Olen Kalev Kudu ja loen Jaan Oksa oratooriumi kannatamine. Igavesest ajast igavesti, sugu otsib oma lunastuse lugu, vaevleb pääsemiseks olemise seest upub, pühitsesime oma teiste eest, kuidas koormat veavad karjaloomi inimesteks, viies ennast juues ennast süües, kõik nad teavad, kuidas viimisele mured umbses teedes vihates ja naerdes valetades needes oma töödes laulma peavad, mõjut öödes teadvad julge kandku oma otsast teise risti, kummardu kõverdagu, tõstku nõrka püsti. Liigu kannatuse veri lagedale mäele, halastagu minnes pesemata pääle nõnda oma käiku, ühte lugu teadku päikse lunastuse sugu, vaatad üles, mis annad talle, kuidas tasud oma kangemalle pisara või kangekaelselt silma lahti jätad terve tunde ilma või sa tahad lihtsalt salata, teine tahtis enne alata. Ta mine ammu lehkab pisar. Palve, armun rammu, lootus halve, mine vaata jälle mõõda madu oles segane ja laula Elukadu. Lase lunastaja tühja kõrbes hüüda, pesta kruusiaugul sinu süüda, lase vale kiired otsalt langeda, võitsid unustatud, kuskil Anguda lasega sünnitada sa jumalat, sa jumalata, halb on lugu ilma toega, raske anda ainust poega, aga sõna suur siis pandiks pandi, see on mees, ta juba anti ammu rahutuma seemnena, mis on õnnistud, käib üle maa, kaks kord kolme päeva töö vahetavad päev ja päev ja ja nüüd on päästmisel juv. Tõstes olemise särki, näen antud elumärki, lääne pudenevad üle ilmamaa vabaduses plikat vaimuga seadus, uus, sest enne küljest antiluu ja kokku käima panti, siin on jumalate kvintessents, sinna vajub kõige dekadentsi käsk käsuandjate geenius. Ainult mõõtevaade ilmub nii ja uus hallikale janus, surra, suudeta, elu huvitu, on keeldud puudeta narriksa või kangelaseks, saad abielu rikku, armastad emast ennast, taevas pole üleval, ainult jumalad on temal seal. Miks ta kuradiga kokku sai, miks ta andis dissõi, elab siiski Homerose pime tundmusest, ta tunneb, hingeime, tunneb eluverest tumepunase, tunneb oma päästja oma lunase preestrit seal, kus ohvri härjad ümber karja, sõrmed märjad, ümber pühitsema, pesuvee üle tallatava elude. Et kurjad, terve himuneja, ahne Orda ootab vaikselt saagi korda, ootab läbipaistva noore templi muusa taevast antud valget, niisket, puusa, taevast antud teenistuse korraks, see on ohvriks kaitseks mõrraks kui pintsel, kui värvid, kui kunstitöö nii puhas, tundlik on ohvrite kui õlid, suled ja ehtiks, nyyd ei olla Vi andjal ei ohvritel süüd õlg lahtiselt midagi, unistab rind ja poos, särk roosa, need kutsuvad siin see paljas, et uksetest taevalik tiib Surt plikade, une ja mõistuse viib Sult plikade lunastab, vaevlevad ööd. Et tumedad mõtted ja umbset vööd. Templi naise valge särgi all inspiratsioon on saadaval taevas, torni mööda tulevad läbi õhu noored jumalad läbi kuu nad kulutanud tee läbi säravate tähtede üleöö siis pilvi tab hämarikus tasa, nutab ja nutab. Kurdab eksinud lapse hing, õhk on külm ja võõras ring ekib nõrgalt. Ingel, vaene minu uss on rinnalaine, minu petja tules, pilgud, patu hoiaks silmapilgud. Minu eksitus, et ma teda tahtsin lunastada. Inimese poja mured, hooled teevad, ajajärgud, loovad, vooled valmistavad laadi päeva rajade pääle nime andvad kurja mõistele ja hääle saatvad nurja viivad läbi algavad viigilehe häbi. Tütred inimese laste seast võtvad osa loomamiste hääst saavad osa kolmest vaevast eluhimust põrgust taevast murtud eliinse joon, Aabee tan, tuttav Kolgatate tee, tan teravtõuge raagus pärg, enneaegse olemise mõte, märg, sündiv sügisene diootud maa, see on algus, see on kõige A B on pilgud, viimne leek põiki ära andev tee. Põõsas põleb, ei põle iha, sula imbub sees eluhimu ei ta mustub, kustub lõõmu ees