Tere mina olen Peeter Rästas ja ma loen teile venda, sõelsepa, loo, Varblase rublikust, flirtsust. Flirts oli väikes asitud Sirtsuv särtsu ja hirmus uudishimulik varblase rublik. Igale poole temast jätkus ja kõikjale pidi tema oma nokka toppima. Emalt sai ta ühtepuhku võtta ja muud ei kuulnudki, kui no mis sa peaksid aina rahmeldama. Plirts. Millal sulle küll ükskord mõistus pähe tuleb? Ole ometi nagu teised varblase poisid, küll on sinuga igavene häda. Aga flirtsule mõjusid need manitsused väga lühikeseks ajaks. Tema lihtsalt ei saanud teistmoodi olla, tema pidi hommikust õhtuni rahmeldama ja midagi otsima, mida nimelt, seda ei kujutanud ta enamasti isegi endale päris selgesti ette. Aga ta pigi. Ühel päeval lendas flirts avatud aknast sisse. Aga sisse lendas ta seepärast, et toast kostis imelikku surinat ja urinat. Ja kuidagi ei ole võimalik niisugusel juhul jätta avatud aknast sisse lendamata. Toas nägi Plirts hulka mitmes pikas reas istuvaid naisi. Igaühe ees oli imelik, suriseb ja vurisev riistapuu. Flirtsistus aknalauale ja jäi pea viltu. Ühte temast paari sammu kaugusel olevat sulisatuurima. Lind mõtles Plirts, kui ta mõnda aega oli imelik olevust ja tema tegevust jälginud. Muristab nagu tahaks lendu tõusta. Aga tiibu pole näha. Ju ta sellepärast ei tõusegi. Ja mida ta oma pika ja terava nokaga nii kiiresti nokib? Teri pole ka näha. Igatahes on ta mingi veider lind, see on kindel. Sel silmapilgul jäi võõras lind vait. Tema juures istuv naine tõusis ja läks ära. Vurr oli Plirts kohe võõra linnu kukile särtsus. Mis lind sa oled? Kas suur varblane? Mina olen õmblusmasin, vastas, teine. Pole kuulnud niisugust lindu. Aga mida sa nii kiiresti nokid? Õmblen riiet. Kas see on maitsen? Ja kuidas seda ühes kohas nii palju on, et sa edasi padi? Sellel pole üldsegi maiku ja ta jookseb ise minu juurde, nii et mul pole tarviski edasi hüpata, selgitas õmblusmasin. Ohoo, ütles pirts kadedalt. Vaat kus alles vahva lugu, aga miks see niimoodi Muristada ka lendu ei tõuse? Kas poisid tiivad vigaseks visanud? Mul polegi tiibu, milleks mulle need? Mul on rattad sees ja need virisevad niimoodi, selgitas jälle. Õmblusmasin. Flirts tahtis nüüd edasi pärida, mis asjad need rattad on, kuidas nad tema sisse said ja miks nad seal nurisevad. Aga parajasti siis tuli naine tagasi. Lirts kartis ja vurtsatas aknast välja. Nüüd oli flirt sul mõtlemist. Iga päevaga hakkas ta õmblusmasinat üha enam kadestama. Küll oleks ikka vahva sedaviisi valjusti vuristada ja nokaga nii kiiresti taguda, et maailm silme ees siiru viiruliseks muutuks. Ja riie muudkui aga lendaks ta alt läbi, temaga seisaks ühel kohal paigal ja need salapärased rattata, sees aina vuriseksid. Flirts oli teotahet ja energiat ääreni täis varblase poiss. Ta ei armastanud kaua ega viljatult unistada. Ja tema otsus valmis kiiresti. Kui ei olda õmblusmasin, siis võib selleks saada. Puristada ta oskas ja tänasest päevast peale ta enam ei nokkinud maid õmbles. Õmbles kärbseid, õmbles teri kirsse ja sõstraid alguses püüdistaga riiet õmmelda. Selleks lendas ta nööril kuivavale voodilinale ja hakkas seda nokaga taguma, nii mis jõudis. Aga et riie ise temalt läbi jooksma ei hakanud, vaid üsna rahulikult tuules laperdas ja et tal ka mingisugust maiku polnud. Siis leidis pirts, et hoopis huvitavam ja nokapärasem on sõstraid kirsse õmmelda. Nii ta siis ka tegi. Esialgu ootas ta kirsid, sõstrad ja kärbsed ise tema juurde tuleksid. Aga et need nähtavasti ei kavatsenud niisugust käiku ette võtta, siis tuli pirtsul siiski nende juurde minna. Nõnda möödus rida lõbusaid ja huvitavaid päevi. Õmblusmasin, flirts