Kõlas prelüüd Jum partitast number üks p tuur Susanna ruuditškova esituses. Oli aasta 1726. Juba neljandat aastat töötas pahlaitsegi linna muusikadirektori ja Toomas kirikukontorina. Laitsegi päevade alguses tekkinud suur huvi kiriku kantaatide loomise vastu hakkas jahtuma sest oli juba eelnenud kolme aasta jooksul kirjutanud igaks pühapäevaks uue kantaalid. Kuid 40 aastasel meistril polnud trükis ilmunud veel ühtegi instrumentaalteost. Selleks ajaks oli aga enamus tema klavessiini loomingust juba paberil. Noodi trükkimine oli tol ajal väga töömahukas ja kallis ettevõtmine. Noodi gravjueeriaid oli vähe ja nemadki enamjaolt tööga ülem koormatud. Küllaltki palju tuli teha väljaandjal, see on siis heliloojal endal taoliste raskuste üle, Curtis isegi suur François Kuperään, kes ometigi töötas versai õukonnas ja nautis kuninga favoriidi soosingut nagu ühele vastutustundlikule ja materiaalseid riske vältivale perekonna isale kohane hakas Bach oma teoseid välja andma ühekaupa mille kohta leiame tõendust ka 1726. aasta esimese novembri aitsegi Postilehes kus iganädalases uudiste rubriigis seisab. Klaveriarmastajatele antakse teada, et Anhalt kütteni kapellmeister ja Laitsegi muusikadirektor härra Johann Sebastian Bach kavatseb kirjastada oopuse klaveri süüte. Ta alustas esimese partii taga, millele kuni oopuse valmimiseni saavad lisanduma järgmised. Samas antakse teada, et autor on ühtlasi ikka oma teoseid kirjastajaks. Oma trükis ilmunud esiklapsega avanes Bachi võimalus truu alamlikust ja austust üles näidata oma endisele suveräänile Anhalt kütoni püstile Leopoldile kelle abikaasa paar kuud enne teose ilmumist oli ilmale toonud prints Emmanuel. Ludewigi. Püstile on pühendatud ülistav ja ohtrasõnaline luuletus, mida ma siiski tsiteerima ei hakkaks, kuna luuletaja Bach heliloojale ilmselt suurelt alla jääb. Mitme aasta vältel kirjastas Bach ühekaupa kuus partiidat kuni 1731. aastal nad korraga välja andis tiitli all klaviir üübung, oopus, üks, mis sisaldab lüüde alle, maantee ja teisi kalandseid tantse. Oopuse number on nii väike sellepärast et tol ajal numerdati ainult trükis ilmunud instrumentaalteoseid. Tiitliga klavirvibung jätkapach oma eelkäija Johan Kuunov poolt alustatud traditsiooni kes 40 aastat varem kaks samanimelist kogu välja andis. SÕNA klaviir sisaldas endas kõiki klahvpill. Niisiis üheaegselt orelit, klavessiini ja klavikordi. Hüübungiga, mis eesti keeles tähendab harjutust ei mõeldud kitsalt tehnilist etüüdi. Ülbung on väljend, mis hõlmab endas nii tehnilist kui vaimset harjutamist ja täiustamist. Itaaliakeelset nimetust partita kasutasid süütide pealkirjana juba mitmed Bachi eelkäijad Saksamaal. Nii on ka partiitasid sarnaselt inglise ja prantsuse süütidele saksa süütideks nimetatud. Ometi on partiidadel Saksamaaga sama vähe pistmist kui inglise süütidel. Inglismaaga ühendab neid kogumikke omavahel aga tõik, et sarnaselt inglise süütidele algavad gabartiitad suurtele lüüdidega. Millised, tõsi küll, on igaüks erinevas stiilis erineva karakteriga ja kannavad erinevaid nimetusi nagu prelüüd, Jum sümfoonia, fantaasia over tüür, preambul ja Tokaata. Kohe kuuldele tuleb Tokaada, kuuendast partikast e-moll. Kujutad endast improvisatsioonilist Tokaata lõikudega raamitud fuhat. Mängib Hans tisler. Partiitad on Bachi süüdi kunsti suurimad saavutused. Samas võib neid lugeda gabarok süüdi kõrgpunktiks üldse. Pärast Bachi ei kirjutata selles vormis enam midagi arvestatavat. Järgmised ajastu proovile vastu pidanud tsüüdid pärinevad alles romandikute sulest. Näiteks Edvard Griegi peer köitis viit. Bach aga võtab partiidades kokku kõik, mis süüdi vormis üldse loodud. Nii nagu te lüüdid, ei allu ühele mustrile ka tantsud kõikale, maadid, kurandid ja nõnda edasi on igas partikas antud oma ainukordsel kordumatut kujul. Tantsud on kaugenenud oma algsest funktsioonist tugevasti stiliseeritud ning muutunud tantsulise liikumisega. Karakterpalaks. Kuuleme kuranti partiidast e-moll. Tantsu pealkirjadega osade kõrval esineb lai valik erinevate pealkirjadega palasid nagu äär rondo Scertso, Pullesta ja Kablitso äär, partiitast number kuus, e-moll omab Filmsed Ghoti karakterit ja tema suured meloodia hüpped on Bachi muusikas ainukordsed. Järgnev Sarabanud on kõige pateetilisem ja rikkalike mate kaunistustega Bachi poolt kirjutatud hulgast. Tema valulisele väljendusele ei ole sara pandide hulgas võrdset. Partiidades kasutab Bach mitu korda menu oti ja oti asemel pealkirju, tempodiminuetu ja tempohtiga vôtta. Muutes nad sellega tantsuliikumisega karakterpaladeks. Kuulame tempodiga, võtad e-moll. Kuues partiita ja ka terve oopus leiab oma krooni fuckeeritud riigis mis tavalisest kolmeosalises taktimõõdust erinevalt hoopis neljaosalises on. Riigi teine pool kujutabki endast pea peale keeratud esimest. Kui mängijad ja teoreetikud näevad siin ka konstruktsiooni täiuslikkust meisterlikkust, siis kuulajana kuuleme selles riigis koleerikust. Bachi shiiidi e-moll esitab Hans bisner.