Tänases vestluses tulevad jällegi kõne alla mitmesugused uudised lähemalt ja kaugemalt. Alustagem koha pealt ja puudutagem ennekõike teemat, mis džässihuvilistele kevadtalvel erilist huvi pakub. See on traditsiooniline Tallinna džässifestival, mis tavakohaselt toimub ikka maikuus. Nii ka tänavu. Möödunud kuul oli koos festivali orgkomitee initsiatiivgrupp ja festivali neli kontserti otsustati ära pidada 23.-st 26. maini. Alanud on ka kontaktide loomine võimalike osavõtjatega. Meie vabariigi esindajad selgitab välja eelvoor, mille täpset aega ja kohta pole veel kindlaks määratud. Kava kohaselt peaks igal kontserdil esinema ka üks Eesti NSV kollektiiv. Kusjuures oleks väga meeldiv, kui nende hulka kuuluks ka üks ansambel või orkester väljaspool Tallinnat näiteks Tartust. Sel puhul tahaksin rajooni linnade kollektiividele südamele panna oma jõuvarud korralikult arvele võtta ja eelvoorust osavõtu tõsiselt kaaluda. Tallinna pillimeestele avanes esimene võimalus oma taseme kontrollimiseks ja teistega võrdlemiseks veebruari esimesel laupäeval Tallinna džässiklubis organiseeritud kontserdil kus esines üle ootuste rohkesti orkestreid ja ansambleid kokku tervelt kaheksa. Üht-teist sellest kontserdist õnnestus meil ka helilindile teadvustada ja kuigi siin seal esineb üksikuid puudusi, nagu meie nii kenasti oleme harjunud ütlema tooksin siiski mõnest ansamblist selle ürituse illustreerimiseks. Näiteid. Kontserdi avas üks meie vabariigi rahvakollektiive džässorkester rütm, mis tegutseb Ants Meristo juhatusel. Seekord esineti külima juhita printsiibil neli tükki ette ja lugu lahti. Avapalaks oli rütmika Splanki counteisi repertuaarist. Järgmisena tuli lavale ansambel, keda enamus kuulajaid nägi ja kuulis esmakordselt. See oli Avo Tamme juhatusel tegutsev kvintett, mille koosseisus esinevad järgmised mängijad. Rain Urytam trompet, Rein alango klaver ja viiul, Paul Oja kontrabass, Ants kulgevee trummid ja ansambli juht altsaksofoni. Hoolimata sellest, et tunda oli mõningat ebakindlust ja lõpetamata jäänud muusikalisi mõtteid on see kollektiiv kahtlemata võimeline täiendava meie vabariigi džässi interpretatsiooni. Üldpilti, mis viimastel aastatel pole just hiilanud uute jõudude pealekasvuga. Tooksin mainitud kvintetti esinemisest kaks katkendit väikesteks näideteks kõigepealtkuulajate soleerimas Avo Tamme ja Rain kuri Tamme pala on Avo Tamme Tallin Helsingi. Teisena mängitud Adele TÖÖ laulus näitas eelmises palas klaverit mänginud vein alangu, ent ka viiuldajana viiul ongi tema põhiinstrument. Ja oligi üsna huvitav jälgida, missuguses laadis noor solistide džässis suhteliselt harva rakendatavat pilli siis kasutada. Näised džässviiuldajat, vanem põlvkond, Grapelli venooti, Rasmussen, stuff, mis, ja teised rääkis siin vähem kaasa kui näiteks hoonet kuulman, kes altsaksofoni kõrval ka viiulimäng on hakanud harrastama, tõsi küll, üsnagi ebakonventsionaalse viisil. Kontserdi esimeses osas kolmandana esinenud ansambel oli kõigile hästi tuntud tav, kuigi ehk mitte päris selles koosseisus, nagu seekord. See oli Raivo Tammiku Trio, kusjuures bassipartii eest kandis hoolt Aleksander samofalov. Trummi mängis aga Hillar Wont. Tammiku mängu on siginenud rohkem tehnilist liikuvust ja ka jõudu. Kui piltlikult väljendada, siis paistab, et ta on eemaldunud Bill Evansi valdustest ja lähenenud Oscar Petersoni maa-aladele. Kõige enam kõneles sellest trio lõpunumber. Esimese osa lõpul esines ansambel alfa 68 koosseisus