Ütle mulle, kas sa tead, mis asi on see sõjakirvemaasse kaevamine? See on siis, kui tuleb rahu. Ja siis, kui indiaanlased ära lepivad ja siis hakkavad rahupiipu popsutama, eks ole. Ja need on toredad lood, need indiaanlaste lood. Aga kuidas saaks niiviisi, et sõdu üldse ei olekski indiaanlaste pealikud aina popsiksidki rahupiipu, mis sa arvad, mis selleks vaja peaks olema? Rahu, sõprust, vaat õiguse sõprust ongi selleks vaja. Sõprust punanahkade, suguharude ja tänapäeval nüüd kõigi maailma maade rahvaste vahel. Aga mis on üldse sõprus ja ütle, kas sul on sõpru? On loe üles oma sõbrast. Tiina Marili Margus Markjatelu. Näete, kuulajat ka teie, igaüks võita niiviisi üles lugeda hulga hulga oma häid sõpru keda üldse valitakse sõbraks. Selliseid, kes on head sõbrad ja juba niimoodi läbi proovitud ja Ahah, nii et igatahes ei, ei saju valitagi. Õigus, vana rahvatarkus ütleb ka, et õige sõber kaalub enam kui kuld, mida see tähendab? Et üks sõber on kõige parem ka päraga sõber ja pikki eluks ajaks Kas sa tead ka mõnda vanarahva tarkus sõpruse kohta? Üks vana sõber on parem kui kaks uut sõpra eskarasnis. Sellepärast et uued pole veel läbi katsunud, saidki ja kas nad on head sõbrad või halvad, aga vana on juba selline hea sõber ja. Päris kindel ja kes sõpru tahab saada, peab ise sõbralik olema, sest sõprus võidab sõprust ja usaldus, usaldus, Need, kõik oleneb ka sinust endast, eks ole. Need on tarkusel, mida meie vanaisad vanaemad palju põlvesid, tagasi elus tähele panid ja nüüd nimetatakse neid nende ütlemisi vanasõnadeks. Kas teie klassis Andres käivad ringi niisugused väikesed albumid, salmikud, kuhu vastastikku kirjutatakse sisse neidsamu tarku vanasõnu käivad? No mis sina sinna oled sisse kirjutanud ka? Ei mäleta sest neid on nii palju ja igalühel kirjutatakse midagi. Aga ütle mulle, kas see on sõprus, kui pinginaaber müksab sind kontrolltööaegu ja võimekuselt sina teda, et ole hea mees ja näita mulle. Ei ole, ei ole, võiks see sõprus ei ole siis öeldaksegi, et sõpra tuntakse õnnetuses või hädaohus. Kontrolltöö ajal ei tohi üldse teisi pealt vaadata. Miks üldse meil koolis on, niimoodi, et ühele reale antakse üksteisele reale teine tee. Ahhaa siis ei saagi vaadata. Aga muidugi asja mõte on ju selles, et sa teed ainult oma sõbrale halba, kui sa näitad talle, sest siis järgmises kontrolltööst on veel rumalam, järgmisel korral veel rumalam ja ongi õnnetus käes. Öeldakse nii, et sellega sa teed oma sõbrale karuteene. Sest karu on juba kord niisugune suur ja heatahtlik mõmm loomamuinasjuttudest kes ei ole küll kuigi tark ja kelle rebane kavalusega ülelöök, nii nagu hundigi. Kas sa tead seda lugu, kui rebane meelitas hundi jääaugust kala püüdma? Millega see lõppes? Hundisaba kelmus kinni, hunt oli rumal ja rebane kaval, aga kas rebane võiks sõbraks, võiks olla? Ei võiks, kindlasti ei või, sest sõber peab olema, missugune ta peab olema aus austavale. Tuleb aeg ja laste sõprusest saab suurte inimeste sõprus. Ütle, kas sa tahaksid kosmoselaeva juhtida, tahaksid, aga sa ei kardaks? Ei. Noh, aga ikkagi nii kaugel kodust ja