Tere, mina olen Ülle Lichtfeldt ja mina loen teile, mari, saadi loo, kuidas tädi metsa eksis. Tädi eksis meie suvila juures metsa ligikaudu kolm aastat enne minu ema surma. Mul on meeles, et ema elas veel ühe aasta pärast seda, kui ta silmas veresoon lõhkes. Tädi jälle olevat ära eksinud kaks aastat enne seda sündmust. Niimoodi ta ise kinnitab. Mina õieti ei tea, palju tal siis vanust oli? Mõned aastat oma emast vanem on, aga ega see ei olegi tähtis. Minu mäletamist mööda on tädi ikka olnud ühtmoodi ümmargune ja uudishimulik nagu need väikesed loomad, suslikud, kes tagajalgadel oma uru ukseesisel püsti seisavad järgselt ringi vahivad. Uudishimu poolest on tädi üsna nagu minu ema. Ainult et emal oli see teistlaadi. Tädi huvitavad igasugused inimesed ja nende juhtumised. Ema jälle kogus kõiksugu maarohtusid, keetis neist teesid ja proovis neid enda peal. Eks inimesed ole ka vahel kardetavad, aga maarohud on nähtavasti ohtlikumad, sest tädi elab mul tänini, aga ema surmast saab nüüd juba seitse aastat mööda. Ometi tädigi tunnustab mõnda maarohtu nagu nurmenuku ja kogub seda talveks tagavaraks. See peaks olema kaunis süütu rohi, mis ravib köha ja teeb hea une. Nurmenukkusid kasvab palju loopealsel, paar kilomeetrit meie suvilast edasi. Seal nad õitsevad kollaste kobaratena kadakapõõsaste ja kidurate kaskede vahel. Sinna jalutasid Kimu ema ja tädi. Igal hiliskevadel korjasid nurmenukke ja arutasid läbi kõik oma sugulased, sõbrad ning tahavad juba ammu surnud ja veel elavad. Säärane plaan oli neil ka selleks pühapäevaks, kui tädi metsa eksis. Õieti ei pidanud tädi meie metsa üldse metsaks, mis mets on kõik maju täis suurt metsa, tema Cartisega läinud sinna kunagi üksi. Aga siin oli ta küllalt käinud otseteed bussipeatusest meie majani ja tagasi. See on üsna lihtne. Kõigepealt tuleb maanteelt metsa vahele keerata, minna mööda jalgrada asfaldist, ringteeni üle ringtee. Ja siis autojälgi pidi vinka vonka kohe suvila juurde välja. Tädi ütles, et tema olevat kiust niimoodi läinud. Möödunud veel kahest väikesest majakesest, mis paistnud tuttavad just nendest, mis selle tee äärde jäävad. Aga meie maja ei tulnud ja ei tulnudki. Ta jõudnud hoopis mingi kahekorruselise põlenud majani. Tegelikult saab meie tee pealt hõlpsasti eksida, kui ei pane tähele neid esimesi autojälgimise ära, pööravad ja astud natuke maad edasi, keeravad järgmised jäljed just niisamuti metsa vahele ja need viivadki tolle põlenud majani. Nüüd on see küll juba uuesti üles ehitatud. Paar tuttavat majakest jääb aga iga tee äärde. Kõik need väikesed majad siin metsas paistavad tuttavad, sest nad on ühe projekti järgi tehtud mõni küll värvitud kollaseks, teine roheliseks või halliks, aga sassi ajanud sellegipoolest. Tädi uurinud põlenud maja igast kandist. Maja paistnud olevat vana, kahekorruseline suvila helepruuniks värvitud. Nüüd olnud ülemisest korrusest ainult korstna jalge natuke seina püsti. Ma usun, et tädi unustas suure uurimisega isegi ära, et ta on eksinud. Küllap ta mõtles hoopis tarvis minu ema käest järele pärida, mismoodi see maja põlema läks. Kas inimesi ka sisse põles, millal tuletõrje kohale jõudis? Kindlasti oleks