavaid jõudusid, kes siis aitavad leida üles neid tekste, mida iga kord ise ei leia ja ma loodan, et meil k Rudolf Rimmel iga kujuneb see edaspidine loominguline koostööd niisuguseks, et et ta võib olla ka ise tuleb. Teinekord, kui tal midagi on pakkuma, siis on see nii-öelda mõlemapoolne püüd. Ja eks ta nii olevast kõige õigem. Ma muidugi ei ole nõus ühegi niisuguse mehega, kes ütleb, et meil Eestis satiiri ja huumorit Te ei ole. Seda muide öeldakse üsna sageli Ast ega huumor minu arvates. See ei ole niiviisi, et kohe paned kõva häälega naerma ja naerad, nii et vats vesi silmatuledeks, kõik. Lihtsalt tunned, et autor on kirjutamise aeg muhelenud ja ja siis sa muheled muidugi, ise kaasa lugemise ajal. Võib-olla siin sõltub ka sellest, kuidas keegi nalja mõistab ja kuidas keegi nalja tajub. Ma arvan siiski, et see on üks sool meie elust, ilma milleta meie elu oleks väga mage. Ta on tõepoolest kahe teraga mõõk. Siis kui ta kipub käima nende pihta, kes seisavad meist eemal, siis me naerame hea meelega kaasa. Aga raskem on seda teha siis, kui ta riivab meid endid siin siiski. Peaks igalühel meist olema nii palju, noh, nimetame seda kodaniku tundeksitatise ka siiski kaasa naerda, kui satiir puudutab iseennast, sest tõepoolest puudust, et ta ei ole meist keegi ja satiir peaksid olema niisugune karm abimees, kes aitab meid. Neid puudusi paremini näha. Väga hea, ma kohe katsun nüüd heliloojatest midagi ruttu paberile panna, järgmiseks korraks. Ma püüan siis kaasa naerda, tikritöös oli üks niisugune juhus, et me tahtsime kirjutada Saliatoni ühe tehase ATK ülemast. Ja see muidugi kuulis sellest. Tavaliselt me sellest saladust mingit ei tee ja helistab toimetusse, et kuulge, et te kirjutate meist viljata, nimetasin diaat, tõepoolest kirjutame millest te kirjutate konkreetselt. No me kirjutasime põhiliselt plaagist, teil on ikkagi nii häbematu hulk 30 protsenti praaki ja mis te siis ise mõtlete sellest? Teate, ma annan teid kohtu alla, nui, ma lähen Moskvasse. Ma ei tea, kuhu ta veel lubas minna siis, et et häbematu laimi admist õige endast mõtletajad. Küsisime, et milles siis küsimus on? Ta ütleb, et 30 protsenti, et meil on 50 protsenti praaki, siis natuke mõttes hakkas äkki kõva häälega naerma. Muidugi sellest naljast aru, teinekord juhtub niisuguseid rumalaid nalju, et satud ise naerualuseks, aga muidugi tuleb asjast aru saada. Hea näoga kaasa naerda. Naerame siis kõik kaasa, liisis kolm lugu. Esitavad Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik klaveril Gennadi Bodelski. Esimeseks kadunud poeg. Palun, kas miilits mul kadus laps? Ah mina või mina olen paks. Kuidas teie poolt pole, kuidas? Ehk ehk ütlete vastu, kus kandis mu poiss võiks olla, mis, kuidas, ei tea? Ei tea, umbes halu. Halo. Null üheksa, andke kainestusmaja number. Kadus laps. Pakkust, tops. Kartöörikalt enesegi jaotunappidenes need kaabud ergitas, kummitab minna. Meeli Mildsad. Teie ees seisab mees, kes võib kinni maksta iga tellitud terad. Võin maksta. Ainult yhte ei jaksa. Nägi välk Essouciseks. Endiselt uhke Etnercongitab nailon, rin. Tossas jooni. Ma ei kauple ükskõik mis Hild, ainult nõudke mu naiselt, et rohkem ta armastaks mind. Ja kolmas lugu. Oluline erinevus. Nina ollase habemes. Miilitsaosakonda. Neelas sõnadel posid. Paistis, et jutt läheb hoopiski nurja. Jäi külas vastus, kui. Seltsimees leitnant, ärge tehke kurja. Mina, mina ei ole joodik, mina olen papp. Saate järgmine lehekülg Well kannab otseselt pealkirja, uued lood on uued, võib-olla ei olegi päris täpne, aga ütleme, uuemad lood näiteks varahommikune parabool kasvõi see on tõepoolest üks viimase aja luuletustest, lihtsalt tahtsin teha ühe pildikese ühest kooli lippovast kooli otsist, nimelt mitte lihtsalt kooli lippuvast, vaid nimelt laupäeva hommikul kooli lippuvast kooli, ütlesite laupäeval tunnid varem ära lõppes, tal on väga hea meel selle üle ja ja nii edasi. Jüri Järvet, palun. Päike, kerkiku, punane parapol. Päike mõistagi kerkib igal pool alleel puude varjud käivad kõrgetel karkudel alleel, ravimvormimüts kaenlas, mapp pungil tarkusest. Lippab koolijüts mööda väga kõrgetest akendest. Värskelt värvitud majad. Kui pühade pakeldis paistab päike, kur roosatav parabool. Nurga tagant nähtavale kupsab, kuul tormab vormimüts, nii nagu hilineks kuhugi. Kaval nina on märg, külm tuul puhub puhuti jooksu, gepsutav koolijüts tahaks hüpata kärata. Täna laupäev hoi tunnid lõpevad varakult. Teil on luuletusi Tartu linnast, Tallinnale pole ta nii palju