emast ja isast missis. See, mida me praegu kuuleme, see ongi maailma esimese naiskosmonaudi vanem nimede Reško vahel kui ta kihutas oma laevaga 30000 kilomeetrise tunnikiirusega ümber meie maakera ja saatis sealt tervituse kõigile rahvastele. Kajakal Tšaikal nagu lennu ajal raadio teel sidet pidades kutsuti tütar, kellele ta jutustab nii nagu ennevanasti emad, muinasjutte jutustasid lugu oma kosmoselennust. Ja tütar ei oskagi imestada. Tema meelest on alati nii imelambilood, kus vaibad lendavad, palju imelisem kui see, et kosmoses lennatakse. Siis ta küsib, et emaga seal üleval igav ei hakka kui seal on nii vaikne, ei ühtki häält ja kui ei ole kaasas ühtki sõpra, kellega juttu ajada. Nii nagu teie Tõnuga koolidel räägite. Mis juttu te ajate? Tänuga kahekesi. Mõtleme kuidas saaks endale uusi automudeleid? Uusi automudeleid muudkui fantaseerite, siis kuhu te tahaksite siis sõita, kui teil oleksid need uued automudelid? Igale poole? Kogu maailma tahaks läbi käia? Eks ole, hästi põnev oleks vaadata, kuidas teistel maadel lapsed elavad ja jah, aga me hakkasime rääkima ju kosmonautidest, kuidas nemad üksinda seal üleval lendavad ja sõpradest mõtlevad. Ja nad välja Therese ütlebki siis tütrele, et kui teadet sõbrad on sind teele saatnud ja sõbrad ootavad sind tagasi siis ei ole igav lennul ka mis tahes kaugete tähtedeni. Ja sinuga on ju seesama lugu, et kui sa lähed kevadel maale, siis alguses on seal hästi hea. Aga siis sa juba hakkad oma koolisõpru tagasi igatsema, eks ole. Ja aga mul on malka oma sõbrad jälle. Jah, ja kui neid sõpru ei oleks, siis ei tahakski maal olla. Sõpron igal pool elus tarvis ja sõber annab julgust ka raskusi võita ja raskustest üle saada. Sa tead seda laulu väikesest trummi. Ja vaata kui palju niisuguseid väikesi, aga vapraid poissi on läinud lahingusse. Kodumaist, sest nad on oma kodumaad armastanud. Kui vana sa oled? 14. Mis mis saadate, siis oled harilik kaardiväe ratsaväe soldat. Luikad pole lubatud, mis pole lubatud, liiga näoloneid. Jõukigi ei võeta, aga näe mind, jälle võeti. Meeldis sulle see film, polgu pojast tared. Julge poiss oli ja vaata, kui palju sõpru oli sellel väiksel polgu pojal pärast ja kõik vanad sõjamehed olid tema sõbrad. Pärast sai katkenud surnu ja siis ta seal sai tema pagunid endale. Jah, aga ta oli väärt kapteni paguneid pisarat. Oli ta oli ka niisugune tubli nagu tõeline sõjamees. Nii et see pikkus ei tähenda midagi. Mees peab olema, eks ole. Ja. Sõide õpime, mina sinu isa käsitseda. Voorovlaste. Ütle, keda sina armastad? Isa, ema ja kodumaad, sellest ei saa arugi, kuidas, kuidas neid armastama hakkad. Et alguses armastavad isa ja ema lihtsalt sellepärast, et nad on sulle kuidagi kõige lähedasemad inimesed maailmas, eks ole. Nad aitavad sind kõiges toimetamistes ja õhtul tuleb isa töölt ja võtab su põlve peale. Mäletad sa veel seda? Sa oled nüüd juba suur, aga sina ei taha temalt palve peale. Aga põlve peal hopatades räägitakse lastele toredaid toredaid lugusid. Niisuguseid, mida kirjanik Ernst särgava, kes nüüd ammu surnud on, aga kes minule kooli õpetajaks