Järgneva akadeemilise tunni pühendame Franz Schuberti-le. Me eeldame, et te olete temaga vanad tuttavad, sellepärast ei rõhutame, milline on Franz Schuberti koht muusika ajaloos. Võib-olla isegi ei meenuta ainsa sõnaga tema isikut tema ajas. Täna huvitab meid, milline koht on super til meie ajas meis endis. Ja meie all mõtlen eeskätt muusikuid, interpreet, kes oma loomingus on pöördunud Schuberti loomingu poole. Ning isegi sellest me kitsenduse. Teil esinevad kaks intel preeti, kes esitavad Franz Schuberti vähetuntud oopusi need Mati Palm ja Arbo Valdma vestluses viimasega püüamegi avada Schuberti koha meie ajas. Ent kõigepealt kuulame ühte taolist meie jaoks uut laulu. Prometheus. Sel esitab Mati Palm, klaveril saadab teda Tarziin alango. Ma olen kindel, et Schubert ikka sai puutunud kokku mitte viimastel aastatel, vaid kindlasti juba laste muusikakoolis, kuid kas ei ole muusikaga üldse ja autoritega nagu kirjanduseski, et et ükskord hiljem, kui sa ise oled väga palju juba muutunud, võtad ühe hea raamatu uuesti kätte, sa võiks öelda sisuliselt alles siis tema avastad. Noh, see on niimoodi, aga konkretiseerides on asi võib-olla natukene huvitavam, sellepärast et kuni siiamaani mani lisaks võib öelda ei ole nii väga vastane showertit veel sinnamaani, kuhu ma sooviksin ja Schuberti muusikale lähedale jõudmisest räägivad kõik minu ümber, aga mina ise sellest veel nii täiel veendumusel ei ole. Kui nüüd rääkida sellest, et miks see niimoodi on juhtunud, et nagu varem me ei ole näiteks muusika koolisi või konservatooriumi ajal ei märgatud sellist lähedale pääsenud Schuberti muusikale minu poolt, siis võib seda seletada lihtsalt võib-olla tõepoolest sellega, et Schuberti muusikale on omased teatud niisugused omadused, mis nõuavad teatud igatsuse momenti inimese emotsionaalse seisundi ja see igatsuse moment on tekkinud just seoses sellega. Seoses Tallinnast Moskvasse õppima minekuga ja suurenenud niisugune ümbruskonna pinge ja mõtlemispinge soov vabaneda millessegi väga raamistatusse ja lihtsasse. Ja see on kõik Schuberti muusikas olemas ja sellepärast on raske rääkida võib-olla sellest, kuidas pakkudes ja samal ajal ise läbi elades seda muusikat kuidas publikult vastu võetakse. Ja sellepärast ma räägin, et ma see on võib-olla vähem avastanud seda muusikat, kui kuulajad mind koos selle muusikaga viimasel ajal räägitakse, et kogu maailmas toimub praegu varase klassika, samuti varase romantilise muusika renessanss, kas siis võib seda tõlgendada niimodi kogu maailmas, toimub siis pianistide ja interpreetide hulgas keskkonnavahetusi, mis siis nende emotsionaalselt arengut mõjustab. No vahest on asi niimoodi, et ühe või teise muusika renessanss sõltub muidugi nii interpreteerides aga võib-olla suuremal määral nõudmisest, mida publik interpreetide liisida. Kava valikul? Ja publiku nõue niisuguse varase romantilise muusika järele on kindlasti tingitud lihtsalt niisuguse optimaalse keskmise kuulaja ümber toimunud muutustest nimelt veel rohkem kui kahekümnendatel aastatel võib rääkida masin astunud keskkonnas, et ja veelgi rohkem võib-olla niisugusse, surnud pingest, mida inimestevaheline suhtlemine nõuab tunduvalt suurem tuttavat ringkond, tutvuste sõlmimise ja tekkimise võimalused. Kõik see tingib suuremat tähelepanu ja nõuab suuremat tähelepanu. Ja otsustust nüüd, et just varane romantika niisuguseks pääseteeks leitud varase klassika järel, kuna just enne võis märgata varasematel aastatel viiekümnendates 60.-te aastateni võis märgata aktiivset vanamuusikatarbimist siis nüüd on just nagu arengus edasi minna just nimelt varase romantika poole. Küll räägivad muusikateadlased, et varane romantiline muusika oma väärtustelt jääb kaugele maha vanast klassikalisest muusikast. Sellega võib muidugi teatud mõttes nõus olla. Nõus võib-olla just selles mõttes, et muusikateaduslikult ja selle uue poolest, mida muusikas ütles vana klassikaline muusika kõigi muusikalise kompositsiooni elementide arengu seisukohalt on muidugi tunduvalt suurem, aga varase romantika vahendite selekteeritud ja need vahendeid, mida varane romantiline muusika kasutab. Tõsi, need ei ole nii väärtuslikult, aga see, mida öeldakse välja, see on omandanud kaasaegses kontekstis kaasaegse maailmaelu ja olemise kontekstis on omandanud täiesti. Emotsionaalsed seisundid, mida see muusika esile kutsub, ennekõike teatud