Uno Saviauk trompet, Anatoli grivorukov altsaksofon, Hillar ristmets kitarr, Aldo Meristo klaver, Kalju Poljakov kontrabass, Aivo Prätz trummid. Siin kohtasime mitut üsna tublit improvisaatorit, kuid kas oli ansambel veel nii-öelda sissemängimata või segas mõni muu põhjus, aga üldmulje jäi oodatust tagasihoidlikumaks. Meeldivad hetked vaheldusid kohati nagu sihitud otsingutega. Sama võis täheldada muide rea teistegi sel õhtul kuuldud ansamblite mängus. Alfa 68 oli esitamiseks valinud kolm huvitavat meeleolukat teemat, millest näitena kuulake rahvaviisi. Meil aia ääres tänaval töötlust. Viimasel festivalil esines esmakordselt suure auditooriumi ees Tõnu Naissoo Trio. Kolmandal veebruaril toimunud kontserdil kuulsime Tõnu Naissoo olnud koos Jüri Plisniku ja Heino tandrega kolme pala millest kaks oli noore muusiku omaloominguks. Kui varematel aastatel oli meie džässpianistide järelkasvu peamiseks huviobjektiks Bill Evansi Oscar Petersoni mäng siis Tõnu Naissoo juures oli tunda mõjutusi tunduvalt hilisemast ajast. Võib-olla kõige selgemini, ehkki Ann Johnsonilt ja Kiishvetilt, mis siis ikka mõlemat on, mida õppida? Kuulake näitena katkendit Tõnu Naissoo palast rong tee 222. Edasi esines veel ansambel, titak, kellel taga, meie lindil pole ainsatki näidet üldiselt korraliku mängu juures ja ise ansambel siiski vahest kõnealuse kontserdi vähem meeldejäänute hulka. Ansambli diktak rütmirühm koosseisus Tiit Kicken kitarr, Urmas Rebane kontrabass ja Georgi scarichin trummid moodustas põhja ka Rein Rannapi esinemisele. Rein Rannap on Tallinna muusikakeskkooli seitsmenda klassi õpilane ja oli oma 14 eluaastaga kõnealuse kontserdi noorimaks esinejaks tõendades oma tubli esinemisega, aga seda, et ta ei vajagi nii nappide kogemuste puhul loomulikuna eeldatavat leebemat ja andestavamat suhtumist. Kahjuks ei leidnud lindile jäädvustamist tema paremini õnnestunud palad. Kuid ka sellest, mida on võimalik näitena tuua, nähtub, et noorel pianistina head improvisaator, vaistu ja vajalikku tehnilist valmisolekut. Katkend on pärit Rein Rannapi puravikupluusist. Käesoleva aasta esimese džässkontserdi lõpetas ansambel kevadkoosseisus Ahto Veermäe kitarr, Avo Joala flööti, altsaksofon Reinsammet, klaver, Ülo Ots kontrabass ja Lembit Himma trummid. See on hästi tuntud stabiilne ansambel ja seetõttu piirdume siinkohal vaid väikese näitega Avo Joala flöödimängust, mida on vähem kuuldud. Nii palju siis Tallinna džässklubi poolt organiseeritud käesoleva aasta esimesest jazz kontserdist, mis toimus kolmandal veebruaril noorsoo kultuuripalees. Nüüd aga mõni sõna ühes hiljuti Saksa demokraatlikus vabariigis ilmunud raamatust, mis arvatavasti ka meie kauplustesse müügile jõuab. See on teo Leemani pluus, trabor, mille eessõna on kirjutanud Martin Luther King, USA neegrite autoriteetsemaid juhte nende võitluses rassilise diskrimineerimise vastu. Selles lühikeses eessõnas loeme järgmisi mõtteid. Pole imekspandav, et džässmuusikud on nii palju korda saatnud Ameerika neegrite püüdlustes seesmise liitumise poole ammu enne seda, kui kaasaegsetesse instid ja õpetlased kirjutasid rasside võrdsusest kui probleemist meie palju rassilises maailmas pöördusid muusikud oma juurte poole, et seda jaotada, mis neid seesmiselt mõjustas. See muusika on andnud palju jõudu meie vabastus liikumisele Ameerika Ühendriikides. Ta on meid tugevdanud oma võimsate rütmidega, kui me julgust kaotama hakkasime. Ta on meelerahu andnud oma