meie ema seda kõike teadnud, sest ega nii väikeses kohas iga päev maju põle. Põlenud maja asunud järsu liivase künkaveerel. Tädi polevat tahtnud sealt alla ronida, ta on mägedes turnimiseks pisut liiga priske ja astunud seepärast ettevaatlikult künka serva pidi edasi. Ta möödunud ühest halli karva väikesest suvilast. Surunud end kahe tiheda noore kuuse vahelt läbi, sealt läheb jalgrada ja leidnudki meie õuelt mida minu ema ja isa parajasti tegid või kus olime meie, nende kolm last, seda mina ei tea. Ma ei mäleta sellest pühapäevast küll midagi. Võib-olla olin mina hoopis linnas ja õppisin mõneks eksamiks. Aga võib-olla olin jõudnud õe ja vennaga mere äärde minna. Me katsusime ikka ruttu mere äärde saada, enne kui ema jõudis meile mingeid ülesandeid jagada. Et kas tuleb puid saagida või põrandaid pesta või vään kasvusid pügada või kooki küpsetada. Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. Seepärast võis isa rahulikult töölaua taga istuda, aknast välja vahtida ja sõrmedega lauaplaadi pihta trummeldada. Saaksin mina ka kunagi nii väärikalt ja puutumatult laua taga istuda. Aga mina pole isa, mina olen ema. Ja võib-olla jalutas ta seekord hoopis õues, kaabu peas. Tema pani alati kaabu või soni pähe, kui korrakski õue astus. Tal oli pealagi paljas pea võis seepärast kergesti külma saada. Sony oli küll uuem, seda hoidis ta rohkem linnakäikudeks. Tädi olevat emalt riielda saanud, et kuhu ta nii kauaks jäi, pidi ka hommikul tulema, nüüd juba lõuna söödud. Tädi seletanud, kuidas ta metsas eksles läinud ikka õiget teed ja eksinud kohe nii ära kogemata jõudnud põlenud maja juurest siia välja. Ema polevat seda juttu uskunud. Siin ei olevat ühtegi põlenud maja. Nad vaielnud, kuni lõpuks asunud seda maja otsima teineteisel käe alt kinni. Nii käisid nad alati. Küllap nad tahtsid iga hinna eest seda maja üles leida ja otsisid põhjalikult. Tädi oleks võinud siis näidata, et tema saab isegi siinsetest uudistest enne teada. Ema jälle kindlasti ei uskunud, et tema külje all võib tema teadmata maja maha põleda. Kui kaua nad otsisid? Seda mina ei tea, aga majanud polevadki leidnud. Sel ja järgmisel suvel minu teada rohkem mingeid eksitavaid sündmusi ette ei tulnud. Aga ülejärgmisel suvel, kui tädi jälle meid ühel pühapäeval külastas, näinud ta, et emal on silmavalge kõik verd täis valgunud. Siin oli pikne just mõne päeva eest ühe naabermaja põlema pannud. Ema olevat hirmsasti ehmatanud kõvast kärgatusest ja leekidest, mis lahinal üle männitukka tõusid. Eks tal sellest ehmatusest vererõhk tõusiski ja veresoon silmas lõhkes. Tädi ja ema läinud põlenud maja vaatama. See olnud seesama maja, mille juurde tädi kaks aastat tagasi metsas ekseldas välja oli jõudnud. Ema polevat teda uskuda tahtnud. Kuidas sai tädi seda maja kahe aasta eest näha, põlenud peast, kui see ometigi alles paar päeva tagasi põlema läks? Seda tädi seletada ei osanud. Ei oska praegugi, aga just niisamuti oli too maja siis tema silme ees seisnud ülemisest korrusest ainult üks söestunud seina ja korstnajalg püsti. Mina mõtlen vahel sellele, kuidas nad seal põlenud maja ees seisavad. Kõrgete männitüvede vahel väikesed ümmargused ja nõutud.