kokkusulamine, löörikaga rahu, meeleolud, lihtsalt tormid, lihtsalt konsultatsioonid kahe kolme arengusuuna lõikumisel, need kõik on lihtsalt jälgitavad, lihtsalt tunnetatavad, nad ei vaja mingisuguseid niisugusi pimesi tehtud otsustusi ja inimene saab jälgida isegi intuitsiooni sellise muusika tunnetamise ja see kõik on väga vajalik kaasaegsel inimesel muide möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul paralleelselt sellega, et üldse muusika arenes edasi, ma mõtlen just eeskätt kontsertprogrammidesse tekkis vana klassika, see oli siis nagu vana klassika esimehe renessanss ja kas seda ei tinginud mitte romantilise muusika? Kui nii võib öelda, piltlikult spektereta vajas midagi taolist, nüüd kaasaegne muusika on läinud võib-olla selles emotsionaalses spektris veelgi, nagu me armastame, ütleme, võib-olla kuivemaks või, või Teidetumaks varjatumaks, võib-olla siis seesama spekter kaasaegse muusika spec. Tere, Meie kontserdilavadel tingib ka omamoodi just selle vajadus romantilise järele. Siin võiks öelda veel nii palju, et kui ütleme romantilise muusika eriti nisugune hüperromantilises muusikas individualismi vastu oli suunatud just niisugune vana klassikale orientzans. Võib-olla see oli lihtsalt liiga suure vitsaga löödud, staati minema, terve romantiline muusika visati väljaprogrammidest ja astute selle vastu. Seesama ülesanne oli ka tolleaegsel 20.-te 30.-te aastate kaasaegsel muusikal teatud Jaal, mis otseselt seadis oma eesmärgiks siis võitluse salonglikus senti mentalismi. Liialdatud tunnete vastu. Nüüd praegu on niisugune varase romantika, renessanss, see on siis võib-olla niisugune teatud peenem läbi uurimine selle romantilise muusika vaatame nüüd tõepoolest on romantilises muusikas ka oma väärtused ja võib-olla kõige väärtuslikum osa ongi nüüd sellest jälle esile kerkinud just varane romantika. Ja võib öelda tõepoolest, et vananeva andiga rahuldab just seda osa inimesi, nõudmistest, mida kaasaegne muusika ei suuda rahuldada, ennekõike see osa mida kaasaegne muusika oma emotsionaalsete ratsionaalsetest kontseptsioonidest eriti allegristab, on kontsentreeritud suur pinge. See kõik laheneb äkki varases romantilises muusikas mitte paljusõnalisus, eks, aga väga kommenteeritud ja väga, isegi illustatud lihtsustatud ütlemiseks. Ja mis nõuab aega ja isegi seda aega on siis mõnus tajuda, et sul on äkki palju aega kuulata ühte lihtsat mõtet. Võiks öelda veel seda, et kui muusika defineerides räägitakse alati, et muusika on kunstajas siis vot suhtumises aega ja selle organiseerimise on võib-olla kõige olulisem vahe kaasaegsele varasel romantilisel muusikal. Kaasaegne muusikal oma organisatsioonis püüab võimalikult aega mitmekordistada ja teda luua petlikke kujutlusi ajast seoses mitmesuguste muusikaliste elementide harmoonilist kõlalist, dünaamiliste rütmiliste elementidega viia kuulajad segadusse ja jätta hästi tihendatud ja, ja mitmekordistatud aja mulje semis romantilises muusikas. Aja organiseerimise puudutab siis aega, romantilises muusikas eriti valas, romantilises muusikas on organiseeritud olustikust võetud rütmide ja tempod ja liikumise kiiruse järgi ja siin ei mingisuguseid niisuguseid erilisi välja mõelda ei kohta. Ja nüüd tahaksingi öelda, et just varane romantiline muusika oma aja organiseerimisega tähendab olustikust võetud rütmidega, see tähendab niisuguste rütmidega, mis midagi meenutavat näiteks rütmide valsi, rütm, marsi rüütlem, siis tüüpiline varasele romantilise muusikale jahimotiivid, punkteeritud rütmid, igasugused või siis sarve helisid meenutavat heli milledele siis vastavalt prioritiseeritud kaja on juurde pandud. Ja nüüd see muusikaline rütmiline külg muusikas on eriti omane niisugune Subertile ja see räägib sellest kontekstist, mida Schuberti kaunid meloodiad endaga kaasas peavad kandma. Alati. Ja siit võib-olla suvertist alates võime märkida hoopis mingisugust uut lähenemist nendele olustiku rütmidele olustiku rütmidele ja sellele olustiku kontekstile, mis igasuguses muusikas, ükskõik milline see oleks. Muusika erialases kirjanduses kui ka kuul lihtsate kuulajate seas võib kuulda niisuguste muusikaliikide vastandamist. Objektiivne muusika, räägitakse, räägitakse subjektiivsest, muusikast, romantilisest, muusikast, programmilistest, muusikast räägitakse muusikast, mis, mida ta võib sealsamas kohe süzee luua sõnadega