tähelepanu pühendanud. Jah, see on küll õige, et Tallinnas konkreetselt ma ei ole tõepoolest kirjutanud Tartust siiski rohkem isegi rohkem veel kui Viljandist. Kuigi ma Viljandis elasin kauem, kuigi ta mulle palju rohkem meeldib. See Tartu skandaali, mis kohad see sündis tänu sellele, et ma loen pidevalt seda minu arvates väga väärt ajalehte. Edasi on tõepoolest huvitav ja omanäoline leht ja seal on sellest probleemist nendest Tartu staadiumis kohtadest üsna sageli juttu olnud ja kuigi luuletuses on võib-olla õige natuke ülepakutud, siin on tõetera täiesti sees. Eks tartlased sa selle üle kõige paremini otsustada, Tartu enda harimise kohad. Võttes kaenlasse pesupaunu, kõvasti nurisevad tartlased. Ihuharimiskohti ehk saunu Tartus on ammugi napilt. Ja ongi siiski mad, kinnitan sellest nurinas kõik ei klapi, läheb Tartuselt keegi harima, suures enda harimisnäljas saab ta kindlasti harida siis stend ja kui püsivust jätkub ka väljast. Vaat leitsist poolt harimiskohti kerkib varsti või üle kuu, nii et vahi ei imesta. Aila vikerrestoran, kohvik ja muu üks saun olla kah planeeritud. Aga saunast ei olegi lugu kui seestpoolt harimiskohtadest. Tartus mõnel pool peetakse lugu. Aga nüüd järgmised lood. Võib-olla on need epigrammid võib-olla olnud lihtsalt lülinud, nii, palun, vanasti raha mängu eest said kirjustest Moosekandid praegu peamiselt pausidega. Raha teevad tantsu, orgestrandid. Automaatkassa ütle, mis tahad, jääb siiski Konduktori varju, teeb küll tööd ja ei küsi raha, kuid sõitjate peale ei karju. Prantslased, tuntud poeedid, oo jaapani suured poeedid o aafrika võimsad poeedid. Hispaania kuulsad poeedid. Kahjuks originaalsusega ei hiilga teist mitte keegi, nii kirjutavad juba poolteist aastat Tartu noored poeedid. Hädakarje puuris kõrva ausad inimesed appi. Jälle neetud massimõrvar. Laulja ühe laulu tappis. Keegi interpreet oli lõpuni aus ja kõigile teatas, et välja uuris vabaõhukontsertidel aplaus, sõltub sääskedest ja temperatuurist. Näe, mees sipleb vigade küüsis, ükskõik mida teebki ta iganes, sest see mees väga püüdlikult õpib, nagu kästakse teda vigadest. Niisugune vemmalvärsspäev ja meespäev väljas oli maimees, elu oli lai päev. Päike tegi pai, mees 15 päeva sai. Siis üks niisugune kallite sõprade-le pühendatud luuletus Eesti raadiole. Siin Tallinn algab kontsert kevadmuusikast mitmesugusest, nii algas kontsert mitmesugustest aasta läbi kuuldud lugudest. Vastu vaielda pole ehk viisakas. Aga Madisson, et asi nii hull ei oleks, ma ütlen, et targem annab järele. Ja sellest vist ka see vaikusepaus. Ja lõpuks üks niisugune ka lühikene lugu, mille pealkiri öeldi talle, kriitik, ole julgem. Ja kriitik hakkas teritama sulge, siis karjuti. A. Kuidas ta küll julgeb? Värsid oleksid nüüd nagu loetud ja jällegi pisut lauluseltsimees ojakäär. Kuidas luuletus seltsimehelikult stroofid Teie viisistada jäi, selle luuletuse surus mulle pihku Juhan Saar ja ütles ähkides teisele peale nüüd kähkuks laul. Mina vaatasin järele ja vaatasin, et tõepoolest lauluks ta sobib. Ja mispärast ma nii eriti kirjutasin seda laulu, nii kui võib öelda südameverega siis asi on selles, et siin oli juttu alkoholi tarvitamisest, mis mulle arsti käsul on juba üsna pikka aega keelatud. Me teame, et see on mõnikord nii parajuse piirides päris meeldiv tegevus, aga minu arust see tõe terakenemis selles laulus on, sobib kõigile, nii tervetele kui haigetele järsku midagi vastu öelda, aga ega ta haigete inimeste jaoks mõeldud ei olnud. Võib-olla nii, et võib-olla ainult neile haigetele, kes ei oska piiri pidada, sest see on ka haigus. Nii et ka selles mõne realises loos on huumorit ja satiiri iginii tervetele kui haigetele. Esitab Heli Lääts Emil Laansoo ansambli saatel. Olgu see tänase saate lõpetuseks. Miks teha üleliigseid sõnu? Kõik ise saavad harusse? Väik nelk, London mõnus. Meil võlub iga inimene. Ei ole keegi nõnda lapsik. Et au sees oleks meil askeetlik. Võib võt Tamula hell, väikeste siin, mis kurjas sugugi ei tee. Käib. Teener. Tuld. Vaid see on mees, kes pole joodik kes igas olukorras tradiks kes suudab käe ja Rehemaa tee kas siis, kui joodud klaas võikadeks. Kuigi pud lärnil lööma valla ja ülemmääras ajanitaja end võtta, ei, see alla ja ta kainestusmaja ja kadu kainestuspea. Puhusin juttu Rudolf Rimmel iga Rimis järimita. Saatest võtsid osa peale autori näitleja Jüri Järvet ja helilooja Valter. Ojakäärlaule esitasid Heli Lääts, Vello Viisimaa ja Sulev Nõmmik saatsid Gennadi Bodelski ja Emil Laansoo pillimehed.