Kõlas kahehäälne inventsioon C-duur Don koopmani esituses. Õpetaja tööga tegeles Bach kogu oma elu jooksul. Tulemused olid aga mitmesugused. Näiteks Laitsegi Toomas kooli kantorina oli ta kaasaegsete kinnitusel võimetud toime tulema õpilaste distsipliini hoidmisega. Ka ühelt Laitsi raehärralt pärineb pärast helilooja surma laude. Et Bach oli suur muusik, aga vilets kooli õpetaja. Ometi on kõik Toomas kooli puutuv siiski asja üks pool. Nendele õpilastele, kes tulid isiklikult Bachi juurde orelit, klavessiini ja kompositsiooni õppima oli ta tohutu autoriteediga suureks meistriks. Kellele langes osaks au saada välja valitud suure meistri, väheste õpilaste hulka elasid tema majas kui perekonnaliikmed. Õppimine ei seisnenud sugugi ainult meistri käest tundide võtmises. Õppetööks oli õpetaja teoste ümberkirjutamine, teiste õpilaste mängutundide kuulamine, algajate õpetamine, õpetaja abistamine ja teinekord ka asendamine sõnaga kogu Bachi maja elust osavõtmine. Töös õpilastega sündisid Bachil ka selleks tarbeks vajalikud teosed nende hulgas innovatsioonid. Kuulame kahehäälset inversiooni, teetuur. Kümneaastasele pojale Wilhelm Friedemannil kirjutatud noodi liikus leiame klavessiinimängu algtõdede kõrval nagu klahvide paigutus, kaunistuste tabel ja sõrmestuse õpetus esimest korda ka õppeotstarbeks loodud inventsioonid teoste tõelise eesmärgi ja mõtteApach paar aastat hiljem kirjutatud käsikirja eessõnas kus seisab, et see on tõeline juhatus, milles klaverisõpradele ja eriti õpetust ihkavatele selge juhatus antakse kuidas võimalik õppida mitte ainult kahehäälset mängu vaid pikemal edenemisel ka õigesti ja kaunilt ümber käima, kolme võrdväärse häälega. Seejuures mitte ainult tutvuma heade innovatsioonidega, vaid neid korralikult töötlema ja mis peamine, õppima laulmas maneeris mängu ja saama tuttavaks heliloominguga. Niisiis oli teosel ülesandeid mitu üheks tähtsamaks nende hulgas on kindlasti kompositsiooniõpetus. Tutvudes mängimise ja ümberkirjutamise teel invensioonidega omandas õpilane kunsti, kuidas väikesest algideest oskusliku töötlemisega täiuslik kahe või kolmehäälne teos vormida. Kõlab kahele inventsioon, e-tuur. Pealkirjal invensioon võib olla mitu päritolu. 1713. aastal kasutas seda nime oma viiuliteose pealkirjana, itaalia helilooja pumporti. Samas pärineb sõna- inventsioon retoorika ladinakeelsest terminoloogiast ja tähendab leidu avastust või ideed. Teada on, et Bach õppis nooruses Lüneburgi Nikal koolis priimusena ka hoolega retoorikat. Samuti toomas kooli kontorina. Laitsegis lasus tal kohustus õpetada ladina keelt. Tema päranduse hulgas leidus õige mitu kõnekunstiteemalist raamatut. Kõik see viitab erilisele huvile kõnekunsti vastu. Ka oma mitmehäälset teoseid õpetades võrdles Bach erinevaid hääli erinevate persoonidega, kes omavahel ilmekalt vestlevad. Kõlavad kaheäärsed, invensioonid, e-moll ja F-duur. Nii kahe kui kolmehäälselt innovatsioonide tsüklid koosnevad 15-st teosest mis kirjutatud erinevates tol ajal hea külalisteks peetud helistikes. Sealt järgmine samm oli juba hästi tempereeritud klaver, kus Bach esimesena kahtekümmend nelja helistiku kasutab. Invektsioonis f-moll kuuleme kahte äärmiselt väljendusrikkast laulva smaneeris liikuvat häält. Inventsioonis B-duur liiguvad kaks sõbralikku ja rõõmsat erinevat ja seotud 11 täiendavat motiivi. See on kui üks muusikalise lustimängu musterpala. Inflatsioon h-moll on kui Kaplitso mida võib võtta ka väikese fugana. Viimase äsja kõlanud kahehäälse inventsiooni lõppu kirjutab Bach. Nüüd järgnevad 15 sümfooniat. Kolme obligaatse häälega. Sümfooniat käsitleb Bach kui üht mitmehäälset pala. Meile tuntud pealkirja kolmehäälsed inversioonid andis tsüklile eelmise sajandi algul tuntud Bachi biograaf Johan Nicolaus Forkel. Reeglina on samas helistikus kahe ja kolmehäälsed invensioonid omavahel sarnased ja seotud. Erandiks on vaid kolmehäälne inversioon, kes tuur, mis erinevalt kogu ülejäänud Bachi klavessiini loomingust on täiesti homofooneline. Ühesuguse saate peal improviseerid, parema käetoit. Kolmehäälset inversiooni eff mull hüüdsid juba Bachi õpilaseks. Meistrikroonijuveel yks. Siin demonstreerib pahmile kõige kõrgemat ja peenemat Polifoonelist kunsti. Kõige sügavamad ja valulisemat tunded ja mõtted tuuakse välja vaid kolme motiivi pidevalt muutuva omavahelise suhte kaudu. Lüüriliselt ei, leegiline inversioon g-moll rajaneb rohkem homofoonia väljendusvahenditel ja läheneb oma lihtsa ülesehitusega tantsuvormile. Tsükli viimane inversioon H-moll seisab omas Kertzando karakteriga küllalt ligidal kahe häälsele haamal inflatsioonil. Kuigi siin on palju Polifoonilist töötlust, kohtame teoses väga klavessiinipäraseid efektseid arbiitšosid. Kõik saates kõlanud inversioonid esitas Don koopmann.