Olen Kärt Johanson ja loen katkendi Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad. Viimasel vana-aastapäeval saadeti ning teistele ajalehti ära tooma. Seal vaatasime koos Mairega jälle vanaaegseid moelehti ja sõime leiba kõrvitsamoosiga. Lõpuks peale juuli mitmekordset meelde tuletamist, hakkasin koju minema. Lähenesin kodule suurt ringi tehes hoopis teisest küljest jääd lutsides ja vitsarooga tee äärtesse viisnurki joonistades. Sünged taevast hoidsid üleval veel ainult lumised kuuseladvad. See ähvardas iga hetk kaela langeda. Välja kraavi äärde kolme tee ristile jõudes vaatasin igaks juhuks ringi ja kui kusagil kedagi näha polnud, kukutasin ennast sillalt lumme. Püherdasin natuke hanges ning hakkasin siis ägedalt silla allakäiku kaapima. Lumi tuiskas üle pea ja kõrvetas kindapärade ning palitu käiste vahelt sisse tungides käär andmeid. Kaapisin seni, kuni vajusin käpuli auku sillaalusesse koopasse. Seda ma just ootasin, kuid ehmatasin ikkagi. Silla all ei olnud lumekübetki, seal läikis tume kraavi. Jääruumi oli seal just nii palju, et mina võisin jääd mööda käpakile käia. Päevavalgus jõudis koopasse läbi minu kraabitud augu, kuid seda kumas tuhnida triipudena laestki korpas kuuselattide vahelt. Üldiselt aga valitses siin hall hämarik. Ajasin sissepääsu ettevaatlikult lund täis ja olin nüüd elusalt silla alla maetud. Maa pealt kadunud. Heitsin selili maha ja vaatasin silda altpoolt. Kõik latid paistsid olevat ühe jämedused, neid kandsid kaks tala, praod olid lund täis. Kuulda ei olnud ühtegi häält peale nende tasaste sahinate krõbinat, mida ma ise liigutades tegin. Tundsin, kuidas jää külmus aegamööda, isegi läbi paksu mütsi pealuuni tungis. Heitsin käed laiali, sirutasin jalad pikalt välja ja nõudsin endalt mõttes ägedalt. Kas saab juba? See iseäralik jõupingutus, mis nüüd kohe järgnema pidi, meelitas peitu pugema ja varju otsima. See maitses mulle nagu salaja söödud hambapasta ja seda nagu hambapastadki pidi ikka jälle uuesti ahmima. Pingutus ise seisis selles, et ennast segi aetud klotsidest õieti kokku panna, nii et pilt välja tuleks. Silmaterade tagune hauavaikus ja pimedus ärkas hakas kohisema. Tundus, nagu oleksid seal nikel kapslitega kellad läikides välkudes käima hakanud. Silmad olid siin ainult tüliks, need võisid väga kergesti jääda pidama mõnele nähtaval oleval asjale, oma vildininadele või laest rippuvatele kuuse, koore ribadele. Siis oleksid suure vaevaga kokku pandud, klotsid kohe laiali läinud. Seda ma juba teadsin ja sellepärast ka silmad kinni pigistasin. Nüüd tuli ennast hästi, kokkuvõttes mõtelda mõne inimese nime peale ja siis võttis see nimi minu kukla ja otsaesise vahelises palavas mustas ruumis omale kuju. Ütlesin mõttes Anton. Ja nägingi kohe võhivõõrast Antonid selga vastu maja nurka toetamas. Kaval nägu ees ja hall Clazz tükiga pluus seljas. Järgmisena tuli meelde nimi Tiiu. Tiiu seisis vaga näoga keset tuba traksidega põll ees ja käed ripakile. Lokkis peaga Linda läks üle jää, pani jalga jala ette ja kilkas. Anne istus kõrgel toolil mossis nägu ees, punane kleit seljas, mustad sukad jalas ja kõigutas jalgu. Ants naeris põrinal, temast ma muud teada ei saanudki. Miina oli hallija tõsine. Lusika moodi. Sellest mängust ei rääkinud ma kellelegi. Jälgisin teisi ja murdsin pead selle üle, mis võiks olla nende saladus, millest nemad kunagi ei räägi. Selles sillaaluses koopas, jää ja lumekalki riiki oma hingeõhuga soojendades tundsin tumedat hirmu loomaliku ähmast kartust kuidagi kaotsi minna. Keerasin ennast kõhuli, toetasin lõua vastu jäädia, jäin üksisilmi vahtima Sõmerat lund oma näo ees. Tahtsin tungivalt teada, kas lumi, jää ja kõik muu, mis mind ümbritseb, ka siis mind samamoodi huvitab, kui ma Suuronen see hirmuga segatud uudishimu, hoog oma tuleviku vastu väga ebamäärane, kuid ängistav ja vaistlik kartus murde-eas kaotsi minna, keskpäraseks inimeseks, murduda oma haldjariigist ja marssalikepike, sest terveks eluks silma jääda sähvatab ehk igast lapsest korra läbi. Seda sähvatust summutatakse eneses kisa ja kära, jonni ja kannidega. Näen praegugi seda halli hangunud talvepäeva. Aastate tagant paistab see olevat kokku tõmbunud ja tihenenud ning meenutab härmatanud magnet rauda. Ma tean, et see kraav, kus ma lebasin, on veel praegugi olemas kuid ümberkaudsete heinamaade asemel on seal nüüd võsa. Juuli on surnud. Liisu on surnud, kott eemaldunud, surnud vanaema on surnud. Lehikon tapamajja viidud, Punikkon tapamajja viidud, tähiclex hädala peal lõhki. Tuksi murdis hunt Tommy pandi magama. Ometi saabub tühermaadele ja võsadessegi suvi. Pilved rändavad ja päike paistab, ajapilti pööratakse ning igal elaval tuleb sellest tahes-tahtmata midagi muuta. Halvema või parema poole. Lebasin vanale kaardile märgitud jõe läheduses lumekoopas. Seesama maakaart ise vedeles kokku muretult tagatoas lauasahtlis. Olin sellele juba kallale pääsenud ja sinna vildakat kriipsudega oma nimes esinevaid tähti kritseldanud. Tundsin läbi palitu jää külmust, olin tardunud ja tõsine. Kõik, mida ma tundsin, oli ebamäärane sõnades väljendamatu. Korraga tuli mulle meelde, et on vana-aasta õhtu ja et ma olen juba väga kaua kodunt ära olnud. Äkki on isa vahepeal koju tulnud, võib-olla on isegi kuuseehted juba karbist välja võetud, liha ahju pandud, aga mind ei olegi. Tõusin silmapilk üles, kaapisin lume kiiruga laiali ja kargasin koopast välja.