seletada peaaegu iga nooti, millega tegeles ka nisugune instruktiivne muusika, kirjandus kolmekümnendatel aastat kirjutatud Šobani, näiteks. Need olustikurütmid ja intonatsiooni, mis nagu esimesel pilgul lihtsustavad selle muusika vastuvõtu ja jätab niisuguse mulje nagu Schuberti enda poolt oleks nagu vähem tööd olnud, ta lihtsalt üldistas seda, mida ta kuulis enda ümber. See ongi siin üks nendest teguritest, mis Schuberti muusika praegu seansile on viinud ja teda niimoodi kuulata laseb, nagu me teda kuulame. Asi on nimelt selles, et romantilisele muusikale omane niisugune subjektiivne ütlemislaar enda valu, enda murede enda rõõmudest rääkimine. Siin seguneb selle niisuguse objektiivsemalt laadi ütlemisega selle kõigi rõõmude kõigi muredest, kõigi valudest rääkimisega, mis, mis juba on aastate vältel sättinud olustiku rütmidesse, olustiku intonatsioonidesse. Ja see niisugune varjatud subjektiivsus või peidetud subjektiivsus, mis on selles muusikas ja mis lubab igal kuulajal kõike seda igas kuulajas puudutatakse nagu ainult õrnalt mööda minnes kõigi emotsioonide algeid. See ongi selle muusika niisugune peamine võlu. Läheme nüüd konkreetselt nende palade juurde, mida sa meile täna mängid. Esiteks Schuberti kuus lendlerit. Mida sa ütleksid? Kahju on, et pianistide arvukas pere väga harva kasutad 200-st Londonis, mis on suppordi poolt kirjutatud, et see saksa tantsust. Kasvõi väikest osa oma repertuaaris, need on palad, mis teinekord koosnevad ainult 16-st aktist ja jääb tunne, nagu nad jätkavad, midagi niisugust, mis, mis on juba õhus ja tõepoolest super, võttiski tolle aja olustikust ja kasutas neid sõprade ringis. Nii tarbemuusikana, kuigi nad oma tähenduselt väärtuselt on praegu täiesti samaväärselt Šobenimas nurkadega. Kuna nad on omamoodi aforismid, siis on huvitav see, et nad ei ole nagunii lõpetatud, vaid nagu, ütleme, kaasaegses muusikas samalaadses Ta koosias volüümi vaid nende lõpetamatust, nagu moodustavad mingisuguse non-stopi mingisuguse meeleolu, liikumise, millele nagu ei saagi muusika lõppedes piiri panna. Ja kuna kõik lendureid peaaegu mingisuguse ühe meeleolu rindiga tegelevad õrn, melanhoolne, sentimentaalne, varjundan kõigel siis on raske piiritleda ja karakter realiseerida ka seda pala eraldi. Nad on loodud erineval ajal ja tsüklis olen ma ühendanud neid meelevaldselt, millega on tegelenud ka kõik teised pianist, kes on lendavaid mängijana klaveripala, Estu roppus, postuumne. See on ka kindlasti väga vähe mängitud pala ja kahjuks kolm postumised, pala on väga vähe mängitud. Antud klaveripala on siis üks kolmest palast, mis leiti pärast Schuberti surma. Selles klaveripalas võib ilmekalt jälgida seda, mida ma enne rääkisin. Just nimelt selle niisuguse objektiivse momendi olustikust võetud rütmide intonatsioonidega, muusika vastandamist subjektiivsemale muusikale. No siin on nimelt niimoodi, et kolm korda läbi pala niisugune parkarooni moodi saatega viis, see on väga lihtne niisugune laulu viis ja ilmselt rahvaviisid töötus mingisugune kusjuures intermetsad, mis nende teemade vahel on antud, üks nendest on vähem jälgitala rütmiga, tähendab niisuguse romantilisel muusikale omase faktuuriga ja ma nimetaksin seda osa just siis sellel subjektiivsema muusika väljendajaks. Teine intermetsa, mis järgneb teisele teema läbiviimisele. Siin võib jälgida tüüpilist tolle aja salongi laulusaadet kus siis ühe armoonia kaetakse läbi terve takti jooksul. Ometi on suvelt suutnud siin kohutavalt harva kasutatava helistikuga luua niisugusse tonaalsel värvingu ja intonatsioonide ringi, mida on raske mitte kaasa tundes jälgida mida sina leiad Schuberti laululoomingu ja klaverimuusika vahel olevat väga sarnast ja leiad sa seal ka midagi väga erinevat. Alati on rääkides Schuberti laululoomingust rõhutatud, et klaveripartiid on omaette niisuguse kunstilise väärtusega, vaatamata oma lihtsusele tolle aja traditsioonide järgimisele nendes kõigis laulude klaveri partiides. On suhet leidnud niisugusi värve, niisuguseid registreid, niisugusi, lähenemisi, faktuurile, mida on isegi väga-väga suure ratsionaalse üldistamistöö tulemusena saavutada raske vokaalpartiide osas. Vokaalpartiide osas on on juba palju räägitud sellest, et need traditsioonid, mis saksa rahvalaul jaa, klassikalisel veini klassikalisel muusikal omased olid, on siin subjektil leidnud väga õnneliku sünteesini.