on olnud, kirja pani kuul. Armsa oli, on mulle need õhtud millalgi isa meele ennemuistseid juurte puhul meid sülle kotis põlvedele sõidutas. Ärjabeli lõi, hüppardas ja mängitas, anname seal olid naal poosis, Isamaaelulugusid, kõiksugused imelikudesse, igapäevasest juurdumuses, huntidest, karudest, rebasest ja tarkadest, lindudest heas ja halvas, vennas ise saagivaid saagides ise raiuvaist kirveid tuulest ja tormist ning 1000-st muust asjast. Kuulasime siis vene hinge kinni pidades. Ime juhtumegi, panime inimesi loomale tarkus imeks ja küsisime isa käest, aga kuidas sain loomad rääkinud, nad ei oska ju kõnelda. Ei saa, vastas naljadest. Vanasti oli kõik teisiti, siis olid kivid pehmel ja linnud rääkisid ja vesi põles. Meie jõulud. Isaga laulis, siis oli, siis oli Elland vennal siis oli kallid, kaimukesed oli asju imelisi. Koerad, kõntsi, härjad, Auksid, koerad kõndisid Kaplissa härjale, Auksid Aavikusse. Lammas läks laudile munele. Kanal olid kaksiktallekesel lehmalauku täkukene. Toa sööd tulbas sängi sambaks, kaevukook oli katma vennad. Järved, jooksi, jõed põlesid, kerilauad keetsid veenda, vokid vorste, veeretasid lehmi sarvist, lüpseti. Siga läks tööle. Mõõk oli röörla, kassid kandsid kannuks väila liblika pea reli lumine kitš läks kylla vooliga, lambad laia aamidega konnaga kolmila koor milla Riia linna viina viima. Isa ja ema on esimesed sõbrad, Neist õpitakse selgeks, emakeel ja hakatakse seda armastama. Ja eks see ongi nii, et emakeel on igale lapsele kõige ilusam ja kõige kallim keel. Sest emakeel on esivanemate pärandust, mida kingitakse põlvest põlve ikka uutele lastele. Ja iga põlvkond annab sellele keelele natukene ka oma nägu ammustel aegadel öelda näiteks tagasi kargamise vägi, ütle, mida see tähendab? Seda ei oska ütelda, eks ole. Aga siis ei olnud veel sõna vedru ja kujunutusena vedru siis enese, öelge, et seal tagasi kargamise vägi, nii nagu ühelt tagasi, eks ole naljakas ja aga siis tuli sõna õhulaev siis lennuk ja nüüd tiirutavad ümber meie maa. Kuidas neid nimetataksegi, kosmoselaev, kosmoselaevad ja tehiskaaslased ja Sputnikuks on neid nimetatud ja näed, kui palju uusi sõnu. Aga mida tähendab see, et õps andis mata Kont tagasi? Õpetaja matemaatika kontrolltööd tagasi. Aga kust sa tead, mina ei tea niisuguseid sõnu, ma peaksin sõnaraamatust järele vaatama. Kas teie räägite niiviisi? Aga mis sa arvad, kas on hea ja õige niiviisi rääkida? Miks jäi siis ei olegi eesti keelt? Ja vot niisugused keele uuendamised, mida teie vahel vahetundides teete, need eesti keelt küll ilusamaks ja rikkamaks ei tee. Kuulame, kui ilusasti võib kõlada emakeel, kui seda loeb näiteks näitleja kui loeb mõnda ilusat luuletust. Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud maa. Sull laulan ma mu ülem õnn, mu õitsev eestimaa Su valu südames mul keeb su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb mu isamaa. Mu isamaa on minu arm, ei, teda ei jäta maa ja peaks 100 surmamaa seepärast surema. Kas laimab võõra kadedus sas siiski elad südames? Mu isamaa? Selleks, et nüüd ema ja isa järel kodumaad armastama õppida on vaja juba natukene rohkem ringi rännata. Näha tema ilusaid metsi ja põlde või käia kiviselt Saaremaal, kus ainult lisavisa töö annab põllult leiva ja leivakõrvast. Või näiteks ronida suure munamäe torni ja vaadata sealt päiksepaistelise ilmaga. Kuidas silmapiirini laiuvad mäe kuplid ja metsatukad ja lugemata hulk järvesilmi. Aga kus sa oled käinud Eestimaal? Ega ma suurt käinud polegi, olen käinud Viljandis ja Tartus. No Pärnus ka noh, aga need on ju küll juba toredad kohad, kus Viljandi meeldis meeldinud. Käisime paadiga sõitmas ja ja siis seal rippsilla peal. Ja, aga kas sa sellest vanast lossist sellest kindlusest ei mäleta midagi, mis me vaatasime? See oli kõik vanad eestlaste katted. Vanad eestlased olid selle ehitanud, aga kes oli neid sundinud seda ehitama? Ristirüütlid. Eks ole, vaata, kui raske on rahva elu olnud, kui palju sajandeid pidid nad võitlema ja võõrast orjust kannatama ja enne kui see ilus maa ja silus järgus peal on nii tore suvel paadiga sõita enne kui see nende omaks on saanud. Niiviisi ongi, et igal lapsel on oma kodumaa ja kõik need kodumaad ühtekokku ongi terve meie maakera. Aga kas sa tead, mitut nahavärvi on inimesi? Oled sa kuulnud, et näiteks need lapsed on pääääris mustad? Ja hindud on punakad, aga Indias elavad kollaka nahavärviga? Need on sellised lillakasmustad. Aga kas see värv tähendaks midagi nendega ka hästi tore näiteks mängida ja rahvastepalli nendega mängida ja, aga sa tead, et neegripoisid on nii osavad, et teie küll Tõnuga nendele vastu ei saaks. Sest nemad on harjunud puude otsas ronima ja kiiresti valetasid, valetasid jooksma ja nii et sa pead, palju trei malliteedi oskavad? No palli püüda oskavat küll, sest ma mõtlen, nad oskavad kookospähkleid, püüde pähkleid ülevalt, puu otsast alla pilluvad. Eks ole, rahvivad hästi osavad kindlasti olema. Mis sa mõtled, kui huvitav oleks võõraste maade lastele kirjavahetuses olla? Ainult ma ei tunne nende keeli, sellepärast ma seal nende tähti Kaidule, nende tähti. Ahhaa noh, aga sa õpid võõraid keeli pidi inglise keelt vene keelega, saad selle kirjavahetuse olla kõigi Nõukogude Liidu lastega. Sakslastega saksa keelt näiteks inglise keelt oskavad ka jälle väga paljud lapsed. Inglise keelt tasuks küll õppida, siis. Inglise keele keerima võin hakata varsti juba soomepoistele kirjutama. Käed on mul juba kõik, selg. Vanlilt toolil hingelfoolil lill lindil, seal on neil neil laen Lillingel kännillingemm. No näed, kui vahva ja nüüd, kui need indiaani poisid kuuleksid seda laulu ja kui nemad laulaksid oma keeles sulle vastu, siis olekski üks tore sõpruse laulupidu. Ja maakera on nagu kõigi inimeste kodu. Kosmonaudid ütlevad, et meie maakera on väga ilus ja et öösel on seal kõrgel taevalaotuses mitmesaja kilomeetri kõrgusel hästi näha kõigi linnade tuled ja kujutlenud. Iga tule silmadega istub mõni sinusugune väike poiss või tüdruk ja õpib järgmise päeva kooli ülesandeid. Aga selleks, et sina ja teie kõik, kes te meie juttu täna kuulate et te võiksite rahulikult õppida, mida selleks ongi vaja sõprust inimeste vahel.