rikaste harmooniatega, kui meie vaim hakkas väsima. Teoleeman annab oma raamatus põhjaliku ülevaate pluusi ajaloost, illustreerida seda rikkaliku pildimaterjaliga ligi 100 fotoga vokaalse instrumentaalse pluusi viljeletest. Samuti on ära toodud suur hulk pluusi tekste, mis avavad ukse sellesse mure ja viletsuse. Maailma, milles bluusilaul on sündinud. Tooksin näiteks ühe vapustava maid protestilaule, mida tunneb džässmuusika ajalugu. See on Billy Holiday sügavalt traagilise tõlgitsuse kaudu juba 30 aastat tagasi üldtuntuks saanud kummaline puuvili mille tekst kõlab vabas tõlkes järgmiselt. Lõunamaa puud kannavad. Kummalisi vilju verilehtedel ja veri juurtel mustad kehad kõiguvad lõunatuules paplipuudel ripuvad kummalised viljad. Kalance lõunamaa pastanaalsel stseenid puldist silmade viltused, suund, magnoolia lõhn, nii värske ja magus siis äkki põleva liha lehk. Siin on puuvili varestele nokkida, vihmale korjata, tuulele imeda, päikesele majandada ja puudele pillata. See on kummaline ja kibe vili. Möödunud aasta lõpul suri Ohios 78 aasta vanusena John Mills, kolmekümnendatel aastatel esile kerkinud vokaalansambli Mills Brothers liige. Tegelikult alustas selles ansamblis tegutsemist neli venda. 1936. aastal suri aga kõige vanem vend ja tema asemele tuli ansamblisse isa, äsja surnud John Mills. 21 aastat laulis ansambel selles koosseisus isa ja kolm poega. Kuni 1957. aastal pidi lahkuma ka isa, olles gangreeni tagajärjel kaotanud ühe jala. Edaspidi ansambel tegutsema. Triona on aga viimasel ajal kadunud teadmatusse. Meenutagem seda ansamblit Shelton drugsi populaarse lauluga. Kunagi. Tänase vestluse viimase punktina peatugem ühel suurel džässorkestrile, mis möödunud aastal üllatuslikult suuri laineid lõi. Seon Padyridži orkester, padi Rich, kes möödunud suvel sai 50 aastaseks, oli svingmuusikaperioodi meisterlikku maid trummimängijaid. Tema vanemad olid rändteatri näitlejad ja nii sattus ta lavale juba poolteiseaastaselt. Kuueaastaselt oli ta laval juba oma soolonumbriga 11 aastased taga asutas oma esimese orkestri padi Rich mängis panniberigani Aadi Shoo Tomi toorsi, peni kaaterja Harrigeemse orkestrites. Hiljem tegutses ka lauljana stepptantsijana ja konfereerijana. Seitsmel korral on ta tulnud esikohale suurte ajakirjade populaarsuse küsitlustel. Praeguse orkestri asutas ta peaaegu tervikuna noortest mängijatest, kusjuures tema kaugem eesmärk on võita Tšassile tagasi vähemalt osagi ameerika noorest kuulajaskonnast. Praegu on biitmuusika sajaprotsendilise mõju all. Huvitava paradoksina on paljud noored möödunud aastal avastanud enda jaoks uue tähe fantastilise trummimängija Padyridži, keda nende vanemad teavad juba üle kolme aastakümne. Oma orkestri repertuaari Padyridž võtnud palju biitmuusika, lööknumbreid ja samasuguse kallakuga seadeid populaar Nendest paladest. Selle kõrval aga mängib taga erakordselt dünaamilist mainstream džässi mis oleks nagu ammu möödunud svingmuusikat taaselustamise katseks. Kuulake kõigepealt Boono pala, piid kestab edasi šoti Rogersi seades, mis maksab lõivu biitmuusikaga harjunud maitsele. Laulab käshjevitš Padivitši 12 aastane tütar, kellele see on esimeseks avalikuks esinemiseks, mida meiega tajume. Teiseks kuulake katkendid petise Mairsija sööbeli palast sarve signaali räägi, millele üsnagi tulises ving organisatsiooni on loonud pil hoolman. Kahe nädala pärast vestleme möödunud aasta populaarsematest jazzmuusikutest. Seniks aga head jälle kuulamist.