aina õmbles, vuristas tiibadega elu eest ja tagus nokaga nii kiiresti, et kaelakont kange. Kuni ühel hommikul. Ühel hommikul, kui valge kraega kass Ints oma tavalisel töiselt jalutuskäigult koju pöördus sattus ta läbi aia minnes, iseäralik pole vaatepildile. Madalal sõstraoksal istus sasitud sulgedega varblased Lott väga veidra tegevuse juures. Ta vehkis meeletult tiibadega ja vuristas nagu väike mootor, aga pea käis nii kiiresti üles-alla, et marjakobar oli silmapilguga läbi ja Varbla leil tagust tühja rootsu. Kuni seegi oli sootumaks kadunud. Kassints ja imestunult seda nalja eemalt kaema. Kunagi varem polnud ta midagi selletaolist näinud. See on küll üks nupust nikastanud varblaseklutt arvasinud. Ta ei osanud esialgu sellest veidrast varblasest midagi arvata. Aga veidi aega ta tegevust jälginud hakkasin tasahiljukese ligemale hiilima, endamisi arutades. No ja mis siis, kui on nupust natuke nikastanud? Las olla pealegi. Panen ta nahka. Sest pole kuulda olnud, et väheke veidraid varblasi ei tohi süüa. Või et nad normaalsetest halvemini maitseksid või seedimisele kahju teeksid. Ja pean ma sisust tingimata teistele kastidel seletama, et see hommikul nahka pandud varblane oli natukene napakas. Ja ta hiilis vaikselt ikka lähemale. Flirts oli aga samal ajal nii suures õmblemise tuhinas, et ei märganud midagi. Lehepuru lendas ta ümber. Ints lähenes vaikselt. Flirts õmbles edasi. Ints oli päris lähedal, flirts õmbles täie hooga. Ja siiski oli Plirtsama särtsuva noka teravast otsast kuni viimase sasitud saba suleni, ehtne varblane, aga mitte õmblusmasin. Flirts võis õmmelda, vuristada, unistada ja 100 muud liiki narrusega hakkama saada. Aga see väike valvel olev haldjas, mis istub iga varblase peas, mis vahib välja iga varblase silmanurgast. Seesama oli iga nüüd valvel, nokki keksi, lenda käratse, aga pea ümbrust silmas. Nii et parajasti siis, kui Ints hüppas, nägi teda, õmblusmasin Plertz ja samal hetkel lendas varblase poiss plörts nagu nool oksalt õhku. Ints patsutas põõsasse, jäi pika ninaga ja hiilis pettunult minema. Flirtsaga istus kõrge pirnipuu ladvas ja oli esialgu natuke ehmunud. Ainult esialgu. Üsna peagi hakkas ta ka seda valjemini Sirtsuma Sartsuma. Pärast seda juhtumit jäi flirtsu õmblusmasina vaimustust tublisti vähemaks. Aga Plirts poleks olnud Plirts, kui ta poleks varsti hakanud huvi tundma millegi muu vastu. Ja nõnda ei maksa siis sugugi imestada, et kui linnas hakati ühte tänavat asfalteerima, võis flirtsu ühtepuhku näha sealsamas tööjärje kõrval kuumas tolmus Lõsutamas. Ta soputas tiibu vihtlasend kuuma liivaga ja aina vahtis suuri silmi, kõike ümberringi toimuvat. Tema olemisest võis nõnda aru saada, et ta oleks tahtnud olla näiteks kas mürisev teerull või ka segu vedav ise kallutaja. Ja seda oleks võinud arvata. Aga tegelikult ei meelitanud Plirtsu seekord ei see ega teine. Teemal oli hoopis eriskummaline soov täiesti flirtsu kohane. Tema tahtis olla hoopis asfalt. Jajah, ärge imestage sugugi. Asfalt. Ta treenis proovis, et kuidas välja tuleb, kui ollakse asfalt ei olnud vigagi. Lamamine tuli üsna hästi välja, tiivad ja kael ja saba kõik Losakile ja hästi ligi vastu maad. Just nii nagu peab. Justkui asfalt. Aga vaat selle kõige tähtsam, aga mille pärast flirts nii väga tahtis asfalt olla, mis talle asfaldi juures kõige enam meeldis. Vaat sellega ei saanud ta kuidagiviisi hakkama. Kuidas ta ka ei püüdnud, kuidas ei ponnistanud, aga tee, mis tahad, midagi ei tule välja. Mitte kuidagiviisi ei tulnud temast suitsu. Aga nuh ka ilma suitsuta oli hea lesida kuumas liivas ja lasta end paitada kuumal päikesel.