Olen Helen Hansberg ja loen katkendi Käbi Laretei mälestustest minevikku, heli. Meeleolu professor Werneri juurest klaveritundidest tulles vaheldus reeglipäraselt ja ajas mind segadusse. Ühel nädalal lahkusin ma kavaleri Katonil nuttu tagasi hoides ja olin valmis õpingud sinnapaika jätma. Et nädal aega hiljem rõõmsalt täis hindu kiirustada. Koju vähimagi kahtluseta, et muusika on kogu mu elu. Olid need tundemuutused sõltuvuses sellest, et ma pärast ebaõnnestunud klaveritundi sundisin ennast harjutama. Hoolsamalt oli see nii, et kui mul läks hästi, andsin ma järele laiskuse ja lohakuse üle. Järele mõeldes leidsin, et põhjus polnud selles. Mulle tundus, et midagi on viltu õpetuses endas. Juba alguses panin ma tähele sellel, kui hästi või halvasti maga mängisin, ei olnud mingit tähtsust. Kunagi ei olnud võimalik ette näha, professori reaktsioonikord tundus rahule jäävat sellega, mida ma ise pidasin ebaõnnestunuks. Et järgmises tunnis täpselt sellest samast kohast kinni hakata, ilma et oleksime sammugi paigalt nihkunud, ilma et oleks aru saanudki, mida temalt õieti nõudis. Põhjus ei saanud olla ka selles, et ma alguses ei osanud rootsi keelt. Professor Verner rääkis minuga saksa keeles kurgu hääldusega, mis oli tingitud tema Lõuna-Rootsi murdest. Ta oli kunagi õppinud Saksamaal ja klaveri kõrval. Seinal oli Artušnabeli foto, kes oli olnud tema õpetaja. Mu närvid olid alati pingule, kui ma sisenesin suurde massiivsete raamidega kaarakendega majja. Külma kivi lõhkhallis meenutas meie saatkonna maja. Aga kui stuure katton 16 oli seotud turvalisuse tundega, siis siin kutsus seesama lõhn esile ebameeldiva aistingu. Korteri ukse avas vanem daam. Tema seeliku tagant piilus mind väike tüdruk ilmega, mis näis ütlevat. Mina kuulun siia, aga sina mitte. Mind juhatati väikesesse salongi. Ajal, mil ma ootasin, kuni professor eelmise õpilasega valmis sai, sisendas salong mulle samasugust tunnet nagu hambaarsti ooteruum. Niisamasugusel ennast piisaval moel teritasid kõrvu, et püüda kinni kõrvaltoast kostavaid helisid. Läbi summutava seina oli kuulda professori monolooge fraase muusikapalast, mida pidevalt katkestasid vahelehüüded pinevate pauside ajal, mis professori manitsuskõnedele järgnesid. Ootasin vastust, mida mitte kunagi ei tulnud. Mõnikord oli kuulda nuuskamist ja isegi nuuksatusi. Kahtlemata. Siin ootas hambapuurimine ilma tuimestus eta puuriga otse närvi. Täpselt nagu hambaarsti juures läks ka siin alati ajastule ja ootamine tundus lõpmatuna. Lõpuks vaibusid viimased võbisevalt Pramsi intermetsahelid. Ja uks avanes. Pea õlgade vahele tõmmatud, hiilis minust mööda teismeeas poiss ja suursuguse žestiga juhatas professor Werner mind suurde hubasesse tuppa mis oli täismaale ehtsaid vaipa. Siifid Werner nägi oma tihedate hallide juustega hea välja silmad puhmaskulmude all olid pärani lisandid talle üllatunud või imestava ilme. Ta oli viiekümnendates eluaastates ja tal olid kiired, pisut järsud liigutused. Sama äkilisus oli ka tema rääkimisviisis. Sõnad nagu komistasid üksteise otsa, takerdusid vaikuseks ja tekitasid pausi, mil ta väljakutsuvalt mulle otsa vaatas. Poolel liigutusel harkisjalu seisma