Tulp vedanud, sest ma olen täna paganama heas tuju. Vaadake mind, ma olen ilus. Inimesed, kes on tulnud kontserdile ja kes arvavad teda tundvat laulutekstide ja laulude põhjal seisavad nagu soolasambad, nähes seda enesekindlust ja väljakutsuvat käitumist. Kas see on tõesti evad Algren? Kui eneseiroonia on see, et mitu korda ühe intervjuu jooksul jõuab ta ainult nimetada poptäheks, siis on Evald olemas. Kui enesekindlus on minna lavale Leonhard Gauchani soojenduslauljana sõnadega, vaadake mind, ma olen ilus. Ja kui võllanali on kirjutada oma sõbranna 30.-ks sünnipäevaks laul refrääniga, tal on mull vann, millesse saab oksendada, siis on tal ka sellised omadused olemas. On huvitav näha, kaugele võib õeluse ja sarkasmiga minna, kui teha seda südamega. Ma pole kunagi arvanud, et minu huumor võib olla mürgine. Sellise nalja puhul, nagu mina teen, peab inimest väga hästi tundma. See on sedasorti huumor, millega mina olen üles kasvanud. Sellepärast võin ma üle piiri minna ilma seda märkamata. Oma ühe sõbranna Helene Benno suutis ta viia lausa hüsteerilise seisukorda väites talle, et Heleene tolleaegne silmarõõm tennises Simonson tuleb Eeva juurde õhtusöögile. Väide tundus usutav, kuna evoli samal päeval käinud lahtisel tenniseturniiril. Sõbranna oli jõudnud peaaegu kogu oma garderoobi selga proovida. Enne kui Eeva teatas talle naerdes, et ta tegi ainult veidi nalja. Ta on loov nagu Bergmann. Nagu karbagi on ta ilus ja nagu Björn pori mängib ta tennist. Ta on ka pikem kui suurem osa inimesi mõnes Londoni bussipeatuses. Kui te olete teda juba korra kuulnud ja näinud, ei unusta teda. See andekas blondiin on olnud osa rootsi muusikast juba 80.-te aastate algusest. Kuigi ta on alles 32 aastane. Publikul ei läinud kaua aega, kui Eva avastas. Pigem vastupidi. Eemal võttis natuke aega, ennem kui ta publikut tundma õppis. Viimased kuus aastat on see olnud hell, õrn ja püsiv suhe. Evad Algren on tõepoolest kõige andekam naissoost esineja Rootsis. Pole sugugi liialdus öelda, et kogu Skandinaavias pole teist nii andekat ja nii tundelist naisartisti kui asi puudutab muusika ja sõnade kirjutamist. Kui minna konkreetseks, siis tema viimast albumit pleekinud blondiini süda müüdi 440000 koopiat Skandinaavias. Ta oli number üks Rootsi müügiedetabelis 13 nädalat ja number kolm pärast kahtekümmend viit nädalat. Singel Ma ei ole sinusse armunud või rootsi keeles, kes süütab tähed, oli number üks, rootsi top 10. 12 nädalat. Sama sageli, kui tema laulutekstid soojusega kuulutavad elurõõmu ja armastust elu vastu, otsivad nad meeleheitlikult vastust elu igavest telemõistatustele ja igatses tröösti ja turvalisuse järele. Seetõttu on mitmed ususektid temaga kontakti otsinud, olles veendunud, et nemad teavad vastuseid tema probleemidele. Aga pole kedagi, kellelt ma oleksin saanud õiged vastused, ütleb Eeva. On vaid inimesed, kes usuvad. Vabadus on suurim väärtus, eriti kui see on hinge ja mõttevabadus. Viimane unetus täidab igat poori. Minu üksindus annab jõudu minu kehale. Kas ma suudan avada kõik uksed minus endas? Kord tuleb aeg, iga inimese jaoks, kui astutakse üks samm teatud suunas. Siin ma nüüd seisan, kohver pakitud, kuid iga hingetõmbega järgmise päeva poole. Hirm minus kasvab. Kas ma suudan minna vastu seista tugevana? Kui igatsus sünnib? Ei surese kunagi. Ja elu läheb oma rada ka ilma minuta, parem juba siis ma valin. Peale viimase plaadi pleekinud blondiini süda tohutut menu otsustas Eeva teha jalgsimatka Nepaalis. Ma olen enne olnud jalgsimatkal põhja täis, aga siis oli suvi päike ja vaid väikesed kingud, millest üle tuli ronida. Nepaalis oli lumi miinuskraadid ja me ronisime mäkke kaheksa tundi päevas. Ta igatses koju koju, poptähe ellu, koju, kõrtsi, sõprade juurde, taksosoojuse ja voodi järele. See oli hirmuäratav. Vahetevahel ma vihkasin kõike, aga nüüd ma ei tahaks, et ma seda teinud poleks. Ma kasvasin kui inimene nende nädalate jooksul. Ma pole kunagi näinud nii palju vaesust peale paari päeva. Nepaalis tunned end liiga läänelik, kuna liiga ülekaalulisena ja liiga soojalt riietatuna, kui kõik käivad ja külmetavad. Ma arvan, et teevad Algren, kes Nepaalist tuli, on teine evad Algren, kes sinna sõitis. Kui kõik on läinud ülesmäge, peab varsti minema allamäge. Välismaalane kutsuks seda tüüpiliselt rootslaslikuks, kuid Eeva ei arva päris nii. See on sama tunne, mis Grammy auhindade ja kuldplaatidega, mida on fantastiliselt hea saada. Aga seejärel sa ei tea päris täpselt, mis nendega peale hakata. See ei ole Justrootslaslik riputada need üles, näitamaks, kui tubli sa oled olnud. Mul on nüüd neid kaheksa ja ma ei tea, mida ma tegema pean. Eva on saanud nii kõrge hinnangu kontserdi publikult, plaadiostjatelt ja Grammy žüriilt. Ning nüüd soovita saada samasugust heakskiitu tavalistelt inimestelt talis, kus ta elab. Olen alati unistanud tulla mõnel õhtul hilja koju ja kuulda mõnda oma plaati kõvasti mängimas kellegi juures kodusel peol. Seni polnud seda kunagi juhtunud. Ju oli minu muusika üksi kuulamise muusika aga nüüd on ka see unistus tegelikkuseks saanud. Vastutaktis tantsivad minu mõtted liiga libedal põrandal. Ei kergemeelsus ega tarkus, juhineid. Minu elu, minu üks elu inimhulk igatseb minu keha. Võitlus käib minule, võida sina mind, võililledest kibuvitstest aasadel tantsin üks tüdruk erilist valssi ringi ja ringi ja ringi kuid alati teel kuhugi.