liha, veri, sugu, viha, teritatud kired maas, laheduste kutsu viha, rind on kinni nagu baas, värske rasv, rasked viinad, rasked isud vere all jooblux tegemise piinad, elu, põlgus, karikal fööniksi, iga huvi lendab üles lõppenud suvi õiepunga kevadise usu töö lõpus olemise valus loovamistel, vägev alus roomamiste kõverrada. Valmimiste keedee pada kaldalt tiiki kaldub häda, kannatuste rumalus, päike veres jumalus jooned eetri puhtad tiivad aurus ülesse. Mind viivad. Jum vägev himuga, tuleb läbi kaljumaa, astub mööda viimsest hauast risti alt ja kirstulauast risti läbi, hingab ennast preestri häbi rahva pääle, õnnis oldi sigidustega, oldaks õnnis sigidusteta. Odav resultaadi, äärmine poent, see on viimane siin elule suu anud, see viimane mu lunastuse pant rahvarohkelt pühal üle tänava viskab ennast harjalt templi, näitleja heidab gladiaator kuulus üle tee ülejälge, tehke vihmaaegse vee, sadab sopp, pas sadab vastu maad inglit abiks saata, kas sa saad rahva veri, kiimaluse skeem kuningale pikka otsa teeb jumalad ei tohi Ikata ega ülempreestrit lükata. Puhtad lapsed, unenägu, luuletused, nende sees, hommikune süüta vagu otsal lilled silmades, värsked riided kaenlas, roosa põõsas põlemata maas, rinnad, reied mõttes poos puutumata. Rammus aasingel tuleb Eeva üksi, naine telgis kikitseb. Mees on templis Päivi pik. Ihal liha Ligitseb, anna alla, lase valla. Pilgud löövad, puutub tiib liival, hullab paljas kala, aeleb, kaeleb kõrbe viib. Püüa inimesi, püüa templivarest valmis, saan, lase aga pärlid müüa, ohvriks, osta, viigi, Laan. Tormid mastis, Linetes meri ümber aetud, lillevaas roosid tules, õitsel verihimu värisedes maas, jalad paljad, astun ligi, kübar kõrval liiva all, kasuke eemal, tume sigi, upub õudsel karjamaal pitsad paljas, uhke kaljujanu piinab isamaad võtta kepp ka valju elava veesoone, saad jumal käskis, jumal tegi, karikatel puudus tilk kuhja langemise tegi kutsumise silmapilk. Mägedel on kõrge iha mõtlemistele, uued raad, 40 päeva pühaotsal oma iselaad, keelud, käsud, Kivileivad, isu tõuseb veel. Inimeste piirideivad. Jumal, pilves eel. Küll sa omal õhtul istute üpris taguses Kadariku puies kustud kooke ja lähker ees. Ja haava peal õli vala nii küllalt nagu preester saab küll ennast unustades salaka, päiksevalgus lokkab ja põlve vastu värin hullab seitse kurja vaimu sees ja tuksub, kallab, tuli, möllab ta uimasena jalge ees ta pääle halastajaid, et läheks koju rahuga ning et see hing ei nõnda loida, et laine väsiks rahuga ja kalla kokku kuldset kruusid ja valkjas manna pooleks tee üle ääreahneid, suusid, elusalvist kinni löö, kas rõõmustab siis patusugu plas kergelt kannad nende rind su armastuseks ilma lugu. Las ta suureks ütleb sind, su nimi ütleb kõik, et hoida ja kõigele valitse sa valimata võtta, hoida ja loomaväljal talitse. Ma tahan ainult õnnistada seal luua ühe pääle teist, ma tahan ainult pühitseda, sigitada naist, vest. Uus jumal tuli tasa, ilma tasa tiksus taevas maa, ta lasi maha naise silma, elas kaua teadmata, elas kaua üksi rahus, kui enne sündimise ilm, sest kõigest tundmata ja lahus, kui põhjamägi kõrgel külm, kuid kurat, viskas kõrgelt leeki, siis rahuilmast ära sõi, kui surust sisse verist tääki dantali vaeva maha lõi. Eks tuksatus ei olnud laine jumertsa mõistvad taltsuta, eks vaevlev ei ole naine ja tema pärast päike sa ta päralt, ingel, sinu mürri, su viiruk, kerge nagu õhk, su kuld, sinu hauakiri, su kasemetsavaigulehk, et olgu võlgu elu antud ja muidu suudelusi siis tõugu ilma alus pandud jalgatud mu eluviis, suvaim Se kires rahvast võidku Su nägu paistku otse pääl Ta imelikku ilmet toitku ja hoidku oma looma seal.