jääda, nagu näitleja aplausi ootel. Oma intuitsiooni abil püüdsin tabada õiget näoilmet ja sobivatel kohtadel. Astusin pehmedaini tiibklaveri taha. Igal klaveril on oma iseloomulik lõhn. Ja professor Werneri klaveri lõhnab mulle praeguseni mällu sööbinud Elevandiluumööbli polituurija tolmusegune lõhn muutumatult patriarhaalse maailmast, kus perekond on kogunenud suletud uste taha lõunalaua äärde. Kui ma olin noodid noodipuldile asetanud klaveritoolile istunud, haihtus ühe hetkega kogu see kodanliku turvalisuse tunne. Käed läksid külmaks ja sõrmeotsad olid justkui jääpurikad ise teadmata, mida käed tegid. Mängisin ette Bachi inglise süüdi, otsekui lahendanuksin algebraülesannet. Järgneva Schumanni pala. Varumne esitus tundus olevat nimega igati kooskõlas. Pramsirobsoodias, millega polnud kodus olnud kunagi mingeid probleeme, põrkasin ma samasuguse nähtamatu barjääri vastu, mis mulle eelmiste palade mängimist olid takistanud. Härmooniseerida, hoiatas professor Verner. Veel enne, kui ma klaveriklahve puudutadagi olin jõudnud armoniseerida harmoniseerida, jätkas ta selle sõna saatel surustaminud ettepoole ühtaegu nii tagant piisutades. Kuulge takistades. Ta kordas seda võidutsema häälega. Lihtsus kustunud, pöidlad mu abaluude vahele ja surus mingi järjest ebaloomulik omasse poosi. Kunime vaid suurivaevu suutsin toolil püsida, armooniseerida müristas mu õpetaja ja ma püüdsin meeleheitlikult ninapidi klahvides keskenduda sellele arusaamatule mõistele. Proovisin erinevaid lööke, kordasin supi läbi mängitud lõike, lootsin õnneliku juhuse läbi saavutada seda, mida professor Werner minult nõudis. Sõrmeotsad pasundavad professor otseselt fanfaari laes rippuvate kroonlühtrid poole ja surus mind veel tüki maad ettepoole sõrmeotsad, pööra tähelepanu sõrmeotstele ja ära unusta harmoniseerida. Püüdsin kõigest väest oma mõtet sõrmeotstele koondada, mis polnud sugugi kerge ja samaaegselt loomuliku mängupoosi taastuda. Mul tuli pähe sõna Fingerspitsengest süül väljend, mida mamma sageli kasutas kasvatuslikel eesmärgil. See tähendas vist mingit peenetundeliselt, mida delikaatsete institutsioonides taheti õpetada. Ka see väljend oli ja jäi segaseks ja kui midagi sellesarnast nõutiga keset hoogsat praamsi rapsoodiat ei sobinud see kokku minu ettekujutusega palast. Äkitselt kadus mu selg rõhunud surve ja võidukas hääl teatas, et kõik on korras. Korras süüdis professor Verner. Tore. Ärge ainult kiirustage. Kunagi ei tohi kiirustada, harmoniseerida, harmoniseerida. Mida ma siis nüüd on teisiti teinud? Korras, korras, kordas professor põrisev r-iga. Ja ma jätkasin mängu, nagu olin seda teinud kogu aeg. Aga nüüd oli ta käe minu õlgadelt ära võtnud ja juhtus midagi kummalist. Kogutoetus oli ühe korraga ära kadunud. Survel vastu selg oli olnud hüpnootiline mõju, samal ajal kui katkematu sõnadevool oli moodustanud häälegolissi, mille taga võis ennast turvalisemalt tunda. Korraga oli eraldatav iga toon ja ma tundsin ennast alasti mahajäetud saamatuna. Aga miski tõendas, et ma otsekui mingi taevaliku impulsi ajel olin hakanud harmoniseerima ja see niga nautima sõrme otstelt oli saavutatud. Ilma et ma seda isegi oleksin teadnud.