Tere olen Eduard Salmistu ja loen Tarmo Tederi loo iseloomustus hüppeks. Tütar pelgab mind, ei julgemuga tantsida. Kardab, et mada tulle viskan. Pärast esimest hüpet plahvatab vana mees kõrvuni keema. Just lõpetas mu sõimamise. Kas sa natuke mõtled ka ise vana mees, aga selliseid poisikesetükke, kes siidsetest välja kisub ja tombuga jändama hakkab? Kui kukun? Loomulikult ei kukkuma. Kõik on ette arvestatud. See pisuke mee, kuidas viis kõhus loksuvad liitrit lubavad sekundi jagu ikka, mõtlen. Analüüsida pole midagi. Sest idee ammu küps ootab pimedas kehas oma tegelikkust hüppeks. Koondis on kood mahe, Žiguliga tõstab julgust ja jõudu kütusena sisemootoris. Kena äikesejärgne kesa nätske kivide roigasteta, lillelinegi Pole mõtteski tütrega hüpata. Tahaks taga vaid kiired põlgad keerutada. Sest naise ka seda ei saa. Miski siin ilmas ei häiri mind rohkem, kui ta puukingad. Need vaid sängi ja peldiku vahele kõlbavadki. Aga ma armastan teda hoolimata sellest, et ta mulle tihti sama tark tundub, kui ta kaunes, king mis sageli mus viha kihvatab. Jaanituli pole kõrge, noolib ehk sillani. Mis viga, siidpea ees läbi panna? Muidugi, kukerpalliga maandudes olen sarnaselt hüpanud kümneid ehk sadugi kordi. Aga läbi tule alles, esimest raksu. Keegi juheid, andsimuga, juuksed ja habe pole raasugi kõrbenud. Kohe panen teise sööstuga viis kuus madalate jooksusammu äratõuge, käed ette, pea rinnale ja üle turja ja röögatus jälle kandadele. Kra. Vana mees tõmbleb juba vähem. Ilmselt veendub milleski, topib liha vardasse, lakub sõrmi ja nokitseb pudeli kallal. Ise ei hüppaks ta iial. Põlegu või talunaised siblivad ümber võileibade. Memmel pole midagi ütelda, raputab vaid pead. Sibulat, Kaavi. No aga mis te mõtlete? Mul on üks staar, sõber, kes igatseb kõrgelt kaljult alla hüpata rannikule või merre et kogeda, mis tunne on kukkuda. Vahel küsin, et miks mitte mastist või majakast. Tunne tuleks üürikese pikem. Ei, vastab ta kindlalt. Ainult kaljult. Ta ei ole sugugi hull, küll aga tihotist. Lapsepõlves kalmistul, kastaneid küünitades, kukkusta poolt, pea ees läbi paruni hauaaia. Odajas raudvarb läbi hajule. Visa vaim aga jäi. Igaühel on oma saatus ja õnn. Üks peab miljonist erinema, elu pole armee. Õnnetus varitseb salakavalalt, leiab sind kust tahes. Kui kord valitud oled. Joomaseid ja hulljulgeid hoiab jumal. Tegelikult olen ma arg, mitte Justossigi, aga kartlik kindlasti. Elust enamuse kaine ja tasane, väldin konflikte. Püüan inimestele meeldida võõrastele eriti. Tahtmatult pugedagi. Lähedasega solva, ütlen sihilikult halvasti sest sageli on igav ka labaselt võib lihtsalt pinget tõsta. Et miski ikka säriseks, kui armastust häbenen. Vahel olen enda pärast ahastuses. Tunnistan enese alaväärsust, kuid mitte teistele. Materialism ja asjade arvestus, mind ülene enela, harva mürgittonenud meelepete keemiaga. Liigsöömist, Johjelda. Kaldun suguelu äärmisse. Raibet meeldib nosida esteetilist voo plaat või pooltoorest seapead. Varastan vähe ja suisa ei valeta. Fantaseerin ja liialdan. Elu sunnib kavaldama tühja-tähja Kalaveerima. Ei, ei, ega jaa. Igavese asjus olen aus nõnda, kuidas süda ütleb, tunda igatsen üleilmset tarkust ja armastust, pean tähtsamaiks. Üksi neid palju ei kasvata. Naistetütardega hoiana vean, siis ei lasta mindki kõrgemast lahti. Vaimud, mind kisuvad üles ja alla hinge rebides. Jeesust vihkan ja võtan teinekord hardusega rindu, kuis kunagi. Esimene võiduajamisest inimeste ja ilmaga. Alandlikkus ja puhtad tunded igritsevad südames. Teistele seda habrast pesa ei näita. Aarded on ilmataaga all, teab veel kõvasti endki otsima ja võsast suure tee peale saama. Higistades, ragistades, vaimule halastamata. Tõest pean lugu. Aga vanker veereb aeglaselt koormakorjamise aeg sest tühjalt ei sõida ja sõnnikut ei kogu vähe üldse valida ja kohe ei näe seda oma aega veel on. Kuigi üksainus elu mul, olgu neid ümbersünde hüppeid palju tahes, ilm üleni jääb samaks. Kogu olemine ei muutu. See üks.